Eelmine postitus ja kommentaarid panid mind mõtlema loobumistest ja sõltuvustest. Mulle meeldis üks kunagi loetud kommentaar Marilyn Mansoni kohta, kus keegi ütles, et MM ei kuritarvitanud narkootikume, ta lihtsalt tarvitas neid. Ehk siis minu arvamus on samuti selline, et iga asi ei ole sõltuvus. Sõltuvuseks pean ma seda, kui inimene tunneb, et tal on tung teha midagi, mida ta tegelikult teha ei taha, mis tema elu ja tervist rikub, kuid ta ei suuda seda tegevust ikkagi kuidagi lõpetada. Igasugused "oi, ma olen magusast sõltuvuses!" ei ole üldjuhul seda mõõtu. Ma teen ka paljusid mõnede meelest pahasid asju, aga ma teen neid seetõttu, et mulle meeldib ja kui ma neid teha ei taha, siis ma ka ei tee. Aga sõltuvusohtlikest asjades minu elus siis:
Kohv - jah, ma joon hommikuti kohvi, aga midagi erilist ei juhtu, kui ma seda teha ei saa. Külm jook hommikusöögi juurde mulle ei meeldi, tee on kannatlike jook, ma ei viitsi oodata, kuni see jahtub (kohvi joon ma ka ainult masina oma, kui on vaid nö pätikohv saadaval, ma loobun), kakao on liiga magus. Maksimaalselt joon paar tassi päevas. Miks ma sellest loobuma peaksin? See on meeldiv harjumus, rutiin kui soovite. Mulle meeldivad rituaalid, need tagavad mulle pigem turvatunde kui hirmutavad.
Magus - pigem maitsevad mulle soolased näksid, aga magusat söön ka vahel ikka. Iial ei suudaks ära süüa kotitäit komme nagu mõni teeb, vedamine vist. Ise ei küpseta. Šokolaad vaimustust ei tekita. Just oli mingi üleskutse, et "ütle novembris ei magusale". Ma ei saa aru, milleks? Mida need ajutised aktsioonid annavad ("septembris ei joo" oli ju ka)? Hoiad end kuu aega väe võimuga tagasi, tunned, et oled kõva mees ja lased seejärel vanas vaimus edasi? Ok, ehk mõni tõesti loobubki täielikult, aga samas magusat on inimese organismil ju mingis koguses vist ikka vaja ka.
Tubakas - ma teen vahepeal suitsu. Alati vaadatakse siis kaastundlikult, et oi, sa oled jälle suitsetama hakanud või? Oeh, ma pole seda lihtsalt kunagi maha jätnudki või siis selles mõttes alustanud, et tõmbaks paki päevas. Courtney Love vist tõmmanud 30 aastat järjest 3 pakki päevas - ma ei saa isegi aru, kuidas see võimalik on ja selline asi on minu jaoks tõesti juba täielik sõltuvus. Miks? Mis mõnu sa sellest niimoodi saad? Vahepeal ei teinud ma nii paar aastat üldse suitsu. Siis vahel tegin kuus korra. Maksimum, mida ma teha suudan, on ca 5 sigaretti päevas ja seda ka ainult siis, kui on mingi pikem pidu. Iga päev ma ka suitsu ei tee. Kas see on sõltuvus? Mulle lihtsalt meeldib, näiteks mingit vaadet nautida ja suitsu teha. Kender kirjeldas sellist tegevust kunagi a la suits annab mõnedele asjadele mingi dimensiooni juurde, nüüd ta muidugi on kange tubakavastane, aga ilmselt ta siis oli ikka sõltlane ka (kuskil ta kirjutas, et tubakasõltuvus asendus tal nätsusõltuvusega).
Alkohol - mulle maitseb alkohol. Õlu, vein, mõned kangemad joogid. Magusad lögad ei istu. Alkoholiga on kerge üle pingutada, aga õnneks on olemas pohmell :) Tegelikult on üsna kerge oma piire tunnetada. Mingist hetkest alates asendan ma pidudel alkoholi lihtsalt veega. Ei tasu nii loll olla, et mõtled, ah, mis see üks pudel ikka enam teeb.
Arvutimängud - ma usun, et sõltuvus on see kui mängude mängimine inimese muud elu segama hakkab. Näiteks istub ta ööd läbi, silmad punased peas ja üritab mingit levelit ära teha. Ma mängin muidugi ainult Candy Crush Sagat ka, aga kõrvalt olen näinud ka nö päris-arvutimänge ja õnneks need, mida ma näinud olen, ei kõneta mind sugugi. Igasugu tangid, rallid, sõjad, kaevamised. Virtuaalreaalsus, kus pead võõraste inimestega suhtlema on mu meelest lausa jube koht. Aga üldse mitte mängida? No ei jõua ju kogu aeg raamatut lugeda ja mida see teleka ees passimine parem on, kui arvutimäng? Mulle meeldib passiivne olla, ma ei taha aja veetmise nimel näiteks koristada või trenni teha.
Sport - sellest pidada saama sõltuvaks jääda. Näidake mulle, kuidas? Ma olen igausugu trenne proovinud, maksimaalselt kaks kuud ja rohkem ma ei suuda. Tahaks koju oma voodisse. Ma ei tunne mingit positiivse energia laengut peale treenimist. Vastik higine tunne on, saaks duši alla ja seejärel voodisse kerra tõmmata.
Millest ma võiks sõltuv olla? Mõtlesin ja avastasin, et ilmselt muusika kuulamisest. Seal tervisespetsialistide koolitusel räägiti, et kuulmislangus on suur oht ning selle vältimiseks oleks hea kõrvaklappidest muusika kuulamine keelustada. Mu esimene mõte oli kohe, et sel juhul aidaa tööelu. Mul ükskõik sellest kuulmislangusest! Normaalne sõltlase reaktsioon ju. Veel ei suudaks ma tööd teha, kui mul kaamera selja taga oleks ja/või ma töö ajal internetis isiklikke asju (a la blogi) ajada ei saaks. Samas ma ei tahaks öelda. et ma netisõltlane olen, sest nutitelefoni mul pole ja mu meelest on jube vaadata, kuidas inimesed omavahelise suhtlemise asemel ninapidi telefonis istuvad. Mu vanas koolis keelati nutikad vahetundide ajal ära, et lapsed omavahel suhtlema õpiksid! Õudne!
Need sõltuvused ei ole otseselt väga hullud, kuid tegelikult on mul paar vastikut, tervist kahjustavat sõltuvust ka, millest ma kuidagi lahti ei saa, või siis asendub üks teisega, nagu enamikul sõltlastest. Mulle meeldib mõtlemise taustaks või ärevuse maandamiseks oma juukseid kruttida. Juuksur ütleb, et mul on pmst ühelt poolt juuksed seetõttu oma 5 cm lühemad juba. Magistritööd kirjutades oli eriti suur kahjustus. Teine asi on nimeta sõrmega peopesa kratsimine, seda ma teen täiesti alateadlikult ja sageli imestan, miks mul kindad alatasa peopesast katki lähevad. Peopesades on selle tulemusena isegi paksenenud nahk. Mõnus, mis. Need sõltuvused pole isegi lahedad ja ma ei tea, miks need mul on ja miks ma neist lahti ei saa.
Miks ma siin tõelisi sõltuvusi, narkootikume, ei puudutanud? Sest ma lihtsalt ei tea neist mitte midagi. Päriselt.
reede, november 27, 2015
neljapäev, november 26, 2015
Vastandite ühtsus ja võitlus
Eile tekkis mul tunne, et tahaks ühele inimesele, kes taaskord jagas seda toredat postitust, kuidas vett kaks korda keeta ei tohi (sest sinna tekivad muidu kurjad kemikaalid), kirjutada: "Huvitav, et istusime füüsika tunnis kõrvuti ning enamasti olin mina see, kes magas, aga hoolimata sellest mäletan selgesti, et mitte millestki midagi iseenesest tekkida ei saa." Täpsemalt on see teema lahti kirjutatud siin kui kedagi huvitama peaks. Muidugi ei kirjutanud ma sellele inimesele miskit. Miks? Esiteks, ma oleks ju võinud kirjutada vähem irooniliselt ja lihtsalt linki jagada, aga kuna see inimene jagab säärast saasta pidevalt, siis ma lihtsalt ei suutnud. Teiseks, ma ei usu, et see tema põhimõtteid kuidagi muudaks või silmaringi avardaks, kuna see veekeetmise asi on üks süütumaid, millesse ta usub. Põhiline, aga miks ma ei vaevunud midagi ütlema, oli see, et vastasel juhul oleks ma ilmselt pidanud selle inimesega dialoogi astuma (või veel hullem, hakkama võitlema lisaks paari ta mõttekaaslasega) ja seda ma oma närvide huvides poleks kuidagi tahtnud. Äkki on see probleem? See, et me tahame konflikte vältida ning seetõttu pigem eemaldame vaikselt oma uudisvoost nende inimeste postitused, kelle maailmavaade meie omaga ei ühti? Ma ei ole kindlasti ainus, kes nii teeb. Ja mis dialoogist me üldse räägime, enamasti vastatakse enda mõttemaailmast kardinaalselt erinevatele postitustele justnimelt niimoodi irooniliselt nagu mina teinud oleks ja tegelikult see elimineerib dialoogi juba eos. Ah, tegelikult isegi need, kes tõesti südamest viisakalt seletada püüavad, jooksevad enamasti vastu seina. Ma ei ole veel näinud olukorda, kus keegi tunnistaks, et ahaa, ma tõesti polnudki sellele niimoodi mõelnud vms. Siis lähebki lahti sildistamine. Igaüks tunneb, et just teda ja temasuguseid rünnatakse. Samas räägitakse, et erinevus rikastab. Omas mullis elamine paneb jälle tundma, et kõik arvavadki nii nagu meie ja nii võime reaalsusega kokku põrgates halva üllatuse osaliseks saada. Ma jälle mõtlesin, et kas iga arvamus ikka rikastab? Mõni äkki hoopis taandarendab? Mulle ikkagi tundub, et mõni idee on sammu võrra kõrgem kui teine. No näiteks kui inimesed mu ümber usuksid ikka veel orjandusse, aga mina leian, et see on juba üks läbikäidud etapp ning kõik peaks aru saama, et orjandus pole mitte hea, kas minu rikastumine erinevuse läbi peaks olema selline, et ma aktsepteeriksin seda, et "eks orjandus ole ikka ka üks variant võrdsuse kõrval"? Tolerants ei tähenda ju sugugi seda, et ma kõiki arvamusi ühtviisi õigeks pean pidama, tolerants on see, et ma aktsepteerin, et lollil on õigus olla loll ja ma ei löö talle selle eest kaikaga pähe või ei võta vastu seadust, mille kohaselt on loll olemine kuritegu.
Eelnevast tulenevalt mõtlesin ka sellele, miks öeldaks, et vastandid tõmbuvad. No ei tõmbu ju? Välja arvatud magnetitest rääkides. Mind ei tõmba inimeste poole, kelle vaated minu omadest kardinaalselt erinevad. Ma ei saa öelda, et vastandid tõmbuvad selle põhjal, et mul on palju erineva taustaga sõpru - taust võib ju erinev olla, aga see, mis meid ühendab, on siiski mingisugune sarnasus taustade erinevusest hoolimata. See, et mulle meeldib ballett ja sulle jalgpall, ei ole mingisugune vastandlikkus veel, need on lihtsalt erinevad huvid. Ütleme, kui meil oleks mees, kes armastab tervislikke eluviise, teeb regulaarselt sporti jne ning neiu, kes veedab päevad teleka ees krõpsu süües, siis nemad oleks tõesti üsna ebatõenäoline paar. Samas, kui neil on mingi ühine idee, mis tervislikkuse üle trumpab a la nad on mõlemad pühendunud loomaõiguslased, siis võiks neist ehk isegi asja saada, kuid just nimelt selle ainsa sarnasuse pärast. Kui ma mõtlen nüüd enda jaoks kõige vastandlikuma meesisendi peale, siis selleks võiks näiteks olla Erki Nool. Ei ühti meie hobid, maailmavaade ning ka tema välimus ei pane mind õndsusest õhkama (pisikesed, pruunid ja kurjad silmad) - miks peaks mind sellise inimese poole tõmbama? Mulle tundub, et see vastandite tõmbumise idee on äärmiselt pealiskaudne.
Aga ikkagi, kas hoida teisitimõtlejaist eemale või lasta neil end arendada, mistahes suunas siis? Mulle tundub, et mida vanemaks inimene saab, seda armsamad on talle tema seisukohad ning hingerahu ja ta lihtsalt ei viitsi enam kellelgi end kõigutada lasta. Vanasti, kui mu ema rääkis, kuidas keegi midagi lolli tegi või ütles ja tema selle peale käratas, et ....., mõtlesin ma alati, et "käratasid sa jee, sa lihtsalt mõtlesid oma peas, et võiks nii öelda, aga tegelikult olid viisakalt vait." Nüüd mõtlen, et ehk on oma arvamuse armutu välja ütlemine ainus tee, kuidas ennast kaitsta? Sõpru jääb muidugi vähemaks, aga kas neid ongi nii palju vaja? Kas konflikte on alati vaja vältida? Äkki on parem õudne lõpp kui lõputu õudus? Kas viisakam on ikka näkku naeratada ja siis selja taga kiruda? Lihtsam ja levinum kindlasti. Muidu oled kohe vastik konfliktne inimene. Eks see muidugi sõltub ka, emotsioonid lähevad ju enamasti üle. Mõtled, et oi kui hea, et ma eile tal nägu täis ei sõimanud, täna on ta ju täitsa tore - kuni järgmise korrani. Äkki ei peaks üldse armu andma? Või elegantselt eemalduma, kui veel võimalus on. Raskem teha, kui öelda.
Eelnevast tulenevalt mõtlesin ka sellele, miks öeldaks, et vastandid tõmbuvad. No ei tõmbu ju? Välja arvatud magnetitest rääkides. Mind ei tõmba inimeste poole, kelle vaated minu omadest kardinaalselt erinevad. Ma ei saa öelda, et vastandid tõmbuvad selle põhjal, et mul on palju erineva taustaga sõpru - taust võib ju erinev olla, aga see, mis meid ühendab, on siiski mingisugune sarnasus taustade erinevusest hoolimata. See, et mulle meeldib ballett ja sulle jalgpall, ei ole mingisugune vastandlikkus veel, need on lihtsalt erinevad huvid. Ütleme, kui meil oleks mees, kes armastab tervislikke eluviise, teeb regulaarselt sporti jne ning neiu, kes veedab päevad teleka ees krõpsu süües, siis nemad oleks tõesti üsna ebatõenäoline paar. Samas, kui neil on mingi ühine idee, mis tervislikkuse üle trumpab a la nad on mõlemad pühendunud loomaõiguslased, siis võiks neist ehk isegi asja saada, kuid just nimelt selle ainsa sarnasuse pärast. Kui ma mõtlen nüüd enda jaoks kõige vastandlikuma meesisendi peale, siis selleks võiks näiteks olla Erki Nool. Ei ühti meie hobid, maailmavaade ning ka tema välimus ei pane mind õndsusest õhkama (pisikesed, pruunid ja kurjad silmad) - miks peaks mind sellise inimese poole tõmbama? Mulle tundub, et see vastandite tõmbumise idee on äärmiselt pealiskaudne.
Aga ikkagi, kas hoida teisitimõtlejaist eemale või lasta neil end arendada, mistahes suunas siis? Mulle tundub, et mida vanemaks inimene saab, seda armsamad on talle tema seisukohad ning hingerahu ja ta lihtsalt ei viitsi enam kellelgi end kõigutada lasta. Vanasti, kui mu ema rääkis, kuidas keegi midagi lolli tegi või ütles ja tema selle peale käratas, et ....., mõtlesin ma alati, et "käratasid sa jee, sa lihtsalt mõtlesid oma peas, et võiks nii öelda, aga tegelikult olid viisakalt vait." Nüüd mõtlen, et ehk on oma arvamuse armutu välja ütlemine ainus tee, kuidas ennast kaitsta? Sõpru jääb muidugi vähemaks, aga kas neid ongi nii palju vaja? Kas konflikte on alati vaja vältida? Äkki on parem õudne lõpp kui lõputu õudus? Kas viisakam on ikka näkku naeratada ja siis selja taga kiruda? Lihtsam ja levinum kindlasti. Muidu oled kohe vastik konfliktne inimene. Eks see muidugi sõltub ka, emotsioonid lähevad ju enamasti üle. Mõtled, et oi kui hea, et ma eile tal nägu täis ei sõimanud, täna on ta ju täitsa tore - kuni järgmise korrani. Äkki ei peaks üldse armu andma? Või elegantselt eemalduma, kui veel võimalus on. Raskem teha, kui öelda.
teisipäev, november 24, 2015
Hullus ja armastus ümberringi
Nägin täna und. Olin mingitsorti Mata Hari stiilis tegelane, kes oli imbumas EKRE ridadesse, et seda seestpoolt õõnestada. Kohtusin Jaak Madisoniga ja ütlesin talle: "Issand, te olete nii ebafotogeeniline inimene - päriselus näete te palju parem välja kui fotodel, mitte muidugi nii hea kui Toobal, aga noh, temaga, teate küll, on teised lood..." Ärkasin selle peale üles, et naer tuli peale. Ilmselt kukkusin Mata Harina läbi.
Tule taevas appi, mis unenäod! Reaalsus on tõeliselt kurnavaks muutunud, enam ei saa unes ka rahu sellest hullusest.
Teise teema võiks pealkirjastada kui "miks armastus teeb haiget", aga see kõlab liiga kohatult. Nimelt on mu kass viimased paar kuud käppadega sõtkuma hakanud. Mõtlesime juba, et peaks ta leivatehasesse tööle saatma, teenib kopika ehk või midagi, sest see sõtkumine on iseenesest maru tüütu, rebestab riideid. Eile aga juhtusin lugema, et kassipoolne käppadega sõtkumine on kõige kindlam armastuse väljendus tema poolt. Awwwww! Kuna ma enamiku kodusviibimise ajast veedan niikuinii teki all (ei, meil ei ole külm, keskeltläbi +23 on stabiilselt toas, aga ma lihtsalt olen kookoniloom), siis las ta sõtkub. Õnneks on kass niivõrd intelligentne, et kui paljas ihu käpa alla satub, tõmbab ta küüned sisse (endale, mitte mulle siis). Muidu masseerib ikka korralikult küüned välja-sisse stiilis, tekk ragiseb. Eks ole need armastuse teed kummalised. Pealegi ei sõtku ta mitte kedagi teist peale minu. Nii romantiline.
Sõber tundis muret oma seitsmeaastase tütre pärast, olevat teine liiga ilus, mõtle kui õudne, kui tütrest niimoodi lits tuleb! Ma ei hakanud ironiseerima stiilis, et viska talle siis hapet näkku ja kõik mured saavad murtud, vaid olin omaette hämmeldunult vait. Lihtsalt teadmiseks sellistele teadmatutele meestele - selleks, et teie tütrest lits saaks, ei pea ta üldse ilus olema. Piisab sellest, et ta lihtsalt on. Naissoost siis. Litsitiitli saab mu meelest enamik igal juhul kätte. Lits on see, kes seelikut kannab, pükse kannab, peol käib, kodus istub, kätte annab, kätte ei anna, sõbralik on, ebasõbralik on, paks on, peenike on. Mina olin näiteks ühe koolivenna silmis lits seetõttu, et mul väidetavalt ei läinud jalad ülevalt kokku. Niisiis, ettevaatust kõik need tänapäeva teismelised, kes igatsevad endale thigh gap'i.
Tule taevas appi, mis unenäod! Reaalsus on tõeliselt kurnavaks muutunud, enam ei saa unes ka rahu sellest hullusest.
Teise teema võiks pealkirjastada kui "miks armastus teeb haiget", aga see kõlab liiga kohatult. Nimelt on mu kass viimased paar kuud käppadega sõtkuma hakanud. Mõtlesime juba, et peaks ta leivatehasesse tööle saatma, teenib kopika ehk või midagi, sest see sõtkumine on iseenesest maru tüütu, rebestab riideid. Eile aga juhtusin lugema, et kassipoolne käppadega sõtkumine on kõige kindlam armastuse väljendus tema poolt. Awwwww! Kuna ma enamiku kodusviibimise ajast veedan niikuinii teki all (ei, meil ei ole külm, keskeltläbi +23 on stabiilselt toas, aga ma lihtsalt olen kookoniloom), siis las ta sõtkub. Õnneks on kass niivõrd intelligentne, et kui paljas ihu käpa alla satub, tõmbab ta küüned sisse (endale, mitte mulle siis). Muidu masseerib ikka korralikult küüned välja-sisse stiilis, tekk ragiseb. Eks ole need armastuse teed kummalised. Pealegi ei sõtku ta mitte kedagi teist peale minu. Nii romantiline.
Sõber tundis muret oma seitsmeaastase tütre pärast, olevat teine liiga ilus, mõtle kui õudne, kui tütrest niimoodi lits tuleb! Ma ei hakanud ironiseerima stiilis, et viska talle siis hapet näkku ja kõik mured saavad murtud, vaid olin omaette hämmeldunult vait. Lihtsalt teadmiseks sellistele teadmatutele meestele - selleks, et teie tütrest lits saaks, ei pea ta üldse ilus olema. Piisab sellest, et ta lihtsalt on. Naissoost siis. Litsitiitli saab mu meelest enamik igal juhul kätte. Lits on see, kes seelikut kannab, pükse kannab, peol käib, kodus istub, kätte annab, kätte ei anna, sõbralik on, ebasõbralik on, paks on, peenike on. Mina olin näiteks ühe koolivenna silmis lits seetõttu, et mul väidetavalt ei läinud jalad ülevalt kokku. Niisiis, ettevaatust kõik need tänapäeva teismelised, kes igatsevad endale thigh gap'i.
kolmapäev, november 18, 2015
Rootsi vanglas
Nädalavahetusel sai kruiisil käidud ehk siis ametliku nimetusega "aastakoosolekul osaletud". Logistika oli väga keeruline - nimelt kõigepealt tulid Rootsi kolleegid oma kruiisiga laupäeva hommikul siia ja seejärel sõitsime meie koos nendega õhtul Rootsi tagasi, et veeta pühapäev Stockholmis. Kummaline oli see, et mitte ühelgi korral ei küsitud meilt ühtegi dokumenti, rootslased olid kajutikaardid meile välja võtnud ja nii lihtsalt jalutasime laeva ning sealt maha. Samal hommikul oli Prantsusmaal terrorirünnak olnud ja väidetavalt kontrolliti sellega seoses ka piire rohkem. Ahjaa, tagasiteel oli üks meist mütsi liiga ninale tõmmanud ja tema tõesti tõmmati muheleva politseiniku poolt laevast väljuvate massist välja ning sunniti dokumenti näitama.
Tallinnas õnnestus meil võõrustamine üsna edukalt, käisime Lennumuuseumis ja Paksus Margareetas ning jõudsime vahepeal korraliku kõhutäie süüa esimeses vanalinnas ette tulnud söögikohas, milleks oli Texas Honky Tonk & Cantina ning mingit ajaauku või kiirustamist ette ei tulnud. Jah, täpselt umbes nii palju asju saabki mandril läbi käia kui tuled kruiisireisile. Mina olin mõlemas meremuuseumi osas varasemast käinud, seega erilist vau-efekti polnud. Toit oli hea, mulle maitses, samas minuga täpselt sama praadi söönud inimene väga rahul ei olnud ja meie suures seltskonnas oli arvamusi seinast-seina. Igatahes on seal ameerikalikult suured praed ja saab tasuta nachosid (meie saime miskipärast, aga meid oli ka palju ja me sõime-jõime palju). Tegelikult nägi meie algne plaan Paksu Margareeta asemel ette bowlingut, kuid Kuursaalis olid laupäevased broneeringud ammu enne seda tehtud kui meie jaole saime ning Lennusadama resto, kus süüa plaanisime, oli puupüsti täis. Korra jooksime ka Raekoja platsilt läbi, sest üks külaline oli Eestis esmakordselt. Raekoja platsil käis parajasti vilgas jõululaada ülespanek, seega jäi mulje veidi kaootiline. Selle asemel aga leidsid külalised Raeplatsilt ühe geopeituse aarde, mida mina varem näinud ei olnud ja seega see oli äge. Teine äge asi oli vaade Paksu Margareeta katuselt (pildi tegi mu kolleeg ja ma pole selle kasutamiseks luba küsinud, aga ma lisasin omalt poolt seepiafiltri, seega ehk on jokk):
Peale seda pidimegi laevale suunduma. Laev oli pooltühi, keegi kusagil ei räusanud ega kakelnud, isegi kardetud lainetust polnud. Kõhud Ameerika toitu täis, sundisime end veel überkallis A La Carte restoranis sööma., sest firma sünnipäev ju ikkagi. Mina sõin hädaga kolmveerand 11 eurosest Caesari salatist, mis maitses identselt oma poole odavama suguvennaga mandrilt. L.-le tõsteti 22 euro eest ette toores käntsakas tuunikala fileed ja kuum kivikamakas, et grilli aga ise. Praadimises kindlasti oma võlu oli, aga kas see just nii palju väärt on, ei tea. Vaatasime ära ka kohustusliku keskööshow, mis oli üsnagi kergestiununev. Keegi tantsis, keegi laulis, plaksutati. Seejärel läksime magama. Sel korral öösel häiret ei tehtud. Ärkasin selle peale, et vannitoas veeres mööda põrandat mingi väike ümmargune ese, liikudes vastavalt lainetusele ühest seinast teise. Mõtlesin, kas ronida narilt alla ja ese tuvastada, aga ei viitsinud, lõpuks jäi see kuhugi kinni ja lõpetas mu häirimise. Hommikul eset ei leidnud. Kuidas mul küll nii kerge uni saab olla, imestasid teised, kes midagi kuulnud ei olnud.
Hommik algas jälle rootsi lauas. Sõime. Mõtlesime, et järgmisena saame ju alles Rootsi kontoris lõunaks ette tellitud pitsat. Maabudes selgus, et lõuna käib ikka Rootsi aja järgi, ehk siis oli viimasest suurest söömisest täpselt 2 tundi möödas kui meie ette ilmusid 10 isuäratavat Itaalia pitsat. Pressisin kaks tükki sisse. Mitte pitsat siis, vaid tükki. Kokku ca poole ühest pitsast. Rootslased andsid meile täna teada, et neil on veel 2 pitsat kapis ja nad tõesti rohkem ei jõua süüa...Rootsi kontor oli kadedakstegevalt äge. Neil on massaažitool. Võitlesime Seisime selle nimel järjekorras. Maksvat 8000 eurot. L. uuris, et Argo Aderi firmast saaks odavaima 1500-ga kätte. Äkki, kui me pool kontorit vallandame, saame seda endale lubada? Järjekord oleks lühem ja? (EDIT: Lugesin just kristallkuuli blogist, et neil osteti kontorisse 6000 euro eest vaip, selles valguses pole 8000 massaažitooli eest üldse mingi summa, oeh, ma ei tea hindadest ikka üldse midagi).
Peale enese oimetuks söömist ootas meid Stockholmi kesklinnas ees Prison Islandi nimeline seiklus kohas nimega Laserkindlus (lingi alt näeb ka mõningaid pilte). Saime aru, et see on mingit sorti Escape-roomi laadne üritus, millised ka meil nüüd popiks saanud on. Tegelikult oli asi siiski veidi mastaapsem, nimelt oli seal ühe toa asemel 28 erinevat, kus siis mitmesuguseid oskusi appi võttes ülesandeid lahendama pidi. Meid jagati kolme gruppi, 4+4+3 inimest ja siis saigi mööda maja jooksma minna. Enamus tube nõudis kombinatsiooni füüsilisest, taktikalisest ja vaimsest tegevusest. Ütleme nii, et füüsilist oli minu jaoks veidi liiga palju. Või vähemalt minu riietuse jaoks, mis oli selline, et saaks pärast linnas jalutada ning Ida-Euroopalikult olid mu saabastel veel kõrged kontsad ka - katsu sa niimoodi kuhugi ronida. Põhimõtteliselt oli minust kasu vaid paaris-kolmes toas, ülejäänutes möllasid kaks meie meeskonna meesliiget, kes higisest kehast ei hoolinud. Enamikku tubadest me ära lahendada ei suutnud, põhihäda oli selles, et kindlat ülesannet ei olnud, tuli lihtsalt jälgida kahte lampi, sinist ja punast. Punane hakkas vilkuma kui olid läbi kukkunud. Sageli hakkas see vilkuma tuppa sisenemise viiel esimesel sekundil - katsu siis aru saada, mida sinult seal toas oodati! Iga tuba andis erinevalt punkte ja iga tuba võis korduvalt katsetada. Üks edukas tuba, mille läbisime, oli näiteks selline, et tuli nö varastada Mona Lisa. Seinal oli maal, selle keskel nupp, maali ees piire. Nii kui vastu piiret läksid, oli kaputt. Avastasime siis, et vastasseinal on hunnik muid maale, millest ühe all on ka nupp ja samuti on nurgas väike orvake, kuhu sisse ronides leiab mingi numbrikombinatsiooni. Tuli siis selle koodi abil deaktiveerida piire ning korraga vajutada nuppe mõlemal maalil, sellega sai ülesanne tehtud. Enamasti oligi teemaks erinevates keerulistes kohtades asuvate nuppude üheaegne vajutamine mitme inimese poolt, aga oli ka tube, kus pidi lihtsalt punkte koguma (me ei saanud sellest mängu ajal aru ja imestasime, et miks seal mingit märguannet ei ole). Tuba, millega keegi meist hakkama ei saanud, oli aga näiteks kolme keerleva palgiga ruum, kus palkide otstes nupud. No proovisime mitu korda, ei õnnestunud, sest palgil püsti olla ei võinud ja samas roomates ei tohtinud jalad mingist joonest allapoole rippuda, siis registreeris andur selle mahakukkumisena. Teine tiim väitis, et nemad jõudsid lõppu ja vajutasid üheaegselt nuppe, aga ikka süttis punane tuli. Kõiki tube me läbi käia ei jõudnudki. Samal ajal jooksis ruumides ringi ka kari algkooliealisi lapsi, sest seal korraldati ka laste sünnipäevi. No ei tea mina, mismoodi need lapsed seal hakkama said, kui meilgi oli füüsiliselt raske (mul ei ulatunud jalad ühelt laavatükilt teisele, et üle vulkaani saada ntx) ja päris head taipu ja koostööoskust nõudis see asi ka. Ilmselt on lastel niisamagi pimedates katakombides jooksmisest rõõmu...Kokkuvõttes jäi meie tiim teisele kohale. Hurraa! Mängus Simon says, kus pidi järjest meelde jätma värviliste lampide vilkumise suuna ja sageduse ning igal ringil lisandus üks uus liikumine, saime lausa päeva parima tulemuse. Tegelikult oli äge, lihtsalt dressid ja tossud oleks võinud seljas olla ja pärast võinuks sauna saada. Boonuseks oli kogu kompleksis levinud nõukaaegsele võimlale iseloomulik lehk. Juttu jätkus igatahes pärast kauemaks, et "kuule, kas te ka sattusite sinna tuppa, ja kuidas te seal seda tegite jne".
Peale väsitavat vanglapõgenemist pidid naised linna suunduma ja mehed kardiga sõitma minema (ma eelmine kord käisin, tegemist sisekardirajaga, kus bensuaurud õhus ja tiireldakse muudkui üht ja sama ringi, mul läks umbes viiendal ringil süda nii pahaks, et pidasin paremaks sõit pooleli jätta). Tuli aga välja, et aega on järel täpselt nii tobedalt, et eriti miskit ei jõuagi. Vihma hakkas ka sadama. Kooberdasime korra mööda Drottninggatanit kuningalossi suunas, ma käisin oma lemmikpoes RockZone , seda siis nii, et ülejäänud seltskond seisis selle aja poe ees vihmas ja paar julgemat tüdrukut tulid minuga poodi. Ime siis, et ma sellise pinge all midagi osta ei suutnud. Lõpuks ootasime pool tundi lihtsalt taksot, mis meid sadamasse viiks.
Laevas oli meil kinni makstud õhtune rootsi laud ja kast õlut. Loomulikult alustasime rootslastest kolleegide lahkudes viimasest, kõhud olid meil kõigil ikka veel täis (õlu mahub ilmselgelt alati). Tegelikult me küll tüüpiliste joomaturistide moodi ei lällanud, vaatasime vaid kõik koos kaasavõetud arvutist Simpsoneid. Garjatšie estonskie parni, või kuidas see oligi. Rootsi laud oli lõbus. Nimelt ei antud seal ilma rahata mitte klaasikest vettki. Ainult tee ja kohv! Isegi klaasid viidi minema, kui saadi teada, et me ei kavatse normaalsete inimeste kombel ülehinnatud veini larpima hakata. Prae kõrvale kohvi on imelik juua, seega jõin oma elu esimese piimaga tee. No et olen ikka rebel ja võtan prae juurde piima, mis sest, et ei lubata. Vastik oli. Toit oli nii ja naa. See, mis tundus hea, polnud seda teps mitte ja see, mida esmapilgul võttagi ei julgenud, osutus maitseelamuseks. Dolmad on näiteks vastikud aga maniokk jube hea. Vähemalt sai proovida. L. võttis kogemata artišokki ja ei jõudnud ära kiruda. Aga mõni näe, peab delikatessiks. Miks, jäi mullegi arusaamatuks. Lisaks tuli meil geniaalne idee (mis on küll raudselt ammu järele proovitud) smugeldada rootsi lauast toitu välja pabertopsikutes, millega kohvi võib võtta. Peale põhilauast kõhu täis mugimist avastasime, et ruumi teises otsas olnud lastelaua kõrvalt, kust sai näiteks jäätist ja pannkooke neile, kellele peenemad pipstükid ei meeldi, leiab ka "tänavatoidu" lauakese, kus endale burksi, friikad või taco kokku keerata saanuks. Nii mõnigi oli õnnetu.
Õhtul vaatasime jälle keskööshowd, seekord oli burlesk, mis tundus parem kui eelmise õhtu etendus. Kuulus Eesti moekunstnik käis ringi ja lantis suitsuruumis ilusaid poisse. Varsti hakkas meil jälle igav ja kobisime magama. Järgmise hommiku rootsi laua toiduga pidin aga esmaspäeva õhtuni vastu pidama, sest tagasi kontorisse jõudes oli tööuputus. Selline "aastakoosolek" siis - kümne aasta pärast jälle!
Lõppu Tallinna sümbol - lehmkajakas (nunnukene):
Tallinnas õnnestus meil võõrustamine üsna edukalt, käisime Lennumuuseumis ja Paksus Margareetas ning jõudsime vahepeal korraliku kõhutäie süüa esimeses vanalinnas ette tulnud söögikohas, milleks oli Texas Honky Tonk & Cantina ning mingit ajaauku või kiirustamist ette ei tulnud. Jah, täpselt umbes nii palju asju saabki mandril läbi käia kui tuled kruiisireisile. Mina olin mõlemas meremuuseumi osas varasemast käinud, seega erilist vau-efekti polnud. Toit oli hea, mulle maitses, samas minuga täpselt sama praadi söönud inimene väga rahul ei olnud ja meie suures seltskonnas oli arvamusi seinast-seina. Igatahes on seal ameerikalikult suured praed ja saab tasuta nachosid (meie saime miskipärast, aga meid oli ka palju ja me sõime-jõime palju). Tegelikult nägi meie algne plaan Paksu Margareeta asemel ette bowlingut, kuid Kuursaalis olid laupäevased broneeringud ammu enne seda tehtud kui meie jaole saime ning Lennusadama resto, kus süüa plaanisime, oli puupüsti täis. Korra jooksime ka Raekoja platsilt läbi, sest üks külaline oli Eestis esmakordselt. Raekoja platsil käis parajasti vilgas jõululaada ülespanek, seega jäi mulje veidi kaootiline. Selle asemel aga leidsid külalised Raeplatsilt ühe geopeituse aarde, mida mina varem näinud ei olnud ja seega see oli äge. Teine äge asi oli vaade Paksu Margareeta katuselt (pildi tegi mu kolleeg ja ma pole selle kasutamiseks luba küsinud, aga ma lisasin omalt poolt seepiafiltri, seega ehk on jokk):
Hommik algas jälle rootsi lauas. Sõime. Mõtlesime, et järgmisena saame ju alles Rootsi kontoris lõunaks ette tellitud pitsat. Maabudes selgus, et lõuna käib ikka Rootsi aja järgi, ehk siis oli viimasest suurest söömisest täpselt 2 tundi möödas kui meie ette ilmusid 10 isuäratavat Itaalia pitsat. Pressisin kaks tükki sisse. Mitte pitsat siis, vaid tükki. Kokku ca poole ühest pitsast. Rootslased andsid meile täna teada, et neil on veel 2 pitsat kapis ja nad tõesti rohkem ei jõua süüa...Rootsi kontor oli kadedakstegevalt äge. Neil on massaažitool. V
Peale enese oimetuks söömist ootas meid Stockholmi kesklinnas ees Prison Islandi nimeline seiklus kohas nimega Laserkindlus (lingi alt näeb ka mõningaid pilte). Saime aru, et see on mingit sorti Escape-roomi laadne üritus, millised ka meil nüüd popiks saanud on. Tegelikult oli asi siiski veidi mastaapsem, nimelt oli seal ühe toa asemel 28 erinevat, kus siis mitmesuguseid oskusi appi võttes ülesandeid lahendama pidi. Meid jagati kolme gruppi, 4+4+3 inimest ja siis saigi mööda maja jooksma minna. Enamus tube nõudis kombinatsiooni füüsilisest, taktikalisest ja vaimsest tegevusest. Ütleme nii, et füüsilist oli minu jaoks veidi liiga palju. Või vähemalt minu riietuse jaoks, mis oli selline, et saaks pärast linnas jalutada ning Ida-Euroopalikult olid mu saabastel veel kõrged kontsad ka - katsu sa niimoodi kuhugi ronida. Põhimõtteliselt oli minust kasu vaid paaris-kolmes toas, ülejäänutes möllasid kaks meie meeskonna meesliiget, kes higisest kehast ei hoolinud. Enamikku tubadest me ära lahendada ei suutnud, põhihäda oli selles, et kindlat ülesannet ei olnud, tuli lihtsalt jälgida kahte lampi, sinist ja punast. Punane hakkas vilkuma kui olid läbi kukkunud. Sageli hakkas see vilkuma tuppa sisenemise viiel esimesel sekundil - katsu siis aru saada, mida sinult seal toas oodati! Iga tuba andis erinevalt punkte ja iga tuba võis korduvalt katsetada. Üks edukas tuba, mille läbisime, oli näiteks selline, et tuli nö varastada Mona Lisa. Seinal oli maal, selle keskel nupp, maali ees piire. Nii kui vastu piiret läksid, oli kaputt. Avastasime siis, et vastasseinal on hunnik muid maale, millest ühe all on ka nupp ja samuti on nurgas väike orvake, kuhu sisse ronides leiab mingi numbrikombinatsiooni. Tuli siis selle koodi abil deaktiveerida piire ning korraga vajutada nuppe mõlemal maalil, sellega sai ülesanne tehtud. Enamasti oligi teemaks erinevates keerulistes kohtades asuvate nuppude üheaegne vajutamine mitme inimese poolt, aga oli ka tube, kus pidi lihtsalt punkte koguma (me ei saanud sellest mängu ajal aru ja imestasime, et miks seal mingit märguannet ei ole). Tuba, millega keegi meist hakkama ei saanud, oli aga näiteks kolme keerleva palgiga ruum, kus palkide otstes nupud. No proovisime mitu korda, ei õnnestunud, sest palgil püsti olla ei võinud ja samas roomates ei tohtinud jalad mingist joonest allapoole rippuda, siis registreeris andur selle mahakukkumisena. Teine tiim väitis, et nemad jõudsid lõppu ja vajutasid üheaegselt nuppe, aga ikka süttis punane tuli. Kõiki tube me läbi käia ei jõudnudki. Samal ajal jooksis ruumides ringi ka kari algkooliealisi lapsi, sest seal korraldati ka laste sünnipäevi. No ei tea mina, mismoodi need lapsed seal hakkama said, kui meilgi oli füüsiliselt raske (mul ei ulatunud jalad ühelt laavatükilt teisele, et üle vulkaani saada ntx) ja päris head taipu ja koostööoskust nõudis see asi ka. Ilmselt on lastel niisamagi pimedates katakombides jooksmisest rõõmu...Kokkuvõttes jäi meie tiim teisele kohale. Hurraa! Mängus Simon says, kus pidi järjest meelde jätma värviliste lampide vilkumise suuna ja sageduse ning igal ringil lisandus üks uus liikumine, saime lausa päeva parima tulemuse. Tegelikult oli äge, lihtsalt dressid ja tossud oleks võinud seljas olla ja pärast võinuks sauna saada. Boonuseks oli kogu kompleksis levinud nõukaaegsele võimlale iseloomulik lehk. Juttu jätkus igatahes pärast kauemaks, et "kuule, kas te ka sattusite sinna tuppa, ja kuidas te seal seda tegite jne".
Peale väsitavat vanglapõgenemist pidid naised linna suunduma ja mehed kardiga sõitma minema (ma eelmine kord käisin, tegemist sisekardirajaga, kus bensuaurud õhus ja tiireldakse muudkui üht ja sama ringi, mul läks umbes viiendal ringil süda nii pahaks, et pidasin paremaks sõit pooleli jätta). Tuli aga välja, et aega on järel täpselt nii tobedalt, et eriti miskit ei jõuagi. Vihma hakkas ka sadama. Kooberdasime korra mööda Drottninggatanit kuningalossi suunas, ma käisin oma lemmikpoes RockZone , seda siis nii, et ülejäänud seltskond seisis selle aja poe ees vihmas ja paar julgemat tüdrukut tulid minuga poodi. Ime siis, et ma sellise pinge all midagi osta ei suutnud. Lõpuks ootasime pool tundi lihtsalt taksot, mis meid sadamasse viiks.
Laevas oli meil kinni makstud õhtune rootsi laud ja kast õlut. Loomulikult alustasime rootslastest kolleegide lahkudes viimasest, kõhud olid meil kõigil ikka veel täis (õlu mahub ilmselgelt alati). Tegelikult me küll tüüpiliste joomaturistide moodi ei lällanud, vaatasime vaid kõik koos kaasavõetud arvutist Simpsoneid. Garjatšie estonskie parni, või kuidas see oligi. Rootsi laud oli lõbus. Nimelt ei antud seal ilma rahata mitte klaasikest vettki. Ainult tee ja kohv! Isegi klaasid viidi minema, kui saadi teada, et me ei kavatse normaalsete inimeste kombel ülehinnatud veini larpima hakata. Prae kõrvale kohvi on imelik juua, seega jõin oma elu esimese piimaga tee. No et olen ikka rebel ja võtan prae juurde piima, mis sest, et ei lubata. Vastik oli. Toit oli nii ja naa. See, mis tundus hea, polnud seda teps mitte ja see, mida esmapilgul võttagi ei julgenud, osutus maitseelamuseks. Dolmad on näiteks vastikud aga maniokk jube hea. Vähemalt sai proovida. L. võttis kogemata artišokki ja ei jõudnud ära kiruda. Aga mõni näe, peab delikatessiks. Miks, jäi mullegi arusaamatuks. Lisaks tuli meil geniaalne idee (mis on küll raudselt ammu järele proovitud) smugeldada rootsi lauast toitu välja pabertopsikutes, millega kohvi võib võtta. Peale põhilauast kõhu täis mugimist avastasime, et ruumi teises otsas olnud lastelaua kõrvalt, kust sai näiteks jäätist ja pannkooke neile, kellele peenemad pipstükid ei meeldi, leiab ka "tänavatoidu" lauakese, kus endale burksi, friikad või taco kokku keerata saanuks. Nii mõnigi oli õnnetu.
Õhtul vaatasime jälle keskööshowd, seekord oli burlesk, mis tundus parem kui eelmise õhtu etendus. Kuulus Eesti moekunstnik käis ringi ja lantis suitsuruumis ilusaid poisse. Varsti hakkas meil jälle igav ja kobisime magama. Järgmise hommiku rootsi laua toiduga pidin aga esmaspäeva õhtuni vastu pidama, sest tagasi kontorisse jõudes oli tööuputus. Selline "aastakoosolek" siis - kümne aasta pärast jälle!
Lõppu Tallinna sümbol - lehmkajakas (nunnukene):
kolmapäev, november 11, 2015
Suur ja karvane
Ma olen siin ilmselt maininud ka seda, et olen araknofoob ehk siis kardan ämblikke. Ma olen näinud ka teisi väidetavaid ämblikukartjaid, kes neid elukaid ajalehe peal toast välja viivad - mis mõttes nagu? Mina põgenen toast, kus on ämblik, rõvedal häälel valjusti karjudes, ma ei riskiks ealeski võimalusega, et mind ja ämblikku eraldaks vaid üks hädine ajaleht (va juhul kui see hädine ajaleht eraldab mind ja laiaks litsutud ämblikku). Ma ei saa aru, miks peaks ämblik mingi püha loom olema võrreldes kärbse ja sääsega, et teda labaselt maha nottida ei võiks. Ja ma olen näinud ämblikku, kes pärast äravoolust alla laskmist on järgmisel päeval samas kohas tagasi. Kui see just tema kaksikvend polnud. Ok, ukseavasid ma kodunt lahkudes kinni ei teibi nagu keegi tegi ühes araknofoobidest rääkivas dokis tegi, aga ega ma suvel naljalt võrgutamata (võiks ju nii öelda?) akent lahti hoida ka ei luba. Niisiis olin ma mõõdukalt erutatud kui sain teada, et Tartu Loodusmajas on võimalik kontrollitud tingimustes kohtuda ämblikute T-Rexi ehk siis tarantliga. Jah, ma olen teadlik, et on veel suuremaid ja jäledamaid ämblikke (maailma suurimad elavad Laose koobastes), masohhistlikud kalduvused on mind sellise info juurde juhatanud, aga tarantel on vaieldamatult üks kurikuulsamaid. Tarantlit näidati koos raagritsikate ja kahte liiki suurte prussakatega. Suured prussakad pole pooltki nii jubedad kui tavalised, paneelmaja sordid (ok, mina kohtasin enda omi küll Pelgulinna puumajas) ja kui ma loodusloo-onule (koondnimetus siin, algselt tähistas seda meest, kelle nimi mul nüüd meelde ei tule, aga kes juhtis hallil ajal ETV-s laste loodussaateid ja töötas hiljem Haridusministeeriumis) mainisin, et üks neist prussakaist on selili kukkunud ega saa püsti ning ta soovitas mul prussakas siis ometi õigetpidi keerata, ei kartnud ma (peaaegu) üldse. Prussakas haaras galantselt minu pakutud sõrmest ja püsti ta oligi. Lõpuks toodi kirsina tordil välja ka tarantel. Ja see tarantel oli täielik nummi! Ta oli oranžikas-must ja karvane, ta istus vaikselt paigal ega sirutanud oma jalgu kuhugi, ta oli pontsakas, mitte anorektiline nagu kõik ta võikad suguvennad (jah, ma kardan ka koivikuid/koibikuid/pikkjalgu), ühesõnaga, täiesti talutav tüüp. Julgemad said tarantlit kätte ka võtta, aga hiljem pidi käed ära pesema, sest ta karvad olevat ikka mürgiga koos. Katsuda teda ei võinud. No niimoodi, ootamatult selja tagant turjale patsutada, ilmselt oleks ta võinud ennast siis kiiresti liigutada ja ampsata. Paar last ja isa isegi julgesid tarantli pihku võtta, minu laps kahjuks nende hulka ei kuulunud ja selleks hetkeks kui ma ennast kogusin ja hakkasin ütlema, et ma nagu tahaks ka, pandi pontsakas poiss juba terraariumi tagasi. Samas kui ma ka tüübi kätte oleks saanud, ei oleks sellest ilmselt fototõendit olemas, sest Mini ei oska ju pildistada, seega pildistasin ma võõrast julget last (mõõtkavaks jätsin lapse pildile alles, loodetavasti vanemad ei pahanda):
On ju armas? Täitsa looma moodi, mitte mingi rõve putukas nagu kodumaised rõve-ämblikud. Mingit araknofoobia vastast teraapia-abi ma niisiis tarantliga kohtumisest ei saanud. Ema arvas muidugi, et kui see vend mul siin põrandal vabalt ringi jookseks, küll ma siis teda kardaks. Häh, ise kardab hiiri. Hiir on ju põhimõtteliselt sabata orav ja oravaid ju armastavad ometi kõik?!
Update ka koolitusrindelt:
Tuli ära! Abieluettepanekunalja teinud mees hüüatas täna loenguruumi sisenedes, et käes olevat ajalooline päev, sest tema olevat Maximas pagulasi näinud. Olevat teised villaseid sokke valinud ja kõva häälega karjunud. Keegi julges kahelda, et kuidas ta kindel on, et need just pagulased olid. Vastus kiire ja konkreetne - nad olid jube imelikult riides. Ei, mingid eraldusmärgid võiks ju tõesti olla, et normaalseid inimesi mitte segadusse ajada...
On ju armas? Täitsa looma moodi, mitte mingi rõve putukas nagu kodumaised rõve-ämblikud. Mingit araknofoobia vastast teraapia-abi ma niisiis tarantliga kohtumisest ei saanud. Ema arvas muidugi, et kui see vend mul siin põrandal vabalt ringi jookseks, küll ma siis teda kardaks. Häh, ise kardab hiiri. Hiir on ju põhimõtteliselt sabata orav ja oravaid ju armastavad ometi kõik?!
Update ka koolitusrindelt:
Tuli ära! Abieluettepanekunalja teinud mees hüüatas täna loenguruumi sisenedes, et käes olevat ajalooline päev, sest tema olevat Maximas pagulasi näinud. Olevat teised villaseid sokke valinud ja kõva häälega karjunud. Keegi julges kahelda, et kuidas ta kindel on, et need just pagulased olid. Vastus kiire ja konkreetne - nad olid jube imelikult riides. Ei, mingid eraldusmärgid võiks ju tõesti olla, et normaalseid inimesi mitte segadusse ajada...
teisipäev, november 10, 2015
Nick Hornby "Naljakas tüdruk"
Kui ma selle raamatu kätte sain, tahtsin temast kõigepealt pilti teha. Nii nagu suurem osa teeb pilti oma Hiina hilpudest või kosmeetikast. Ma ei olnud küll sunnitud raamatust pilti tegema (nagu Hiina hilpudest või kosmeetikast) vaid see raamat lihtsalt on nii ilus:
Mulle on ta neljas Nick Hornby raamat, mida olen lugenud ja kuna Nick Hornby raamatud on üldiselt sellised nunnud, kaasahaaravad ja naermaajavad, siis otsustasin ka seekord raamatu üle selle kaane järgi. Algus oligi täiesti paljulubav. No näiteks leiab algusest selliseid tabavaid tähelepanekuid nagu:
"Linnapea ja tema naine oli mõlemad paksud, kuid mehe kopsakus tundus kuidagi tahtlik, tema tähtsuse tunnusmärk, naise oma aga samal ajal mingi hirmus viga. Vast oli asi lihtsalt selles, et mehel oli ükskõik, aga tema abikaasal mitte."
"Nii palju ilusaid sahvtiseid tüdrukuid, ja pooled neist ei tahtnud kalendris poseerida ega avamistel üles astuda. Nad tahtsid kolme repliiki BBC telelavastuses vallasemadest söekaevanduse sügavustes/.../ Kui neile oli korduvalt ära öeldud, muutusid nad märksa järeleandlikumaks."
"Kui hirmus asi on haridus /.../, kui see toodab mõtteviise, mis põlgavad meelelahutust ja seda väärtustavaid inimesi."
Tundub, et tegemist võiks olla ühe läbi mõru nalja mõtlemapaneva ja feministliku teosega. Alles hiljem jõuab pärale, et tegelikult on tegemist tagasivaatega 60ndatesse ja Briti komöödia arengule selles perioodis. Tuleb tüdruk maalt ja tahab kuulsaks saada, aga ees on klaaslagi. Ega ses osas ju polegi palju muutunud, kuid minu meelest eksib Hornby siin liigagi ära seriaalitootmise köögipoolde. Raamatu pealkiri on "Naljakas tüdruk", aga selles, et peategelane Sophie üldse naljakas on, Hornby meid veenda ei püüa. Lihtsalt ütleb, et on, ja meie peame uskuma. Pealegi ilmneb varsti, et Sophie kõrval on teisteks peategelasteks temaga koos seriaali tootev meeskond, kes nii mõnigi kord lugeja naljakat tüdrukut ennast täiesti unustama paneb. Me saame lugeda täpset ülevaadet sellest, kuidas ühe komöödia ekraniseerimine toimub, kuidas stsenaariumi üle vaieldakse, mismoodi tegelased paika saavad ja kuidas uusi ideid ammutatakse, aga raamatu alguses jäi millegipärast mulje, et juttu tuleb ühest naljakas tüdrukust, kes kõigest hoolimata telemaastikul läbi lööb. Ka kuuekümnendad oma vabameelsuses jäävad siin tahaplaanile - meil on küll üks geimees, kes lõpuks oma läbielamistest raamatu kirjutab, aga see on ka kõik. Tony ja Bill - üks kapihomo ja teine avalik, tunduvad läbi loo isegi rohkem elus olevat kui peategelane. Meenub Tommi Kinnuneni "Nelja tee rist", kus samuti selle dilemma ees seisti. Kuuekümnendate Inglismaa pole muidugi võrreldav kuuekümnendate Soomega. Mis sest, et mõlemas kuritegu, on homoelu Britannias siiski kordi lõbusam kui depressiivsel põhjamaal. Siiski on seda lõbu naljale rõhuva raamatu puhul natuke liiga vähe.
Raamatu lõpuosast leidsin veel ühe mõtlemapaneva tsitaadi:
"Paistis, et noored naised tahtsid üldse tihti Sophie´le öelda, et ta on neid inspireerinud, et nende komöödiakarjäär poleks temata teoks saanud. Aga kui Sophie püüdis neid vaadata või nende salvestusi kuulata või nende jutte ja stsenaariume lugeda, ei saanud ta aru, milline tema roll selles kõiges olla võis. Ta tundis, et peab Briti rahvalt vabandust paluma, kui ta kõigis nendes anaalseksi ja tupehügieeni teemalistes naljades kuidagi süüdi on."
Tegelikult on see tsitaat eksitav, sest sellest see raamat ei ole. Aga võiks olla. Mitte anaalseksist või tupehügieenist siis, ma mõtlen, vaid sellest, kuidas see kõik ikkagi niimoodi läks. Võib-olla oleks see raamat mulle parem tundunud, kui selle nimi ei oleks olnud "Naljakas tüdruk" ning selle välimus poleks olnud nõnda väljakutsuvalt naiselik? Ilusale inimesele antavat rohkem andeks, kas raamatute puhul on ka nii?
"Linnapea ja tema naine oli mõlemad paksud, kuid mehe kopsakus tundus kuidagi tahtlik, tema tähtsuse tunnusmärk, naise oma aga samal ajal mingi hirmus viga. Vast oli asi lihtsalt selles, et mehel oli ükskõik, aga tema abikaasal mitte."
"Nii palju ilusaid sahvtiseid tüdrukuid, ja pooled neist ei tahtnud kalendris poseerida ega avamistel üles astuda. Nad tahtsid kolme repliiki BBC telelavastuses vallasemadest söekaevanduse sügavustes/.../ Kui neile oli korduvalt ära öeldud, muutusid nad märksa järeleandlikumaks."
"Kui hirmus asi on haridus /.../, kui see toodab mõtteviise, mis põlgavad meelelahutust ja seda väärtustavaid inimesi."
Tundub, et tegemist võiks olla ühe läbi mõru nalja mõtlemapaneva ja feministliku teosega. Alles hiljem jõuab pärale, et tegelikult on tegemist tagasivaatega 60ndatesse ja Briti komöödia arengule selles perioodis. Tuleb tüdruk maalt ja tahab kuulsaks saada, aga ees on klaaslagi. Ega ses osas ju polegi palju muutunud, kuid minu meelest eksib Hornby siin liigagi ära seriaalitootmise köögipoolde. Raamatu pealkiri on "Naljakas tüdruk", aga selles, et peategelane Sophie üldse naljakas on, Hornby meid veenda ei püüa. Lihtsalt ütleb, et on, ja meie peame uskuma. Pealegi ilmneb varsti, et Sophie kõrval on teisteks peategelasteks temaga koos seriaali tootev meeskond, kes nii mõnigi kord lugeja naljakat tüdrukut ennast täiesti unustama paneb. Me saame lugeda täpset ülevaadet sellest, kuidas ühe komöödia ekraniseerimine toimub, kuidas stsenaariumi üle vaieldakse, mismoodi tegelased paika saavad ja kuidas uusi ideid ammutatakse, aga raamatu alguses jäi millegipärast mulje, et juttu tuleb ühest naljakas tüdrukust, kes kõigest hoolimata telemaastikul läbi lööb. Ka kuuekümnendad oma vabameelsuses jäävad siin tahaplaanile - meil on küll üks geimees, kes lõpuks oma läbielamistest raamatu kirjutab, aga see on ka kõik. Tony ja Bill - üks kapihomo ja teine avalik, tunduvad läbi loo isegi rohkem elus olevat kui peategelane. Meenub Tommi Kinnuneni "Nelja tee rist", kus samuti selle dilemma ees seisti. Kuuekümnendate Inglismaa pole muidugi võrreldav kuuekümnendate Soomega. Mis sest, et mõlemas kuritegu, on homoelu Britannias siiski kordi lõbusam kui depressiivsel põhjamaal. Siiski on seda lõbu naljale rõhuva raamatu puhul natuke liiga vähe.
Raamatu lõpuosast leidsin veel ühe mõtlemapaneva tsitaadi:
"Paistis, et noored naised tahtsid üldse tihti Sophie´le öelda, et ta on neid inspireerinud, et nende komöödiakarjäär poleks temata teoks saanud. Aga kui Sophie püüdis neid vaadata või nende salvestusi kuulata või nende jutte ja stsenaariume lugeda, ei saanud ta aru, milline tema roll selles kõiges olla võis. Ta tundis, et peab Briti rahvalt vabandust paluma, kui ta kõigis nendes anaalseksi ja tupehügieeni teemalistes naljades kuidagi süüdi on."
Tegelikult on see tsitaat eksitav, sest sellest see raamat ei ole. Aga võiks olla. Mitte anaalseksist või tupehügieenist siis, ma mõtlen, vaid sellest, kuidas see kõik ikkagi niimoodi läks. Võib-olla oleks see raamat mulle parem tundunud, kui selle nimi ei oleks olnud "Naljakas tüdruk" ning selle välimus poleks olnud nõnda väljakutsuvalt naiselik? Ilusale inimesele antavat rohkem andeks, kas raamatute puhul on ka nii?
Käisin inimeste seas ehk esimene koolituspäev
Meile saadetud inspektor juhtus olema vägagi sõbralik, kes möönis ka ise tõika, et ei näe mingit mõtet väikekontorite külastamises, kus suurimaks ohuks on salakaval vaibaäär või näppe kõrvetav kohvivesi. Aga no töö on töö ja nii mind siis tervisekaitsespetsialistiks määratigi. Või noh, eks ma ikka ise ennast määrasin, kuigi ebaseaduslikult, sest seda ei võivat ilma koolitamata inimesega teha. Samas sain kiita, et olin koolitamata inimesena riskianalüüsi valmis teinud (kamoon, meil on ju Internet!) ning see sobis täiesti. Jäi veel üle sissejuhatava juhendamise toimumise kohta mingi paber tekitada - mis sest, et kolme- kuni kümneaastase hilinemisega, aga ikkagi. Koolitusel pidin teada saama, kuidas seda teha. Ette rutates võin öelda, et esitasin koolitusel suisa sellekohase küsimuse, millele sain vastuseks, et guugelda, küll neid blankette leiab. Nojah, muidugi, loogiline ju.
Aga see koolitus! Oo jaa, see oli elamus! Teate, ma ei suuda eriti hästi kohaneda kui pean kohe hommikul rinda pistma kommentaaridega: "Oi, tüdrukud! Näe, veel üks mees siin teile silmarõõmuks!"; "Eks ikka viskab mehel närvi mustaks kui naine kodus kaagutab ja lapsed karjuvad!" ; "Ihiihii - mida te veel mu eraelust kuulda tahate?!" ; "Minu kehavormidega ilmselt ka igale poole ei sobiks, aga no mis teha, mulle meeldib hästi süüa" (rõhuga sellel, et ütleja ise oli sale naine, aga auditooriumis istus nii mõnigi selline, kelle jaoks see kommentaar ilmselgelt kohatuna kõlas) ; "Kas keegi teab, mis on andragoogika? (vaikus, ma eeldan, et pigem ebamugavusest kui teadmatusest) Ei teagi keegi? Seda ma arvasin, seda ei tea kunagi keegi!" Appi! Kuhu ma sattunud olen? Kas saaks akna kaudu lahkuda? Umbes sellised olid mu esmased mõtted. Ilmselt on tegemist igati pädeva inimesega, aga no see keskealise beibe stiil ei lähe mulle kohe kuidagi peale. Kui ma kuuskümmend saan, pea blondiks tõmban ja oma sõbrannasid ilma irooniata tüdrukuteks kutsuma hakkan, siis laske mind maha. Ok, mul ilmselt ei ole siis enam ühtki sõbrannat alles ja ilmselt aitab selline "omamehelik" käitumine koolitust kellegi meelest hubasemaks muuta, aga ausalt öeldes ei naernud väga ükski ruumisviibijaist. Meenus mu kooliaegne vene keele õpetaja, kes mingi ea saabudes ka järsku pea blondiks tõmbas ja noortepärast teemat arendama hakkas. Meeldejäävaim näide oli see, kuidas püüdsin praktikast pääseda vabandusega, et pean oma koera hoidma ja õpetaja vastas selle peale, et "koerte jaoks on ju ka hotellid olemas, kus nad süüa-juua ja oma vajadusi rahuldada saavad. Mis te naerate? Loomadel on täpselt samasugused vajadused nagu inimestelgi!" Mille peale nii mina kui kõrvalseisnud klassijuhataja diskreetset naeratust näol hoides vaikselt trepist alla taanduma hakkasime...
Teine koolitaja oli samuti hoolitsetud välimusega daam, kes armastas üle kõige kõigile südamlikult läheneda. Näiteks pidime esimese ülesandena enda kõrval istuvale inimesele komplimendi kirjutama. Korraliku eestlasena ehmatas see mu ikka põhjalikult ära, eriti veel seetõttu, et minu kõrval istus mees. Kas sõna "sümpaatne" on kuidagi paljulubava alatooniga või siiski täiesti neutraalne? Mida ma teen, mida ma teen, aju, ruttu, ei-ei, põsed ei värvu punaseks, ei-ei!!?? Minu naaber lahendas selle muidugi hoopis galantsemalt, küsides mult lihtsalt, et " kas me oleme tuttavad?" Ilmselt kvalifitseerub see komplimentide alla. Ja kuna me siin provintsis ikka enam-vähem üksteise nägusid teame, siis vastasin, et jah, mille peale mees pidas vajalikuks pealtkuuljaile lisada, et ei, see ei olnud vastus abieluettepanekule. Krt, ei punasta, ei punasta, neutraalne irve näole! Oma galantsuse nullis ta aga hiljem täielikult sellega, et pidas mind enda paralleelklassiõeks olles ise minust 7 aastat varem lõpetanud. Oeh. Mine veel inimeste sekka, eks. Ka teisel koolitajal jätkus mingeid imelikke slaide stiilis "kuidas mõjub stress meestele" vs "kuidas mõjub stress naistele", kusjuures variandid olid minu jaoks tõepoolest üllatavad a la peavalud meestel ja ärrituvus naistel. Kui keegi koolitatavatest ei nõustunud, et temal neid sümptome esinenud oleks, leidis koolitaja lihtsalt, et ju me siis oleme sellised imelikud. Nojah. Kolmas koolitaja oli mees ja tema oli lihtsalt igav. Luges teksti slaididelt maha ega üritanud ebamugavat nalja teha.
Koju sõitsin bussiga. Kogu tee tegid teismelised bussi tagaotsas peerunalju ja ülejäänud bussisviibijad põrnitsesid enda ette pilgul "Oh God, please kill me!".
Aga see koolitus! Oo jaa, see oli elamus! Teate, ma ei suuda eriti hästi kohaneda kui pean kohe hommikul rinda pistma kommentaaridega: "Oi, tüdrukud! Näe, veel üks mees siin teile silmarõõmuks!"; "Eks ikka viskab mehel närvi mustaks kui naine kodus kaagutab ja lapsed karjuvad!" ; "Ihiihii - mida te veel mu eraelust kuulda tahate?!" ; "Minu kehavormidega ilmselt ka igale poole ei sobiks, aga no mis teha, mulle meeldib hästi süüa" (rõhuga sellel, et ütleja ise oli sale naine, aga auditooriumis istus nii mõnigi selline, kelle jaoks see kommentaar ilmselgelt kohatuna kõlas) ; "Kas keegi teab, mis on andragoogika? (vaikus, ma eeldan, et pigem ebamugavusest kui teadmatusest) Ei teagi keegi? Seda ma arvasin, seda ei tea kunagi keegi!" Appi! Kuhu ma sattunud olen? Kas saaks akna kaudu lahkuda? Umbes sellised olid mu esmased mõtted. Ilmselt on tegemist igati pädeva inimesega, aga no see keskealise beibe stiil ei lähe mulle kohe kuidagi peale. Kui ma kuuskümmend saan, pea blondiks tõmban ja oma sõbrannasid ilma irooniata tüdrukuteks kutsuma hakkan, siis laske mind maha. Ok, mul ilmselt ei ole siis enam ühtki sõbrannat alles ja ilmselt aitab selline "omamehelik" käitumine koolitust kellegi meelest hubasemaks muuta, aga ausalt öeldes ei naernud väga ükski ruumisviibijaist. Meenus mu kooliaegne vene keele õpetaja, kes mingi ea saabudes ka järsku pea blondiks tõmbas ja noortepärast teemat arendama hakkas. Meeldejäävaim näide oli see, kuidas püüdsin praktikast pääseda vabandusega, et pean oma koera hoidma ja õpetaja vastas selle peale, et "koerte jaoks on ju ka hotellid olemas, kus nad süüa-juua ja oma vajadusi rahuldada saavad. Mis te naerate? Loomadel on täpselt samasugused vajadused nagu inimestelgi!" Mille peale nii mina kui kõrvalseisnud klassijuhataja diskreetset naeratust näol hoides vaikselt trepist alla taanduma hakkasime...
Teine koolitaja oli samuti hoolitsetud välimusega daam, kes armastas üle kõige kõigile südamlikult läheneda. Näiteks pidime esimese ülesandena enda kõrval istuvale inimesele komplimendi kirjutama. Korraliku eestlasena ehmatas see mu ikka põhjalikult ära, eriti veel seetõttu, et minu kõrval istus mees. Kas sõna "sümpaatne" on kuidagi paljulubava alatooniga või siiski täiesti neutraalne? Mida ma teen, mida ma teen, aju, ruttu, ei-ei, põsed ei värvu punaseks, ei-ei!!?? Minu naaber lahendas selle muidugi hoopis galantsemalt, küsides mult lihtsalt, et " kas me oleme tuttavad?" Ilmselt kvalifitseerub see komplimentide alla. Ja kuna me siin provintsis ikka enam-vähem üksteise nägusid teame, siis vastasin, et jah, mille peale mees pidas vajalikuks pealtkuuljaile lisada, et ei, see ei olnud vastus abieluettepanekule. Krt, ei punasta, ei punasta, neutraalne irve näole! Oma galantsuse nullis ta aga hiljem täielikult sellega, et pidas mind enda paralleelklassiõeks olles ise minust 7 aastat varem lõpetanud. Oeh. Mine veel inimeste sekka, eks. Ka teisel koolitajal jätkus mingeid imelikke slaide stiilis "kuidas mõjub stress meestele" vs "kuidas mõjub stress naistele", kusjuures variandid olid minu jaoks tõepoolest üllatavad a la peavalud meestel ja ärrituvus naistel. Kui keegi koolitatavatest ei nõustunud, et temal neid sümptome esinenud oleks, leidis koolitaja lihtsalt, et ju me siis oleme sellised imelikud. Nojah. Kolmas koolitaja oli mees ja tema oli lihtsalt igav. Luges teksti slaididelt maha ega üritanud ebamugavat nalja teha.
Koju sõitsin bussiga. Kogu tee tegid teismelised bussi tagaotsas peerunalju ja ülejäänud bussisviibijad põrnitsesid enda ette pilgul "Oh God, please kill me!".
Tellimine:
Postitused (Atom)