Puhkus saartel 2015

Pealkirjaks sai küll Puhkus saartel 2015, aga loomulikult alustasime oma teekonda ikka mandrilt, kus me ka lihtsalt läbi ei sõitnud vaid parimates kohtades peatusime. Üldjoontes kordas reis meie viie aasta tagust teekonda, mis toona kestis vist päeva kauem, kuna ööbisime lõpus ka Pärnus ning veetsime päeva Viljandis. Sel korral tulime pühapäeval otse Saarest Tartusse ja tegelikult oli see ikka üsna väsitav. Ma ei kujuta ette, mis oleks saanud, kui meil praamiga vedanud poleks. Tänu õigele ajastusele saime ka tagasiteel peatusi teha, vastasel juhul oleks pidanud kogu tee lihtsalt tuimalt sõitma, sest reisikaaslased pidid esmaspäeval tööle jõudma.
Aga algusest siis. Läbi imekauni Eestimaa sõites oli meie esimene plaanitud peatus enne õhtust Haapsallu jõudmist Paldiski. Eelmine kord käisime Türisalu pangal, seekord siis Paldiskis, kus keegi meie seltskonnast varem käinud ei olnud. Linn ise pole eriline vaatamisväärsus oma tavaliste viiekordsete majadega (võrreldes näiteks Sillamäe ägedate hrjuštšovkadega), aga vaade pangalt on küll muljetavaldav.

Siin siis ka mina oma moest maas haaremipükstes:

Järgmise peatuse tegime selle aasta hitt-vaatamisväärsuse juures ehk siis Rummu karjääris. Terve tee äär oli autosid täis pargitud, ime et üldse ära mahtusime. Koht ise on vinge küll, nagu kusagil lõunamaises liivakõrbes. Ilusa helesinise vee efekti saab kõige paremini siiski ülevalt filmides.

Vesi oli päris külm, isegi lapsed ei tahtnud sisse minna (nende jaoks oli liiga järsk sügavaksminek ka) ja mägede otsa me koos lastega turnima ei läinud. Uhke koht!
Edasi - Nõva rand. Peatusime seal ka viis aastat tagasi. Sel aastal oli uskumatult palju rahvast. Ilus rand on, aga vesi jätkuvalt ujumiseks liiga külm. Kaotasin Mikro sandaali täiesti müstiliselt ära. Ehk on seal kusagil vajuv liiv? Aga te vaadake seda taevast - mitte ühtegi pilve! Imeline!

Õhtuks jõudsime Eesti ühte ilusamasse linna Haapsallu. Viis aastat tagasi juhtus seal nii. Sel aastal ämblikke ei olnud. Sest sääski ju ei olnud ka. Jumal tänatud. Aga taaskord ei tulnud mitte ükski pilt promenaadist välja! Päriselt. Ööbisime samas kohas, kus eelminegi kord, Vanalinna Bowlingus. Hea asukoht (kohe linnuse kõrval), taskukohased hinnad, meeldiv teenindus, korralikud toad. Ööbimised broneerisime me sel aastal ette. Viis aastat tagasi läksime ekspromt. Kaks ööbimist kolmest olid meil sel aastal samad kui viis aastat tagasi, poleks Kalana Hiiumaal täis olnud, oleks ilmselt selle ka sama võtnud. Kuidagi vedas nende toredate ööbimiskohtadega esimesel korral. Sel aastal oli näha, et Hiiumaal on tegelikult üsna raske ööbimiskohta leida, me soovisime Kärdlast väljapoole jäävat kohta ja need olid peaaegu kõik täis, vähemalt need taskukohasemad variandid (eeldasime 15 eurot inimese kohta, enamasti oli puhkemaja rent ca 100 eurot öö). Eeltöö on tõesti soovitav ära teha, sest palju lihtsam on puhata kui tead, et ei pea mingist kellast alates öömaja otsima hakkama vaid see ootab sind kindlalt ees. Samas juhtus viis aastat tagasi, et netist ette vaadatud koht osutus tegelikkuses piltidest üsna erinevaks.
Sõime väga häid pizzasid Haapsalu Pizza Grandes, mängisime õhtul bowlingut ja panime hommikul padavai praami poole ajama. Praamid, jah. Kodus öeldi, et olete hullud või? Sel aastal ei saa saartele üldse minna, järjekorrad on vähemalt viietunnised! Ainsaks praamisõiduks, mis meil broneeritud oli, oli sõit Hiiumaalt Saaremaale, ülejäänuid enam sel hetkel (keset nädalat samaks nädalavahetuseks) broneerida ei saanud, kõik bronnid olid tehtud. Jõudsime tund enne väljumist sadamasse, meie ees oli tavajärjekorras veel kolm autot. Jee! Jalutasime rõõmsalt mööda kaid ringi, ilm oli absoluutselt fantastiline, tuuletu ja ühegi pilveta. Nägu hakkas pilve minema siis, kui bronnide sappa muudkui lisandus autosid ning samuti tahtis laevale pääseda kümme rekkat ja mitu bussi. Me ei saagi siia peale! Raisk, noh! Jälle üks tsemendikoormaga tuleb! Oi ma ei või, siia ma jäämegi! Siiski selgus, et praam on üllatavalt suur ja kõik, kes sadamas ootasid, mahtusid ka peale. No vaadake seda siledat merd!

Esimene peatus Hiiumaal oli Soera talumuuseum. Käisime seal ka viis aastat tagasi ning üks tüüp meie seltskonnas vahepeal veel kahel korral kui ta Hiiumaale sattus. Mitte, et me tohutud etnograafiahuvilised oleks, aga selle talu perenaine on lihtsalt niivõrd vahva ja räägib lugusid niivõrd ägedalt, et pead sinna tagasi minema. Selgus, et sel korral meil vedas - proua panevat kahe nädala pärast ameti maha. Loodetavasti on ta ametijärglane samamoodi hingega asja juures.

Edasi suundusime Kõpu poolsaare tipu poole, et vaadata, mis seal Kalanas toimub ja ehk ka natuke kala kaasa osta. Teele jäi Paradiisirand, kust otsustasime läbi käia. Paradiisirand on tuntud surfamiskohana, aga sel päeval ju tuult ei olnud, seega me neid kuulsaid laineid ka ei näinud. See-eest oli ka niisama väga õdus olemine, rahvast eriti ei olnud, vesi sillerdas, lapsed korjasid ilusaid kive ning märkamatult möödus paar tunnikest. Sellest andis minu puhul hiljem märku punaseks tõmbunud nina.

Peale kalaostu ja muude sisseostude tegemist otsustasimegi ööbimiskoha poole sõitma hakata. Võib ju öelda, et mida te sinna Hiiumaale üldse läksite, ainult korraks rannas käima või? Aga tegelikult oli palju toredam niimoodi rahulikult võtta kui iga hinna eest kõiki kohti läbi sõita nagu me viis aastat tagasi tegime. Ööbisime seekord sellises kohas nagu Pauka puhkemajad, Nõiamajas. Oli selline omaette kompleks erinevas suuruses majakestega, pererahvas ise resideerus sama hoovi peal, sai sauna, sai tiiki hüpata, lastele oli mänguväljak. Nõiamaja oli kahekordne palkmajake, pesemine ja wc olid hoovi peal. Grillisime ja tšillisime siis seal maja ees ning kõik normaalsed inimesed (peale minu siis) käisid ka saunas ning meessoost isendid ka tiigis. Ainuke mure oli see, et kõige suuremas majas peeti samal õhtul sünnipäeva. Sellist korralikku süldibändiga sünnat. Eks ma valmistasin end ette, et magada ilmselt ei saa, kuid mingi ime läbi lärmi tuppa kosta ei olnud ning üldse lõpetati pidu kahtlaselt vara ära. Ja Hiiumaal olid sääsed!
Hommikul selgus, et tegelikult on seal kuskil puude taga ka üks väga ilus rand, kuhu me pererahva suunamisel kohe ka autorattad seadsime. Rand haises räigelt (enne seda oli paar väikest tiiki), kuid oli tõesti imeilus ja absoluutselt inimtühi. Fotokas jäi muidugi autosse. Peale randa pidime hakkama sadama poole suunduma, sest seekordseks reisiks oli meil broneering olemas. Jõudsime taas vara ning läksime sadamakõrtsi kohvile, parajasti võeti ahjust välja esimene laar värskeid pirukaid, millele me kohe otsa peale tegime. Mmmm! Tagasi auto juurde jõudes nägime, et pealeminek oli juba alanud ning kuna meie auto seisis teistel ees, siis põikas rahvas meist mööda, et praamile saada. Sadamatööline manitses, et niimoodi on esimene bronn maha ka jäänud, sest oli parajasti poes kui laadimine käis. No me jõudsime tegelikult ikka oma viisteist minutit enne väljumiskellaaega tagasi ja tegelikult pääsesid kõik peale. Ka see üks mitte-bronn, kes üksinda oma sabas ootas. Laevas kohtasin taas Evelin Ilvest, keda ma (ja kogu ülejäänud Eesti Elu24 vahendusel) juba Viru Folgil näinud olin. Lisaks nägin ka Kristiina Ehinit, kelle raamatut ma siin arvustasin hiljuti (edit: see oli juba märtsis? oeh...). Tuli välja, et ta oli meie seltskonnast ühe inimese kooliõde, Eesti on väike.
Esimeseks peatuseks Saaremaal said Angla tuulikud. Ma olin seal aastaid tagasi käinud ja imestasin, milline kompleks sinna oli ehitatud - varem olid ju lihtsalt tuulikud tee ääres, aga seekord küsiti tuulikute vaatamise eest perepiletina 6 eurot. Lisaks tuulikutele olid seal eksponeeritud ka erinevad loomad - nägin esimest korda, kuidas küülik urgu läheb, ning ehitatud juurde muuseumimaja, kus toimetasid erinevad õpitoad. Muuseumi jaoks meil jaksu ei olnud, sest kõht oli jubedalt tühjaks läinud vahepeal.

Nälja peletamiseks ei olnud mul seekord plaan mitte mingisugust burksikohta külastada vaid gurmee-elamus saada. Oli ju ikkagi minu sünnipäev (mis sest, et ma olin selle hommikul ära unustanud...ja ega keegi enne seltskonna teise naisterahva ärkamist seda meelde ka ei tuletanud...)! Igatahes oli mu sõbranna ja vahelduva eduga blogija Carry Saaremaale Roosi talu lambarestosse tööle asunud. Tegelikult olin küll nädal enne reisi planeerides teada saanud, et Carry on sealt juba lahkunud, aga kohta külastada soovitas ta ikkagi. Tegemist ei ole aga mingi Kuressaare peatänaval asuva söögikohaga vaid nagu gurmeekohtadele tänapäeval iseloomulik, asub see täielikus pärapõrgus. Carryga kokku saamine läks meil kiirmeetodil, sest tema oli just mandrile viivale praamile kiirustamas, aga tere sai ikka ära tehtud ja kingitus üle antud, otse Kaarma kiriku ees parkimisplatsil. Sain talt mingid juhtnöörid ka, kuidas restosse kohale jõuda, aga koostöös gps-iga jõudsime lõpuks ikka mingil hoopis uuel viisil pärale. Peale mitut valepööret kusagil jumalast hüljatud kruusateel, mis tundus olevat tsivilisatsioonist kilomeetrite kaugusel. Loomulikult tabas mind siis ahastus oma sõprade pärast, kes seda kõike minu kapriiside tõttu taluma pidid. Asi see oleks olnud siis kuskil Kuressaare burksiputkas nälga kustutada? Aga järsku ilmusid puude vahelt hobused - mustad, valged, hallid, igasugused! Sõid täielikus rahus kadakate vahel! Ja siis terve hiiglaslik parv haigruid! Või sookurgi? No igatahes mingeid haruldasi kurelaadseid linde:

Ja siis lõpuks hulgaliselt lambaid. Mitte neid tavalisi valgeid, vaid musti ja halle, ainuke valge kambas osutus hoopis lambakoeraks. Olime lõpuks kohale jõudnud.

Saaremaal Kandla külas, kus Carry andmeil pidi elama 10-15 inimest, asub Roosi talu lambaresto, kus me siis sel aastal minu sünnipäeva pidulikumat osa tähistasime. Hoone ülemisel korrusel tehakse käsitööd - lambanahku ja muud lammastega seonduvat. All korrusel saab lambaliharoogi maitsta. Mina sõin lambalihakotletti ja mulle väga meeldis. Mulle üldse lambaliha meeldib. Ma ei saa aru, mis kasukamaitsest osad inimesed räägivad - kas see ongi see maitse, mis mulle lambaliha juures meeldib, või siis ei ole ma sellist halba kasukamaitselist liha lihtsalt saanud? Ilusti on olemas ka lastepraad - makaronid lambalihapallidega. Kogu menüü on veidi itaaliapärane, sest kokk on itaallane. Magustoidu hitt on tiramisu. Ma ei ole seda varem eriti söönud, seega võrdlusmomenti napib, aga mõnus ja mahlane oli see küll. Peale meie sõi seal veel paar laudkonda, seega inimesed ikka leiavad põnevad kohad üles. Kohapeal leidsime ka ühe huvitava Saaremaa toitu-jooki tutvustava kaardi, kus kõik seesugused varjatud pärlid kirjas. Oleks võinud selle kaardi juba varem kusagilt leida. Näiteks see mõnus külm Pöide õlu, mida me lammaste kõrvale jõime - oleks võinud ka selle villimiskohast läbi käia, kahjuks jäi see meie teekonnast kaugele.
Mida tuleb kindlasti teha peale kõhu korralikult täis parkimist? Loomulikult ujuma! Ehk nagu ma Karujärvest väljudes nentisin - sain oma kotletti ühe korra veel maitsta kui see peale vette hüppamist mulle kurku kargas. Tulite Saaremaale selleks, et järve ujuma minna? Normaalne.

Peale suplust Kuressaarde poodi, kus suutsime Minit traumeerida, kuna taaskord oli poe taga Tivoli ja Viljandis sellest maitse suhu saanuna ei tahtnud ta lõbustuspargist võitluseta loobuda. Mul oli veel meeles hiljutine taaskohtumine kotletiga ning ma sundisin teda sellest mõttest loobuma.
Ööbimiskohaks oli meil seekord taas Järve Turismitalu (vaatasin just pilti kodulehelt, kus nende peamaja on paigutatud otse mereranda, ehk siis taaskord Photoshopi imed, aga tegelikult on tegemist väga toreda kohaga), kus käisime ka viis aastat tagasi ja kus meie seltskonna üks liige juba neljandat korda peatus. Valikus on seal erinevaid majakesi, meie oleme alati olnud kõige tagumises palkmajas, kus kaks korrust, kaks magamistuba, köök, saun ja kõik mugavused sees. Plussiks see, et tegelikult oled teistest ikka üsna eraldi seal. Seekord ei ööbinud meie ümber näiteks mitte kedagi. Mererand on paarsada meetrit üle maantee minna ning seal on vesi alati soe olnud. Boonuseks on ümber maja jalutavad mägiveised. Kunagi olid ka metssead, aga nendega läks nüüd pahasti (pandi profülaktika mõttes magama Veterinaarameti käsul).

Öösel on metsavahel nii pime, et wc-sse minemiseks on raske voodist teed välja leida. Hommikul jätsime pererahvaga hüvasti - ka väga toredad inimesed, tegid meile kunagi ka oma peamajas ekskursiooni - ning läksime südame värinal vastu reisi eeldatavalt kõige suuremale seiklusele ehk siis kuidas saada pühapäeval Saaremaalt tagasi mandrile. Et asi põnevam oleks, seadsime endale teele ka takistusi  - näiteks otsustasime mitte lahkuda Kuressaarest ilma et mõnes õdusas kohvikus hommikukohvi joome ja saiakesi sööme. Samuti põikasime Muhu saarel läbi Koguva külast. Sadamasse jõudsime veidi peale keskpäeva. Viis kilomeetrit enne sadamat imestasin, et kus see saba siis ometi algab, siit juba peaks ju paistma? Sõitsime ja sõitsime, paar autot kihutas ikka mööda ka. Lõpuks jõudis saba meile vastu vana kõrtsihoone juures, kust sadamasse veidi alla kilomeetri. Ma olen ikka palju kaugemalt alustanud ja ka paari tunniga hakkama saanud! Kokkuvõttes saime kella kahese praami peale, olles poole kahesest väga napilt (miski viie-kuue auto võrra) maha jäänud. Jeee! Tegelikult oli see täpselt optimaalne aeg, et õhtuks normaalseks ajaks Tartusse jõuda. Tegime veel väikese pikniku ja ujumise peale Kilingi-Nõmmet tee ääres oleva järve ääres, kus kunagi Punk`n`Rolli peeti.
Ja nüüd Tartu. Hall argipäev. Päevitus juba kulub. Vihma sajab. L. telgib kuskil järve ääres, paras talle. Aastaringselt võiks puhata. Kui aastaringselt Eesti suvi oleks. Mitte see selle aasta juuni-juuli oma, vaid suvi päikese ja soojaga. Mis mõttes seda ainult üheks kuuks jagub? Kõik oli hea, aga nüüd tahaks vinguda juba :)

Puhkus mandril 2015

Üks päev puhkust on tegelikult veel jäänud, aga üldiselt olen selle viimase nädala lihtsalt kodus aklimatiseerunud. Oleks muidugi eelistanud suve lõppemist suvilas leinata, aga kuna meil on nüüd teisipäevast alates kass olnud, siis tehti meile selgeks, et sellise elukaga suvilasse ei minda ja eks ilmselt oligi ka kassile alguses parem kui ta veidi oma uue koduga harjuda sai. Selle viimase nädalaga on mulle selgeks saanud, et oma kodus puhkamine on tegelikult täielik anti-puhkus, mul küll enam mingit puhkusetunnet ei ole. Olen ju niikuinii pea viimased kolm aastat kodus istunud. 1. septembrist lähen kontorisse tagasi. Imelik. Ei ole tegelikult tunnet, et nii kaua eemal oleks olnud, seda ehk seetõttu, et tööd tegin ma ju kodus edasi.
Aga puhkusest siis. No nagu ikka oli selle aasta puhkus lihtsalt fantastiline! Ilmade osas saime taaskord jackpoti. Juba mitu aastat on juhtunud, et suve ilusaimad ilmad on just nimelt augustis, aga sel aastal oli august võrreldes kahe eelneva kuuga eriti meeldejääv. Ja ma käisin nädal tagasi oma sünnipäeval ujumas! Seda nalja pole küll ikka aastaid juhtunud, et minu sünnipäeval kuum ilm oleks - alati on augusti lõpp juba sügisemaiguline olnud, noh nagu praegune nädal näiteks. Samas lapsepõlve sünnipäevapilte vaadates oli siis alati ilus ja palav ilm. Midagi vist ikka on selle kliimaga lahti.
Puhkuse alguses põrutasime kohe kaheks nädalaks suvilasse. Pole mõtet passima jääda, hea puhkuse tagab ainult see, kui saad oma harjumuspärasest keskkonnast välja. Kõigepealt käisime nagu juba traditsiooniks saanud Sagadi mõisas Puupäevadel. See on üks igavesti vahva üritus, kus erinevaid ülesandeid tehes tuleb kontrollpunktides kleepekaid koguda ning lõpuks saad oma vaeva eest väikese meene. Me oleme muide kolm aastat pähkleid saanud, varasematel aastatel läbi loosiõnne, sel aastal said vist kõik pähkleid. Ülesanded on harivad ja toredad, lahendamist nii lastele kui täiskasvanutele, saab oma käega meisterdada, hobustega sõita, parvetada, sõuda jms.
Järgmiseks otsustasime ära käia Narvas. Võrreldes mõne aasta taguse Narvas käiguga on päris palju muutunud. Näiteks promenaadil polnud me käinud.

Samuti ei olnud ma enne linnuses sees käinud, see oma kaheksa korruse ja Põhjaõuega võtab päris arvestatava aja. Muuhulgas on neil seal selline tore asi, et piletit ostes saad žetoone (me saime 2), mille eest saad Põhjaõues endale meeneid soetada. 2 žetooni eest saime näiteks kaelakee ja prossi. Kohe selline "saime tasuta" tunne tekkis. Kahjuks ei olnud Minu Narva raamatut käepärast, kus oli sees nii mitmeidki toidukoha soovitusi ning otsustasime külastada mingit "T.... Trahteri" nimelist toidukohta otse Peetri platsi ääres. Peale menüü vaatamist lasime vaikselt jalga, sest korralikku praadi seal alla 13 euro ei saanud, samas menüü oli selline pigem pubilik ning interjöör a la 90ndad (Tartu restoran Central, kes mäletab). Läksime siis Astri kaubanduskeskusesse, mis oma stiililt teeb silmad ette teistele omasugustele  - selline pigem Soome keskusi meenutav avara aatriumiga lahendus, ning sõime sealses bistroos. Eesti keelega saime kenasti igal pool hakkama. Pärast käisime veel H&M-is. No miks meil peab see ülehinnatud Next siin Tartus olema, aga mitte H&M? Lasteasjad olid seal uskumatult odavad ja ka ägedad. My Little Pony, noh. Tagasitee kavatsesime ette võtta läbi Narva-Jõesuu (tegelikult plaanisime veel kohti külastada, aga Narva võttis palju rohkem aega ja suvilasse jõudsime ikkagi alles kella kaheksaks õhtul...). Eksisime korra Narvas ära ka ja sattusime kohalikku magalasse. Päris huvitav kogemus, mõelda kui palju eestimaalasi elab tegelikult selles totaalses kivilinnas. Mööda Narva jõeäärt Narva-Jõesuu poole sõites jäi tee äärde lahe vaade otse üle jõe Venemaale, samuti ka punatähega tank, mille juures ma oleks hea meelega pilti teinud, aga kahjuks oli seal pildistajatest järjekord (ei tee nalja!). Jõesuus oleme ka ainult kevad-talvisel ajal peatunud, nüüd oli tore näha, kuidas see suvisel ajal ikka täitsa Jurmalat meenutab ning et turiste ikka liigub seal. Ontika paekallas on samuti endiselt hurmav. Toila Oru park jäi kahjuks järgmiseks korraks, sest aega lihtsalt ei jätkunud.
Paar päeva sai taas rannas pikutatud. Ma pole elus nii pruun olnud kui praegu, mis sest, et kõrvaltvaataja ilmselt miskit erilist ei aduks. Meri oli soe ja meduusine. Rahvast oli palju.
Pidin korraks Tartusse tagasi põikama, sest sõbrannal tuli sünnipäev. Põikamine osutus keeruliseks, sest isegi suuremate linnade vahel käivad meil bussid ainult hommikul vara ja õhtul hilja ning kella viieks sihtkohta jõuda on võimatu. Läksin siis Tapa kaudu rongiga. Andke andeks, aga küll see Tapa on alles kole koht! Jõudsime tunnike enne rongi väljasõitu ja lihtsalt ei olnud mitte kusagil olla. Park, maharaiutud jalgadega Kalevipoeg keskel, oli nii räpane, et istuma ei kutsunud. Laste mänguväljakut vist ei olnudki terves linnas. Rongiga sõita oli siiski tore, varem olen ainult pimedas seda vahemaad läbinud, aga nüüd nägin ära kui palju on meil tegelikult seda raudteeäärset võsa ja veel sellegi, et ikka eksisteerivad raudteeäärsed aiamaad, kus tüübid datšade ees šašlõkki grillivad. Arvasin, et see on juba ammukadunud maailm, mida ma vaid lapsepõlve Elvas käimistest mäletan, aga ei olegi nii. Ja Eestimaa on ikka suur ja lai, sest Tapas rongi istudes näitas termomeeter tagasihoidlikku + 23 kraadi, peale Jõgevat aga tõusis näit + 27 peale. Tartus astusin konditsioneeritud õhuga vagunist otse sauna. Sünnipäev oli tore, kuulasime Antoniuse õues Liisi Koiksoni laulu ja Raivo Tafenau bändi muusikat. Üks külastaja minestas palavuse tõttu. Hilisõhtul käisin oma elu esimesel Tartuffil. Tartlane küll, aga alati augustis puhkusel ja kodulinnast eemal. Film, mida vaatama sattusime oli mu meelest siiski jama, "Poistekoor", Dustin Hoffman mängis, aga süžee oli selline etteaimatav klišee. Samas ei kujuta ma ette, kuidas oleks sellises melus võimalik mõnd tõeliselt kaasahaaravat filmi vaadata. Mina kui poolpime ja keskendumisvõimetu pidin küll pidevalt sõbranna käest üle küsima, et mis nüüd juhtus või mis ta nüüd ütles. Kuna me sõbrannaga kohtume enam-vähem korra aastas, siis ei hakanud filmile suuremat rõhku panema ka. Lihtsalt huvitav oli see, kuidas tema suutis korraga märgata filmi ja arendada vestlust, aga minule valmistas selline rööprähklemine raskusi.
Järgmisel päeval peale poolunetut ööd saunaks köetud korteris, sõitsime sõpradega suvilasse tagasi. Plaan oli Viru Folgile minna, aga asja lähemalt uurides selgus, et sel aastal on ka festivaliala tasuliseks tehtud ning piletite ostmisega olime ka juba liiga hilja peale jäänud. Samuti oleks autodega opereerimine keerukaks läinud (parkimine oli juba 15 eurot!) ning tasuta buss läks samuti veidi kaugelt, et sinna oma laste ja kompsudega minema oleks hakanud. L. muidugi sisises kogu selle rahaahnuse peale niigi. Tšillisime ja grillisime siis niisama. Mina otsustasin sportlik olla ja + 26 kraadiga rattaga sõitma minna, veepudeli unustasin maha nagu juba traditsiooniks saanud. Poolel teel tundsin, et eesmärgiks seatud neemetippu ma ilmselt siiski ei jõua ning võtsin uueks sihiks 2 km metsa sees asuva kivi külastamise. Metsas oli veel palavam, tuult ei olnud, iga krabina taga võis olla karu ning keegi oli kõik mustikad ka ära korjanud, millest hädavajalikku vedelikku oleks saanud. Lõpuks tuli veel laudtee ka, kust ma otse loomulikult rattaga alla käisin. Ei jõudnud selle kuramuse kivini, keerasin otsa ringi, peale seda nägin silti - kivini 350 meetrit. Ilmselt jäi mul kuskil 100 meetrit minna. Jõudsin koju, jube dehüdatratsioon ja sellest tingitud peavalu. Sport ei ole ikka lollidele.
Pühapäeval kui sõbrad lahkuma pidid, otsustasin ikkagi Folgile minna. L. viis meid Miniga autoga kohale ja tagasi tulime tasuta bussiga. Tegelikult oli täitsa tore. Pühapäevane päev ja vähem rahvast oli ka. Mina maksin viis eurot sissepääsu eest, Mini sai tasuta. Kuulasime Kait Tamra kontserti, mis oli tasuta ning Mini käis ka natuke Namgari vaatamas, mis aga jättis proovi ajal palju parema mulje kui hiljem esinedes, kuna alguses kõlasid igavamad lood ning huvitavaks läks ilmselt alles siis kui meie enam ei viitsinud. Melu oli Folgil tore nagu alati, muuhulgas sõin elu parimat sushit, oli teine täisvegan variant veel. Peale kolme aastat kiibitsemist ostsin lõpuks omale haaremipüksid sealt ära. Konkurentsitult kõige koledam riideese naisterahva seljas meeste arvates - mingi küsitlus väitis nii. Ema puhkis kah, et need olevat ammu moest väljas ning trenditeadlikud inimesed selliseid asju enam ei kanna (jah, mu ema väljendab end nii), aga ma olen muidugi tuntud kui trenditeadlik, eks.
Veel paar päeva rannas ja mõtlesime taas Ida-Virumaa poole suunduda. Netist sihtkohta valides jäi silma Kukruse polaarmõis. Oli selline ambitsioonikas pisike kohake, mis tutvustab kunagisi mõisavalitsejaid läbi nende retke Sannikovi maale. Me valisime kompassiga seikluse läbi mõisa. Noh, see mõis oli tegelikult ikka üsna väike selle seikluse jaoks ja meie kompassikäsitlemisoskused polnud ka just kiita, aga hakkama me saime. Kõige ägedam oli minu meelest see osa, kus sai vanaaegseid kostüüme proovida. Täiskasvanute kostüümid olid autentsed, lastele olid millegipärast Jyski printsessikleidid, mille selga proovimisest Mini keeldus. Iglu ja kelgukoerad olid ka täitsa olemas.

Lõunat söömas käisime Kohtla-Järve Hesburgeris. Oleks keegi kümme aastat tagasi öelnud, et Kohtla-Järvel saab Hesburger olema, oleks ilmselt kõht kõveras naernud.
Poole puhkuse pealt sattusime külapeole Nancyt kuulama. Väga kõva üritus oli, koju komberdades kukkusin võsa vahel põlve puruks. Tõeline suvi! Selgus, et ma suudan Nancy repertuaari siiani peast kaasa laulda. Peo lõpetas võimas ilutulestik. Ilus oled Eestimaa!

Kuna järgmiseks nädalavahetuseks oli plaanitud saarte-reis, siis taandusime selleks hoogu võtmiseks Lõuna-Eestisse. Esimene peatus oli Taevaskoda, kus lapsena klassiekskursioonidel oksendamiseni käidud. Lapsena tundus see koht võimsamana kuidagi. Edasi Setomaale. Tsäimaja oli esmaspäeva puhul kinni, ringi tuterdas Tanel Padar oma seltskonnaga, kes miskit sügisel linastuvat saatesarja filmis. "Tanel Padar ja ta sõbrad" - jube hea lihtne saateidee muidu - võta mingi kuulus inimene ja käi tal sabas kui ta oma sõpru-tuttavaid külastab! Tsäimajas resideerus Jalmar Vabarna seekord. VIP-id Setomaa muuseumi hoovilt vaadatuna:

Seejärel sõitsime taas mööda Vene piiri, vahepeal tekkis sarnane tunne nagu filmis "Ümber suunatud" , kus ootamatult Leetu sattunud gängsterid satuvad veel ootamatumalt Venemaale, kus neile piiritsoonis tank vastu sõidab. Meile õnneks ei sõitnud, aga igasugused liikumist keelavad sildid olid tee ääres küll. Autoga sai seevastu vabalt liigelda. Olime siis vahepeal Venemaal või mitte, ei saanudki aru. Ei olnud üldse plaani Piusa koobastesse minna, sest Mini oli seal juba kevadel käinud ja meie käisime ka mõned aastad tagasi seal maa all, aga väikest peatust tehes avastasime, et sinna on tore külastuskeskus ehitatud ja jäime ikkagi filmi vaatama ja ekskursiooni kaasa tegema. Külastuskeskus (ülalt nahkhiirekujuline):

Hinni kanjon ja Rogosi mõis jäid seetõttu küll külastamata (plaanisime õhtuks Tartus tagasi olla), aga need me olime ka varem läbi käinud. Tagasiteele jäid veel üks ilusa vaatega vaatetorn:

Ja Vastseliina kindlus:

Ees ootas eepiline reis saartele aga kuna see postitus on juba eepilised mõõtmed omandanud, siis jätan siinkohal vahe sisse ning elust saartel pajatab juba järgmine lugu.

Robert Seethaler. Tubakapoodnik

Raamatu märksõnadeks võiks olla armastus, Sigmund Freud ja Teine maailmasõda. Vähemalt üks neist kolmest peaks enamikku huvitama. Lisaks tuleks mainida, et raamat on uskumatult köitvalt kirjutatud. Lugema hakates oli mul algusest peale tunne, et tegemist on ühe väga hea suvelugemisega. Sellisega, kus tõsised teemad on humoorikasse võtmesse pandud ja lõbusad lugeda. Lugu sellest, kuidas kogenematu noormees esmakordselt armub. Ütleme nii, et pool raamatut seda ongi. Edasi enam lõbus olla ei saa, sest nii lihtsalt läks, saabus aasta 1938 ja kõik sellega seonduv. Raamatu lõpuosa meeleolu meenutas mulle pigem Remarque´i.
Aga algusest peale siis - On aasta 1937. Salzkammerguti külakesest pärit 17-aastane Franz Huchel kolib Viini ja asub õpipoisina tööle väikeses ajalehtede ja tubakatoodete poes. Ma võtaks raamatu tutvustusest ainult selle ainsa lause, muud polekski vaja. Loomulikult ta armub, kohtub erinevate inimestega ja astub omal kombel ellu nagu kõik temavanused kõigil aegadel teinud on, tema aeg aga juhtub vägagi eriline ja armutu olema. Ühelt poolt ongi tegemist looga noore inimese kujunemisest, ikka üle kivide ja kändude, teiselt poolt aga mõjutavad seda kõike ühiskondlikud sündmused, mis algul ennast vaid taustal aimata lasevad, kuid lõpuks kogu loo hiidlainena enda alla matavad. Alati on olemas inimesed, kes tahaksid vaid oma elu elada ning siis need teised, kes tahaksid võimu elusid kontrollida, ilmselt on neid viimaseid küll vähem, kuid kahju suudavad nad teha märkimisväärselt. Ei saa öelda, et raamatut lugedes poleks tänapäevaga paralleele tekkinud. Iseloomulik on see, et raamatu peateema ei olegi ju see, kuidas juute üha enam taga kiusama hakatakse, vaid pigem see, kuidas kadedus sunnib inimesi omaenda rahvuskaaslaste peale kaebama: "krdi juudiarmastaja!" Kui sa ei vihka koos minuga, siis sa ei ole enam oma, mis sest, et sõdisid varem minuga samal poolel ja samade aadete eest. Pärast kui asi tõsiseks läheb, on korraks kehv tunne küll, kuid õnneks see ununeb nagu kõik halvad asjad siin ilmas. Ja no eks nad olid ikka natuke ise ka ju süüdi. Inimeseks jäämine nõuab sellises olukorras pingutust. Raamatu peategelane saab sellega hakkama. Ta ei ole küll mingi kangelane, ta mõistab, milleni tema valikud lõpuks viivad, ta kardab, kuid sellest hoolimata klammerdub ta inimlikkuse külge - Sekundi murdosaks avanes aken tulevikku, selle vahelt puhus talle näkku sulaselge hirm, talle, väikesele, rumalale, jõuetule poisikesele Saltzkammergutist. Kas ta trotsis oma hirmu vaid seetõttu, et ta oli noor ja uljas? Seetõttu, et tal midagi kaotada ei olnud? Kas teised valisid tugevama poole seetõttu, et nende elu oli neile armsam? Aga kellele ei oleks tema elu armas? Kas elul on väärtus kui see maha müüa? Miks mõned inimesed hakkavad natsiks, aga teised mitte?
Minu meelest on autoril natsideeelse ja -järgse aja vastandamine väga hästi välja kukkunud. Nagu "Sõrmuste isandas", kus kõigepealt on imeline väikeste järvede ja puudesaludega Kääbikumaa ning pärast laskub kõige selle peale Sauroni punane ja kõikenägev silm. Noh, eks "Sõrmuste isand" olevat ju ka samast teemast inspiratsiooni saanud. Endalgi kerkis lõppu jõudes süütunne - kuidas ma võisin esimestel lehekülgedel niimoodi õndsalt muheleda, kas ma ei teadnud siis juba ette, kuidas see kõik lõppeb? Eks see ole vist ka inimlik - naerda nii kaua kuni veel võimalik. Suur osa inimesi naerab ka siis, kui see naer on teiste üle ning sa tead, et ühel hetkel saab pilkest kividega loopimine. Me ei arvanud, et see nii lõpeb, on väga tavaline vabandus.
Hästi kirjutatud ja mõtlemapanev lugu.