Ema kooli!

Nojah siis, poleks nagu oodanudki seda, täitsa hämming kohe.

Helistab Mini, nutab toru otsas - leidsin oma enne vaheaega kooli unustatud vihmavarju üles, aga rõivistutädi väidab, et see on vihmavari, mis seisab omanikuta juba eelmisest aastast! Ausõna, see on minu oma! Klassijuhataja ütles, et mu mäletamised on kahtlased ja sa pead nüüd homme kooli tulema vihmavarju tuvastama!

No ma ei tea, kas ei oleks lihtsam see vihmavari talle kätte anda, eriti veel arvestades seda, et juba väidetavalt aasta otsa pole keegi selle vastu huvi tundnud? Kui ka ei ole meie oma, toome ausõna tagasi ju?

See "su mäletamised on kahtlased" tõukub ilmselt aga ühest teisest hiljutisest episoodist kui Mini unustas kilekoti koos esinemiseks vajaliku tavaariga koju, aga väitis koolis, et tema meelest oli tal see kott tänaval käies veel käes, mis on küll ebaloogiline, aga noh...See näitab, kui kerge on mainele plekk juurde saada - ah, ega sinu mälu ei saagi ju usaldada!

Eks ma pean siis nüüd kooli vedama ennast. Raudselt saan noomida, et vihmavarjul nimesilti küljes ei olnud. No ununes, noh. Nagu tütar, nõnda ka ema. Ebausaldusväärne perekond.

Ropendamisest

Ma ei hakka siin muidugi lahkama kellegi teise personaalküsimust, vaid ikka iseennast ja seda põhjusel, et Manjana postituse kommentaariumis küsis ning pakkus nii omalt poolt kui ka teadusartiklitest mõned võimalused, miks inimesed ropendavad. Mu meelest aga need variandid vähemalt minu puhul ei päde. Jaajaa, tulgem kapist välja, ka mina olen selline rõve ja ropp eit, aga ma tegelen siin blogis ikkagi mainekujundusega, eks. Tegelikult ma võiks vist ikka kedagi sinnasamusesse saata ka, aga pole piisavalt põhjust antud. Must-valgel ropendamine kuidagi ei istu ka, käsi ei tõuse kohe, isegi p***e ja s*** tulevad tärnidega, muust rääkimata. Aga vot päriselus, seal...

Koduse kasvatusega mul justkui probleemi pole, kodus ei ropendatud. Kuigi jah, olen kohtunud ka inimestega, kelle jaoks juba ekskrementide nimetamine muudmoodi kui pissi-kaka on kohutav, niivõrd puritaan meie kodus ei oldud ja mu meelest on see ka normaalne (mis ei tähenda, et kogu aeg oleks rõvetsetud, eks, lihtsalt mingitel momentidel on sitahunnik tabavam kui kakahunnik, kui saate aru, mida ma mõtlen). Lapsena oli vähemalt minul osasid sõnu välja öelda väga piinlik ka, kuigi ma teadsin, et need eksisteerivad.

Ma arvangi, et murrang tekkis kunagi siis, kui keegi, ilmselgelt vastassoost, (sest ma ei võistelnud kõva olemises kunagi tüdrukutega vaid just poistega, sest poisid olid ju need, kes üritasid sulle selgeks teha, et sa oled eit - seevõrra nõrgem, mõttetum jne.) üritas mind oma suuvärgiga paika panna. Ma olin ja olen äärmiselt trotslik kui mulle väljakutse esitada, seega otse loomulikult pidin ma ka tookord näitama, et ma olen "more man than a man", ma ropendan veel mitu korda rõvedamalt kui mõni poiss seda teeks. Üldiselt see ehmatas neid. Tuled oma "nukukese"-jutuga ja vastu saad hoopis voorimehe. "Poistele ei meeldi ropendavad tüdrukud!" - oo ma ei tahtnudki ühelegi sellisele stereotüüpsele töllile meeldida. Ropendamine osutus heaks kaitsestrateegiaks ebameeldivate inimeste endast eemale hoidmisel ("Ma peeretan, kui sa kohe ära ei lähe!" nagu ähvardas üks mu sõber esimeses klassis..) Nõme hakkas siis, kui tuli välja, et tegelikult tõepoolest inimestest suurel osal ongi mingi tõsine eelarvamus ropendajate suhtes.  Mingid "esteet-kusipead" olete või? Mulle meeldis šokeerida. Mulle ei meeldigi teie viisakas, klanitud ja puhtasuine maailm, ma ei kavatsegi selle normidele alluda ja mind absoluutselt ei huvita, mida teie sellest arvate:

"Ei ole, tyra, teie asi, mida mina teen!"

Lugu Psychoterrori peatselt ilmuvalt plaadilt "Käärid", loo nimi "Vastuhakk". Kui ma seda lugu esimest korda kuulsin oli tõeline vau!- elamus. Täpselt, kõik on ära öeldud nende väheste vahenditega. Umbes nii, et kui oleks vaja tätoveerida midagi kuhugi, siis see. Ilma selle neljatäheliseta seal vahel ei oleks sõnum niivõrd selge ja lööv.

See, et kellegi meelest on ropendamine kole, seostub mulle eelkõige võltsvagadusega. Need on ju lihtsalt sõnad, mingi kokkulepe, ühiskondlik tabu - sama hästi võime kokku leppida, et me keegi ei ütle "kana" ja lüüa tohutult lärmi selle ümber, mis tegelikult mingit sisu ei oma. Lisaks olen tähele pannud, et mõne üksiku sõna üle pööritavad silmi sageli need, kes ise läbi lillede kaugelt hullemaid asju ütlevad. Meenub ka see, kuidas mu ema (sic!) vaatas Osbournide seriaali, kui see meil jooksis ja siis keegi ta kolleeg põlgas, et fuih, seal ju iga teine sõna fuck. Ema vastas, et on jah, aga samas pereliikmete omavaheline suhtlus on sügavamale vaadates hoopis soojem kui keskmises poliitiliselt korrektses eesti peres. Kas ropendamise taunimisel on ka mingi sisuline põhjendus või on see lihtsalt üks stigmatiseeritud tegevus nagu suitsetamine, tätoveerimine jms? (See oli siis küsimus notsule, ta tavaliselt teab selliseid asju :)

Ainuke mure on see, et ma tegelikult ei taha alati haavata inimesi, kelle jaoks ropendamine kole on, selliseid leidub ka mulle oluliste hulgas. Tõmbasin just kogemata kõrvaklappide juhtme arvuti tagant ära ja sisisesin omale nina alla "Fuck, raisk!" Täiesti mõttetu reaktsioon, möönan. Peaks nii mitte tegema. Aga vot on sisse harjunud. Asendan millegi muuga? "Ah sa pühadevahe!" (ühes lasteraamatus oli see jäneseema "vandesõna") Millegipärast ei taha need asendused üldse nii hästi töötada...

AGA...Ropendamisel ja ropendamisel on mu jaoks suur vahe. Mingit nalja pärast roppuste ritta ladumist ma absoluutselt ei kannata. Muusika juurde tagasi pöördudes, on ju meilgi bände, kes teevad roppe laule vaid selleks, et šokeerida, ilma mingi sõnumita, vist on lihtsalt naljakas rõvetseda  - ma ei suuda selliseid asju üldse kuulata. Nõme, madal, lame. No näituseks see.  Minu jaoks on siin selge vahe, aga ma ei tea, kas teiste jaoks ka. Kõik taandub minu silmis ikkagi olukorrale ja inimesele, kes ropendab, miks ja kuidas - ma võin küsida, et "na***i sa mu v*** saatsid??", ma ei hakka aga lisama, et "ropendamine iseenesest on nii rõve".

Lõpetuseks üks teemakohane tsitaat Courtneylt ka - kui temalt küsiti, miks ta pea igal fotol keskmist näppu näitab: "Oh, that's just a natural state of my hands!"

Kuidas ma kunsti nimel kannatasin

Eelmine postitus sai inspiratsiooni Lars von Trieri uue filmi "Maja, mille Jack ehitas" arvustustest, vahepeal ilmus üks veel. Põnev oli aga lugeda üht kommentaari selle viimase all, kus nenditi, et alles see arvustus sai õigesti pihta loo tuumale, sellele, mida režissöör tegelikult öelda tahtis.

Hakkasin mõtlema, et päris julge arvamus. Muuseas mulle istus ka see viimane arvustus eelmistest rohkem, aga ma pole ise filmi üldse näinudki. Aga oletada seda, kes kui hästi autori eesmärgile pihta sai, ma küll ei julgeks. Ma ehk julgen üldse väheseid asju, muidugi.

Samas on ju kuidagi nii, et on meelelahutus ja on kunst, millega tahetakse mingile laiemale tendentsile, probleemile tähelepanu osutada. Kuna see on aga üpriski lai ja käsitlematu temaatika, siis lähen kohe konkreetseks ka.

Ma olen üks neid väheseid imelikke, kellele nüüdiskunst meeldib rohkem kui klassikaline. Klassikalist vaatan ma pigem kui lihtsalt meisterlikult teostatud taiest, sest probleem, mida see (ehk) kajastab on minu jaoks minevik. Tänapäevakunsti imelike taieste puhul meeldib mulle aga just püüda neid lahti mõtestada (mitte segamini ajada tõe otsimisega, sellele ma küll ei pretendeeri). Ma ei ole samas üldse kindel, et alati kunstil mingi mõte on. Miks ei võiks lihtsalt teha asja, mis näeb lahe välja?

Tartus toimus nädalavahetusel valgusfestival. Me otsustasime külastada linnas hajali asetsevaid taieseid koondnimetusega Valgusrada. Kui kõik normaalsed inimesed tegid seda neljapäeval, reedel või kasvõi pühapäeva õhtul, siis meie asusime teele laupäeval, mil algul sadas laia lund, mis aga kiiresti muundus lausvihmasajuks. Esimesi sahku nägime alles siis, kui koju pöörduma hakkasime ning ilm oli enam kui ilge. Ma pole elu sees varem tundnud, et mu jope laseks vett läbi ja L. väitis, et ta saabas on ülemise ääreni vett täis, kodus avaldus, et Mikrol oli sama lugu, aga tema vähemalt ei vingunud. Kunsti nimel pressisin muudkui edasi, kuigi teistes erilist entusiasmi ei märganud. Osa väljahõigatud asju üldse ei toiminudki, vist seetõttu, et oleksime pidanud veidi hiljem alustama või siis töötasidki need perioodiliselt või oli lihtsalt liiga kohutav ilm. Käisime läbi Emajõe kaldad, Mänguasjamuuseumi, Pirogovi platsi, Raekojaesise ja Holmi pargi, aga ma tahtsin nii väga minna Jakobi tänava algusesse, sest olin Postimehes näinud seda fotot (autor Margus Ansu):

Mu meelest on see üks ägedamaid fotosid, mida ma üldse näinud olen! Täielik "Minu Tartu" essents - see sügisõhtune Toomemägi ja lagunenud maja, mis gräffitiga kaetud. Ma tunnen seda pilti vaadates kõdunevate lehtede lõhna ja sigaretihõngu ning natuke jahe hakkab ka. Nii-nii ilus pilt! Kodune selline. Mitte et ma skvotiks kuskil Toome nõlval lagunevas tondilossis, eks.

L. pani mulle nii palju mõistust pähe, et nii kaugele läksime siiski autos - eks ma hakkasin Mänguasjamuuseumi juurest ikka jala marssima, enne kui ta käratas, et "kuhu kurat me nüüd üldse läheme ja miks?!". Põhimõtteliselt olen ma ikka väääga eesmärgile orienteeritud kui eesmärk seda väärt on.

Tegelikult pole fotolt seda kunstiteost üldse väga hästi näha. See on see mägi seal eks, ma isegi ei saanud aru, kas see oli seal enne juba olemas gräffiti kujul, sel juhul on see väga lahe kahe kunstiliigi ühendamine (EDIT: vist siiski mitte, kunstniku kodukal on video samast tööst nö stuudioversioonis ja seal on ta ise mäe joonistanud) ja seal on see tekst "Keep running up that hill" Kate Bushi loost, mis mulle seostub küll peamiselt Placebo versiooniga ning mida fotol näha ei ole, on pisikesed mehikesed, homunkulused, kes jooksevad mäest üles, veerevad sellest alla ning asuvad siis uuesti ronima. Nende liikumine on hästi sipelgalik, nunnu, äge vaadata. Me seisime seal päris kaua, enne kui tahavaatepeeglisse kellegi auto tuled tekkisid. Vot see oli äge, see kompenseeris niiskuse, märjad riided ja varbad!

Tulin koju ja uurisin asja lähemalt, sain teada, et tegemist on Taani kunstniku Jacob Tækkeri tööga, mille kohta festivali kodukas ütleb nii:

Jacob Tækker

õppis Kuninglikus Taani Kunstiakadeemias ja on osalenud näitustel nii Taanis kui välismaal. Ta tegeleb videokunstiga, mille teemadeks on emotsionaalsed seisundid, eksistentsi rutiinne olemus ning see, kuidas inimene hakkamasaamiseks neid tajub ja mõtestab. Tækker pöörab erilist tähelepanu lihtsale ja humoorikale liikuvale pildile, luues teoseid, mis sisaldavad nii komöödia kui tragöödia elemente, mistõttu ei saa neid vaadates kunagi kindel olla, kas nutta või naerda.
Oma tööde juures on Tækker korraga peategelane, lavastaja, kaameramees ja stsenarist.
www.jacobtaekker.com

Installatsioon: Jookse ikka mäest üles

püüab hulk väikeseid Jacob Tækkereid jõuda suure mäe tippu. Sel hetkel, kui nad sinna jõuavad, nad kukuvad ja veerevad tagasi alla vaid selleks, et võimatu ülesanne uuesti ette võtta. Teos näitlikustab, kuivõrd raske võib olla sissejuurdunud rutiinidest väljamurdmine.
”Sa võid kogu öö üleval olla ja teha suurejoonelisi plaane oma elu muutmiseks. Aga kui sa üles ärkad, teed sa seda, mida ikka. ” – Jacob Tækker. (See viimane lause - täpselt!)

Ehk siis äge asi, aga sama palju on selles ka mõtet sees. Noh, eks ma aimasin seda ka neid jooksvaid ja kukkuvaid inimesekesi vaadates. Ma ikka kipun arvama, et tagamõte annab asjale midagi juurde. See on parem, kui vaadata mingeid kujusid ja mõelda, et no äge on, aga mis sellega öelda tahetud on, aru ei saa. Näiteks käisin ma kunagi ühel lesbilise S&M kunsti näitusel, millest ma kirjutada ei osanud, sest noh, ma ei saanud enamikest asjadest seal lihtsalt üldse aru.

Tagasiteel küsis Mikro, et mis see kunst üldse on? Hmm, see on ses mõttes väljakutse, et vastama peab kiiresti, lihtsalt ja esimese mõtte põhjal, lapsel pole aega ja tahtmist keerulisi heietusi kuulata. Ma vastasin, et kunst on see, mis vaatajas mingeid tundeid tekitab, nii häid kui halbu. Mis on muidugi eksitav, sest tundeid tekitavad meis ka hoopis muud asjad, mis sugugi kunst ei ole. Aga ju siis on just see tekkivate tunnete osa mulle olulisim. Kunagi õppisin kunstiajalugu ja seal meile ikka räägiti katarsisest, ma ei saanud üldse aru, mis see olla võiks, sest no ma võin ju vaadata mõne klassiku meistriteost, aga ainus emotsioon, mis tekib on see, et "nojah, oskas joonistada küll, mina ei oskaks". Pigem tekitavad "vau!"-emotsiooni just sellised uuema kunsti teosed, mille puhul tajud nende seoseid ümbritseva maailma, enda tunnete-mõtete ja muu sellisega ning lisaks on ka teostus lahe. Ma ei tea, on see siis katarsis või?

Ma ei taha seda vaadata!

Mikro kisab alati nõnda, kui kuhugi mingi väike kriimustus tekib. Õudseks läheb asi alles siis, kui on avastatud, et põrutada saanud põlvest ka verd tuleb, enne seda on lihtsalt halb, siis läheb aga paanikaks. Eks ma olen üritanud selgitada, et inimese sees ongi veri ja selles pole miskit õudset, aga no keda ma petan, ise olen ka ju selline nõrganärviline. Muidu võiks ma vabalt olla kolmanda põlve meditsiinitöötaja, aga see on välistatud.

Siis käib meil aga kodus (see käib meil kodus tegelikult nö ajakirjaringluse käigus - ühed tellivad, loevad läbi, annavad meile, meie omakorda anname edasi ja ausõna see ei ole ilustav nimetus teiste postkastidest näppamise kohta) ajakiri "Imeline Ajalugu", mis minu poolest võiks kanda hoopis nime "Ilge Ajalugu". Lapsed loevad ja vaatavad seda huviga, kui mõni peab oma lapsi telefonist eemale meelitama, siis mul on vahel tunne, et peidaks need ajakirjad kuhugi ära. See pole muidugi lahendus, piisas mu emal vaid millegi kohta öelda, et ära sa seda loe, ma kohe haarasin selle kätte, va "Mumuu", selle puhul ma adusin, et tegemist on tõeliselt õõvastava ja ahastamapaneva looga, mitte nagu raamat "Inkvisitsioon", mis omamoodi ikka põnev ka oli....

Mikro on näiteks neist ajalooajakirjadest õppinud sõdureid kartma. Ma olen üritanud selgitada, et need Kaitsekolledži mehed, keda linnas ikka näha võib, ei ole mitte sõdurid, vaid riigikaitsjad. See omakorda on kaasa toonud selle, et iga sõduri puhul on tarvis teada, kas see oli hea või paha sõdur, seda kaasaarvatud kõigi sõjamonumentide juures...Mis on omamoodi keeruline, sest ma hakkan keerutama, et no sõltub ju vaatenurgast, oli ta meie või nende, samas ega sõdur ise ole paha või hea, teda on sõdima saadetud jne. Saab nüüd laps sellest aru?! L. igatahes arvab, et vallutaja on paha, oma riigi kaitsja hea - a kas alati ikka saab nii must-valgelt öelda?

Igatahes, nüüd tuli välja see Lars von Trieri hirmus film, mida ma iial vaadata ei suudaks (ma ei mõtle, et "issand kui rõve", vaid ma lihtsalt füüsiliselt ei suuda), aga arvustusi on ikka huvitav lugeda. Silma on jäänud arvamus, et Trier näitab kui trivialiseeritud on vägivald, kuidas rahvas nõuab verd ja soolikaid. Huvitav, ses osas ma olen vist vähem "inimlik", sest seda soovi minus absoluutselt ei ole. Ma vist tõesti ühtki hukkamist vaatama ei läheks, olgu need inimajaloos nii populaarsed kui tahes.
Kaur hiljuti arvustas Goodreadsis väärtkirjandust, "Punast sorgot" ja no hea oli, et arvustas, ma tean, et seda ma kätte võtma ei hakka. Veri, soolikad ja elusalt nülgimine pole kohe üldse minu teemad. Võib öelda, et ka ma ise trivialiseerin vägivalda, sest eemalt mahalaskmisega mul jah seda emotsiooni pole.

Rassistlikult rääkides, mulle tundub, et nende hiinlastega ikka mingi teema on. Vanasti mul isa vaatas neid jõledaid Hiina filme ja isegi tema tunnistas, et sealkandis on vägivald kuidagi eriti fantaasiarikas. A la "Hiina piin", eks. Hullem on aga see, kuidas mind tegelikult häirib see, kui teised inimesed seesuguseid jõledusi tuima näoga vahivad. Mul lähevad käed rusikasse ja tahaks küsida, kuidas vaatajale meeldiks, kui ma talle raudlatiga vastu pead annan või fantaasiarikkalt vägistan - naudid kohe säärast värki või, kuidas sa seda vaadata suudad?! Liigne empaatia vist? Mingi enesekaitserefleks?

Räägib inimene, kes hetkel loeb doktor Mengelest. Seal õnneks midagi väga detailselt ei kirjeldata, pole sellise suunitlusega raamat. Millega seoses meenub mulle huvitav kogemus näitemängupäevadelt, kus me paar korda (keskkooli)klassi näiteringiga esinesime. Me vaatasime teiste etendusi ka ja siis oli seal üks trupp, juhendajaks noor ja ärgas meesterahvas, õpilastele kindlasti meeldis ja siis nemad olid teinud oma etenduse...arvake ära, millest? Koonduslaagritest ja doktor Mengele huvitavast tegevusest seal! Tsementi täis valatud emakas oli üks huvitav episood näiteks. Igatahes detailseid võikusi laoti seal vaatajate ette üksteise järel. Ma ei tea, kust lavastaja selle teksti ammutanud oli, mulle nii võigast koonduslaagrite elu kirjeldust ühestki ajalooraamatust ei meenu. Auhinnatud nad selle näitetüki eest minu arust ei saanud, saalis oli kahtlaselt vaikne ja ebamugavus hõljus õhus. Kas lastega peab midagi sellist tegema? Vatis elamist ei propageeri, aga tol hetkel tundus see kõik siiski vale, oksendada tahtnuks, aga võib-olla tõeline kunst peabki selline olema. Lapsi pole vaja sellest säästa.

"Ei kannata jälkusi" - huvitav, kas see on mingi diagnoos? Trieri juurde tagasi tulles, kas ühiskonnas on vägivalda tõepoolest nii palju, et me seda enam tähelegi ei pane? Ma ei tea, ma ei vaata Youtubest peade maha lõikamise videoid. Ükskord üks sõber oli postitanud mingi peata laiba FB-sse mingisse toredasse gruppi, kus kaadrite järgi filme pidi ära arvama ja õnnetul kombel ilmus see tema postitus ka minu FB seinale, ma tõesti tahtsin ta roppude sõnadega läbi sõimata. Ja ma ükskord raporteerisin FB-le ühest gorecore tibist, kelle kontole ma kogemata kombel sattusin ja mis mul südame pikaks ajaks pahaks ajas. Jajah, jätke mulle mu roosa maailm, karvaste jänkukeste ja vikerkaari peeretavate ükssarvikutega! Ja inimese sees on maasikalimonaad.

Ahjaa, tulenevalt sellest "inimkeha puutumatusest", mida ma hindan, ei kannata ma ka absoluutselt igasugu S&M värki, isegi niisama nalja pärast tehtu tekitab kerget õõva. Ära pane minu nähes punast palli suhu!

Ei saanud jälle hakkama

Mina olengi see naiivitar, kes internetist ostes paljaks varastatakse, jah.

Ma olen praegu nii hämmingus.

Niisiis, saabumas on taas see õudne päev, millele järgneb veel palju õudseid päevi, mil inimestele kingitusi teha tuleb. Ärge saage valesti aru, mulle täiesti meeldiks neid teha, aga probleem on siis, kui inimes(t)ele lihtsalt ei sobi need kingid, mida mina neile talle kingin. Ok, me räägime siin ühest konkreetsest isendist eelkõige. (Olles jäiselt aus, siis vice versa ka - kas ma ikka seda Hitleri-raamatut mainisin? Et noh, ootad kulda, karda ja ambroosiat, midagi õrna ja naiselikku ning saad raamatu Hitlerist :))

Igatahes, olles mitu õhtut tujutult madratsil vähernud, lõi mulle järsku pähe üks blogipostitus Ebapärlikarbilt ning mu suu venis naerule. Ei-ei, mitte see hotelliosa ja enda hertsoginnana tundmine, vaid ikka see vabisevate põskedega koerake. Sinna ma ta saadangi! Uurisin igaks juhuks, ega neil vanuse ülempiiri ei ole ka enne muidugi...

Tore koduleht, inglise keeles ka ja puha, online-broneerimine ja kinkekaardid. Väga hea! Valin siis kinkekaardi ära, suundun maksma, endal id-kaart kohusetundlikult lugejas ja puha. Ning siis mingi kahtlane blankett, et sisesta aga oma krediitkaardi andmed. Lasteaias vist juba seletatakse, et see on väga rumal tegu. Aga mis sa hädaga teed, kingitust on ju vaja, noh umbes sama loogika, mille põhjal mõni härrasmees kuskil parklas sulidele lahkelt 3000 ära maksis ja pärast kodus mõtles, et vist polnud päris aus vahetus...No ma vaatasin ka, et tabaluku märk justkui oli ja noh, mingi secure paymendi sõna vist ka. Arvuti veel ausalt hoiatas, et pole turvaline, kolmandad osapooled võivad kiigata. A mul suva, vast nad ei vaata, pöidlad pihku ja enter. Muidugi tuli välja, et nad mu makset üldse ei aktsepteerigi, ilmselt seetõttu, et mul on moodne krediitkaardi võimalusega tavakaart. Ma küsin kus on Paypal, kus on pangalingid? Kas Lätis selliseid asju ei eksisteeri?

Mis ma nüüd teen siis? Ikka vana hea "trussikud ja šampoon" läheb käiku? Joonistan ise selle tuuletunneli kaardi peale, maalin hinna juurde ja luban, et ausõna maksan ise kinni? Millal mu pangakonto nüüd tühjaks tehakse?

Tundus nii lihtne lahendus olevat ja nüüd nõndapalju vastamata küsimusi...Muidugi, hea naine alustaks kingituse oma kätega valmistamist juba aasta ette, mitte ei üritaks loetud päevad enne sünnipäeva mingi kinkekaardiga oma südametunnistust vaigistada. Häbi peaks olema.

Eestikeelne- ja meelne ülikool, ainult eestlastele, ainult kohalikust teadusest (sest see on lihtsalt parem)

Taaskord postitus sellest, kuidas mina olen ikka tark ja tubli ning teised kõik...Tegelikult ajendas hoopis üks artikkel, mis on maksumüüri taga, seega ei hakka linkima, aga nii palju kui lugeda sai (täiesti ammendav selleks, et igasugu järeldusi teha, eks..), siis tundus olevat teema selles, kuidas eesti rahvas on jälle ohus, ülikoolides ei saa enam emakeeles õppida! Ehk siis Maaülikoolist olla keegi peale kahte nädalat dokumendid välja võtnud, sest biokeemia loengud olnud keerulises aktsendiga inglise keeles ning sisseastumisel sellest ei teavitatud.

Meenutades oma ülikooliaegu, siis tuleb tuttav ette küll. Meil olid inglise keeles makromajandus, mitu avaliku halduse ainet, mitmed huvitavad kõrval- ja vabaained ning tõepoolest, ükski neid lugenud õppejõududest ei olnud puhas inglane, sai kuulda nii saksa-, taani-, kui ka itaaliapärast aktsenti, ilmselt mõnda veel, mis hetkel ei meenu. Samuti ei teavitanud keegi sellest meid sisseastumisel. Kuskilt oli aga selgeks saanud see, et 95% teadusartiklitest, mida ülikoolis lugema peab, on niigi inglisekeelsed, lisaks need üksikud erialaõpikud, mida üldse kätte saada oli. Jah, hiljem ma küll kohtasin paari inimest, kes väitsid, et nemad neid artikleid lihtsalt lugema ei hakka, saab kuidagi ilma ka hakkama, aga isegi sel juhul pidi keegi sul valmis kirjutama lõputöö võõrkeelse kokkuvõtte. Tõele au andes, neist ütlejatest küll ükski nii kaugele ei jõudnud. Halduses kirjutasid mitmed ka lõputöö inglise keeles, enamasti küll kohalikud venelased, kes niikuinii sihtisid koduvabariigi piiridest kaugemale, aga ka paljud eestlased, kelle lõputööteema oli niivõrd läbi imbunud inglisekeelsetest terminitest, et tõlkimine oleks suurem vaev olnud. Sealjuures ei pea ma kindlasti õigeks NÕUET kirjutada kõik lõputööd võõrkeeles, jah, me elame siiski Eestis, kuid ma ei pea vajalikuks ka püüda iga hinna eest ainult emakeelt kasutada, sest selge on see, et enamik rahvusvahelisest teaduskeelest on inglisekeelne. Mu kursaõde küsis alati huvi pärast iga teema kohta saksakeelset materjali, iga nii viienda kohta üks artikkel ka leiti...

Ehk siis mu meelest on üsna naiivne kujutada ette, et ülikoolis saaks hakkama inglise keelt oskamata. Jah, loomulikult tuleb erialakeeles ette tundmatuid mõisteid, aga see, kui loeng on ikka nii keeruline, et üldse aru ei saa, näitab siiski keeleoskuse puudulikkust. Minu esimene reaktsioon oli muidugi ka, et "oh my God!", aga tegelikult arendas võõrkeelsete loengute kuulamine tohutult keeleoskust ning kindlasti olid kõik neid aineid lugenud õppejõud oma ala professionaalid, kelle rahvusvaheline kogemus andis palju juurde. Võib-olla tõesti loevad kuskil loenguid mingid suvalised inglisekeelsed töllid, kes lihtsalt glamuuri mõttes tööle võetakse ja vanad head kodumaised lektorid lastakse lahti? Mh, ma vist hästi ei usu. Kuigi jah, torkamise mõttes, kunagi kui Maaülikool veel Eesti Põllumajandusülikooli nime kandis, nägin bussis üht neidu, kel oli käes referaat Eesti Põllumajandus Ülikoolile teemal Eesti rahvarõivad. Pööritasin veidi silmi, sest no ok, kooli nimi on tõesti pikk ja keeruline, aga referaatide kirjutamine ülikoolis? See on nii keskkool ju?!

Ma muidugi ei tea, kuidas antud teema nüüd üldse ajakirjandusse jõudis, kas läbi tudengi, kes dokumendid välja võttis või kuidagi kaudsemaid teid pidi, aga üllatav, et see üldse teemaks tuli. Ja teemaks tuli see muidugi hoopis selle külje pealt, et "eurookupatsioon"! Sunnivad sealt ülevaltpoolt meie kalevite kangele rahvale oma väärastunud eurokombeid peale! Diplomivabrik, raisk! Eks see inglise keel ole ainult selleks, et meile igasugu murjaneid sisse smugeldada! Isegi nõukogude ajal ei olnud nisukest asja, et meie oma Eesti ülikoolis ei saanud emakeeles õppida! Ptüi! /Lugege artikli kommentaare, kui ei usu.

Ma lihtsalt tuletan meelde, et Eesti ei ole saar, mis saaks end muust maailmast täiesti eraldada ja loota, et meie keelest võiks saada üldkasutatav teaduskeel on vist ka veidi utoopiline. Võrreldes varasema ajaga on maailm palju avaramaks saanud ning lisaks kõigele hirrrrrmsale, mis sealt tuleb, ei saa eitada, et ka mujal maailmas on olulist teadust tehtud, millest siinmaalgi kuulda võiks.

Tööd ei karda me, juhhei! - hakkame kõik homme pihta!

Jagan siia ka linki artiklile, mida notsu paaris kommentaariumis jagas, äkki keegi pole lugenud veel, kuigi tundub, et samad inimesed loevad ja kommenteerivad samu blogisid. Mind pani aga natuke imestama üks konkreetne lõik sellest artiklist, nimelt:

"Mulle ei meenu, et oleksin kohanud mõnd äriõiguse spetsialisti, kes ei arvaks, et tema töö on mõttetu. Sama kehtib enamiku eespool jutuks olnud uute tööde kohta. On tohutu hulk palgalisi spetsialiste, kes – kui satud nendega peol rääkima ja ütled, et teed midagi, mida võiks huvitavaks pidada (oled näiteks antropoloog) – tahavad iseenda tööst rääkimist vältida. Ja pärast paari jooki peavad nad pikki tiraade sellest, kui mõttetu ja tobe nende töö tegelikult on."

Mulle tundub, et kõik oleks üpriski talutav, kui see nõnda oleks. Mida mina olen kohanud, on aga hoopis vastupidine - inimesed püüavad kõigest hingest oma arutut sebimist põhjendada, õigustada, tähtsustada. Äkki meil on lihtsalt liiga vähe seda kapitalismikogemust? Taaskord see 1000 aastat orjaaega?

Kõik on nii tõsimeelsed, et mul hakkab kõhe. Mu sõbranna töötas loovagentuuris, kus pidi punktipealt 8 tundi kohal passima ja Facebook oli arvutis blokeeritud. Ma saan aru, et see on ilmselt erand, aga mu meelest kõnekas näide, kus isegi loovtööd võetakse äärmiselt tõsiselt. Ma kujutan ette, et ma lähen reklaamiagentuuri üsna suvalisel kellajal, suvalistes hilpudes ning hakkan siis koha peal lõõpima sellest, kuidas lambakarjale uut mõttetut toodet vahana pähe määrida. See oleks mu meelest normaalne, arusaadav ja lõbus. Miks peab toonitama, et ei-ei-ei, see on väga tähtis töö, olulised on meie missioon ja visioon, kõike teeme vastavalt tunnustatud teooriatele jne?! Ka Tähtsas Ministeeriumis pidi mul kohv ninast välja lendama, kui kolleeg teatas, kuidas ta tunneb, et saab siin "midagi ära teha" - tema töö oli istuda koosolekutel ja paika panna tööplaane ning arengukavu, mida mitte keegi kunagi ei vaadanud, sest nelja aasta pärast tuli uus juht ja alustas kõike otsast peale. Aga tööd tehti tõsiselt ja karmilt, ületunnid olid igapäevased - kui mina viiest koju lähen, kukub Eesti riik kokku! Ma algul arvasin, et see on hea nali, pärast enam nii kindel ei olnud, et üldse oli nali. Palka maksti selle töö eest nii palju, et mul oleks julgelt 90% sellest iga kuu üle jäänud. Olekski siis mõned aastad "tööd rüganud" ning seejärel jalad seinale tõstnud - sai kah seda riiki teenitud, aga kus sa sellega, siiamaani need õnnetud stressavad seal ületunde teha. Ilmselt minusugustega kukukski süsteem kokku, sellepärast.

Kas inimesed võtavad neid "mõttetuid" töid seepärast nii tõsiselt, et muidu on oht lahti lastud saada ja äkki siis peaks minema mõnele kehvalt tasustatud, aga päriselt vajalikule tööle? Et nad tegelikult teaavad, aga petavad end meeleheitlikult? Mis juhtuks, kui me tunnistaksime, et ongi mõttetu jura, aga no vähemalt soe kontor ja makstakse heldelt? Eelmainit artikli põhjal ei muutuks sellest ju midagi. Pole lihtsalt viisakas niimoodi? Lugupidamatu? Lugupidamatu nende suhtes, kes päristööd teevad, kehvades tingimustes ja niru palga eest? Silmakirjalik ei ole natuke või?

Viimasel ajal on ilmunud päris mitmeid raamatuid nõukaaegsest tööelust - kuidas meediatöötajad poolest päevast kohale ilmusid, pintsaku tooliseljale tõendiks jätsid ja seejärel puhvetisse kadusid. Kas me üritame end nüüd sellest kangesti distantseerida, et nüüd on oma riik ja selle nimel ikka teeme korralikult tööd, mitte ei vea seanahka võõra võimu eest? Ma kahtlustan, et niimoodi arvates me alahindame inimese laiska loomust.

Liigne tõsidus ja soov tõsiselt võetud saada on mulle kuidagi väga võõras.

Ma ise muidu aitan oma töös robotit ehk siis arvutit. Võiks ka olla inimesest sõltumatu töö, aga paraku mulle tundub, et kui kvaliteedis just jõhkraid allaandmisi ei tehta, siis inimfaktorist sõltuvate asjadega arvuti siiski hakkama ei saa. Mis me räägime arvutitest, isegi paljud inimesed ei saa, lollikindlaid lahendusi ei ole, sest lollid on uskumatult leidlikud. Võtame või näiteks valimissedelid, mida peaks üsna lihtne olema masinaga kokku lugeda. Alati on neid, kes suudavad numbreid loetamatult kirjutada, numbri jaoks mõeldud kasti teksti kirjutada jne ning kõik nad ei tee seda sugugi mitte ainult trotsist. Mõelge siis, kui palju võimalusi on erinevalt interpreteerida oluliselt keerukamaid blankette. Ok, Eesti on üks hirmus maa, kus nad kõike digitaliseerivad, aga mujal kasutatakse endiselt paberit mingitel meile tagurlikuna tunduvatel põhjustel.

Kui kujutlusvõime elamuse ära rikub

Märkasin täna üht huvitavat artiklit, mis seletab ilmingut, mis mulle silma on hakanud, aga millele ma siiani teistelt kinnitust ei ole saanud, nimelt - teiste tehtud toit tundub alati parem kui oma valmistatud. No ma olen ikka põhjuseks pidanud enda oskamatust, aga midagi on seal alati veel olnud, juba toidu valmistamise protsessi ajal tunnen ma üsna tugevalt, kuidas isu kaob ja väga nagu enam ei tahakski.  Ja ei, asi pole piimas hulpivates kärbestes ega kastmest paistvates kassikarvades kui keegi seda arvab...Ilmselt on see tunne inimestes erineva tugevusega esindatud ja näiteks hiljem, kui toit on juba valmis ja ma seda nö värskelt serveerituna näen, siis vastumeelsus enam ei avaldu. Aga muidu on ikka nii, et näh, siukest vaeva pidin sinuga nägema ja niikuinii ei vasta sa mu ootustele! Ma olen ju ette kujutanud, kuidas see asi maitsma peaks, mis üllatust ja ootust siin enam. Veel üks meelevaldne edasiarendus artikli teooriast - väiksema kujutlusvõimega inimesed suudavad omatehtud toitu rohkem armastada?!

Joonistamisega ja muidu isetegemisega on mul üsna sarnane suhe - asi mu vaimusilmas on niivõrd imeline, et tegelikkus ei küündi selleni iial - milleks siis üldse kogu see vaev? Kirjutamisega on muuseas teine lugu, ma enamasti ei näe tulemust ette, hakkan otsast peale ja vaatan, kuhu see mind viib. Ma vihkasin kooliajal mingeid nõmedaid kirjandikirjutamise "abivahendeid", mandalaid ja muid värke, kuhu pidid oma plaanitava loo eskiisi kõigepealt valmis kavandama - tegelased, võtmesündmused jne. Kes siis niimoodi kirjutada saab? Ma kardan, et paljudes loovkirjutamise õpitubades tegeldakse sellega ja no kui miski loovuse kraanid kinni pigistab, siis need on sellised asjad. Kui ikka ei tule, siis ei tule, mu meelest. Mingid kavandid jms võivad küll sundida inimest asjaga tegelema, aga mu meelest sunnitud asi pole väga tegemist väärt. Jaa, ma ei sallinud väga ka ülikoolis igasugu tööde kavandeid, proovikaitsmisi jms, õnneks meil nõuti neid vaid formaalselt, kuid oli ka teaduskondi, kus sellise saastaga end tõepoolest eksitama ja pidurdama pidid. Mu mõlema lõputöö järeldused olid mulle endale üllatuseks, ma tõesti ei teinud nii, et kõigepealt meil on hüpotees ja siis hakkame seda tõestama, niimoodi saab kõik ära tõestatud, pakun.

Järelikult peaks süüa samamoodi tegema - hakkama otsast peale ja vaatama, kuhu välja jõuab? No see meenutab mulle ühte lapsepõlvemängu "Sea piim" (nimi tuli mingitelt kommidelt nimega Big Milk, aga me ei olnud veel inglise keeles eriti kodus...), kus oli eesmärgiks kallata ühte anumasse kokku erinevaid vedelikke ja vaadata, mis välja tuleb. Tulemus enamasti haises kohutavalt. Meenub näiteks üks jälk kombo sinepist ja naabriplika suure venna deodorandist...Teooriat kinnitab muuseas see, et mulle meeldib täitsa teha püreesuppe ja salateid, nende puhul niiväga tulemust ette teada ei ole ja samuti saab sujuvalt mingeid osiseid teistega asendada. Häda on selles, et mõned meist siin püreesuppe ja salateid toiduks ei pea...Nii kui aga kerkib silme ette ideaalselt läbiküpsenud liha, kaunistet kook või kasvõi mõni argitoit, millel siiski kindel vorm ja maitse - ei tea, kas ongi enam seda isukest. Aga isegi püreesuppide ja salatite puhul eelistaks ma iga kell varianti, et need on keegi teine teinud. Keegi oskaja siis muidugi, mitte mõni selline ettevõte, kus millegipärast arvatakse, et osatakse süüa teha, aga tegelikkus seda ei kinnita. Aga see on juba maitseasi ning ma nimesid ei hakka nimetama.

Nothing Else Matters

Osaliselt autoteemal jätkates, nädalavahetusel toimus Motoshow, ma ise ei käinud, aga L. läks koos sõbra ja mõningate lastega. Ütleme nii, et võrdõiguslikkuse valdkonnas on isegi positiivseid arenguid, ilma kobisemata müüdi perepilet. Ehk oleks varemgi müüdud, aga mehed poleks taibanud küsida? "Meie esindame uutmoodi peremudelit!" olid suisa öelnud. Vilksamisi märkasin, et mingid tädid olla protestinud ühe pildi üle perekonnaõpetuse õpikus, kus olla kaks naist ja laps peal olnud. Nägin eelmainit artiklit seetõttu, et tuttav kommenteeris seda FB-s, polevat tegu millegi uuega, juba 15 aastat tagasi olla selline pilt perekonnaõpetuse õpikus olnud. Ma ise ei mäleta, aga eks see propaganda liibubki varjatult ligi, ega muidu noorte hulgas nõnda palju toleraste poleks! Ilmselt toona ei olnud veel moodne "traditsioonilist" perekonda kaitsta ja keegi ei pidanud seda pilti siis millekski eriliseks.

Aga autode juurde tagasi. Avastasin, et mul on väiksest peale üks unistus olnud, mille ma nüüd sujuvalt Minile edasi olen pärandanud, nimelt matkaauto. Minil on isegi margid ja mudelinumbrid teada, millist vaja oleks. Muidugi maksavad need autod ühe korraliku korteri hinna ja eks ta ole praegusel ajal täiesti ebapraktiline ka. Aga nii äge on! Miks ebapraktiline? No ta seisaks kuskil kolmveerand aastat ju lihtsalt. Meil pole garaaži ka. Siis ma avastasin veel sellegi, et matkaauto puhul oleks mul ju veel üks köök, kraanikauss ja wc, mida koristada! Oo õudu! Äkki mees kasiks? Naiste autod ju olla nagu peldikud, sest nende jaoks on see transpordivahend, mehed lakuvad oma autosid seest ja väljast. Täiesti paikapidamatu stereotüüp muidugi. Igatahes matkaauto on selline edasilükatav unistus.

Täiesti teemaväline, veidi ehk stereotüüpidega seonduv, leidsin netist selle pildi ja naersin korralikult, no täitsa mina:

Ainult ma pole mees ja see ei puuduta ainult date'e vaid ka tavalisi sõpru. Istusime suvel ühe sõbraga pool ööd üleval ja vahutasime põlevilsilmi: "A sa seda lugu ka tead, eks!?"
"Jaaaa, nagu täiega hea!"
"No ma räägin, oot, oot, ma kohe otsin selle üles, aa ja vot see ka veel!"
"Oot-oot, ma lasen sulle seda!!"
Äkki see oligi üks möödunud suve rahuldustpakkuvamaid hetki? Ikka inimesed, ikka ekstravert vist. A õiged inimesed peavad olema.

Mitu inimest sinu FB sõbralistist Metallicat vaatama plaanib minna? Mul mingi üle 20-ne. Palju neid, kes muidu 2Quick Starti ja Patust Poolt kaemas käivad. Krt, on see mõni laulupidu või? Mingi massi-rahvaüritus? On, muidugi on. Ma võin endale õlale patsutada ja öelda, et lähen hoopis Ghosti kaema. Kui ettenägelik ma siin neist kirjutamisega olin! Mitu lugu sa Ghostilt tead? Mitu lugu sa viimase aasta jooksul Metallicalt kuulanud oled? Mina olen viimase aasta jooksul kuulanud 57 korda Ghosti ja 138 korda Metallicat. Snoob selline. "Vaata galeriist, kes külastasid Metallica kontserti Tartus!"; "Lähme ka, kõik ju lähevad!"

Siis veel selline kiuslik mõte mugavustsoonist väljumisest. Mõeldakse ju selle all ikka mingite uute väljakutsete vastuvõtmist, kuhugi pürgimist jne. Aga vot kui väljun mugavustsoonist ja lähen näiteks hoopis miinimumpalga eest 12-tunniseid vahetusi tegema (küll leidub selliseidki kohti)? Kas ma siis karastun kui teras? Saab minust parem inimene? Ma arvan, et need mugavustsoonist väljuda tahtjad-utsitajad mõtlevad siiski üsna piiratud raamides. Enamasti. No on muidugi neid ka, kes lähevad alasti džunglisse ellu jääma (L. vaatab mingit säärast saadet nimelt), aga enamasti neil eriti lõbus seal pole ja suur osa annab ka alla.

Ahjaa, mõtlesin, et panen blogisse kirja ka kuupäeva, mil kaetakse asfaldiga teelõik, millele ma hiljuti ohverdasin ühe oma plätu ja väärikuse. Täna, nimelt täna see juhtus. Käpuli käisin 21. septembril, täna on 5. oktoober, enne minu fopaad oli see koht ikka üsna mitu nädalat samas seisus. Kuu aega enam-vähem siis. Ma ei tea, on see halb või hea, pigem ikka halb vist, kui võtta mitmed kingad seal ilmselt kahjustada said. See oli nii statistika mõttes siis.

Autondusest

Aktuaalne teema niisiis. Mul teatavasti lube pole, ma isegi ei leia, kas ma olen siin sellest saagast pikemalt ka kirjutanud, aga hetkel ei viitsi. Eks mulle on ikka hiljem ka tihti meelde tuletatud, et no tee ikka ära, mis see siis on, aga ma selgelt ei kavatsegi ses osas midagi ette võtta va kui midagi tõesti ekstreemset juhtuma peaks. No näiteks kui ma peaks mingis meeltesegaduses maale kolima.

Õudne mõelda, aga ma kunagi arvasin, et kõik "korralikud" inimesed kolivad suurest peast oma majja kusagil põllu peal, võtavad kuldse retriiveri ja veedavad oma nädalavahetused ehituspoodides lilleistikuid valides. Ma ei tea, miks ma arvasin, et minust kuidagi, sõrmenipsuga säärane inimene saama peaks. Mina, kes ma alati kadestasin oma korterites elavaid sõbrannasid, sest neil ei olnud seda "nõmedat aeda", millega tegelema pidi ega ka nõmedalt palju tube, mida koristada tuli. Me isegi käisime linnast väljas mingeid paarismaju vaatamas, aga õnneks selgus, et sealne arendaja läheb kohe pankrotti ja mingitest kommunikatsioonidest, valgustusest ja teedest võib seal ilmselt unistama jäädagi. Ma ei tea, mida ma seal teinud oleks. Vaadanud koos imikuga aknast mööduvaid autosid? Sellises kohas elamiseks on ilmtingimata autot vaja. Õnneks tuli mõistus koju ja elame kesklinna ääres, korteris. Aed on, aga selle korrashoiu on hõivanud majanaabritest pensionärid, õnneks.

Auto on ka, aga seda me kasutame ainult nädalavahetusiti pikemateks käikudeks või kui poest rohkem kraami vaja. Olen mõnikord sattunud neisse ummikutesse, mis õhtusel ajal linnast välja lähevad (ja ilmselt hommikuti sisse ka tulevad) - jube! Ma saan aru, et mõni rahulikum inimene ehk kasutab seda aega mediteerimiseks vms (enamasti kasutatakse küll ninanokkimiseks) aga no mina olen see roadrager ja ega L. parem pole. Tema on see "süstin sellest ja sellest mööda, krdi mökutajad, tõmban sinna ka vahele, jess, kaks sekundit kiirem, krt, selle vilkuvaga veel jõuab". Kohale jõudes on närv must ja selg higine.

Ma päriselt imestasin kui Lõunakeskuses avati see Apollo kino - no kes seal pärapõrgus ometi käima hakkab? Autoga kinno - kes seda enne näinud!? Tuleb välja muidugi, et hoopis mina olen see imelik, rahvas käib küll, olevat hea ligi pääseda ja parkimiskohti jagub. Täiesti võõras mõtlemine minu jaoks. Autoinimene mõtleb sihtkohtadest teistmoodi. Ma kasutan neid kohti, mis kõndimistrajektooril kodu-töö ette jäävad, nemad kasutavad neid, kus parkida saab. Parkida muidugi enamasti ei saa.

Tegelikult ma väga ei saa aru neist, kes Tartus elades kesklinna autoga tööle käivad. Aga võib-olla nemad ei käigi, äkki on see valglinnastumine juba nii suur, et kesklinna täidavadki linnaümbruse ja lähivaldade elanike autod? Parkimiskohti ei jagu, nüüd tahetakse teha raekoja platsi kõrvale korrusmaja tüüpi parkla, mu meelest oleks see jõle. Parkla vanalinnas! Hetkel pargitakse, kuhu saab. PRIA kolimine Karlova külje alla tähendas näiteks seda, et kõik parklad ja hoovid on täis PRIA töötajate autosid, vahepeal mõned agressiivsemad karlovalased loopisid neid värviga ja rebisid peegleid küljest....Tasulist parkimisala muudkui laiendatakse. Minu jaoks halb lahendus on ka riigiasutuste põldudele kolimine - autoinimeste jaoks mõistlik lahendus, mahub parkima. No näiteks nn passilaud on kaugel, sinna peab spetsiaalselt autoga sõitma, pool päeva kulub (sest paistab, et kõik sertifikaate mitte uuendanud inimesed leidsid nüüd, et ikka oleks pidanud ja netis registreerides sai septembris aja panna novembriks).

Tallinn. Seal mul juhtus ka vedama, sain tööle bussiga paar peatust sõites, enamikul nõnda ei vea. Suurem osa mu kolleege tulid kuskilt valdadest, sättisid ennast võimalikult vara tulema, muidu jäid ummikusse kinni. Üks mu tuttav elas Lasnakal ja töötas Õismäel, ärkas pool kuus, et ühistranspordiga kohale jõuda, üle aasta ta sellel töökohal vastu ei pidanud. Muidu Tallinna ühistransport oli ok, võrreldes Tartu omaga. Kui siin bussist maha jääd, ootad mõnikord 45 minutit, pealinnas üle 10-ne üldiselt mitte. Tartus ma pole ausalt öeldes ühistransporti enam aastaid kasutanud ka, jalgsi saab kiiremini, sest meil ju ühistranspordile eraldi radasid pole ja Riia mäel ummikus istud koos autodega.

Mu emal ka lube ei ole, vanaemal see-eest olid. Tema sõidueksamiks oli sõit Raekoja platsilt turuhoone juurde...Vanaema siis enam ei sõitnud, kui väimees majja tuli, kuigi ta leidis alati, et "sõita ta ju võib, aga tegelikult sõita ta ei oska!" Ilmselt pidas ta isa roolis ebakindlamaks kui ise oli. Isaga olen ühe korra avariis olnud, vene ajal sõitis Kohtla-Järvel liinibussile tagant sisse. Ega seal suurt liiklust toona ei saanud olla, ma ei tea, mis värk oli. Nüüd sõidab isa ilmselt kõvasti rohkem kui keskmine autojuht - iga nädal Narva ja Tallinn, kord kuus Vilnius jne. Ja sõita temale meeldib, eriti öösiti. Ilmselt on see tema jaoks selline aeg iseenda jaoks nagu mul tööl - kuulab muusikat ja mõtleb oma mõtteid. Maanteel saab seda teha, linnas on auto mu meelest pigem nuhtlus.

Jaa, muidugi ma olen silmakirjalik, sest meil ju siiski on auto! Ilma autota oleks ka paha, muidugi. Linnast välja ei saaks. Ma lihtsalt ei kujuta ette lastega bussis-rongis reisimist, ilmselt kättevõtmise asi lihtsalt, aga neid asju, mida kätte tuleks võtta, oleks lihtsalt väga palju! Sõna otseses mõttes siis. Põhiline on see, et bussid-rongid kõikidesse kohtadesse ei käi. Näiteks meie suvilasse muul ajal kui suvel ei saa kuidagi muidu kui häälega. Asjade tassimine käe otsas pole ka kõige toredam. Mäletan, kuidas me Tallinnasse kolides ostsime mingis meeltesegaduses (ah, ostame kõik kohe ühest kohast ära!) Sikupillist ämbri ja mopi (muuhulgas) ning siis nendega trammi ja bussiga Pelgulinna kolistasime...