Kuum Vilnius ja teised paigad

Ving ja hala viivad sihile ehk siis sellest, kuidas meil pärast ebaõnne õnn õitsema hakkas. Auto sai eeldatavast kiiremini valmis ja isegi raha võeti vähem (sest ilmselgelt tehti mustalt nagu ikka) ning ootamatult seisime olukorra ees, kus kõik teed on lahti, aga kuhugi ei tea tormata. Andsime siis hoopis ohjad käest, sest üks lisandunud reisiseltsiline tahtis lõunapoole minna. (Peale neid näruseid ilmu mina ka).

Just hiljuti vastasin mingile netiküsitlusele, et Daugavpils oleks küll see linn, mis turismisihtkohana kohe kuidagi ei ahvatle, aga otse loomulikult just sinna saigi sihtima hakatud. Või õigemini Läti idasuund, kus enne käidud ei oldud, et siis sealt edasi Vilniusse põrutada, kus ma samuti käisin viimati põhikooliajal ja millest vaid head mälestused. Vilnius oli siiski salasihtkoht, ema ei lubanud minna, sest leetrid. Me oleme muuseas (re)vaktsineeritud, aga ikkagi.

Veidi nägime Valgevenet ka, tee läks sealt äärest aga autosid sõitis Ida-Lätis siiski tunduvalt vähem kui Riia ligidal, samas teed ise olid oluliselt paremad. Esimeseks peatuseks sai kirjade järgi Läti vanim linn Ludža - kenasti järvede vahel ja küngastega kaetud, lootsime seal mõnes kena vaatega toidukohas einestada. Tegelikkus osutus siiski selliseks, et kuna rahakraanid on sellest piirkonnast kaarega mööda läinud, siis oma ajalugu ja loodust pole kuidagi suudetud ära kasutada ning lahenduseks jäi improviseeritud piknik linnusevaremetes.

Ööbima mõtlesime minna lähedal asuva Razna järve äärde samanimelises rahvuspargis. Järv ise on igavene lahmakas, aga Bookingus öömaju sirvides jäid silma enamasti vaid lähedastes asulates paiknevad korteri tüüpi elamised, vaid üks koht tundus olevat järve rannas. Sinna suundudes selgus, et tegemist on ilmselt piirkonna ainsa rahajõmmi asutusega - tõeline rannas asuv palkmajadega kuurort, ilus, puhas, tänapäevane, ainuke häda - broneeritud korralikuks vene pulmaks. Vene pulmas kontvõõrana oleks kindlasti omaette elamus olnud, aga seda me seekord ei soovinud. Mööda ranna äärt edasi sõites jäi silma veel üks puhkelaagri silt, mida Bookingust ei leidnud. Selgus, et tegemist tõelise retro-laagriga:

Kuuikute kiik

Sealjuures täiesti tühja laagriga. Millegipärast tutvustati meile vaid kahte maja, ju ülejäänud olid ilma veevärgita või siis lihtsalt vammi täis. Ühes uuemas kivimajas resideerus küll laste spordilaager, aga kogu ülejäänud kompleks (ja see oli tohutu!) seisis niisama. Asukoht absoluutselt super - kõrgel kaldal maalilise järve kohal männimetsas. Nelja kümpsiga saime maja ja tormasime siis padavai järve äärde ujuma. Siis aga selguski valus tõde - kogu suure järve ümbrus on kaetud kõrkjatega ja järv on pigem vaatamiseks kui muuks. Ühe meetrise augu olid nad suutnud ikka kaevata laagrilaste tarbeks ja vesi oli mõnus, aga ilmselge, et ilma rannata ei taha keegi säärases kohas puhata. Ei tea, kas põhjuseks on rahapuudus või rahvuspargi ranged reeglid (kuigi seal pulmi võõrustanud kompleksis need justkui ei kehtinud). Igatahes omapärane elamus, meil on säänsed kompleksid a la Alajõe Peipsi ääres, kus ma lapsena aega veetsin,  ammu maha lammutatud või renoveeritud ja ära erastatud.

Hommikul edasi sõites sattusime uue terava elamuse otsa - tee ääred olid kilomeetrite viisi täis Sosnovski karuputke-metsasid!

Pilt ei anna õõva edasi - tõeline Trifiidide päev! Suured kuivanud jõndakud kõikjal põlluservades püsti. Ehk oli seal lähedal mingi katsefarm olnud, aga need jõletised on nii laialt levinud nüüdseks, et otsa neile vaevalt peale teha annab. Lugesime Wikist infot, et Sosnovski karuputke olla lisaks silole ka ilutaimena kasvatatud. No on ikka ilumeel mõnele antud!

Daugavpils tõesti erilist elamust ei jätnud, kindlusealal käisime ära, nõukaajal kenasti Hruštšovkasid täis ehitatud. Jõgi voolab taaskord omaette, ei kasutata seda kuidagi ära. Tagasiteel selgus ka kibe tõde, et Läti on ikka meeletult Riiakeskne - jah, idas saab Daugavpilsi kaudu ka riigist läbi, kuid keskelt mitte kuidagi. Kõik teed suunduvad Riia tammile, sest ülejäänud on lihtsalt kruusakad. Isegi kui su paberkaart (ma armastan neid!) leiab, et tegemist on tema mõistes suure maanteega.

Jõudes Leetu ja kõigepealt Zarasaisse oli mulje kohe parem. Väikelinnas turistide laevatuurid, Eurorahadega ehitatud äge promenaad jne.

Sealtkandist Vilniusse minev tee on aga jubedus! A14 nime kannab teine ja on tehtud plaatidest nagu Raadi lennuvälja ruleerimisrada. Ainus pluss on see, et logistav tee paneb su lakkamatult omavahel kraaklevad lapsed magama. ("Olgu see viimane kord teiega reisida, kuulete, jah!?")

Niisiis, Vilnius, mu arm. Veidi olime enne guugeldanud ka, vaatasime välja ühe ägeda hosteli vanalinna piiril. Koha peal muidugi selgus, et ammu välja müüdud. Surfame siis Bookingus ja sõber imestab, et vist mingid valed parameetrid või midagi - ainult neli kohta annab ja need kaheks ööks hinnaklassis 400-1000 eurot. Refreshib siis korra ja näeb - otse vanalinnas, imeline korter, oma terrassiga, 150 eurot kaks ööd. Ruttu bronn ja helistame. Kõnele vastanud vene neiu veidi hämmeldunud, et oot, millal te nüüd bronnisite siis? Selgus meie tuline õnn - korter oli 5 minutit üleval jõudnud olla, tegelikult oli enne kinni, aga üürinu lasi päev varem jalga ja ühe päeva eest oli juba makstud ning kogu Vilnius oligi välja müüdud, sest palju üritusi. Korter ise oli otse vanalinnas, 100 meetrit keskväljakust, keset jalakäijate tsooni, kuhu me oma autoga siis sisse manööverdasime, sest parkla asus sisehoovis. Mida veel tahta? Korter linnamüüri ääres, UNESCO maailmapärand jne, paksud seinad, täielik vaikus sees, vanalinnamelu värava taga. Sees kõik mugavused, nõudepesumasina ja pesumasinaga lõpetades, kamin ja lühtrid stiil. Üürileandja oli muidugi vastav Gucci+botox, kes muretses eelkõige selle üle, et meid oli viis ja tal vaid neli kohta, ega me nüüd paha arvustust ei kirjuta, et ruumi vähe. Me olime muidugi vastupidi üliõnnelikud selle leiu üle.
Ülemiste naabrite kiisu tahab teada, mis me oma terrassil teeme:

Ja Vilnius! Tõeline lõunamaa - päeval + 28, öösel pole jakki vaja. Melu, baarid, arhitektuur, inimesed, lõhnad! Vaimustav. Järgmisel päeval selgus, et üks ülerahvastatuse põhjuseid oli Balti keti 30. aastapäev, mida tähistati vanatehnika rongkäiguga Vilniusest Tallinna, start 100 meetrit meie korterist.

Rongkäiku ennast vaatasime Gediminase tornist ülevalt, oli täitsa ülev tunne!

Loomulikult kooberdasime pea terve vanalinna läbi, eriti pikalt otsides Zappa ausammast:

Aga ka traditsioonilisemad vaatamisväärsused olid toredad. Üldse üks ütlemata lõunamaine linnake siin meie vahetus läheduses, kus suurlinliku vaibi rohkem kui rubla eest.

Reisi lõpetasime Koiva jõe ääres, sest selgus, et see on kõige optimaalsem peatuskoht tagasiteel, kui sa just ei plaani Riiat külastada. Ööbisime taram-taraa  - suusamäel (Ozolkalns). Milline ootusärevus mõnel ja milline kole eelaimdus peagi saabuvast mõnel teisel.

Long Live Rock

Selle totaalselt "Made In Ämerica" tiitlit kandva dokumentaali maailma esilinastus toimus muuseas Tartus. Ega see head ei tõota :) Režissöör oli kaugelt maalt kohale lennanud, aga me lasime (ja me ei olnud üksi) ikkagi enne küsimuste-vastuste vooru saalist jalga. Ma hästi ei usu ka, et kohalik publik väga entusiastlikult ameerikamaa onule küsimusi oleks esitanud, aga ehk ma eksin. Kahtlustan seda nii kohalike temperamendi kui ka selle tõttu, et ruumis viibis palju inimesi, keda rockmuusika pigem üldse ei kõneta. Jah, hindangi kaane järgi, aga mitmed lasid ikka poole seansi pealt jalga kah, kui olid aru saanud, et tasuta ei kannatagi kõike vaadata.

Film ise siis lubab süvasukeldumist rockimaailma, kuid selle asemel saame ampsukese siit ja tükikese sealt ning vähemalt minu jaoks jäid need osad küll korralikult kokku sidumata. Äge oli Ameerika suurfestivalide pool - kaameravõtted otse lava eest, crowdsurfingust, moshpitist, wall of deathist (ei hakka eestindama, niikuinii teadjad saavad aru ja muudel pole kasu) ning turvameeste töö köögipoolest. Samuti sai näha ja kuulda palju ilusaid ja vähemilusaid (Taylor Momsen, mis sinuga juhtunud oli?!) staare, kuid fännide osa jäi kuidagi ühekülgseks. Keskenduti peamiselt välisele - vahi, kristlased rockfestil, näe, ratastoolis naine või siis mingile puudusele kellegi elus - pätt, üksildane, õnnetuse ohver jne, aga ma kaldun arvama, et selliseid inimesi on kõigi hulgas, mitte ainult rockifännide seas. Või oligi eesmärk näidata, et näe, need kah tavalised inimesed, polegi kõik saatanakummardajad? Mmm, ameerika puhul võis see tõesti teemaks ka olla? Kui see oli aga tavalistele inimestele suunatud film tolereerimaks rockisõpru, siis milleks neid rockstaare üldse näidata? Aa, et nemad ka täitsa viisakad tüübid, ega jah Mansonit (ameeriklaste suurim hirm) tõesti  ei näidatud.

Nö tavainimeste poolel figureeris veel see "16 and Pregnant" (seda sarja ju ometi on kõik inimesed näinud?) saatest tuntud moraliseeriva isakese häälega telepsühholoog, kes püüdis ka raskemuusikakuulajaid kuidagi paika panna - õnnetud, üksildased inimesed, kes tahavad kuhugi kuuluda ja rockstaare, kes langevad narko küüsi, sest laval armastab neid miljon inimest, aga tavaelus tuleb üksildust ja deprekat kannatada. Öäkk, seda onu ma niikuinii ei salli, aga no milleks sellised üldistused? Publik tahab aru saada ja muidu ei saa, kui keegi ei manspleini? No ja siis pandi veel see pirn ka otsa, et rocki marginaliseerumise põhjustas grunge, sest rahvas tahab näha rockstaari, mitte suvavenda, kes päeval teeb tööd ja astub siis sama kampsuniga lavale. Näe, nüüdse aja rockstaarid on räpparid, sest nemad elavad glamuurset elu! Mu meelest räägitakse sellega aga risti vastu filmi peamisele hüpoteesile, et rock on justkui outsiderite pärusmaa. Rocki hiilgeaegadel ju ei olnud? Kas siis oli mingi muu rock? Kas see rock, mis on praegu, enam ei ole õige rock? Kas ainult grunge ei olnud õige ja vaikselt ehk saame raja peale tagasi? Kas rock peab olema staaride paraad? Mu meelest on rocki juures olulisem sisu (muusika ja sõnad) kui väline imidž, ses mõttes mulle grunge väga meeldi(s)b. P.S. Räpist - aga lo-fi mõminaräpp? Mumst on ainult USA-s see räpparite tohutu rikkuse "probleem".

No ja siis kõik need rasside ja sugude teemad, mis on omakorda nii mitmetahulised, et midagi paikapanevat on ühe filmikese paari intervjuuga ikka päris võimatu öelda. Milleks siis üldse neid puudutada, kui oht totrana näida on kõvasti suurem, kui miskit ära seletada? Üldse oleks tahtnud rohkem muusikat ja vähem loba. Mu meelest need kontsertide kaadrid andsid asja olemust palju adekvaatsemalt edasi, kui kellelegi nina alla torgatud mikker ja küsimused, miks te seda teete.

Vicky Halls. Kasside varjatud elu

Meil kõigil on ju see üks unelm - elada koos sadade kassidega, olla kassidest kaetud, olla kassidest maetud, aga selle raamatu vahendusel selgub, et ilmselt täitumatuks see unistus jääbki. Oot, mis mõttes, teil ei olegi sellist unelmat kunagi olnud? Mis inime teie siis selline olete?

Igatahes tundub mulle nüüd, et minul ja kassidel on hoopis rohkem ühist kui vaid ürgne soov puhata ja mängida. Mis on kassi jaoks põhiline stressiallikas? Teine kass. "Humans are tricky" ütles mulle kunagi mu siiani ainus nn mentor ja see on vist üks parimaid vihjeid, mille ma elus saanud olen. Ehk siis kõige suurem väljakutse on leida enda jaoks õiged inimesed, muu on selle kõrval köki-möki.  Kass ei ole karjaloom, kass on individualist ja tema heaolu on väga suuresti seotud sellega, kellega ta koos elab või kokku puutub, ei-ei, mitte inimestega, vaid teiste kassidega. Tal on oma maailm, see lihtsalt eksisteerib meie oma kõrval.. See osa raamatust meeldis mulle väga.

Kõige kindlam on elada koos ühe kassiga, eriti siis, kui ta väljas ei käi ja maja ümber muid kasse ei luusi. Kassidel puudub hierarhia (ma armastan teid selle eest, pisikesed loomad, te olete palju, palju targemad kui enamik inimesi, kes hierarhiateta elada ei suuda!) ja nad lähenevad konfliktidele olukorrapõhiselt. Selle tõttu on aga ka muret rohkem, sest kui hierarhiat ei tunnista, jääb üle vaid endast tugevamat karta ja see soodustab igasugu psühholoogiliste ja sealt edasi juba ka füüsiliste hädade teket. "Mingi jõrm elukas luusib ümber maja ja ma ei julge enam pissile minna, sest äkki ta ründab mind - ei jää muud üle kui tuppa lasta.." Ei ole nii, et jõrm elukas otsustab oma territooriumi kuidagi armulikult nõrgematega jagada - lahendused kasside elus on üsna must-valged. Muidugi võib juhtuda (nagu ka inimeste maailmas mõnikord), et erinevad kassid sobivad omavahel rahulikult ning suurem lootus on selleks omavahel suguluses olevatel kassidel. Ja sõbraks saab lõhna alusel - kui su südamesõber käis korra arstil ja tal on võõras lehk juures, võib vabalt tappa saada (mm.. see osa on ju ka hämmastavalt sarnane inimestele - mina valin ka mehi lõhna järgi ja ilmselt saaks tappagi, kui võõra lõhnaõliga koju tuleks...)

Muus osas on tegemist siiski pigem käsiraamatu, kui populaarteadusliku teosega kasside salaelust, mille tõttu mul raamatu lõpus veidi igav hakkas. Nipid on pigem õues käivate kasside omanikele, kes elavad väga kokkuhoidvas kogukonnas. Samuti jäi sageli mulje, et autori ees on olnud ka ülemäära raske ülesanne - kassi ei saa taltsutada ja seetõttu on ka ühtse manuaali kaasa andmine stiilis "ta teeb nii, sest tunneb naa" sama hea, kui üritada anda manuaali iga erineva vastutuleva inimesega toimetulemiseks. "Meie siilid kassid, oleme lihtsalt ühed kummalised loomad" nagu öeldakse ühes jaburas anekdoodis. Iga kass omaette eripärane, kuid siiski armas. Üksteisest nad aga niivõrd vaimustunud ei ole.

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Alusetu ving ja hala

Esimene puhkusenädal on möödas, aga tunne on selline, nagu oleks juba kuu aega vegeteerinud. Ja ma olen alati olnud see inimene, kes ei mõista, kuidas on võimalik ära elada vaid kahe järjestikuse puhkusenädalaga aastas.

Asi on lihtsalt selles, et niisama vegeteerin ma niikuinii enamuse oma ajast ja puhkuse ajal eelistan ma sellest rutiinist väljuda. Mitte et ma puhkust kuidagi eriti aktiivselt sooviksin veeta, a la remonti tehes ja 24 tundi kurke soolates ning moose keetes, aga ma ei oska olla niisama kodus, see meenutab mulle neid jubedaid aastaid, mille ma lastega kodus veetsin, eriti kui ilm on ka selline, nagu ta hetkel on. Neli seina ja 0 põgenemisvõimalust.

Et miks ma siis midagi ei tee? Ahhaa! Sest selle paganama panni, mis mind ringi vedama peaks, turbo lendas Riiast tulles 30 kilomeetrit enne Tartut ribadeks. Jah, iseenesest hea ajastus, 30 km enne Riiat oleks oluliselt kehvem variant olnud, aga ikkagi. Siinkohal ei kehti see "shut up and take my money" ka kuidagi, sest otse loomulikult ei vasta mingid remonditöökojad meilidele iial, telefoniga helistada siin majas kellelegi ei meeldi ja alles peale utsitamist tuleb teade, et no eks järgmisel nädalal vaikselt vaatab seda asja, meil on järjekorrad jne. Mis kõik tähendab seda, et peab ise linnas olema, vaatama, millal ja kuidas asjad liikuma hakkavad ja muud sellist tüütut. Ma loomulikult juba sirvisin mingeid viimase minuti reisipakkumisi ka, aga avastasin, et reisifirmade jaoks on viimane minut enamasti kahe nädala kaugusel, mis minu jaoks on pigem igavik. Ma ikka julgen eeldada, et selleks ajaks on sõiduvahend korras (iseasi, kas temaga kodurajoonist kaugemale tihkab sõita) - eeldamine, teadagi, on kõige kurja ema.

Aga, kus sulgeb üks uks, avaneb teadagi teine ja tegelikult on meil isegi hästi läinud, sest just mõni aeg tagasi avastasime me, et maailma sees on teine maailm ehk siis geopeituse. Ma tegelikult teadsin sellest asjast ammu, taaskord tänu blogimaailmale (Lassie) , aga toona oli see asi suuresti GPS seadmete põhine ja minul seda asja ei ole. Nüüd on aga nutitelefonid ja äpid (mul muidugi mitte, aga ma hoian selliste ligi) ning elu on lihtne! Täna tegime ära ka oma esimese questi ehk siis mitmest alaülesaandest koosneva otsingu ja ma arvan, et see asi jääb mulle meeldima. Me oleme ikka säänseid huviväärsusi kohanud säänsetes pärapõrgutes, et hoia ja keela! Kuigi jah, linnas on ikka veidi igavam kui võõral maastikul, aga mis teha.

Lisaks jõudsime ka meie lõpuks siis kodulinna VSpas ära käia, see vist vahepeal suisa remondi juba läbinud. Täitsa nitševoo oli, kõige ägedam oli paduvihmaga õues mullivannis, aga seda ei saa alati garanteerida. Tegelikult oli väike fopaa, sest soolamaailm osutus piinarikkaks kogemuseks, kuna kass oli pooli meie pere liikmeid alles hiljuti veristanud ja mul oli õnnestunud end žiletiga vigastada - hambad tangis ulpisime seal surnumerebasseinis, raha ju makstud, Mini veidi nuttis ka...

Riias käisime Rammsteinil muidugi, olin kinni pannud hotelli linnulennult kontserdipaika, aga selgus, et osad sillad on ikka ainult rongidele ja teised autodele ning inimesed peavad tegema 4,5 kilomeetrise ringi. Tagasi tulles rammiti massiga julmalt üle autosilla ikkagi, kuigi ka see sild oli juba nii pikk, et erilist võitu ei andnud. Kontsert läks veits nihu, ma ütlen, pikkade inimeste keeld võiks ikka ära tulla ja külgedel paraku ei olnud ekraane kah. Emotsioon oli muidugi võimas, aga ma arvan, et järgmisel suvel Tallinnas kordan. Mingi error on ka, sest setlists väidab, et oli ka B lava, millelt Engeli klaveriversiooni mängiti bändi soojendanud Duo Jatekoki poolt, kust siis enamikel teistel tuuri konsadel Rammsteini liikmed kummipaatides suurele lavale "sõudsid", aga Riias ei olnud seda, no ausõna ei olnud! L. ka ei näinud ja ühtki pilti pole ka veel leidnud sellest momendist. Aga tõesti, ma üha enam armun Riiasse! Olgugi, et seekord me sattusime sööma bussijaama puhvetisse, kuhu me algselt võimaliku kena jõevaate pärast läksime, sest seal paistis terrass, aga meid takistas kuri nõukaaegne sööklatädi, kes teatas vastuvaidlemist mittesallival toonil, et terrassile saavad ainult need, kes kooki ja kohvi tarbivad, mitte aga sooja toidu sööjad. Ma ei tea, mis loogika seal oli  - neil liiga tülikas nõusid tagasi sisse viia, kuigi see kohustus oli niigi sööjate õlul või meelitab kajakaid ligi? Hotell asus muuseas sõna otseses mõttes keset avaturgu, aga magada oli absoluutselt vaikne ja mõnus hoolimata sellest, et turg avati kell 7. Aga kraanist tuli atsetoonilehalist vett, kuigi ilmselt on see piirkonna, mitte hotelli probleem.

Nii tundub, et esimese nädala kohta on täitsa piisavalt emotsioone ja ei mingit toas passimist? Imelik.