Kust kaltse saab?

Avastasin enda jaoks netipoed ja olen paar päeva mööda netti ja FB-d nende jahil kolanud. Eile tellisin Inglismaalt 3 paari kingi, mis koos saatmiskuludega läksid maksma vähem kui paar susse kohalikus kaubanduskeskuses. Iseasi, kas need mulle sobivad, sest enamikku asju ilma proovimata osta on ikka üsna riskantne. Vähemalt minu jaoks, kelle jalad on eriti tundlikud igasuguse hõõrdumise suhtes ja kelle keha on ülevalt otsast üks suurus ja alt otsast teine. Õnneks saab ju kõik edasi müüa.
Aga üks probleem on ka - enamik neid poode ja eraisikuid, kes Aasiast ja Inglismaalt kaupa tellivad omavad pehmelt öeldes, noh, haraka maitset. Eks ilmselt on sellisel kaubal siis turgu. Aga jah, põhikaup on neoonvärvides 18 cm killer-heelsid ning litrikestega ööklubikleidid. No kuhu sa lähed sellistega? Killer-heelse ma tahaks tegelikult, igasugu neetide ja pealuudega värke on ka müügis aga oma jalakesi teades ei raatsi ma raisata 50 eurot lihtsalt selleks, et järele proovida, kuidas nendega siiski kõndida ei saa. Ma kohe ei taha uskuda neid tibisid, kes väidavad, et mugav on. Ilu nõuabki muidugi ohvreid. Riietega on veel hullem lugu, ägedaid asju üldse ei ole. Ok, oli üks Barbie-kleidike aga see maksis kah 35 eurot ja ma ei ole kindel, et kõik irooniast aru saaksid kui see selga panna. Enamasti on need beibe-kleidid aga üsna odavad võrreldes kraamiga Eesti disaini müüvatel lehekülgedel.
Teisalt tiksub kuklas see mõte ka, et mingist vanusest peaks äkki inimene soliidselt riietuma hakkama. Õnneks olen ma üsna miniatuurne tegelane, haiglas taheti mul lausa laste vererõhuaparaadiga rõhku mõõta kuna "suurte inimeste" oma lotendas mul ümber käe, ning ei anna veel tädi mõõtu välja. Igatahes ootan ma huviga Evestuse fänniriiete tellimise võimalust. Aga kuskohast veel ägedaid riideid osta saab? Ja käekotte?

Milleks mulle lapsed?

Mad Max soovitas seda artiklit lugeda ja ma hakkasin siis kah kaasa mõtlema, et miks mina endale lapsed "soetasin". Ja kas kahetsen. Kõigepealt märkasin artiklis üht huvitavat kohta: "Kõik tema lastega sõbrannad pidavat kahetsema, et neil on lapsed. (Seejuures kõik tema lastetud sõbrannad kahetsevat, et neil lapsi pole.)" Et siis kahetsed igal juhul, see on ilmselt väga inimlik, et mõtled, aga mis oleks kui. No mina näiteks kahetsen, et ma rikkana kusagil soojal maal ei sündinud. Laste omamist ma aga päris niimoodi kahetsenud küll ei ole nagu artiklis nimetatud naisterahvad - et lapsed lausa ülehinnatud oleksid. Mingi lapsi ülistav kanaema ma kah pole, lihtsalt arvan, et mida rohkem kogemusi, seda parem ja lapsed on kahtlemata kogemus, mida mul lastetuna ei oleks. Mis mul lastetuna aga rohkem oleks? No ilmselt oleks rohkem ära joodud alkoholipudeleid...Ehk veidi rohkem külastatud üritusi...kuigi viimasel ajal on kõik üritused üheks massiks sulandunud ega paku enam suurt midagi ja huvitaval kombel tundub, et ühelgi üritusel ei käi ka need lastetud üle kolmekümnesed, ma ei tea, mis muud huvid neil on aga kuidagi igav on üksi äsja kahekümneste massis, kes kuulavad bände, mille hiilgeaegadel nad veel sipupükstes olid. Kas ma oleks tööalaselt edukam? Ei oleks, ja siin pole süüdi mitte lapsed vaid mu enda laiskus. Esimest last oodates olin ma lausa rõõmus, et pääsen töölt just selleks ajaks kui seal olid käimas tüütud ümberkorraldused - jah, selle asemel oleksin ma võinud ju härjal sarvist haarata, muutuste tuules esile kerkida ja karjääri näha..aga no krt, ei viitsi ju. Ma olen kõrvalt näinud, mis see karjääriinimese elu on - üks töö töö otsa, pappi küll tuleb aga pole enam aega, et seda kulutada. Ma tahaks hoopis palmi all puhata...Mõtlesin veel sedasi, et nii tore kui lapsed suuremaks saavad, on mul reisikaaslased omast käest võtta, sest L mul palmi alla ei taha ja muid sarnaste prioriteetidega tuttavaid kah pole ning üksinda ka nagu igav. Kuigi nüüd tuleb nentida, et tänapäeva maailmas ei olegi vist sooja sihtkohta, kuhu üks valge naine koos oma kahe tütrega reisida julgeks...Üldist enesearendamist lapsed mu meelest ei sega. Vähemalt siis kui sa päris üksinda nendega toime tulema ei pea. Kahtlustan, et need, kes koos lastega Lolo kanalit vahtima jäävad ja kodus manduvad, oleksid seda nii või naa ka ilma lasteta teinud. No ei tea mina ühtegi ärksa vaimuga inimest, kelle lapsed ära nüristanud oleks.
A miks ma rohkem lapsi ei taha? Ei taha mina rohkem sünnitada, mulle aitab - just sellest füüsilisest poolest - rase ma võiks olla, sellega mingeid probleeme mul pole aga see ööpäev valutamist, seda ma tõesti rohkem kogeda ei soovi. No ja eks materiaalne külg ka - ruumi pole kodus. Aga et ma ootaks pikisilmi laste suureks kasvamist, et oma eluga edasi minna, seda nagu ei ole. Nad ei takista.

Palgalõhest, süüdistavalt

Vaikselt hakkavad meenuma asjad, mis enne haiglasaagat kopsu üle maksa ajasid. Iroonia korras - päeva, mille ma õhtuks haiglas lõpetasin, alustasin sellega, et tõmbasin endale potitäie suppi kaela, seejärel murdsin küüne (ei, selle pärast ma õhtuks haiglasse ei sattunud) ning lõpuks kuulsin asja, millest ma nüüd kirjutada tahan, kusjuures terve päeva veensin end, et paar halba kokkusattumust ei tähenda veel, et terve päev maha kanda tuleks...
Teemast siis, tegelikult mõtlesin ma, et ei hakka sellest üldse kirjutama, sest inimesed võivad ennast ära tunda jne. Aga täna mõtlesin, et mida iganes! See asi häirib mind tõeliselt ja ma arvan, et kuna mina ei ole milleski süüdi, siis võin ka oma suu puhtaks tatistada. Mis sest, et teiste pihta, sest krt küll, vahel ongi teised süüdi. Postimehes ilmus ka täna selline artikkel. Ehk siis palgalõhe on palgaootuste lõhe - miks peaks keegi maksma rohkem palka sellele, kes end ise madalaks hindab. Evelin Sepp võttis kah ses suhtes kunagi sõna, et miks naised nii vähe palka küsivad ja sai muidugi sõimata, et kuidas tema, kõrgepalgaline, riigikogu nuumpõrsas, julgeb üldse sõna võtta - tema ju ei tea, millega lihtinimesel rinda pista tuleb. Mina peaks ikka nagu lihtinimeseks kvalifikatseeruma aga julgen küll palka küsida ja olen sellega siiski pidevalt rahulolematu. Võib ju öelda, et ma olen õnnelik lollpea, kes pärit toetavast perest, selline, kel nälg ja võlg selja taga ei kummita ning seega võin endale töökohast loobumist lubada aga pigem tundub mulle, et üksinda enda eest rabades oleks motivatsioon normaalset sissetulekut omada isegi suurem. Miinimumpalka saavad endale lubada need, kes hobikorras tööl käivad. Ok, on piirkondi, kus tõepoolest midagi muud ei pakutagi ja inimesi, kes olude sunnil kuhugi mujale minna ei saa aga minu meelest peaks ikka püüdma tööandjapoolse nöögi vastu astuda. Miks ma pahandan? Olles kogu aeg üritanud oma töökohal palku ülespoole suunata põhjendades seda inimeste ootuste ja teiste ettevõtete palgapoliitikaga, tegid mõned magistrikraadi omavad naistöötajad selgeks, et natuke üle miinimumpalga on absoluutselt vastuvõetav pakkumine. Mis ma siis enam tööandjale valetan, eks? Saab küll ka sandikopikatega elatud. Tuleks lisada, et eelnevalt lahkus just palgatingimuste tõttu töökohalt meesterahvas. Temal oli kesk-eriharidus. Ta sai rohkem palka kui summa, millega kõik kolm magistrikraadiga naist rahul olid. Ma ei saa aru. Ma lihtsalt ei saa aru. Kas ma olen mingi puuk kui leian, et kõrgharidusega, laia silmaringi eeldavat tööd hästi tegev inimene võiks vähemalt Eesti keskmist palka teenida? Või olengi mina loll ja targad on need netikommentaatorid, kes väidavad, et keskmist palka pole olemas ja 90% eestlastest teenibki 350 eurot ning ülejäänud istuvad riigikogus ja riigifirmade juhatustes?

Veel veidi haiglatest

Hämmastusega lugesin tänasest Postimehest Põlva haigla sünnitusosakonna juhi kommentaari väikehaiglate sünnitusosakondade sulgemise kohta - taas loen: «Ma tean, kuidas käib Tallinnas või Tartus sünnitamine. Naine saadetakse 24 tunni pärast koju, kuna kohti ei jagu. Noor ema ei suuda kohaneda ei oma lapse, lapse eest hoolitsemise ega ka iseenda muutustega. See on väljatõukamine,» Täpselt sama juttu kuulsin mõlemal korral ka enda raviarstilt, natuke kirjutasin sellest siin, vihje korras võib öelda, et temagi praktiseerib Põlvas. Mul soovitati lausa Viljandisse sünnitama minna, sest Tartus on ju nii jube. Kus siis sel juhul see kodukohas sünnitamise soodustamine jääb? Nii mu enda kogemus kui ka mitme Postimehe artiklit kommenteerinu kogemus on siiski vastupidine - Tartus on täiesti normaalne sünnitada ning mitte keegi ei aja sind 24 tunni pärast kuhugi. Eriti ei aeta kuhugi mujalt sünnitanuid, kohalikud kogenud emad võivad end küll koju küsida - kui lubatakse. Kust pärineb Põlva haigla sünnitusosakonna juhi ja minu raviarsti info? Jääb mulje, et enda töö kadumise hirmus tehakse teiste tööd valimatult maha. Eks muidugi oleks hea kui kvaliteetset sünnitusabi suudetaks igas väikehaiglas pakkuda ja ma usun, et ilmselt Põlva haigla seda pakubki, kuid miks on vaja Tartut mustata? Minu silmis ei tee see Põlvat kuidagi paremaks. Jah, ka ma ise ei tahaks olla selle sünnitaja nahas, kes peab valudes sada kilomeetrit haiglasse loksuma aga lahmivast kriitikast suurhaiglate vastu ei ole ju kah kasu. Eriti kui sellega kaasneb patsiendile tunne, et oled suurhaiglas sünnitades milleski süüdi - minu ja lapse elu sai tänu erakorralisele abile päästetud ja mulle üldse ei meeldinud stiil, kuidas mu Põlvat propageeriv raviarst seda fakti täielikult eirates üritas vaid Tartus tehtus vigu leida. Meenutab jälle seda "keisrilõige on vägistamine"-suhtumist, mille puhul millegipärast hoitakse suu kinni selle koha pealt, mis siis saama peaks kui loomulik sünnitus natuke nihu peaks minema. Eks ilmselt oled ise süüdi, et piisavalt positiivselt ei mõelnud ja oma "keha ei kuulanud". Kõrvaltvaatajana on kurb näha, et mingi probleemi lahendamise asemel kukutakse hoopis üksteist mustama ega nähagi võimalust koostööks, mis näiteks haiglate puhul ju täiesti võimalik oleks - järjekordne näide "õelusest"?

Aasta halvim ilutoode ehk dramaatiline ilupostitus

Ok, ilmselt on hullemaid aga praegu ma olen vihane. Niisiis mõtlesin, et teeks ennast kah kord ilusaks, täna ikkagi üle pika aja loengusse minek ja leidsin naisteajakirja vahelt Loreali uue BB-kreemi. "Revolutsiooniline toode, mis kohandub täpselt sinu nahatooniga, ideaalne loomulik jume, katab märkamatult ja 24-tunnine niisutus." Sobivat kõigile nahatüüpidele. Eks proovisin siis ära ja ausõna, ei ajanud tervet testerit näo peale laiali vaid täiesti mõistliku koguse võtsin. Ma ei hakka oma näonahast siia pilti panema aga panen pildi, kus on näha, millised nägid välja esimesed 4 vatipatja, millega ma seda ilgust näo pealt maha üritasin saada. Et siis kui juba vatitupsud niivõrd "negriidsed" välja näevad, siis kujutage ette, milline mu nägu veel välja võis näha ! Aga noh, ilmselt see siis ongi see minu nahatooniga ideaalne kohandumine, ma lihtsalt ei mõista kunsti. Ok, toon tooniks aga lisaks kuivatas see toode mu näonaha silmapilkselt ketendavaks ja kortsuliseks. Võtsin peotäie vatipatjade ja poole pudeli meigipiimaga selle jama maha ning laksasin ruttu hunniku Orto mesilaspiima kreemi peale, äkki suudab veel enne väljaminekut näo tagasi normaalseks muuta.
Ja see oleks pidanud olema BB-kreem, mis nii hooldab kui jumestab? Tule taevas appi!

Tegelikult on muidugi tänuväärne, et kreemide puhul testreid jagatakse, mõelda vaid kui oleksin kirjelduse järgi selle kreemi endale ostnud. Aga jah, kahjuks tuleb nentida, et kevadisel perioodil ei sobi minu nahaga vist mitte üks jumestuskreem kokku, kaasa arvatud BB-kreemid - nahk lihtsalt ketendab nii palju ja igasugune pigmendiga kreem toob selle koheselt välja. Lahenduseks olen kasutanud mineraalpuudreid, kuid isegi neil ilmneb päeva peale kuivatav efekt.

Kui palju on piisavalt?

Enda lapsepõlvest ei mäleta ma, et oleksin eriti kahetsenud oma ainsa lapse saatust. Mõnikord oleks suurest kurjast vennast küll palju abi olnud aga üldiselt nohisesin ma edukalt üksinda ja mõtlesin erinevaid imelikke asju välja. Näiteks jälgisin õues sipelgaid ja hakkasin välja andma nende päevalehte. Erinevate ajalehtede-ajakirjade ja raamatute "kirjastamine" oligi mul üks põhitegevusi, sekka taaslavastasin pabernukkude (ok, tehniliselt oli tegemist poolloomade-poolinimestega) peal erinevaid raamatutest loetud situatsioone, lemmikteemadeks muidugi erinevad sõjad ja katastroofid. "Normaalseid" mänge ma eriti ei mänginud, aeg-ajalt saadeti mulle külla üks vanaema sõbranna lapselaps, kes minus igasuguse soovi kodu, poodi või muud tavalist oma entusiasmiga (teeme nüüd nii, et sina oled see ja ütled seda) hävitas. Eks muidugi meenub ka see, kuidas ma pesu triikivat ema oma "mul on igav!"-joruga tüütasin aga seda ainult siis kui ema kodus oli. Olin ju enne kooli kodune laps ja päev otsa sain ilusti omaette hakkama (ega ma üksi kodus ei olnud aga vanaema toimetustes ma end väga osalevat ei mäleta). Minu suurem laps möllab päev otsa lasteaias ja õhtul kodus on ikka seesama virin, et temal on igav ning ainsaks meelelahtuseks on passida, mida "suured inimesed" teevad. Lugeda ta veel ei oska. Paljud mitmelapselisest perest inimesed on väitnud, et nemad seda "mul on igav"-teemat üldse ei valda, sest neil oli ju õde või vend, kellega igavust peletada.
Eks nüüd saab näha, mismoodi olukord muutub. Praegu pole suuremal küll titest veel erilist seltskonda aga nii suur nende vanusevahe ei ole, et tulevikus üldse koos mängida ei saaks.
Igatahes, nii nagu ei leia ma, et inimestel peaks üldse lapsi olema, ei arva ma, et üksik laps olla oleks kuidagi halb. Aga ma pean hetkel tunnistama, et kaks last tundub nüüd kuidagi etem kui üks. Kuigi mul on ikka veel tunne, et see üksiku lapse igavus annab talle suure eelise oma fantaasiamaailma arendamiseks ja vanade inimeste jutu kuulamine ei jookse kah mööda külgi maha, sest reeglina on nende jutt sisukam kui eakaaslaste vada. Alles hiljuti pidasin kohatuks tuttava FB tarkust, et alles 4 on perekond. Ilmselt oli see lihtsalt enda rõõmuks öeldud aga nagu ikka, loen mina sellistest avaldustest välja kriitika ülejäänute kohta. Noh, nüüd on mul siis kah 2 last - huvitav, kas ühiskond on nüüd lõpuks rahul? Haa-haa-haa! Juba haiglas avaldati arvamust, et eks nüüd tuleb ikka poeg kah muretseda, sest no mis õiged lapsed need tüdrukud ikka on, eks? Pärijat on vaja mehele, pärijat! Mis sest, et midagi pärida pole peale nime. Naljakas on see, et mingist hetkest muutub ühiskonna arvamus laste arvust aga vastupidiseks. Kolm last on kah suhteline, tänapäeval tundub edukate hulgas trendiks olevat pesamuna peale esimeste suureks saamist aga see on ok siiski hästi toimetulevate puhul, miinimumpalgalise ja/või noore pere kolme last peetakse enamasti ikka "hooletuseks". Mul on üks minust veidi noorem tuttav, kellel on suisa kuus last ja tema on väitnud, et mitte ükski inimene, kes teda tundmata temast kuuleb, ei jäta küsimata, kas tegemist on asotsiaaliga. Ehk siis ühiskonnale on võimatu meele järele olla. No ega ei peagi, peaasi, et ise õnnelik oled. Aga ei saa öelda, et ühiskonna arvamus ei loeks. Haiglas olin koos lasteaiakasvatajaga, kes rääkis, kuidas lapsed pidid üksteist hindama stiilis "sa oled vaene, sa elad korteris!" Kust lastele sellised mõtted pähe tulevad?

"Õelus"

Käisin täna arsti juures. Kuna mu arst mingitel, ilmselt isiklikel põhjustel, vihkab täielikult haiglat, kus mind raviti, siis oli ta kindel, et mulle pandi valediagnoos. Kui ma siis teavitasin, et mul tõepoolest olid kõik antud diagnoosile viitavad sümptomid, jäi ta lihtsalt vait ja alustas muu teemaga. Haigusloosse ta süvenema ei hakanud. See antipaatia konkreetse haigla suhtes on päris naljakas - 4 aastat tagasi püüdis ta mind veenda, et haigla on liiga uus ja sissetöötamata, mine tea, mis võib juhtuda kui keegi õigel hetkel ei tea, kust vatitupse otsida, nüüd teadis ta rääkida, et haigla pidavat juba lagunema, hea on kui minu sealviibimise ajal lagi pähe ei lange. "Ega ma ei käse muidugi, aga eks te ise teate... (millega riskite) (ja kui riskite, siis ilmselt ei hooli te oma lapsest piisavalt). Vähemalt selline tunne jäi mulle küll sisse. Minu jaoks on ebamugav olla kaasosaline kellegi subjektiivses antipaatias - no objektiivseks kriitikaks peaks seda vist vaid mõni tõsine naiivik, ja ma ei leia, et see oleks eriti professionaalne käitumine.
Kahes erinevas haiglas "aega surnuks lüües" jäi mulle veel mõndagi sarnast silma. Just selle ebaprofessionaalsuse ja suhtlemisoskuse puudumise koha pealt. Miks pean mina end tundma kui üleliigne rahurikkuja kui tegelikult on hooldajad ja õed seal minu tarvis tööl? Kui ma seisan valvelaua juures, siis peaks ju ilmne olema, et ma miskit soovin ning ma eeldan, et valveõde viitsib oma nina Postimehest või Farmvillest kõrgemale tõsta ka ilma minu "vabandage, kas ma võiksin küsida..." palveta. Ja no tõesti - kas piinlik ei ole Farmvillet lahti hoida, kui patsient näeb, millega sa tegelikult tegeled? Ma tegelen ka töö ajal kõrvaliste asjadega aga nii pohhuist ma veel pole, et seda üldse varjatagi ei üritaks. Ühe tädi hüüdnimeks oligi lausa "MSN-i mutt" ja nii kui ma seda nime kuulsin, teadsin kohe, kellest jutt. Loomulikult ei olnud kõik inimesed sellised aga ma ei saa aru, kuidas mõnele see "mõisa köis, las lohiseb"-suhtumine nii tavapärane on, justnimelt sellise töö juures, kus see jube hästi silma hakkab. Miks sa töötad inimestega kui sobiksid tegelikult inimtühjale saarele majakavahiks? Või mingisugusele tööle, kus töö tegemise asemel saaks sõbrannadega klatšida. Eks see valveõe töö ju ideaalis selline võikski olla kui need kuradima patsiendid oma hädadega vahepeal idülli rikkumas ei käiks. Ja see klatš - no miks te ometi seda varjatagi ei püüa? Kui mina kuulen mõnest laisast ja lollist patsiendist koridori peal räägitavat, siis tekib ju ikka kahtlus, et selja pöörates olen ise järgmine, kes ette võetakse.
Ilmselt see töö nüristab, valdav osa inimesi ongi tüütud lollpead ja palgast pole üldse mõtet rääkida aga on see igalpool nii või on tegemist siiski nõukapärandiga, kus tuli elada hammas-hamba vastu ja empaatiavõime ei toonud kellelegi plusspunkte? Või on tegemist puhta "õelusega", mis naistekollektiivis tekib ja mida siis ka patsientidele välja paista lastakse? Ma näiteks kuulsin pealt hindamatut vestlust teemal kuidas kõik mehed on mõttetud idioodid lihtsalt seetõttu, et pole sünnitusvalu tundnud (need tädid võiks abordivastaste meeste peale lahti lasta, aga ilmselt kohtuksid siis võrdsed võrdsetega). Ma arvan, et just õhkkond mitte ainult valusad süstid, on see, miks haiglast koju saamist nii väga oodatakse.
Ja müts maha kõigi nende toredate, tublide  ja empaatiavõimeliste arstide-õdede-hooldajate ees, kes hoolimata kõigest endaks jääda on suutnud. Aga nagu ikka, märkab silm ja kuuleb kõrv (ning trükib sõrm) eelkõige negatiivset.

Frustratsioon

Erinevad soovitused rinnapiima koguse suurendamiseks:
 - toida last võimalikult tihti (võib juhtuda, et isegi iga poole tunni tagant)
- söö vähemalt 3 korda päevas sooja toitu, joo palju
- jaluta värskes õhus
- ole rahulik ja rõõmus
- puhka välja ja ära närveeri
Kas  ma olen ainus, kellele tunduvad need soovitused vähemalt meie teadaoleva 24-tunnise ööpäeva juures ühildamatud? Jalutan koos supitaldrikuga tänaval, vihast ja näljast röökiv imik tissi otsas, ise rõõmus ja rahulik, vahepeal magan püstijalu?

Kehaline kasvatus ülikooli?

Facebookis oli täna huvitav jututeema selle artikli põhjal. Minu kogemus on selline, et kui ma põhikooli lõppedes tundsin suurimat kergendust käsitöö tundide kadumisest, siis peale keskkooli valdasid mind samad tunded kehalise kasvatuse suhtes ja ma tundsin siiralt kaasa neile, kes kutsekoolidesse siirdudes seda jama edasi kannatama pidid. Asjatu kriitika vältimiseks tuleb öelda, et ma ei ole päriselt ka kunagi ülekaaluline olnud. Kooli kehaline kasvatus aga kasvatas mind selles suunas, et enamasti ajab sport mind öökima. Miks? Sellepärast, et sport ei olnud mitte meeldiv ajaviide ja harrastus, mis muuhulgas ka tervisele kasulik vaid peamised olid normid ja tähtis see, kes kellest kuipalju parem. Ja mõlemal minu õpetajaks olnud naisterahval ei olnud veel vaimne puberteet üle läinud. Ma olen nimelt õudne õigluse tagaajaja ja nõrkade eest seisja ning kehalise õpetajad millegipärast selliseid vihkasid - no näiteks pidin ma kord tunni lõpuni ümber saali ringe jooksma kuna juhtusin õpetaja tähelepanu suunama sellele, et korvpalli võistkondade koosseis oli äärmiselt ebavõrdne. Ma, ülbe teismeline, ei jooksnud, vaid demonstratiivselt kõndisin, tema sundis mind ähvarduste saatel jooksma. Kobisesin veel selle üle, et miks saab inimene, kes ennast ületades kilomeetri ära jookseb aga alla nõutud normi, ikkagi kahe ja lootustandev trennitüdruk, kes aastast aastasse sama ajaga jookseb, alati viie, mis sest, et arengut pole kuskil. Vastuseks oli, et norm on vanem kui meie. Kõige lõbusam näide on see, et kord juhtus üks masin jõusaalis minu all ära surema (kordan, ei ma tõesti ei kaalu sadat kilo) ja kuna see olin va intrigandist mina, siis oli õpetaja veendunud, et ma õnnetuse oma lollusest ja oskamatusest põhjustasin. Selle eest mind väga karistada ei saanud aga oma õnnetuseks ja õpetaja õnneks juhtusin ma hajameelsusest veel ka kingadega riietusruumi minema. Pealtnägijad kinnitasid, et minu WC-s viibimise ajal oli riietusruumi tuhisenud marus õpetaja ja mu kingad likvideerinud. Läksin siis kingi otsima, eeldades, et õpetaja need lihtsalt koridori pani, kus nende koht aga sealt ma neid ei leidnud, õpetaja oli kah kadunud, lõin käega ja läksin spordijalanõudes koju. Järgmise tunni alguses teatas õpetaja, et keegi oli oma kingakesed jõusaali unustanud. Unustanud? Hmm, nojah, ilmselt lahtus ka tema viha. Igatahes ei osanud ma eriti säärasest inimesest lugu pidada ja tema ei suutnud mulle kuidagi spordiarmastust süstida.
Facebookist jäi kah mulje, et õpetaja isik on tegelikult väga olulise tähtsusega - inimlike õpetajate käe all sporti teinud inimesed reeglina seda ka ei vihka. Aga artikli autor arvab ju suisa, et "Ja kui vabatahtlikult ei liiguta, siis tuleb sundida. Äkki hakkab meeldima?". Ei, ei hakka. Päris kindlasti kohe. Ma tegelikult ei saa aru, miks seda liikumise teemat nii raevukalt peab esitama, kas lihtsalt oma lõbuks ei või kuskil rahulikult sörkida või võimelda? Millegipärast on mulje jäänud, et ei või - pea kõik spordifanaatikud ju postitavad netti oma uusi saavutusi ja jooksuteekondi, mõni halab suisa, et "täna sai jälle koogikesega patustatud - nädalavahetusel topeltrenn!" Milleks see kõik? Mina selliste inimeste seltskonnas küll treenida ei tahaks - vaatavad ainult, kas mul kuskil mõnd lõtva lihast ei ole ja mõõdavad mitu meetrit ma jooksen. Mingi pidev edukultus - kas ei või lihtsalt olla ja tegutseda, ilma end kellegagi võrreldes? On jäänud mulje, et spordis ei ole siiski suurim rõõm osalemisrõõm vaid peamine on ikka "kiiremini, kõrgemale, kaugemale!" Põhiprobleem oleks nagu see, et ei osata kasulikku asja inimestele meeldivaks teha, selle asemel sunnitakse ja hirmutatakse - on selline asi kunagi töötanud?

Lilledest ja liblikatest ja kõhu lõhki lõikamisest

Mulle tundub, et niipea kui avastatakse-leiutatakse mingi moodus leevendamaks osade inimeste kannatusi, hakkavad seda meetodit ära kasutama ka need, kellel lisaabi tegelikult vaja ei oleks ja seetõttu hakatakse kõiki antud meetodi kasutajaid alavääristama. Antud hetkel hakkavad ses osas silma keisrilõige ja pudelist toitmine. Ameerikas vist tõesti on loomulik sünnitus vaid entusiastide teema nagu meil taimetoitlus ja rinnaga toitmisest loobutakse lihtsalt sel põhjusel, et algul on natuke ebamugav tunne. Meil (veel) nii ei ole ning ma ei tea, kas selleks, et nii ei läheks, on ka teisi võimalusi peale keisrilõike ja pudelist toitmise demoniseerimise, sest mulle tundub, et kohati seda ikka tehakse. Keisri kohta sattusin lugema näiteks seda artiklit ja hea on, et lugesin seda peale enda keisrit.  Mulle paistab (ilmselt olen liigtundlik), et artikkel on lisaks hirmutamisele lausa alandav ja parastav. Julgen kraaksuda, kuna olen omal nahal tunda saanud nii loomulikku sünnitust kui ka keisrit ja võin öelda, et kuigi kumbki protseduur pole kuskilt otsast meeldiv, siis eelistaksin ikkagi keisrit kui see võimalik oleks. Ma saan aru, et tegemist on operatsiooniga ja sel võib olla tõsiseid tüsistusi aga oma otsuses tuginen eelkõige olukorrale endale, mitte "aga mis siis kui" -faktorile, ning tegelikult on ju ka sünnitus protsess, mille käigus võib nii mõndagi ootamatut ja ohtlikku ette tulla. Ja kindlasti olen teadlik, et inimesed ja olukorrad on absoluutselt erinevad. Loomulik sünnitus? Ilmselt otsustaksin selle kasuks kui mul oleks selline tore koostööaldis keha, et laps sünniks nii alla 12 tunnise pingutuse tulemusena. Paraku ma see õnnelik ei ole ja eile lugesin just kusagilt (mälu, mälukest), et tänapäeval kestavad tuhud ca 2,5 tundi kauem kui varasemal ajal (põhjust seal kirjas polnud, eeldati tingitust sünnitajate kõrgemast vanusest). Ma alati imestan neid kodussünnitamise filme, kus naised rõõmsal näol vanni ronivad, paar korda punnitavad ja siis õndsa näoga titakese rinnale võtavad - mis inimesed need küll sellised on? Filmides tundub alati kõige raskem see punnitamine, tegelikkuses on see aga üsna kiire lõpp võrreldes lõputu eelneva valutamisega olukorras, kus sa ei tea, kaua veel läheb ja kas kõik ikka õigesti läheb. Ma juurdlen lause üle, mis lõpetab selle lingitud keisri-artikli: "Üks-kaks ema seitsmest tunneb siirast rõõmu küll terve lapse üle, mis aga vaevadesse-valudesse puutub, siis on nad aktiivsete sünnitajate peale kadedad." Et mis need ülejäänud ei suuda peale keisrit isegi lapsest rõõmu tunda või? Mis keisrist taastumisse puutub, siis ma siiralt imestasin selle üle - kui sa esimesel õhtul vaatad käeulatuses olevat joogikruusi, milleni ulatumisest 2cm puudu jääb ja mõtled, et ilmselt läheb aastaid enne kui sa selleni küünitada julged, siis järgmisel päeval oled sa juba püsti. Su kõht lõigati lõhki ja sa funktsioneerid siiski! Sa oled praktiliselt surematu! Eks see ole muidugi individuaalne, kuulsin koridoris õdedelt (ja nii kuuleb mõndagi...), kuidas mõni ema ikka üldse voodist üles tõusmast keeldub aga ma ei julgeks küll öelda, et ma ise erilise vaprusega hiilgaksin (paberiga sõrme lõikamine on üldiselt elu halvav vigastus).
Ma ei taha sugugi öelda, et nõudke kõik keisrit aga jutud kõigile võimalikust orgastilisest sünnituskogemusest on mu meelest kah natuke valed. No ei ole see elu nii ilus midagi. Pealegi tundub see mõtteviis levitavat arusaama, et ise oled süüdi kui sünnitus "ebaõnnestus" - sellega ma aga kuidagi nõus ei ole. Isegi kui sa tõesti olid eriti piinlikult äpu, nõudsid eutanaasiat ja lubasid oma mehe ära tappa, siis ilmselt oli sul ikka põhjust nii käituda. Keegi ei saa teise inimese valu üle otsustada ja eesmärgiks pole ju lõppude lõpuks võimalikult "puhas sooritus" - naeratus näol ilma ühegi piuksuta sünnitamine vaid lapse tervelt kätte saamine. Proua Maibaum (vahvad arvamused siin ja siin) vaidleks mulle ilmselt vastu...Huvitav, et inimene, kes väidab end olevat tundlik natuur loobib niivõrd äärmuslikke arvamusi - ega need ju teistele haiget ei tee?!