Ikka sohu ära

Ma justkui lõpetasin siin selleks aastaks ära, aga ma pean seda jagama - kõike seda tahtsin ka mina öelda, aga mul ei ole allikaid taustaks võtta ja eneseväljendusega on ka nii nagu on - loe ja targene, nagu tavatses öelda mu matemaatikaõpetaja (aga ma ei targenenud ja möönan, et enamasti on igasuguste linkide jagamine tühi töö). Ehk siis mida heidan ma ette tänapäeva feminismile. Ükskord ometi on asjalik artikkel Postimehes tasuta lugemiseks. 

Muuseas  - ostke ka uus National Geographic sugude eriväljaanne, hetkel mul pooleli, aga VÄGA huvitav ja hariv! Kindlasti kommenteerin, aga järgmisel aastal.

Meil ainult linnud veel lendavad siin

Kunagi räägiti, et Rootsis on jõulud nii suured pühad, et lind ka ei lenda. Samamoodi ei pidavat seal suviti keegi töötama. Mulle on viimased aastad hoopis teistsuguse mulje jätnud, meil on nimelt valdav enamus kliente Rootsist  - suviti on tööd stabiilselt ning ka praegu pole mingit vaikust. Tulin siis hommikul tööle ja viisin Mikro lasteaeda. Seal tuli välja, et ta on terve lasteaia (4 rühma, igas ca 24 last) peale ainuke laps! Täna ei ole isegi mitte lühendatud tööpäev. Õpetaja imestas samuti, kuidas see niimoodi võimalik on. Vaene lasteaia kokk murdis pead, kuidas toitlustamise küsimus lahendada, aegumise äärel kohupiima olevat palju, aga vaevalt see kõik Mikrole sisse mahub. (Eks ma oleks ka Mikro koju jätnud ja kodunt tööd teinud, kui oleks teadnud, et lasteaias selline olukord valitseb, aga ma tõesõna ei aimanud ette). Terve viimase nädala oli Mikro rühmas 5-6 last. Kas kõigil ülejäänud lapsevanematel on traditsiooniliselt jõulude ja uusaasta vahel puhkus? Sõitsid Alpidesse suusatama ja spaadesse? L. käis kolmapäeval Miniga keset päeva Kuutsekal (nad on täielikult Pulleritsustunud, oigavad ilmaennustusi vaadates ning planeerivad iga vaba hetke mäel) ja seal olevat tõesti ropult rahvast olnud. Spaasse mind talviti üldse ei kisu, eriti peale seda kui me eelmisel kevadel niimoodi mingi koleda viiruse hankisime, mis L.-l kahepoolse kopsupõletiku ja kiirabi külaskäiguga päädis.

Kesklinna poole kõndides oli samuti harjumatult vaikne, üks mees tuli vastu ja lõhna järgi suitsetas kanepit, ilmselt ei läinud temagi tööle. Päris kesklinnas kaubanduskeskuste vahel ikka rahvast liikus, pangas pesi koristaja põrandaid, aga ikka selline veidi postapokalüptiline tunne tuli peale. Samas ei saanud öelda, et linde lennanud poleks - millegipärast on uue Kvartali keskuse katus tõeline hakimagnet. Kirjutasin kõigepealt kogemata "kakimagnet" ja no eks see ole ka tõsi. Räägitakse, et katusel olla seal basseinid, kus inimesed vaadet nautida saavad, ma kujutan ette, kuidas hakid sealsed nautijad kõigepealt täis lasevad ning seejärel inimeste silmad välja nokivad. Neid linde on seal ikka metsik parv! Hakid on muidu toredad truud ja monogaamsed linnukesed, aga mine tea, mis kambas teevad. Brrrr!

Igal juhul head vana aasta lõppu, ilmselt olen siin küll hüüdja hääl kõrbes, kõik ülejäänud on ammu igapäevarutiinist irdunud ning peavad "nutivabu pühi". Phähh, ma kavatsen küll viimase võimaluseni netis istuda ja uhkes üksinduses Candy Crush Sagat mängida! Telekast niikuinii midagi ei tule (mida hiljem netist järelvaadata ei saaks). A võib-olla tulevad isegi meile külalised.

Läbikukkunud täiskasvanu ja jõulukass

Kui ma olin noorem, arvasin, et küllap saab minustki kunagi täiesti tavaline täiskasvanud inimene. Leidsin isegi mingi ülikoolis kirjutatud eneseanalüüsi, kus jahun sellest, kuidas mul kümne aasta pärast on ilmselt maja linnalähedases rajoonis, kena aed ja labradori retriiver. Ma pole kunagi osanud autoga sõita, armastanud aias tööd teha või koeraga enne kukke ja koitu jalutama minna, ei tea, miks ma arvasin, et ma üleöö hoopis teiseks inimeseks muutun. Ma olen endiselt see sama trotsi täis abitu tibi, kes ma olin 14-aastaselt, olen ainult õppinud end niimoodi hästi tundma, täiskasvanu maski kandma ja sisemiselt korralike inimeste üle irvitama. Need, kellest said normaalsed täiskasvanud, olid juba teismelistena teadlikud oma valikutest, suutsid tulevikku ette planeerida, hindasid end adekvaatselt, pidasid kõiges piiri jne.

Seega avasin üsna suure eelarvamusega artikli, mis paneb paika 19 märki, et oled täiesti täiskasvanu. Ei pidanud pettuma, puhas lollus ja ma millegipärast usun, et neid, kes igale punktile alla kirjutaksid, on ilma minutagi vähe. Aasta lõpus on nimekirjad populaarsed, teeme siis ära:

1. Sa valmistad toitu ette. (Sa plaanid oma toidutegemisi nii, et saaksid osa toidust järgmiseks
    päevaks külmkappi panna ja mingi osa ka sügavkülma, et sul oleks see vajadusel käepärast võtta.) - see on nii ja naa, vahel lihtsalt jääb üle ja mõni kord on tõesti ka täiesti kindel, et jääb üle. Mingit nädalamenüüd küll ei koosta.
2. Sa triigid oma riideid. (Isegi, kui sa triigid vaid oma tööriideid ja sedagi viis minutit enne kodust väljumist, on see juba midagi.) - ei. Kui eraldi elama kolisin, siis tõesti soetasin endale mingi kipaka laua ja triikraua, aga mind ajas vihale see, kuidas puhas pesu tuli peale masinast võtmist kuhugi hunnikusse triikimist ootama panna ja kuidas see elav etteheide siis mulle nurgast vastu vahtis. Meil pole kellelgi mingit kohustust kanda triiksärki ka tööl ja seega triigin heal juhul paar korda aastas mõne lapse pidulikku pluusi. Ah, välismaal ei triigi keegi, ütles mu sõbrannagi. Samas mu ema on triikimismaniakk, ta triigib ka sokke, aluspesu ja taskurätte, ilmselt meeldib. Mind hoiatati ka, et "kui sa kunagi lapsed saad, küll siis näed ja hakkad", ei näinud ega hakanud.
3. Sa viksid oma jalanõusid. - vahel harva kui meelde tuleb. "Tangid peavadki kulunud välja nägema"- ütles üks teine kena inimene.
4. Sa hoiad postmarke rahakoti vahel.  - ee..miks ma peaksin?
5. Sulle maitsevad täiskasvanute toidud nagu oliivid, kitsejuust ja rannakarbid. - maitsevad, va rannakarbid ja muidu merise maitsega asjad. Aga ma tean ka lapsi, kes selliseid asju söövad.
6. Sa puhastad oma hambaid hambaniidiga. - jah, sest mul on sellised hambavahed, mis muul juhul koguvad kiulisemad asjad külge ja ma ei saa magada, kuna igemed on paistes. Hambaniit on mul must-have, kui kuhugi ööseks minnes maha ununeb, pean kohe ostma. Kuigi hiljuti lugesin, et hambaniidi kasulikkus pole sugugi tõendatud, siis mul hambaarst igatahes kiitis ja ka sel aastal läks hambaarstile täpselt 10 eurot.
7. Sul on reaalne täiskohaga töö, kust sa teenid raha. Mitte stipendium, vaid korralik täiskasvanud inimese töökoht. - no nii ja naa, eks. Pigem on mul mugavustsoon, kus muuhulgas saab nii palju raha, et ots-otsaga kokku tulla.
8. Sa pead maksma makse ja arvete eest. - Pean.
9. Sa ostad toataimi, patareisid, prügikotte, seepi ja plaastreid. - toataimi ma olen ostnud, enam ei osta, sest mul on neid niigi palju, kuna inimesed kingivad. Eks ta tore on, kui mõni neist õitsema läheb, aga üldiselt ikka põgeneks ka sellise vastutuse eest. Patareisid ja prügikotte ostab mees. Seepi ostan ja vahel harva ka plaastreid, enamasti on neid niigi kodus viis karpi, igaühest võetud 1 plaaster, sest vajadus tekib ju siis, kui karpi käepärast pole.
10. Sa eelistad pubisid klubidele ja vahel tunned, et kodune diivan on neist eelistatuim. - See on vist pigem maitseasi. Rockiklubis käin küll regulaarselt, mainstream-ööklubid pole kunagi lemmikud olnud. Diivanit heale kontserdile ei eelista, muul juhul küll, aga siis mitte diivanit, vaid voodit.
11. Sa korraldad õhtusööke enda juures, mis ei lõppe purjujoomisega. Võimalik, et oled laua katnud kenade salvrätikute ja küünaldega. - Ei. Mitte, et korraldaks õhtusööke, aga need lõpevad alati padujoomisega, vaid lihtsalt ei korralda õhtusööke. Enamasti süüakse minu juures üldse papptaldrikutelt ja sooja sööki kohe kindlasti ei pakuta. Küünlafänn ka pole. Kes neid nõusid pärast pesema hakkab - võtame parem ühe sama kahvliga otse purgist!
12. Sa omad korralikku panni, häid nuge ja kannmikserit, mida kasutad smuutide ja suppide valmistamiseks. - Tavalist panni oman, noad on kingitud, aga seisavad suurema osa ajast niisama, kannmiksrit pole, sau on.
13. Sa pesed tumeda ja heleda pesu eraldi. Ilmselt kasutad ka loputusvahendit.  - Tumeda ja heleda pesu eraldi pesemine on vist üsna elementaarne? Loputusvahendit küll ei kasuta. Muuseas samas lehes oli artikkel sellest, kuidas enamik inimesi tegelikult ei kasuta ega teagi, miks peaks. Ma ka ei tea.
14. Sa tead, kuidas WC-poti äravoolu puhastada. - Ma ei saa nüüd küsimusest aru, tänapäeva potid ju ei ummistu enam? Kui sa sinna just oma tükeldatud abikaasat ei proovi peita (Keskturu šašlõkimehe kombel). Või mõeldakse siin lihtsalt seda, et oskad wc-harja triipude eemaldamiseks kasutada?
15. Sa viid ise prügi välja, mitte ei oota, et su ema/isa/korterikaaslane seda teeks. - Ootan küll, et mees seda teeks, sest "see on ju meeste töö" :) Ei, lihtsalt kuna ta ise enamasti seda teeb ja teeb paremini (ma olen näiteks kotti ämbrist välja sikutades selle ribadeks tõmmanud, nii et köögi põrand oli kaetud kasutatud mähkmete, kartulikoorte ja ebainimlikult haisva tundmatu lögaga, kraapisin seda ahastavalt ulgudes paljaste kätega kokku, sest haistsin võimalust draamaetteasteks), siis ma ei sekku.
16. Sul on külaliste jaoks eraldi rätikud, mida pesed pärast külalise lahkumist, mitte enne uue külalise saabumist. - Ei. Pole mul mingeid eraldi rätikuid.
17. Sa koristad kodu, mitte ainult ei võta tolmu. - Mida nad sellega mõtlevad? Tolmu võtab taaskord mees, põrandaid ka vahest tõmbab lapiga, ma moe pärast sopsutan tolmulapiga siin-seal, kas peaks midagi VEEL tegema?
18. Sa ei kuluta rohkem raha, kui sa teenid. Võimalik, et omad kindlat arvestust, kui palju sa kulutada tohid. - Ma ei julge üldjuhul kontole vaadatagi. Varem võisin jah säästude üle uhke olla, aga pidasin ilma emapalgata vastu ka siis, kui lasteaiatasud hüppelise tõusu tegid ning nüüd pole mu silmad ammu palgatõusu näinud, seega võib vabalt olla, et kulutusi on rohkem ja vaikselt tiksun vana rasva peal. Aga no sellele mõtleme siis, kui näpud päris põhjas. Loomulikult ei planeeri ma kogu palka ära stiilis "jee, kuu alguses saan hilpe kokku osta, eks pärast vaatab, kuidas edasi", see oleks lihtsalt loll.
19. Sind paneb imestama, kui nappide riietega noored väljas käivad. Kui neil pole salli kaelas, siis haigestuvad nad kindlasti köhasse. - Vot seda nüüd küll. Elu ikka midagi on õpetanud.
    
    Ja lõpetuseks kassipilte. Mees võttis endale pühalikult ülesande pühade puhul kogu suguvõsast pilte teha. Need pildid läksid kõik nässu ja tulid udused, ainsad õnnestunud olid kassipildid.
    Kui kõik kaebavad, kuidas kassid tahavad jõuluehetega mängida, mööda kuuske üles ronida või puud ümber lükata, siis meil seda muret pole. Meie kass üritab puud lihtsalt ära süüa. Ei saaks nagu öelda, et vitamiinipuudus ja kasvata kassimuru, sest kuusk on meil plastmassist. Kaks viimast udust pilti näitavadki, mida kass kuusest tegelikult arvab, kui tal on tunne, et see kaadrisse ei jää :)
    
    
    
    
    
    
    
    
    
    

Pai politseihärra, kuhu sa mu kuldikese viid?*

Ma tõesti üritan leida midagi muud, aga ilmselt olen ma kah mingite valede mõttemallidega (kindlasti olen) ja/või ebaküps (ka seda, jah), aga ma ikkagi ei saa üle ega ümber sellest, et lahvatanud koduvägivalla-kaasuse puhul häirib mind kõige rohkem see, kuidas kõik teised teavad asjaosalistest paremini. Isegi olukorras, kus kumbki pool on saanud oma suu puhtaks rääkida, leitakse endiselt, et "ta ütleb nii, sest tal on mingi kompleks" ja mu meelest seda kõike lihtsalt sellepärast, et meil on mingid normid, millele justkui alluma peaks, sest muidu sa ei ole "täiskasvanulik korralik kodanik". Ma jätan siin hetkel kõrvale fakti, et asjaosalised räägivad justkui ühest episoodist, aga kohtu andmetel oli neid siiski kolm. Oli kuidas oli, minu meelest peaks siiski rahule jääma poolte esitatud nägemusega asjast, kohtuvälisele kokkuleppele ju jõuti, miks peab edasi surkima ja mingeid omapoolseid teooriaid esitama? Meile ei meeldi see, kuidas teised elavad ja oma konflikte lahendavad, aga miks me peame enda reaalsust  teistele peale suruma - kui ohver end ohvrina ei tunne, milleks püüda teda veenda, et tegemist on lihtsalt eituse-faasiga?

Kui ohver ei leia, et ta sobituks rolli "naine, keda mees aastaid vaimselt ja füüsiliselt kuritarvitas", siis talle peab see võimalus jääma. See feminismikriitika tema loos oli mu meelest päris mõtlemapanev, või vähemalt olen ka mina seda stereotüübitamist "naine kui ohver"; "naine kui suhetes nõrgem pool" märganud ja ka mina ei tahaks (isegi juhul, kui mu mees mind lööks) niimoodi märgistatud saada. Ei ole nõrgem pool, vabalt löön vastu kui vaja, sel korral jõudis tema lihtsalt ette! Ma ei taha, et mingi meessoost naistekaitsja leiaks, et tal on õigus mind löönud mehe üle kohut mõista ja teda surmaga ähvardada, kui vaja, saan ise hakkama.

Minusuguste jaoks selline näidispoomine eeskujuks ei sobi. Ma ei läheks ilmselt kuhugi koduvägivallast teatama, eriti juhul, kui mu mees oleks miskitpidi tuntud, seda enda mustas pesus sonkimist avalikkuse poolt oleks hoopis jubedam taluda. Et oh sa vaene ohver, räägi nüüd, milline siga su mees oli, tõstame su feminismi lipule kui tõelise kannataja, kes lõpuks ometi julges rääkida. Sellises olukorras eelistaks ma õigusriigile ja ühiskonna hukkamõistvale pilgule siiski pigem omakohut. Nii on. Väga ebaküps seisukoht muidugi, aga mis teha.

Ja mulle tundub ikka üha enam, et feminism on religioon, selline kindla kombestiku ja käitumiskoodeksiga. Hiljuti just vaidlesin sõbraga, et feminism ei jutlusta naiste paremust ega väida, et "vägivald on mehe nägu, naine on igal juhul kõigest ohver", kuid tundub, et mingi iva tema väidetes oli. Ma ikkagi arvan, et vägivallal, nagu kõigel siin maailmas, on mitu tahku ning koduvägivald selle osana ei ole puhtalt must-valge, selline, mis sobib feministlike müütidega.

*Sarjast "Ohtlik lend", kus ment tuli kaklevat topsisõpradest paarikest lahutama. Lihtsalt, teemasse sobivalt, mitte otseselt konkreetse juhtumi või postitusega seotud.

OOTD ja jõulukingid

Kes meist poleks ihanud lapsena kosmonaudiks saada? Kergeid kahtlusi selle plaani täitumisse tõi fakt, et nõukaaegne lõbustuspargi-atraktsioon Saturn tuli minu pärast poole sõidu pealt kinni panna, sest ma ähvardasin kõik kohad täis oksendada ning ka Nu-Pagadi kuulus lennusimulaatori osa ei tekitanud minus erilist õhinat.

Sellest hoolimata saan nüüd kosmonaudina ringi käia, sest tellisin endale jõulukingiks skafandri. No tegelikult küll "pükstüki" (milline kohutav sõna, sama jube kui originaal - onesie) , millel on skafandri imitatsioon, aga ikkagi. Täiesti täiskasvanulik jõulukink mu meelest.:

Oli ainult Ameerika kosmonaudi variant. Ma ei tea, kus ma sellega ringi käima hakkan (igal pool, eeldatavasti) või kuidas ma vetsuskäimisega hakkama saan, ilma et pool kallist riideeset mööda põrandat ei lohiseks, aga mul oli seda skafandrit hädasti vaja. Ei olnud emotsioon-ost, kaua ega piidlesin, enne kui mustal reedel hinnad korralikult alla lasti. Mitte nagu meil, kus 90% musta reede allahindlusi oli stiilis "valik kaupa kuni -15% soodsamalt".

Seoses jõulukinkidega veel seda, et viimasel hetkel võtsid ennast kokku ka mu vanemad, kes siiani sellel suunal vaid ebamäärast mõminat kuuldavale olid toonud, ning otsustasid, et neil oleks hädasti vaja Rolling Stonesi ja Leonard Coheni uusimaid plaate. (Ma olen nii uhke oma vanemate üle, ei mingeid Nõid-Nastja elulugusid, Toomas Anni plaate või teleturu seljasoojendajaid). Mina, naiivne nagu ma olen, mõtlesin, et hüppan siis lõunapausil Rahva Raamatust läbi ning hangin need plaadid. Kokkusobivalt samal ajal saatis aga RR mulle oma uudiskirja, mida veidi sirvisin ning Coheni plaadi juures oli märge "pole saadaval". Uurisin siis veidi edasi, Rollinguid ei leidnud otsing nende poest üldse. Kappasin konkurent Apollo lehele, seal annab poe täpsusega teada, kust mida saab. Üks plaat oli ühes Tartu Apollos olemas, teist polnud kummaski. Tule taevas appi! Laseringis olid olemas, aga Lasering asub füüsiliselt ju ainult Tallinnas. Tarneaeg 2-11 tööpäeva. Pluss saatmine ja pakiautomaadid on ju kõik umbes. Mis mul üle jäi, tellisin kiiresti ära ja hoian nüüd pöidlaid, et äkki jõuavad kohale enne kui jõulud. Ma saan aru, et plaadiäri eriti ei õitse, sisse ostetakse riigi peale vist nii 10 CD-d ja ülejäänud on vinüülid, mida hipsterid mingite asjadega kuulavad, mida mul ei ole, aga no kamoon! Või siis on hoopis plaate ostvate inimeste maitse üsna hea.

Eesti Laul 2016

Kuulasin siis nüüd ka kõik laulud ühe jutiga ära ja panin jooksvalt oma arvamuse kirja.

1. Lenna Kuurmaa "Slingshot"
Tüüpiline hiti-võtmes tehtud professionaalne laul, seda võiks laulda ükskõik kes välismaa popstaaridest. Samas tekkis mul tunne, et olen seda juba kusagil kuulnud. Võib-olla olengi, või siis lihtsalt meenutab mõnd teist sarnast hitti. Ma võin vabalt seda lugu kuulata, hea laul, aga samas ei midagi erilist, wow-efekti pole.

2. Elina Born "In or Out"
Kah tahetud hitti teha, aga nõrgem kui Lenna, samas ei ütleks, et halb. Jala paneb tatsuma küll :) Latiinorütmid, meenuvad Ricky Martin ja teised.

3. Carl-Philip "Everything But You"
Ilusa häälega noormees, aga miks ta ometi ulguma on pandud!? Kui normaalse häälega salme laulab, on kõik kena, aga refräänid rikuvad kõik ära. Jubedalt punnitades tulevad need kõrged noodid mu meelest. Muusikal pole viga, vabalt kuulaks kui raadiost tuleks, aga ulgumine riivab kõrva.

4. Ivo Linna "Suur loterii"
Ivo Linna on pandud laulma sellist stiili lugu nagu kõik need Eesti popid nooremad meeslauljad laulavad. Mu meelest on igaühel neist Koit Toomedest, Taukaritest, Shanonitest jne vähemalt üks selline lugu, millegipärast läheb selline stiil koledal kombel peale. Ilmselt mingi umpa-umpa tantsitav rütm siis. Elmari tabelis teeks ilmselt ilma. Turvaline ja kodukootud. Võimalusel vahetaks jaama.

5. Ariadne "Feel Me Now"
Refräänis midagi nagu oleks, muusika on ka selline mõnusalt õhuline. Mulle meeldib senistest lugudest hetkel enim. Lauljanna hääl meenutab mu eelmise aasta lemmikut "Go Away Birdi", aga kindlasti popilikum. Imelik, aga mulle meeldis, jäi isegi kummitama :)

6. Uku Suviste "Supernatural"
See ei ole ju tema normaalne hääl? Mingi masinaga tehakse see "kaja" sinna taha? Oh, jumal, kõik raadiod on sellist asja täis! See on see muusika, mida ma tänapäeva vaibakloppimiseks nimetan. Kõik lood ühesugused, vahet pole, kes laulab, raudselt sees sõna "sexual", masinad möllavad. Laulda võiks robot. Igasuguse isikupärata mõttetu lugu minu jaoks. A Uku on vähemalt ilus, eks? Mitte minu maitse, aga selline klassikaline ilus mees.

7. Laura Prits "Hey Kiddo"
Meenutab mingit 00ndate keskpärast raadiohitti, ei ela, ei sure. Käima ei lähe, venib. Tahaks vist lõbus ja tšill hea tuju lugu olla, aga on pigem tüütu inin. Loos pole midagi huvitavat, ei mingit arengut, ühtlane undamine. Ok, nüüd üritas korra räppida, vist. Järgmine, palun.

8. Karl-Kristjan & Whogaux feat Maian "Have You Now"
Oot, seda ma olen ka kuulnud, vist. Järelikult ma ilmselt ikka registreerin muusikat, mis kuskil taustaks tuleb või siis sarnaneb see väga mõne teise looga.  Refrään on tugev, muu ei ole. Vastupidiselt eelmisele monotoonsele loole on see väga eklektiline. Jube lühike lugu oli, ei jõudnudki nagu sotti saada.

9. Janno Reim & Kosmos "Valan pisaraid"
Oi näe, kitarrid. Esimesena meenub Ans Andur. See pole päris see, mis mulle meeldib. Vanasti, kui ma ei teadnud, et indie tähistab suure plaadifirma puudumist, mitte muusikastiili, nimetasin ma sellist asja indieks. Miks see hääl peab nagu läbi mingi udu kostma? Miks mingi kahin pidevalt ees on? Ma puhastaks selle laulu üleliigsetest efektidest ära ja kuulaks siis.

10. Leemet Onno "Hurricane"
Kohe näha, et inglise keel pole emakeel, kõrvatorkav aktsent häirib. Selline tunne, et poiss proovib, mismoodi oleks võõrkeeles laulda, ei jäta muljet valmis loost. Muusikat nagu polekski väga seal taga, raiuva hääldusega laul käib üle. Põlve otsas tehtud asja mekk man. "Mahörrö, mahörrö". Iu.

11. Liis Lemsalu "Keep Running"
Taaskord võiks seda laulda mõni väljamaine popstaar, ideaalne produktsioon, toode, millesarnaseid paisatakse iga nädal turule. Laul ise keskpärane, kui raadiost tuleb, paneb jala tatsuma, aga meelde ilmselt ei jää. Huvitav, kui selliste lugude loojate käest küsida, mis just teie loo eriliseks teeb, siis mida nad vastaksid?

12. Koit Toome ja Laura "Verona"
Laural on tõesti võimas hääl, saad kohe aru, kes laulab. Nojah, Koidust saab ka kohe aru muidugi, aga Lauraga võrreldes jätab kohe sellise kodukootud mulje. Ilmselt lihtsalt harjunud Koitu eesti keeles kuulma. Aga laul on täiesti mõttetu, igav. Lõhmus vist püüab oma tekstides alati millegi ebatraditsioonilisega välja tulla, laulda millestki teistsugusest, aga samas see on juba väga traditsiooniliseks saanud.

13. Rasmus Rändvee "This Love"
Jälle mingid masinad hääle kallale lastud. Meenutab taaskord mingit teist lugu, kohe väga. Originaalsus puudub  minu jaoks. Ei viitsi kuulata. Aa, Ewert Sundja on üks autoritest, no muidugi, Draakonite viimast plaati meenutabki, see meil autos vahel mängib.

14. Kerli "Spirit Animal"
Kerlil on võrdselt nii häid kui ka halbu lugusid, tema viimane Diamond Hard mulle väga meeldib, see vahepealne suvadisko ei meeldinud. See lugu jääb kuhugi sinna vahele. Midagi huvitavat on, aga seda võiks rohkem olla, hääl tal võimaldaks, aga eks proovitakse ikka keskmisele maitsele neid Euro-lugusid teha. Ma arvan, et seda laulu võiks isegi mitu korda kuulata. Hetkel Ariadne järel teine hea lugu minu jaoks.

15. Daniel Levi "All I Need"
Oi kui ilus laul! Mulle väga meeldib! Kui eelmisel aastal andsin ma plusspunkte Danielile vaid puhtalt välimuse ja lavalise karisma põhjal, siis nüüd on ka lugu tasemel. Mõnus suvine laul. Sõidad lahtises autos randa ja siis see lugu käib taustaks. Hetkelemmik kõigist lugudest :)

16. Alvistar Funk Association "Make Love, Not War"
Midagi hoopis teistsugust kui Eesti Laulult oodanud oleks. Ok, ainult see riiginimede nimetamine on väga Euro :) Muidu täitsa kvaliteetmuusika, aga minu jaoks jääb selline jazzilik asi alati nö liftimuusikaks, ei kujuta ette, et lihtsalt kuulamise pärast kuulaks, niisama taustana väga mõnus.

17. Close To Infinity feat Ian Karell
Hah, esimene asi, mis mulle selle looga pähe tuli, oli sarnasus drag-queen Alaska Thunderfucki ühe looga, selline peenutseva häälega tehtud räpp :) Imelik lugu iseenesest, tundub, et neil endal oli lõbus seda teha, aga kuulata nii väga ei ole. Huvitav kooslus, tahaks nende teisi üllitisi ka kuulda. Tekitas huvi, aga ei oska seisukohta võtta, kas just meeldib.

18. Almost Natural "Electric"
Jälle see hääl...Selline tüüpilise poploo jaoks viimistletud hele meeshääleke. Taustaks ka tüüpilised raadiohiti "hääled", muusikaks seda väga ei nimetaks. Aeglasem kui Suviste lugu, aga pmst samasse auku. Mõlemad laulud räägivad seksuaalsest tõmbest, "Electric" või "Supernatural", otsustage ära siis, kumb...

19. Antsud "Vihm"
Folk ja etno on asjad, mis mulle üldjuhul väga peale ei lähe va kuumavereliste rahvaste etno, Svjata Vatra näiteks. Antsud jälle tüüpilised kodumaised vaoshoitud leelotajad. Mina sellist asja kuulata ei viitsi. A no mis teha, oleme juba kord selline pika vinnaga rahvas. No võtke või kõrvale see Ukraina hundinahkades neiu, vot tema keerutas ja põristas trummi, selline kudumistöö kõrvale leelotamine temasugustega juba ei võistle. Oma rahva reetur, nagu ma olen.

20. Angeelia "We Ride With Our Flow"
Pop on hästi murduva häälekesega laulda nagu Rihanna vahepeal teeb. Noh, see lugu ei lähegi vist käima. Justkui püütaks proovida miskit rütmi peale laulda, aga päris kindel pole veel, kuidas seda teha.  Mannetu kuidagi. Siin oleks ilmselt mingit kõva produtsenti taha vaja, kes sellest kuulatava loo teeks. Ahhaa, üks laulu autoritest on see Tenfold Rabbiti laulja, tegelikult on teda ses loos päris hästi ära tunda, Rabbitil on ju ka mu meelest 1 hästi välja kukkunud lugu, ülejäänud on samamoodi justkui poolikud, viimistlemata asjad. Aa, sama tüüp on nüüd see pop NOËP ka, vot sellest bändist ma muud ei teagi, kui et on pop :)

Lemmikud? Daniel Levi. Ariadne. Kerli.
Aga sel aastal ühtegi täiesti piinlikku esitust ei olnudki, muidu igal aastal ikka traditsiooniliselt mõni hull ka punti sattunud, plusspunktid selle eest :)

Üks tablett kolm korda päevas

Nalja kah natuke. Või noh, mis nalja, lihtsalt sellest, kui erinevalt inimesed asjadest aru saavad.
Meil on siin töö juures tellimisankeedid, millega inimesed saavad ajakirjade aastatellimusi edastada. On kahepoolne leht, ühel pool maksja andmed ning selle all kaks kasti tellimuste jaoks, teisel pool veel kolm kasti. No juhuks kui inimene soovib tellida mitut ajakirja. Tavaliselt tellitakse ikka üks, aga mõni tellib ka kõik viis võimalikku.

Üldiselt on kõik loogiline. Aga...esineb inimesi, kes jätavad esimese lehekülje tühjaks ja kasutavad tellimusteks ainult tagumisel leheküljel olevaid kaste. Ütleme paar protsenti kõigist saadetud tellimustest on sellised. Need "imelikud" siis sorditakse eraldi ühte punti nendega, kes üle kahe ajakirja tellinud on, ehk siis tuleb kasutada eraldi protseduuri menetlemaks seda tagumist lehte kasutanuid.

Siiani ei saanud me pihta, et miks nad alustavad tellimist alles kolmandast kastist. Ma vist täna sain aru. Nimelt on esilehe allservas väike nool ja selle all tekst "Soovid kinkida rohkem tellimusi? Täida saajate andmed tagalehel!" Mina loen sealt välja, et kui mul esilehel olevatest kastidest puudu jääb, siis saan ära täita ka tagalehe. Ilmselt on võimalik seda võtta ka sõna-sõnalt, arvestamata fakti, et esilehelgi on kastid olemas  - täida saajate andmed tagalehel. No ja niimoodi võttes talitavad nad ju õigesti.

Sellega seoses meenub ema hämming, kui ta soovis ühele regulaarselt ravimeid tarvitavale inimesele uue retsepti kirjutada, sest tema andmetel pidanuks inimesel tabletid otsas olema. Inimene aga ütles, et tal on küll veel neid. Aga kuidas see võimalik on? Kuidas te neid võtate? On ju kirjas, et üks tablett kolm korda päevas? Tuli välja, et inimene lõikas läbi häda ühe tableti kolmeks tükiks ja tarvitas "nagu ette nähtud" ühte tabletti kolm korda päevas...Keegi ei tulnud selle pealegi, et ka nii võiks sellest aru saada, no ei öeldud ju, et kolm erinevat tabletti samast purgist, vaid ikka ainult üks tablett. Eksteemsemaks minnes - üks tablett mitu korda päevas - äkki võtaks sisse, väljutaks ja võtaks seejärel uuesti?

L. väitis veel, et too inimene sai absoluutselt õigesti aru, tema saanud täpselt samuti. Enne seda oli ema jõudnud (mulle) teada anda, et ainult primitiivsed inimesed võivad niimoodi neid instruktsioone mõista...Mine võta nüüd kinni, kes on loll. Sest keegi ju peab olema, kui samast asjast erinevalt aru saadakse, on kindel vaid see, et need, kes teise vastuse said, on lollid.

Anomaaliad blogi statistikas

Ma täpselt ei mäleta, millal see esmakordselt toimus, aga ühtäkki hakkas ilmnema kummalisi anomaaliaid mu blogi statistikas. Ühel suvalisel hetkel läks vaadatavus lihtsalt lakke ning alguses tuli niimoodi klikke Venemaalt. Või mis klikke, tegelikult mu blogis keegi ei käinud, postituste vaatamine jäi ikka samaks, lihtsalt lehekülg oli kusagilt neid vaatamisi saanud. No ikka nii, et ühes pooltunnis mitusada. Mingeid startpage'e ma kusagilt ei leidnud, need olid ikka normaalsed blog.tr.ee, Google ja teised kohalikud blogid.

Seda ei olnud väga tihti, kuid mõni aeg tagasi juhtus sama asi ning "vaatajad" tulid nüüd USA-st. Millegipärast langes see aeg kokku sealsete presidendivalimistega. Ma Google Analyticut eriti kasutada ei oska, aga isegi mul on naljakas, kui silma hakkab selline asi (klõpsa pildil, näed paremini):

Nagu mida hekki? Igatahes nüüd väidab Bloggeri statistika mulle, et viimasel nädalal on mu blogis kõige rohkem külastajaid Venemaalt, neile järgneb tihedalt kannul USA ning alles seejärel on Eesti ehk siis ilmselt reaalsed külastajad. Kuu statistikas juhib USA Eesti ees.

Oskab keegi kommenteerida?

Ühe plaadi imed

Niisiis, lubasin, et kirjutan veidi sellistest bändidest, mille olen avastanud hulk aega hiljem, siis kui nad juba ammu laiali on läinud, kuid mis sellest hoolimata on mulle koledal kombel meeldima hakanud. No selle määratluse alla läheks tegelikult enamik mu lemmikmuusikat, aga vaatluse alla võtan eelkõige need, mis on tulnud, teinud ühe ideaalse plaadi ja seejärel kadunud. Tavaliselt räägitakse küll "ühe-hiti-imedest", aga mu meelest on ühe hitiga hakkama saamine üsna õnneasi, samas, kui saada valmis üks täiuslik plaat ja seejärel kaduda, see on kuidagi dramaatilisem.

Kui siin eelmiste muusikapostituste all on kommenteeritud, et enamik mu lemmikuid on tundmatud olnud, siis need ühe plaadi imed on ülisuure tõenäosusega seda enam. Mõni võiks kohe teada anda, kui on kedagi neist esitajatest kuulnud, oleks päris üllatav. Kuigi jah, see bändide teadmine-mitteteadmine on üsna ettearvamatu enamasti, küsisin just hiljuti oma kõige pungima tuttava käest, kas ta The Casualties'e kontserdile läheb, ta polnud kuulnudki sellest bändist.

1. Betty Blowtorch
1998. aastal Californias alguse saanud ainult naistest koosnenud hard-rock bänd. Läksid laiali detsembris 2001 peale seda kui laulja Bianca Butthole (milline ilus tütarlapse nimi!) hukkus autoõnnetuses kui läks koos ühe (purjus) fänniga sõitma. Tegelikult ebaõiglaselt siin tabelis, sest neil ilmus siiski 2 plaati, aga esimene sisaldas vaid kuut lugu. Bänd, mille plaate pole isegi Spotifys. Mul oli kunagi nende 2001. aasta šedööver "Are You Man Enough?" kuskil olemas, aga enam pole ning pean leppima mälestuskogumikuga "Last Call: Memorial Rarities Collection". Miks nad head on? No kõigepealt nende lugude sõnad "I'm Ugly and I Don't Know Why" oli ilmselt esimene lugu, mida neilt kuulsin. Üldse laulavad nad kompleksivabalt sex & drugs & rock'n'roll- elustiilist, lauljal on mõnusalt kähe tämber ja lugudes on kõvasti pauerit. Youtube's on isegi kogu "Are You Man Enough?" plaat üleval.

2. Fluffy
Mingi räppar esitleb end Spotifys sama nime all ja Youtube's keegi latiinost standupper (võib-olla ka sama tegelane, ei viitsi süüvida sellesse), aga mina mõtlen Inglise punk-rock tüdrukutebändi aastail 1994-1998. Toona tuuritasid nad koos Sex Pistolsi ja Marilyn Mansoniga, kuid millegipärast püsima see bänd ei jäänud ning välja andsid vaid ühe albumi, "Black Eye", mis on uskumatult hea. Hiljem mängis nende bassimängija ühes teises kõvas bändis Jack Off Jill  ning ka teised bändiliikmed tegelesid muusikaga edasi. Laulja olevat olnud hiljem bändis Harlow, aga sellenimelisi on terve hunnik, nii et ma ühtegi lugu leidnud pole.

3. Japanese Voyeurs
Grunge (?) bänd Inglismaalt, tegutses 2007-2012, andes välja ühe imelise albumi "Yolk". Soojendasid tuuril Slashi. Põhjendasid oma lõpetamist sellega, et "me lihtsalt ei saa endale lubada bändi tegemist."
Panen siia neilt oma lemmikloo, kuid see Youtube variant on hoopis kiirem kui albumi peal olev versioon, mis on kuidagi rohkem "eepilisem" mu meelest. Mulle väga meeldib nende laulja "vinguv" vokaal millegipärast. Üldiselt selline muusika, mille taustal sobib voodis tekkide sees aeleda ja ennast küüntega kraapida :) (no positiivselt ikka).

4. McQueen
Inglise nais-(punk)rockbänd. Tuli kokku 2004, ametlikult lahku läinud justkui poleks, 2007 anti välja siiani esimene ning viimane album "Break The Silence" ning käesoleval aastal teatas jõlebänd PopEvil, et McQueeni trummar on neile üle läinud. Ametlik veebileht on samuti maas, seega ilmselt surnud bänd. Isegi korralikku visuaaliga videot ei leidnud Youtubest...

Rohkem ma ainult ühe plaadi imesid ei tuvastanudki, Drain'i Stockholmist oleks kah siia panna tahtnud, aga neil oli tegelikult 2 imelist plaati, enne kui nad aru said, et neid ei võeta metal-maailmas kunagi tõsiselt, sest nad on liiga ilusad - they were simply too drop-dead gorgeous to be taken seriously by the notoriously chauvinistic metal masses, selline seletus on antud, miks nad suisa "kõige alahinnatumaks" bändiks said nomineeritud 1999. Laulja abiellus Toni Iommiga Black Sabbathist, muide. Naistebänd muidugi siis, unustasin mainida. Muusikaliselt grunge, tuntav Alice in Chainsi mõju, eriti teisel plaadil "Freaks of Nature". Naljakas on see, kuidas supermodelli-välimuseks peetakse väljaspool Põhja-Euroopat vist kõiki neid, kes on normaalkaalus ja pikkade, soovitatavalt heledate juustega. No Rootsis muidugi elavadki ju ainult supermodellid :)

Oot, nüüd said kõik peale ühe all-female bändid siia + ainsal ülejääjal samuti naisvokaal?! Ma ei saa endiselt aru, kus on kõik vinged Eesti nais-rockbändid? Deathcats läks kah nende FB andmetel 2013 laiali. Headest naisvokaaliga rockmuusikat viljelevatest Eesti bändidest oskaksin nimetada hetkel vaid Sibyl Vane'i, aga neil on ka plaadist 4 aastat saanud, sel aastal tuli küll uus singel.

Ja isegi kui meil naised laulavad kitarride taustal, teevad nad seda õrnal, kaunil häälel. Noh, oleks nagu Ines, Birgit, Lenna, Liis, Maarja või ükskõik kes tervest sellest kohalike naispopstaaride reast. A miks nii? Blackyl oli veidi põnevam tämber, aga tema enam ei laula ju.

Ohtlik naine

Madonna sai hiljuti ühe päris raputava kõnega hakkama (näe, sel blogil on sama kujundus, mis minu omal kunagi!), mulle hakkas sealt silma üks huvitav avaldus, millel mu meelest täitsa tõepõhi all on: "Be what men want you to be, but more importantly, be what women feel comfortable with you being around other men." See viimane osa just siis. Kontekstist välja rebituna kõlab kui soovitus, tegelikult konstateeris Madonna lihtsalt ühiskondlikku ootust.

Meenub, et teismeeas oli mul üks harukordselt armukade sõbranna. Tollasest armukadedusest on tegelikult lihtne aru saada - vanema boyfriendi kaotamine tähendas ju tüdrukule kõigi kraanide kinnikeeramist  - kus sa üksi saad raha, peole, autoga sõita, öösiti väljas hulkuda jne. Sina oled ametlikult laps ja pead koolis käima, vanemad on ihned ja kurjad, ainult vanem peika on see, kes su maailma avardada suudab. Ma põhjendaks enamike noorte tüdrukute suhteid vanemate poistega just seeläbi, no mis armastus, võimalus piiluda ahvatlevasse täiskasvanute maailma oli see, mis huvitas. Igatahes pidime minema tolle sõbrannaga ühe teise ühise tuttava sünnipäevale, sõbranna kuldaväärt peika ka. Enne üritust nõudis sõbranna kõigi kohale tulevate naissoost külaliste pilte  - et olla kindel, ega ühtki konkurenti ei paista...Üks oli, aga õnneks ma suutsin sõbrannat rahustada, et tollel plikal on juba oma poiss olemas ja üldse, ta pole nii litsakas, kui pildilt paistab....

Eks selline armukadedus ole vist erand, aga ma usun, et on ikka päris palju naisi, kes veel täiskasvanunagi teisi naisi sellisel skaalal hindavad. Ohtlik-mitteohtlik. Jube vastik on istuda seltskonnas, kus mingi tädi tõmbab kogu tähelepanu endale ja sina pead istuma nurgas nagu hall hiireke. Õudne mõelda, aga mina nii tundnud ei ole. Olen ma siis ise see tähelepanutõmbaja või? Ei, ma tõesti ei nööbi dekolteed sügavamalt lahti ega kisu seelikut ülespoole, aga mul on see "häda", et kõva häälega rääkida ja vestlust üleval hoida on mul küll kombeks. Ja meeste seltskonnas mitte viisakalt vaikida. Äkki tuleks olla solidaarne naistega ja tõesti teise tuppa varjule minna, et mitte ühtki sookaaslast end ebamugavalt tundma panna? Ma pole ausalt öeldes selle peale tulnudki! Oh mind ebaviisakat! Tegelikult ma siiski eeldan, et liigun seltskonnas, kus naised ei näe igaühes konkurenti ja mehed ei arva, et kui naine nende poole pöördub, siis ainult ühe mõttega.

Üks juhtum on olnud küll, kus ma niimoodi kergelt piinlikku olukorda sattusin. Nimelt pidin kunagi ühe meestuttavaga (täiesti neutraalne sõber) Metallica kontserdile minema, kuna minu isa sõidutas meid pealinna, küsis sõber, kas ta võib ühe tuttava neiu ka kaasa võtta. Muidugi, jah, ruumi ju on. Tuligi siis üks hästi vaikne tütarlaps meiega kaasa. Kogu tee lõõpisime selle sõbraga nalja teha ja ajasime juttu, istusime mingis baaris enne kontserti, jõime õlut, too neiu jõi vaikselt mahla. Kontserdi alates ei tahtnud nemad väga lava ette minna, istusimegi siis murule maha ja siis järsku pani sõber käe ümber tolle neiu õlgade...Aaa...oot...te olete nagu paar või?! Appi, ma ei saanud aru! Ma oleks teil lasknud siis ju omavahel kudrutada, mitte tükkinud ise pidevalt oma mulaga vahele...võib-olla.
Loodan, et sellele tütarlapsele minust väga kohutav mulje ei jäänud, kuigi ega vahet pole, mina ei pea ju ka ennast muutma. Oleksime siis kõik kolmekesi nagu tummahambad istunud ehk?

Ära ole teiste naiste jaoks ähvardav! Armukadedus armukadeduseks, ma ei saa selle mõttest üldse aru, ilmselt evolutsiooniliselt monogaamia kaitseks tekkinud mehhanism (et võõras su lapsi maha ei lööks), kuid üsna kasutu - vägisi kedagi kinni ju ei hoia. Ähvardav võib ilmselt olla ka muul moel, aga kas tõesti nii paljud võrdlevad enda turuväärtust (mehed, raha, tähelepanu jne) pidevalt teiste omaga? Alateadlikult ilmselt küll, aga et tõesti vaenaks kohe endast edukamat, ilusamat, nooremat, targemat jne? Miks need naised küll sellised ussid on nagu kõnekäänd leiab? Vennad ja vendlus, õed ja õelus? Ma usun, et kadedus on inimlik, targem on end sellest tundest inspireerida lasta (ei vihka sind, vaid tahan ka ise sinusarnaseks saada ja võtan õppust) kui vihkamisse kinni jääda. Ilmselt on mehed samasugused, nad ehk lihtsalt varjavad oma tundeid paremini kui naised (nii armastust kui kadedust).

Eks läbi ajaloo on olnud halb pööbli keskelt silma paista, kui keegi püribki kõrgemale ja kaugemale, tuleks ta tingimata tagasi mutta tirida. Esiletükkijad võivad küll veidi edukad olla, kuid madalamad ei andesta seda neile iialgi. Naljakas, kuidas ühelt poolt ollakse nii veendunud, kuidas igaüks on eriline indiviid, kuid ikkagi toimitakse karjana.

Ma ise justkui enda meelest neid "ohtlikke naisi" ei pelga. Kui kellelgi läheb väga hästi asjus, mida minagi saavutada tahaksin, siis  enamasti lihtsalt mõtlen, et "ohh, tahaks ka", ja järgmine mõte on see, et "küll ma ilmselt kunagi saan kah." Seda, et "ta võiks homme jala murda" ma küll ei mõtle. Ses mõttes FB ja Instagram oma ilusate eludega mulle stressi küll ei tekita nagu "teadlased on välja uurinud". Ainuke, mis seoses ohtlike naistega minus negatiivset suhtumist tekitab on see, kui tähelepanu kukub nõutama mõni suure suuga tühikargaja, kes arvab end tõelise femme fatale olevat. Sest tegelikult naised ju teavad ise ka, et meestele meeldivad just ohtlikud naised, mitte hallid hiirekesed, miks mitte siis püüda teeselda end seda olevat.

Minu 2016 aastal loetud raamatutest parimad

Raamatukokkuvõte tuleks ka vist ruttu ära teha, sest Goodreadsis on viietärniraamatuid kirjas juba 15 ning laenutusjärjekorras passivad sellised paljutõotavad teosed nagu Mart Sanderi "Litsid, II osa", Houellebecq´i "Alistumine", Lauri Räppi "Linn on minu" ning "Sapiens: inimkonna lühiajalugu" Y. N. Hararilt. Äkki ma ikka ei saa neid enne uut aastat kätte? Hindamismeetod sama, mis eelmisel aastal ehk siis puhtalt Goodreads. Kokku lugesin sel aastal 87 raamatut (üks hetkel pooleli), lehekülgi tuleb küll nii 800 võrra vähem kui eelmisel aastal. Ilmselt see number veel muutub, aga tabeli koostamise hetkel oli nii.

Päris edetabeliga tegemist pole, raske on parimat viitteist veel omakorda järjestama hakata, esikoht kuulub kolmele neljale viiele raamatule, pigem siis kokkuvõtvalt - muusikute elulood, asi, mille ma sel aastal avastasin ja tuli välja, et mõned olid päris head EDIT no see sissejuhatus pole pärast kahte lisandunud raamatut enam väga täpne, aga ma hiljem seletan:

1. Charles C. Cross "Taevast raskem, Kurt Cobaini elulugu"; D. Sugerman, J. Hopkins "Keegi ei pääse siit eluga. Jim Morrisoni elulugu"; O. Osbourne, C. Ayres "Mina olen Ozzy"
kaks surnut ja üks elus mees, kes põhimõtteliselt peaks surnud olema. Cobaini-raamatust kirjutasin pikalt siin,  Morrisonist ning Ozzyst siin. Kuna mul tuleb 15 raamatut 10 koha peale ära jaotada, lisan siia veel ühe raamatu, mis sobib teistega punti seepärast, et tutvustab popkultuurimaailma telgitaguseid.
Raoul Kurvitz "Attittude (1. osa). Ülevaade hoiakulisest popkultuurist".
Ülevaade antakse väga erinevatest popkultuuri valdkondadest - kunst, kirjandus, muusika. Kõike seda seostatakse samal ajal ühiskonnas toimunud arengutega. Väga huvitav. Miks meile koolis mitte millestki sellisest ei räägitud? Ahjaa, olevat olnud üks valikaine, ühel korral, vist seitsmendal-kaheksandal tunnil, kus räägiti postmodernismist, mu pinginaaber käis seal koos paari-kolme huvilisega. Ma istusin ilmselt samal ajal kuskil baaris. Olevat olnud ainus tõeliselt huvitav tund kogu keskkooli jooksul...Midagi mainis kirjandusõpetaja, kuid sellist seostatud ülevaadet  - ühiskond, poliitika, kunst, kirjandus, muusika, pole ma kusagilt enne lugenud. Miks mingid arengud toimusid just siis, kui nad toimusid? Ma ei saanud pikka aega aru sellestki, kes need biitnikud on. Ma teadsin nimesid, teadsin tegusid, aga mis selle kõige taga oli? Kurvitza raamatust saad targemaks. Muuseas, raamatut ennast müüdi Osturallil ca 1 euroga...Kahjuks tundub, et raamatu teist osa ilmunud polegi, esimene osa lõpeb aastaga 1968.
Ahhaa, avastasin, et esikoha-gruppi saab ju ühe raamatu veel lisada -
Mihkel Mutt "Kooparahvas läheb ajalukku"
- ka see avab taustu. Kuku-klubi läbi ajalootormide. Eesti kultuurikorüfeed läbi ajaloo käsikäes boheemlaste, akadeemikute, poliitikute ja ärimeestega. Tegemist on sel korral küll ilukirjandusega, mitte mingi name-droppinguga, aga lugeja saab muidugi aru, et päris-elu oli toona kordi põnevam kui väljamõeldis. Mihkel Mutil on muidugi annet muuta ilukirjandus päris-eluga sarnaselt köitvaks ning olulisi erinevusi ei tekigi.

2. Aldous Huxley "Hea uus ilm".
Konkurentsitult vanim loetud raamat kahe aasta jooksul, välja antud aastal 1932. Selle raamatu puhul ei tohiks kindlasti kinni jääda detailidesse a la "miks nad seal paberit ja pliiatsit kasutavad, tulevikus seda ometi olema ei saa!" Väljaandmisaastat arvesse võttes on tegemist uskumatult täpse ettekuulutusega. Kui vaadata selle tulevikumaailma mõttemalle, siis mulle miski küll üllatust ei valmista. Ilma konkreetsete detailideta oleks see ilmselt paljude jaoks tõeline "Hea Uus Ilm". Kas me siis tõesti ei taha rahu maa peale ja õnne igaühe jaoks? Nagu iga hea asja nimel, tuleb ka siin väikeseid kompromisse teha ja mõnest asjast loobuda - aga sellise ülla eesmärgi nimel, miks mitte? Mu meelest oli ikka väga palju paralleele tänase maailmaga, kus kasvav "nanny-state" meile üha enam "õiget õnne ja rahulolu" peale surub. Tuleb ju sekkuda, kui inimeste loomus üleüldisele õnnele vastu töötab? Raamatu võlu ongi ilmselt selles, et juba tol ajal suutis keegi tänaseid teemasid nii kenasti paika panna. Või on need teemad tegelikult kogu aeg õhus olnud. 

3. Alessandro Baricco "Mr Gwyn".
Võrratu pisike raamat, mida kindlasti ühe hooga läbi lugeda ei tohiks. Iseenesest midagi ei toimugi, aga sellest hoolimata saab ära räägitud lugu, mis tundub mahtuvat vähemalt tuhandele lehele. Väga kaunilt kirjutatud, äärmiselt omapärane ja tohutult liigutav. Lugesin veel teisigi sama kirjaniku teoseid sel aastal, kõik olid huvitavad, aga eriline pärl oli just see. Ka teistes lugudes tuleb ilmsiks Baricco erakordne oskus lugudesse mingi eriline pööre sisse tuua, seda viimase hetkeni lugeja eest varjates. Mu meelest täielik vastand näiteks Coelhole, kes tahab oma moraali alati puust ette ja punaseks teha, Baricco eesmärgid avanevad palju salapärasemal moel. 

4. Maarja Kangro "Hüppa tulle".
Kirjutasin raamatust siin. "Dantelik auk" sattus ka pärast seda kätte, aga see niisugust vaimustust ei põhjustanud (väga meeldis siiski). Kangro on harjumatult aus ning julgeb rääkida asjadest, millest kombeks pole. Hiljuti ilmus talt uus raamat "Klaaslaps", see põhjustas juba pelgalt oma teemavalikuga poleemikat. Mis mõttes leiavad inimesed, et neil on õigus niivõrd isiklikul teemal nagu lapse kaotus üldse kellelegi "nõu anda" - oleks ikka pidanud nii või naa? Selliste inimeste kiuste oma kogemuse kirja panemiseks peab olema tõeliselt tugev isiksus. Mulle meeldivad need, kes julgevad hüpata tulle. 

5. Mathias Enard "Varaste tänav"
Kirjutasin pikemalt siin. Mulle tundub, et siin on taas üks tüüp raamatuid, mis mulle meele järgi on. Nagu eelmise aasta võitja,  Wilsoni "Eureka Street", räägitakse ka siin noormeestest, kes on peale vaadates ehk elu hammasrataste vahele jäänud, kuid kelle mõttemaailm on sellest hoolimata meeldiv ning kelle vastu lugeja automaatselt poolehoidu tunda suudab. Holden Caulfield oli ehk esimene poiss kõigi nende poolehoidu tekitavate antikangelaste ridades?

6. Karen Joy Fowler "Me oleme kõik täiesti endast väljas"
Kui sa olid laps, keda kõik loomadega seonduv eriliselt puudutas, siis see raamat on sulle. Õigupoolest tahaksin ma seda kõigile soovitada, kuid negatiivseid arvustusi lugedes sain aru, et paljude jaoks oli just loomade mängutulek see koht, kus huvi rauges. Taaskord üks murdekoht, milles inimkond minu silmis kaheks jaotub - need, keda loomad huvitavad ja need, kelle jaoks loomad on...lihtsalt loomad. Ma tunnistan, et seda teist seltskonda ma armastada ei suuda. Minu jaoks muudab selline seisukoht inimese vähem inimlikuks, hoolimata sellest, kui "eeskujulik" inimene ta muidu on.
Tõeliselt hästi leitud teema, üllatav süžeepööre, kaasahaarav kirjutamisstiil ning palju, palju mõtlemapanevaid tsitaate. Raamat, mida tõesti tahaks teist kordagi lugeda.
Mu meelest on jube maotu öelda, et "see raamat muutis mu elu", kuid selle raamatu puhul ma teeksin isegi erandi ja julgeksin öelda, et midagi ümberhindama võib see panna küll. Või vähemalt mõtlema asjust, millele ma ilma lugemata ilmselt mõelnud poleks.

7. Pavel Sanajev "Matke mind põrandaliistu taha"
Alguses see raamat mulle ei meeldinud. Tundus sellise südametu loona, kus tuleb peategelase kannatustele kaasa naerda ja seda ma enamasti ei suuda. Edasi läks aga hoopis paremaks. Kõik tegelased räägiti lahti ning ebainimliku käitumise taha tekkis inimlikkus. Meeldis ka nõuka-aja käsitlus. Kuigi retuusid, banaanid ja hurmaa? Ehk Moskvas tõesti oli selliseid asju. Viiele tärnile aitas kindlasti kaasa ka see, et ma olen ise samasuguseid suhteid kõrvalt näinud. Ei ole groteskne väljamõeldis, sellised inimesed ja sellised suhted on päriselt ka olemas. Hirmutav kui sarnane oli raamatus kujutatud inimeste käitumine sellega, mille olin enda peas juba peaaegu unustanud. Ja kusagil kõige selle inetu taga oli ju siiski mingi armastuse vorm, väärastunud, aga ikkagi. Kas seesugused suhted olid kuidagi otseselt ajaga seotud? Kas just nõuka-aeg (kitsikus, hirm, pealesunnitud valikud, pealekaebamiskultuur) tõi inimestes halva välja? Kas tänapäevase üksteisest kaugel elamise ja võõrdumise taustal on seesuguseid stsenaariume vähemaks jäänud? Inimesed saavad ennast välja elada mujal kui oma lähedaste peal?

8. Mudlum "Ilus Elviira"
Taaskord "elu on ilus, elu on valus, ilus poiss on elu alus", seda kõike kõrvaltvaataja vaheda pilgu all sõnaosavalt kirjapanduna. Saab naerda ja saab ka nutta nagu popp on. Kergelt nais-Kivirähk äkki? Jube, kui magedad säärased võrdlused muidugi on, igaüks on ise, keegi ei ole kellegi peegeldus. Ometi tuleb tuttav tunne, kui loed tõsistest asjadest läbi huumoriprisma.

9. Louise O'Neill "Sai mis tahtis"
Kirjutasin raamatust siin.  Oluline raamat olulisel teemal. Õnneks hästi kirjutatud ja mõtlemapanev, ei ole piirdutud actioniga (mida mõned arvustajad on raamatule ette heitnud) vaid minnakse süvitsi ja tahetakse teemat põhjalikult lahata. 

10. Peeter Sauter "Lapsepõlvelõhn"
Taaskord - sai nutta ja sai ka naerda. Sauter on üks mu lemmikkirjanikke Eestis. Mulle meeldib tema kuidagi, hmm, "kodune" stiil. Konkreetses raamatus on ikka väga palju sellist, mis mõtlema paneb. Eneses sobramine on ju mullegi hobi. Miks me oleme need, kes me oleme? Miks nii, aga mitte naa? Ma sain raamatust aru, et Sauter kirjutas selle justkui oma lastele, et neil oleks mingi arusaam, kes nende isa on. Kirjanikel on see suur eelis. Kui palju teab mõne muu ameti pidaja laps oma vanemate sisemaailmast, nende soovidest, püüdlustest, vigadest? Mina küll ei tea mitte midagi. Ma arvan, et meist igaüks peaks midagi sellist oma järglastele pärandama (muidugi mitte kõigile lugemiseks), (ja ma saan aru, et mittekirjanike jaoks on see utoopia.) Pidage blogi, või midagi :)

Tagantjärele vaadates oleks saanud ju Sauteri ka sinna "ajaloolist tausta avavate" raamatute hulka esimese punkti juurde panna ning oleks veel Mikitagi tabelisse mahtunud. Mikita "Lindvistika ehk metsa see lingvistika" jäi välja, mitte et ta halvem oleks olnud, aga Mikita juba eelmine aasta sai tabelisse ning Indigoaalane on raamatust nii hea ülevaate kirjutanud, et mul pole sinna niikuinii miskit olulist lisada.  

6 raamatut 15-st olid kodumaiste kirjanike kirja pandud, autoritest 4 olid naised.  

Aasta 2016 parimad plaadid

Tundub, et tabelitegijate meelest pole detsember üldse mingi arvestusse minev kuu. Kodumaised arvustajad on oma hinnangud juba andnud, kommertsraadiote edetabelid ootavad hääletamist ning isegi Last.fm tegi mulle mu aastakokkuvõtte ära, detsembri täiesti välja jättes. Nende andmetel kuulasin selle aasta jaanuarist novembri lõpuni 14814 muusikapala, keskmiselt 44 päevas, 700lt erinevat esitajalt, 1734lt plaadilt, 6208 erinevat lugu. See teeb 36 päeva jutti muusikat. Peamised kuulatud lood kuulusid kategooriatesse rock, punk, punk rock, grunge ja naissoost vokalist. Parimate plaatide väljasõelumiseks kasutan sama meetodit, mida eelmiselgi aastal - lihtsalt need, mida kuulasin kõige rohkem.

See aasta oli küll tähelepanuväärne mitme hea muusiku surma poolest, kuid tegelikult oli 2016 siiski uue muusikalise toodangu poolest minu jaoks oluliselt parem aasta kui 2015. Top 10 viimasele kohale sai plaat, mis üldarvestuses (kus sees siis nii uued kui vanad plaadid) oli 72. kohal, eelmisel aastal pääsesid uute plaatide toppi lausa üldtabeli paarisajandate kohtade omanikud. Päris mitu head plaati jäid üllatuslikult ka tabelist välja - David Bowie "Blackstar", M.I.A. - "AIM", Placebo "A Place For Us To Dream", Skinny Girl Diet "Heavy Flow", Lady Gaga, Die Antwoord, Suede, Metallica jne ehk siis täiesti head albumid, mis mõnel kehvemal aastal raudselt Top 10 olnud oleks. Ilmselt oleks Spotifys varem ilmumise korral tabelisse jõudnud ka Hands Off Greteli "Bedroom Sessions" ning seega oleks tabelis lausa 2 plaati ühelt tegijalt, need ilmusidki niimoodi korraga. Eelmise aastaga sama on aga fakt, et üldtopi ja uute plaatide topi esimene koht on sama:
1. Hands Off Gretel "Burn The Beauty Queen" - pikemalt kirjutasin ja linke jagasin siin. Huvitav, kas keegi Eesti muusikakriitikutest on üldse sellest bändist teadlik? Ma ütlesin nende lauljale (hell yeah, globaliseerumine!) FB-s, et Eestis on tal vähemalt üks kuulaja olemas! Plaadi esimene lugu ka siia, ma sain esimestest taktidest aru, et tegemist on aasta plaadiga!

2. Psychoterror "Streik"
Esimene ja viimane Eesti plaat mu tabelis ja ka plaat, millega ühtivad minu ja tunnustet kriitikute kiidusõnad. Oojaa, plaat, mida kiidavad mu üsna pungikauged sõbradki (need, keda mul ei ole noh, st minu poolt röövitud L.-i sõbrad).  Freddy on ju öelnud, et ta laulaks hea meelega vene romansse eesti keeles. Ja Freddyst hakatakse järgmisel aastal eluloofilmi väntama.

3. Korn "The Serenity Of Suffering"
Ilmselt olen muutunud mina, sest Korni pole ma kunagi väga fännanud, paar lugu on head, aga. Viimast plaati peetakse tagasipöördumiseks juurte juurde. Mu meelest on kõik lood head, kaasaarvatud deluxe versiooni lisakad. Korni lugude "taustalood" on muuseas üpris õõvastavad ja sageli elust enesest, laulja töötas kunagi EMO-s ja seal nägi ta inimlikkuse jäledamaid külgi, lood, mis sellest sündisid, on aga vägagi meeldejäävad. Üks video ka viimase plaadi looga, sellisel intrigeerival teemal nagu surnute fotografeerimine (levinud praktika fotograafia algusaegadel), omal ajal on Hole sama temaatikat ühel oma singlikaanel kasutanud.

4. Rihanna "ANTI"
Väga minulik tabel, noh. Mulle eriti ei meeldi need sellelt plaadilt hitiks saanud lood, aga ketrasin suvel päris palju seda "kaubanduskeskuses jalutamise" hümni. Nii kõrge koha juures on oma roll ka sellel, et paljud väga head plaadid ilmusid alles aasta lõpus, Rihanna oma aga esimeses pooles. Mulle meeldib ANTI juures see, et Rihanna on juba väga ülbeks läinud ega tee lugusid, mis sobiksid keskmise popploo alla ja oleksid raadiohitid. Sex, drugs ja keskmine näpp. Sest tema juba võib, on ennast tõestanud, ei pea meeldima. Beyonce oma "Lemonade"´i Spotifysse lubanud pole, seega seda ei ole kuulanud, kuigi tahaks. Gaga tegi samuti väga mittepopi albumi. Keskmises kommertsraadios mängitakse tänapäeval puhast tümakat mu meelest.

5. Rob Zombie "The Electric Warlock Acid Witch Satanic Orgy Celebration Dispenser"..sai vist kõik :) Mõnusa huumoriga tehtud plaat, välismaised kriitikud kiidavad koledasti, meie maal märkamatuks jäänud. Mulle meeldib sellelt plaadilt vaid 4 lugu, aga nende pealkirjad on nii pikad, et ma ei hakka siia kirja panema. Liiga veiderdamine on need ülejäänud. Gore-hoora lugu on hea, video minu jaoks jube ei ole, kes zombiesid kardab, ärgu vaadaku.

6. Otep "Generation Doom"
Avastasin sel aastal Spotifyst ühe väärt muusikalisti "Female fronted rock and metal", loojaks keegi Joanne Smith, hetkel on listis 450 lugu ja ta uuendab seda ikka aeg-ajalt. Seal on ikka väga erinevat muusikat, metalit mu meelest hoopiski vähem, listis on ka Björki, PJ Harvey´t ja muud sellist mahedamat kraami. Ma avastasin sealt ikka hulgim häid bände, mille olin kas unustanud või mida polnudki varem kuulnud. Sellest vanast kullast annaks lausa eraldi tabeli teha (äkki teengi, mulle muusikapostitusi teha meeldib, kuigi nende loetavus on võrreldes muuga palju madalam). Igatahes, sealt avastasin ma ka Otepi, kuulasin kogu ta diskograafia läbi ning tundub, et viimane plaat on parim. Videonäidet on siia raske panna, Otepi lood on üsna eriilmelised, täiesti raadiosõbralikest meloodiatest thrash-metalini välja. Siin on üks näide, nende Nirvana Breedi cover on ka väga hea.

7. Leonard Cohen "You Want It Darker"
Üks seeaastastest lahkujatest. Kirjutasin siin. Viimane plaat ei saanud kõrgemat kohta ilmselt sellepärast, et võrreldes mõne teisega, on tegemist üsna lühikese plaadiga, kõigest 9 lugu. Muidu igati hea plaat. Ahjaa, Last.fm ei arvesta ühe plaadi alla ka enne plaadi ilmumist välja lastud singleid, Coheni plaadi nimilugu lasti välja varem ning seda kuulasin üpris palju, need kuulamised aga arvesse ei läinud. Sel aastal, kuna oli palju häid plaate, andsid sellised statistilised nõksud erinevusi sisse, Otep oleks üldse välja jäänud, sest delux variant ja tavaline pole Last.fmi meelest sama plaat.

8. Garbage "Strange Little Birds"
Täiesti tähelepanuta jäänud plaat nii meil kui mujal. Mu meelest küll nõrgem plaat kui eelmine "Not Your Kind of People", mis on üldse mu jaoks parim Garbage´i plaat ja mis samuti üldise tähelepanuta jäi, samas parem kui mu meelest siiani igavaim Garbage´i plaat "beautifulgarbage". Natuke uimane ehk, aga samas omamoodi ilus. Näiteks see lugu on oma ballaadilisusest hoolimata väga vinge:

9. Red Hot Chili Peppers "The Getaway"
Ma ise täitsa imestan, et see plaat tabelisse jõudis. Minu igapäevaselt kuulatavasse listi jäi sealt ainult 3 lugu, ju siis ilmus plaat piisavalt vara ja shufflega kuulamine soosis neid lugusid. Plaadi nimilugu, Dark Necessities ja The Longest Wave on need lood, mis mulle meeldivad. Mu jaoks on Peppers selline tavaline raadiomuusika, ei ole eriline fänn, suvel kontserdile minna ei plaani.

10. The Pretty Reckless "Who You Selling For"
Kõige paremad on nende varased demolood, mida ühelgi plaadil pole, esimene plaat oli ka tervikuna ülikõva, teine oli juba pettumus ja see viimane, eriti esimesed singlid, ei meeldinud mulle ka üldse. Samal ajal välismaa kriitikud langesid põlvili ja kiitsid, kuidas bänd areneb klassikalise roki suunas ja kõik on võimas. Võib-olla meeldib mulle klassikaline rock vaid siis kui see ongi klassika? Lugude tekstid on kuidagi eriti nõrgaks jäänud mu meelest. Tore on aga see, et vähemalt Taylor Momseni välimusest ja telesarja-tüdruku minevikust on üle saadud ning bändi võetakse tõsiselt. Mulle aga meeldis just varane, provokatiivne Taylor praeguse lihvitud täiskasvanu asemel. Kantrit viskab ka kuidagi sisse mu meelest:

Peaks vist nüüd Eesti laulud kah ära kuulama...samas Eesti muusika on minust aina rohkem mööda minema hakanud. See peavoolu oma just. Juur vahest mängib Rahva oma kaitses mõnd uuemat plaati, aga minu jaoks näiteks Jüri Pootsman ja Metsakutsu on absoluutselt kuulatamatud asjad. Töö juures tõmban ka õudusest klapid pähe kui raadios jälle mõnd uut "hitti" lastakse. Mu eelmise aasta Eesti Laulu lemmikul Go Away Bird´il tuli ka sel aastal plaat välja, aga peale tuntud lugude seal mingeid erilisi pärle pole. Mulle meeldib nende naisvokaal, aga enamikes lugudes teeb häält ka keegi mees, kelle tämber mulle kohe üldse ei meeldi ja rikub laulud ära... Plaat ise Spotifys kenasti olemas. Metsatöllu "Vimma" olen ka kuulnud, aga see emakeelne folk-metel pole väga minu teetass. Vaieldamatult Eesti kõvem tegija oli sel aastal aga Tommy Cash, kes käis muuseas Euroopa tuuril 14 riigis, suur osa kontserte oli välja müüdud, näiteks Londonis (vist) 7000 pealine saal. Palju temast Eesti meedias räägiti võrreldes mingite kohalike kolka-kuulsustega? Ainsa pika intervjuu temaga tegi Telegram, lugesin seda raamatukogu kohvikus, sain võitu kiusatusest ajakiri osta :)

Muhv, nõudmiseni

See teema vist jääbki kummitama, sest no tõesti, mul polegi vist ühtegi sõpra. Ma ei tunne ennast sellest väga puudutatuna, aga vahel on kuidagi imelik vaadata teisi ja mõelda, et kuidas ma siis nõnda teistsugune olen. No näiteks istuvad inimesed pidevalt nutitelefonides ja arvutites ning vestlevad seal kellegagi. Nutitelefoni mul pole ja arvuti-messengeris on viimane sõnum novembri lõpust, kui L.-i sõber andis teada, et nad on tollega öö otsa "südamest südamesse" juttu ajanud :) Sellele eelnevad sõnumid on mingid ostu-müügi teemad, viimane "mis teed kah?" jääb septembrisse. Mulle ei meeldigi tegelikult üldse telefonis või messengeris suhelda, mulle meeldib mingile tegevusele pühenduda ja no näiteks messenger on ju enamasti lahti mõne teise tegevuse kõrvalt, samuti ei kannata ma seda "piinlikku vaikust", mis seal tihti tekib, et no kas nüüd mina pean kirjutama midagi või, oh, ta juba kirjutab. Telefon on lausa mõttetu, ma laen korra pooles aastas sinna kõneaega peale ja no ikka ei saa see enne otsa, kui kohustuslik uus laadimisaeg kätte jõuab. Ma olen tõeline pärl neile vaestele Elisa-tädidele, kes pidevalt tahavad teada, kas ma soodsamalt rääkida ei tahaks. No palun, andke mulle kõik ja täitsa tasuta, siis olen nõus üle tulema.

Vahel imestan ka inimeste üle, kes bravuurikalt teatavad FB-s, kuidas nad oma listis puhastuse on teinud, sest "miks hoida inimesi, kes mulle ainult sünnipäevaks õnne soovivad!?". Need inimesed on siis enamasti kellegi teise sõbrad, mitte minu omad, sest mina 60% oma listis olijatest vaid õnne soovingi, ülejäänutele isegi mitte seda. Mis ei tähenda, et ma nende vastu huvi ei tunne. Kui ei tunneks, poleks FB-ski ju, stalker olen, noh.

Ma olen lihtsalt multitaskinguks võimetu vist. Eks nooremana ju oli ka nii, et oli üks sõbranna, ülejäänud moodustasid tausta. Nüüd on mul sõber kodus olemas, paljudele ma ikka jõuan tähelepanu pöörata, ses mõttes, et pidevalt kokku saada ja rääkida üle sama juttu, mida ma oma mehele juba kodus rääkinud olen? Mees muidugi nii ei arva, väidab, et tema jaoks on elukaaslane ja sõber ikka kaks ise asja, minu jaoks absoluutselt mitte. Mu meelest oleks see võimatugi, et ma elaks inimesega, kellega sõber olla ei tahaks. Sõpradega on hoopis raskem, vähemalt mina hakkan ennast neile sobivamaks tegemiseks muutma. Et ega ma tegelikult taha sinna ööklubisse minna, aga kui sõber läheb, siis lähen ise ka, sest muidu me lihtsalt ei kohtukski. Ööklubis tuleb muidugi välja, et seal omavahel rääkida üldse ei saa (see, milleks mina sõbraga kohtuda soovin), üldse on kõik nõme, tuju vajub nulli ja lõpuks sisistan, et "siin suudavad ennast hästi tunda ainult idioodid". Sõber tabab muidugi vihje ära ja ongi korras. Elukaaslasega ei pea kuhugi kaasa minema, kui ei taha, küll ta pärast ikka koju tagasi tuleb. Enamasti ma muidugi ikka tahan, miks ma muidu temaga üldse koos oleks. Teistega on mul komme viimase piirini keelt hammaste taga hoida, kui miski ei sobi ja siis, teiste jaoks lambi koha pealt, plahvatada. Sõpru, kellega tõesti sarnased huvid oleks, pole ma väga leida suutnud.

Eks see ole vist geenides-eeskujudes ka, juba vanaema ütles mu ema kohta, et tollele meeldib ainult ta mees, kelle ta ise välja valis, ülejäänud inimestel on igaühel midagi viga. No mulle ka ei meeldi ennast teiste järgi painutada ja teised minu järgi ka painduda ei taha. Kõige parem on omaette olla, endaga on ikka huvitav, lihtsalt vahel tuleb imelik tunne peale, kui vaatad mingeid "aktiivselt suhtlevaid" inimesi. Järelikult neil on kehv paarisuhe ja tühi sisemaailm, eks? :)

Ülbed inimesed

Ühel päeval juhtus selline lugu, et kõik raamatukogust võetud raamatud olid loetud ning tekkis piinlik paus. Läksin siis enda raamaturiiuli juurde, seal on mõned raamatud sildiga "kunagi loen, kui aega on", ehk siis mitte need esimesed valikud. Seekord vaatas sealt nõudlikult vastu hetke menuraamat, Hannes Võrno "Missioon". L.-le sünnipäevaks kingiti. Ta pani selle ka riiulisse. Vaatasin raamatut natuke ja ütlesin L.-le: "Ma ei tea, kuidagi üldse ei kutsu lugema, mulle tundub see Võrno kuidagi selline jube ülbe mees...". L. tunnistas, et tal on täpselt sama tunne. See on huvitav, sest tegelikult ma Võrnost midagi erilist ei tea - tegi kunagi Kreisiraadiot, on sõjaväelise taustaga ning sai EKRE noortekogu hääletusel ülekaalukalt nende (ja nende sõprade) soosituimaks presidendikandidaadiks. Oli selline küsitlus Internetis, vastukaaluks Kaljulaidile, kes EKREkatele ei meeldinud. L. väitis, et Võrno olla kuskil ajakirjas targutanud kah, soovitanud eesti meestel vähem ringi tõmmata ja pere koos hoida, samas kui veidi aega hiljem tuli välja, et see pere koos hoidmine ei õnnestunud ka tal endal. Mina ei tea, millega ta EKRE sümpaatia ära on teeninud, aga millegipärast on tal tõesti selline "ülbe macho" mekk man.

Samas meenub mulle, kuidas ma ise teismelisena lasin oma igapäevast vingu vanaemale: "Ma ei meeldi mitte kellelegi, keegi ei taha minu sõber olla!", mille peale vanaema käskis mul peeglisse vaadata. Ma muidugi eeldasin, et vanaema pöörab "delikaatselt" tähelepanu mu hirmuäratavale inetusele, aga ta väitis hoopis, et ma nägevat välja "enesekindel ja ülbe". Hiljem väitis üks mu peikadest samuti, et kui ma poleks suud lahti teinud (rääkimiseks siis), poleks tema mulle läheneda julgenud, sest ma nägevat ülbe välja. Siin ja seal blogideski on inimesi puhtalt välimuse poolest ülbeteks peetud (Jane elublogist näiteks, kes mulle küll välimuselt ülbe ei tundu, vahel ta küll vastab kommenteerijatele üsna järsult, aga enamasti on nood ka selle ära teeninud). Mulle tundub, et "ülbuse" sildiga õnnistatakse enamasti tumedate sirgete juustega naisi, kellel on kontrastsed kulmud. Blondiinid on ju ikka need malbekesed.

Tuleb aga välja, et isegi teadlased tegelevad selle teemaga. Nimelt siin kirjutatakse nähtusest, mille nimi on ingliskeelselt glamuurne "resting bitch face" ning selle mõõtmiseks on lausa fotosid hindav süsteem välja arendatud. Proovisin siis seda minagi, enda eriti kurja ID-kaardi fotoga ja mida ma näen?! Mu inner bitch on kaetud hoopiski hiirenahaga! Vähemalt arvab see analüüsimootor, et ma näen välja hirmunud. Vot sulle säh!

Aga kindlasti me selle "ülbuse" põhjal inimesi hindame. Mina olen näiteks jätnud ühes blogis kommenteerimata, sest ma ei julgenud - too blogija tundus kole ülbe tegelane olevat! Ja ma isegi ei tahtnud talle vastu vaielda ega midagi, lihtsalt sellise kuvandiga inimesega ei soovinud ma tegemist teha. Ei olnud keegi tuntud blogija, üks üsna tundmatu, aga sõnakas meesterahvas oli. Blogides on neid momente tegelikult veel, mõnes kohas kommenteerides ikka valid sõnu ja hoiad hinge kinni, et ei tea, mis sealt nüüd vastu tuleb, kuigi ma kindlasti ei ole mingi "trollkommenteerija", kes teistele blogijatele sihilikult halvasti ütlema läheks. Ülbetest hoitakse pigem eemale, sest enamik inimesi ei taha probleeme. Samas see ülbuse hindamine on nii subjektiivne ning meie hinnangud võivad sageli täitsa valed olla. Õudse reetmisena tundub ju see, kui mõni "a glaza takiie doobrõe-doobrõe"-tüüpi tegelane hirmsaks õeluskotiks osutub. Ja palju südantsoojendavam on see, kui keegi ülteb, nagu üks mu reljeefse väljendusviisiga sõbranna kunagi: "Algul vaatasin, et mingi ülbe lits istub siin, aga siis nägin, et sina olid!"

Veel punaseid asju

Jälle üks koht, kus ma pidasin teisi inimesi endasarnasteks, aga tuleb välja, et see pole nii teps mitte. Ok, ma teadsin, et on olemas mingid gore-fännid, aga ma pidasin neid häirivateks eranditeks. Ükskord oleksin äärepealt FB-d teavitanud ühe neiu profiilist, kus igasugu rõvedaid veriseid asju eksponeeriti - miks ma pean saama sellistest asjadest šokeeritud, aga see on vist FB reeglitega kooskõlas, ilmselt enamik inimesi saab suurema šoki sellest, kui mõnd paljast (naisterahva)nibu näeb või sealt toituvat imikut.

Igatahes tuleb välja, et paljusid inimesi säärased asjad absoluutselt ei heiduta, nad saavad vabalt lugeda keskaegsetest piinariistadest ja mis veel hullem, kujutlevad end vahel midagi sarnast toime panemas mõne teise isiku peal. Ma tõesti ei teadnud seda! Ma arvasin, et on kuidagi inimlik omadus see, sellistest asjadest šokeeritud olemine. Muidugi, vanasti jah, tuldi keskväljakule poomist vahtima, aga no ajad ju muutuvad. Tuleb välja, et hoopis mina olen "kuidagi eriliselt" tundlik. Kuhugi piinakambrisse ma vabatahtlikult ei lähe, mul hakkab füüsiliselt vastik, ma kujutan kõike elavalt ette - haiglane empaatia? Ahjaa, meenub, et kui vaatasin kinos üht oma lemmikfilmi "Intervjuu vampiiriga", tundsin Brad Pittist hoolimata pidevalt füüsilist ebamugavust ning hiljem isa arvaski, et ma olen ülitundlik.

Igasugu splattereid ei suudaks ma iialgi vaadata. Ma olen üldiselt tolerantne, saan aru, et ju neid on kellelegi vaja ja las olla, aga ma väga toetavalt ei vaata neid, kes seda kunsti naudivad. Arvan kuidagi, et nad on inimestena veidi, noh, madalad. Ju ei ole. Mu ema meelest on madalad ka kõik need, kes Tarantino teoseid naudivad, "Kill Bill" olevat haigetele inimestele mõeldud. Siin ma jään jälle eriarvamusele, sealne vägivald on kuidagi selline niivõrd ülepakutud ja karikatuurne, et ei mõju jälgina. Jälk on igasugune piinamine, eriti lõikumine. Mulle tundub, et näiteks kellegi keetmine vist nii ilge polekski. A näiteks "Braveheart" on jäle, filmi lõpp tekitab säärase tülgastuse, kuigi otseselt seal verd ei näidatagi (vist). Viimasel firmapeol tuli jutuks 9Gagi sõltuvus ja siis mainis üks neiu, kuidas 9Gag tekitas temas huvi filmi "Human Centipede" vastu ning ta guugeldas seda ning tahaks nüüd kangesti loetu unustada. Selle peale vastas teine, et tema on filmi kõik viis osa ära vaadanud ja et tõesti, seal konkreetselt näitabki kõiki jõledusi suures plaanis. Ma küsisin, miks, miks sa inimene, ometi midagi seesugust vaatasid? Ja veel viis osa!? Olevat rõve, sellepärast vaatas. Ju siis teistele ei sööbi need kaadrid aju kõvakettale ega ilmuta end veel kuid peale vaatamist.

Ma olen nii ebatolerantne, et ei suudaks koos olla inimesega, kes splattereid naudib. No nagu Rob ja Chery Moon Zombie. Mul lähevad käed ärritusest rusikasse juba siis, kui juhtun telekast mööda minema sel hetkel, kui L. vaatab mingit spiooni/sõjafilmi, kus parajasti kelleltki informatsiooni välja pigistatakse. Ma tahaks kohe õelalt sisiseda - noh, naudid jah, tahad, et sinuga ka nii tehtaks jah, tahad ma teen, ah?

Et kas ma ei tahaks piinata mõnd eriti halba inimest? Kui keegi tapab ära 200 kassipoega või su perekonna? Ei, ma laseks nad üle lasuga maha, eelistatavalt rindu, mitte pähe, sest peal on halb komme laiali lennata (kusjuures see gif oli mulle ka vastik vaadata endale) või veel etem, saadaks nende peale mõne kaugjuhitava raketi. Ega ma mingi humanist ole, ma lihtsalt vist ei kannata verd.
Aga kui tuleb mõrtsukas pimedal tänaval kallale ja mul on juhtumisi "vaid nuga" taskus? Ma tõesti ei kujuta ette, et ma kellegi veristamisega hakkama saaks, mus tekitab õudu ka see idee, et tuleks kellelegi näpud silma torgata - silmad, vastik, limased asjad, sinna näpud sisse torgata...öäkk. Tegelikult ma olen olnud olukorras, kus pidin enda päästmiseks teist inimest hammustama. Inimhambad pole õnneks nii teravad, et augu sisse teeks, hoidsin lihtsalt lõugu koos nagu buldog.

Huvitav on see, et palju rohkem inimesi pistab kisama vaadates kirurgilisi operatsioone kui veristamisfilme. Kirurgi minust kindlasti ei saa, kuid teatud oppe ma oleks isegi suuteline vaatama ennast kenasti kokku võttes ja sisendades, et tegemist on olulise, inimeste aitava tegevusega. Iluoppe ma vaadata ei suuda, need kohad, kus nad niite sikutavad, iuuuuu. Mingi inimlik omadus see taoliste asjade võõristus kindlasti on. Kumb teie meelest jubedam on, kas luukere või inimese lihaskonda tutvustav pilt? Mu meelest see teine, sest see on punane.

Mehed punases

Mini: "Meil oli täna rõivistus (jah, see on täiesti normaalne sõna, hoopis "garderoob" on mingi peenutsemine!) suur vaidlus! K. ütles, et päkapikke pole olemas ja J. ütles, et on küll!"
Mina: "Tohoh, no ja kes võitis siis?"
Mini: "...ei tea. Ei, J. võitis ikka!"

Käes on suur valetamishooaeg, vähemalt nende jaoks, kel (väike)lapsed. Eelmises dialoogis mainitud K. on klassi nö "paha poiss", selline suure suuga ja tähelepanuhimuline, J. on tavaline vagur laps. Mini usub päkapikke ja jõuluvana, Mauri Kunnase legendaarne jõuluraamat tegi kõik ju kenasti selgeks  - tänapäeval teevad enamiku kingitusi lastele vanemad, kuid vähemalt ühe paki saab iga laps ka Korvatunturilt.  Eile pani Mini soki kõrvale vastutasuks piparkoogi, mille suuremad koolilapsed väikestele jaganud olid - tema hoidis enda oma päkapikule...MIDA MA TEEN?! Arvasin, et peaks ikka ära võtma siis selle, Mini sõbrannal oli päkapikk kingiks pandud šokolaadi ära viinud. Sõin piparkoogi süüdlaslikul ilmel töö juures kohvi kõrvale ära. Peaasi, et see nüüd traditsiooniks ei saa - maiustustevahetus päkapikuga, paari aasta pärast küsitakse, aga kuhu need asjad tegelikult kadusid siis? Ema sõi ära....Ma ise mäletan, et mul käis "päkapikk" ikka üsna hiliseses eas ka, arutasime enne veel emaga, et mida ta tuua võiks, ma komme ei tahtnud, ootasin mingi kleepsualbumi jaoks loomade kleepekaid, emal oli neid kapis terve pakk (ma ei tea, kas ta näitas mulle või ma ise uurisin järele) ning sealt siis sain igal hommikul ühe. Mingit traumat küll ei olnud, et "misasja, polegi päriselt päkapikke?"

Jõuluvanaga olid lood põnevamad. Meil nimelt korra käis "päris-jõuluvana*", ei mänginud isa klouni, võib-olla mõni tema sõber, ära ma teda igatahes ei tundnud. Järgmisel aastal ootasin ka kangesti, aga ema ütles, et sel aastal on suur gripilaine ning jõuluvanad ei käi. Mis sa teed, meedikute perekond ikkagi. Ühelgi järgmisel aastal ta ka enam ei tulnud, kuigi aasta hiljem oli mul ikka lootus, et ehk sel aastal gripilainet pole. Peale seda sain juba liiga vanaks vist. Aga ühel lumisel vana-aasta õhtul sõitsime autoga Ida-Virumaale vanaema juurde ning keset lumetuisku sõitis meile vastu, ilmselt küll hobusaanis, mitte põtrade poolt juhituna, aga ikkagi - valges habemes punase kuuega mees! Mul on see episood siiani meeles.

Meil õnneks klassis ühtki "tõekuulutajat" ei olnud, see kuidagi rikuks tuju, ma arvan. Hea küll, kui ise läbi hammustad, aga kole kui keegi teine sinu eest illusioonid purustab. Tuttava klassis on usklikust perest pärit laps, kes kõigile teistele kuulutas, kuidas jõuluvana ja päkapikud on valelik jama. Too tuttav on ise õpetaja ja üritas siis tõde pehmendada sellega, et kui usklik usub Jumalat, ilma teda nägemata, miks teised ei võiks uskuda samadel alustel päkapikke? Lapsed on tegelikult erinevad ses küsimuses - Mini usub tingimusteta, Mikro, kes on noorem, esitab aga tülikaid küsimusi - kuidas päkapikk sisse saab, kui päkapikk on nii väike, kuidas ta kommi jõuab tuua jne. Eks kõikide uskudega ole vist nii. Aga kas need, kes kahtlevad, on tegelikult intelligentsemad? Mini sai autahvlile (ma ei tea, meie koolis ei olnud autahvlit enam minu ajalgi...), sest ta on tubli, reegleid järgiv jne, too alguses mainitud K. ei saanud (nad on Miniga pinginaabrid, karistuseks K.-le nagu meie ajalgi kombeks oli - kui tunnis vatrad ja korda ei pea, paneme su tüdrukuga istuma!), sest ta on loomu poolest küsimusi esitav anarhist? No õnneks kirjutas muusikaõpetaja Minile eKooli, et "mõnikord käitud sa ootamatult." Ma ei julgenud küsida, et mida see tähendab..."Säilitage paanika, käituge ettearvamatult!**"


*Muidugi oli siis näärivana
** Winny Puhh "Kolgus"

Tagurpidi-Antsla

Mõni aasta tagasi oli Tartus suur probleem lasteaiakohtadega, neid lihtsalt ei jagunud. Mõned ettevõtlikud inimesed olid küll asutanud hulga lastehoide, kuid nende kuumaks jäi hoolimata linna toetusest siiski märkimisväärselt suuremaks munitsipaallasteaedade omast. Enam pikki lasteaiajärjekordi pole, sest leidus keegi, kes oskas suurepäraselt kastist väljapoole mõelda. Kui meil ei ole võimalik tekitada juurde pakkumist, äkki saaks kuidagi vähendada nõudlust? Niisiis võeti vastu otsus kohatasud võrdsustada. Ei, mitte nii, et erahoidudele toetust juurde ja seeläbi hinnad odavamaks, vaid hoopis teistpidi - munitsipaallasteaedade tasu tõusis samale pulgale erahoidude omaga. Päris paljud vanemad kalkuleerisid ning leidsid, et odavam on lapsega kodus istuda, sest kohatasu sööb palga niikuinii ära. Lasteaiajärjekordade probleem lahendatud nagu niuhti! Öelge veel, et linnavalitsus rahva muret arvesse ei võta!

Nüüd on sama innovatiivne tüüp vist uut valitsust nõustama sattunud, sest välja on käidud ülimalt kaval plaan ühe teise närvesööva probleemi lahendamiseks. Teate küll, vähemused nõuavad kooseluseadust, leiavad, et praegu koheldakse neid ebavõrdselt ja nad jäävad ilma privileegidest, mis ametlikult abiellunutel vabalt võtta on. Seadust on juba solgutatud siia-sinna, ei taha selle jamaga kuidagi tegelema hakata! Mõtleme aga loogiliselt - mida need vähemused tegelikult tahavad - võrdsust teistega. Aga teeme selle ära, teeme niimoodi, et kõik saavad võrdseks, aga seda mitte nii, et ühtedele antakse juurde, teeme hoopis nii, et võtame need privileegid lihtsalt ära! Alustame sellest, et ei mingit ühist tulude deklareerimist enam.

On kellelgi kobisemist, et valitsus võrdsuse eest ei seisa? (Jah, ma olen teadlik, et abielu eelis ei seisne ainult tulumaksutagastuses)

No tegelikult ma eelistaks muidugi seda varianti, et privileege laiendataks, kuid kerge muie tuli suule küll, kui nüüd see idee välja käidi. Et mismoodi abieluinimesed end nüüd tundma peavad!? Eks samamoodi kui need, kes niisama kooselu elavad! Privileegipimedad. Ma küll ei tea, kui suur see võit ühisdeklaratsiooniga on või mis mõte sellel üldse oli. Siit loeks justkui välja, et meetme eelduseks oli see, et üks vanem on abielu puhul kodune. No sel juhul on see küll üks igavesti iganenud meede. Väidetavalt kaotavad suurpered. Suurperede aitamiseks on meil muid toetusi ning ma tõesti ei leia, et riiklikult tuleks soodustada olukorda, kus lapsi muretsetakse nii palju, et ilma riigi sekkumiseta nende üles kasvatamine võimalik ei ole.

Lingitud artiklis ütleb Heli Künnapas: "Ühisdeklaratsiooni kaotamine on otsene rünnak abielu institutsiooni vastu. Keegi ei abiellu kindlasti vaid selleks, et teha ühisdeklaratsiooni, kuid selle võimaluse äravõtmine on märgiline." Mulle tundub, et pigem seda nähakse või püütakse niimoodi näha - "kaotati ära", tegelikult kaotati ju (ajutiselt 2009-2012) samamoodi ära tasustatud isapuhkus. Mulle tundub, et see oli palju mõjukam asi  - keegi ei abiellu saamaks maksutagastust, kuid kui isa kaotab lapse kõrval olles palgas, siis võib see tema/pere otsusele määrav olla. Mu mäletamist mööda ei nimetatud seda toona rünnakuks isaduse vastu. 

Issand, ta nimetas meie lapsi "kuritegudeks"!

Ma ei tea, miks ma imestan või üldse tähelepanu pööran, sest tegelikult on see kõik üks poliitiline demagoogia, aga ikkagi - mis mõttes ohivad perekonnakaitsjad nüüd selle täiesti loogilise artikli peale? Ma lugesin täisteksti Fideelia-Signe Roots´i FB lehelt, loodan, et ta ei pahanda, kui seda infot jagan. On ju täiesti selge, et inimeste küllus on meie planeedi suurim probleem. Inimesi on saanud liiga palju ning nad on ära hävitanud liiga palju teisi organisme, mida rohkem meid sünnib, seda hullemaks olukord läheb. Mõned prognoosid küll väidavad, et inimkond justkui hakkaks loomulikul teel (hariduse ja arstiabi levik) vähenema, kuid liialt on meid juba praegu. Ainuke erisus, mille puhul Parise artikkel ehk üllatust tekitab, on see, et ta näitab ära, kuidas lääneriikide lapsed on planeedile veel kulukamad kui arengumaade omad, sest meil on siin iga laps ime, kellele tarvete ostmiseks kulutatakse tohutult ressursse, samal ajal kui arengumaades lapse sünd erilisi lisakulutusi kaasa ei too - pole mida ja millele kulutada lihtsalt. Ma arvan, et edaspidi see vahe pigem ühtlustub, me kõik tahame elada Ameerikas, kus iga päev saad uue paari kingi jalga panna (no nii üldistades).

Milleks selle peale endast välja minna? Paris ei öelnud ju, et tapke lapsi või midagi muud säärast, ta lihtsalt konstateeris fakti. Loomulikult on laste saamine isekas tegu! Miks teie (kui teil on lapsed) lapsed saite? Mina sain näiteks selleks, et mu imelised geenid igavesti elaks. Ma arvasin, et olen nii palju väärt, et mitte välja surra. Ah et lapsi saadakse armastusest? Miks ei võiks neid armastusega lapsendada? Miks tahetakse just enda lapsi? Puhtalt isekusest.

Mulle tundub, et perekonna kaitsjad kaitsevad kvantiteeti, aga mitte kvaliteeti ja seda räägiti mulle lapsest peale, et selline valik on rumalaim, mida teha. Miks peavad kõik, nui neljaks, paljunema? Miks aga ei või lapsendada mõned paarid, kellel on olemas soov, aga kes "traditsioonilise perekonna" raamidesse ei mahu?

Miks on perekonna kaitsjad ühes paadis pagulasvastastega? Kas pole siis vahet, kuskohast lapsed pärinevad? Kas meie, valgenahaliste lapsed on paremad? Mis mõttes selliste seisukohtade juures end kristlasteks peetakse? Mulle tundub, et sellised inimesed oleks Jeesuse tolerastiks olemise eest esimesena risti löönud, toetas ju Jeesus just nimelt tõrjutuid ja nõrku.

Mulle tundub, et siinkohal haaratakse kinni puhtalt sellest, et enamik inimesi ei viitsi artikli sisusse süüvidagi ning kui neile öelda, kuidas mingi "neegrisõber" (seda toonitatakse neil patriootlikel lehekülgedel tihti) peab meie lapsi "kuritegudeks", on kisa kerge tõusma. Tegelikult kirjutab autor kahe lapse isana kenasti, millised on täpselt need tegurid, mis laste saamise juures planeedile kulukaks osutuvad ja lugejal on võimalus end harida - eelistada vähemkulukaid variante. Mina kahe lapsega traditsioonilise pere liikmena ei tundnud end kuskilt otsast solvatuna.

Sellega seoses meenus mulle üks rahuldustpakkuvamaid raamatulõppe, mida lugenud olen. Spoiler alert siis, Dan Browni "Inferno" - pahalane (?) laseb Istanbulis (erinevate maailmajagude kohtumise sõlmpunktis) lahti viiruse, mis loterii põhimõttel muudab osa inimkonnast sigimatuteks.

Karmid naised ja mehed

Mida vanemaks, seda hullemaks. Minu muusikamaitse siis. Kui saab üldse öelda, et mul mingi "muusikamaitse" on, sest kuulan ma enam-vähem kõike. Viimasel ajal olen avastanud, et bändid, mis mulle varem "liiga karmid" tundusid, on hakanud üha rohkem meeldima. Hetkel näiteks kuulan Otep´it (tahaks kogu aeg Otepää öelda...), näiteks see versioon (videos on küll tehtud mashup ehk siis kaks lugu koos, aga Otepi versioon kostab üle) sellest jube igavast Lorde hittloost on väga äge. Ma algul ei saanud arugi, et tegemist on kaveriga.

Siis avastasin veel sellise bändi nagu In This Moment, varem olid nad üsna suvaline naisvokaaliga romantiline metal, mis mulle eriti peale ei lähe, kuid kahel viimasel plaadil on nende stiil veidi rohkem industriali poole liikunud. Lauljatar Maria Brink´i võrreldakse lausa naissoost Marilyn Mansoniga. Ja Maria on niiiii ilus! Täitsa minu maitse järele naine  - blond, suured rinnad, seksikas hääl, armastab riietuda väljakutsuvalt...Noh, selline klassikaline machomaitse mul naiste osas. Jumal tänatud, et ma naine olen ja hetero, pääsevad naised veel ühest järjekordsest pealiskaudsest mölakast.

Ja Korni uus plaat on ka üllatuslikult ülikõva. Näiteks see lugu koostöös Corey Tayloriga (Slipknot, Stone Sour), kes on mu üks lemmikhääli metalis. No selles loos näiteks 2:20 kostev möirgamine - kas pole seksikas ega too kananahka ihule?

Loen hetkel üht üsna labast raamatukest "I'm with the Band: Confessions of a Groupie" ja seal muudkui õhatakse, kuidas rokkstaarid on jube seksikad. Ainult, et alustatakse biitlitest...

Ma olin teismeline, kui šokeerisin ema sellega, et julgesin öelda "biitlid on s***!" Ükski haritud inimene niimoodi ei ütlevat , sest biitlid olevat kogu ülejäänud muusika ristiisadeks. Minu jaoks olid biitlid aga vanamoodne Backstreet Boys  - mingid nunnud paipoisid undamas armastusest, fuhh! Nüüdseks olen tõesti aru saanud, et biitlid olidki pea kõigi muusikute noorpõlve iidoliteks, isegi nende, kes pärast ise normaalset muusikat tegema hakkasid :) Ütlen ausalt, et mina ise ei ole siiamaani biitleid kuulata julgenud. Olen igasugu muid "eelajaloolisi" asju kuulanud ning avastanud, et kõlbavad tõesti tänapäevalgi, aga biitlitest olen ikka kaarega mööda käinud. Mul on sõpru, kes biitleid kiidavad, aga mulle tundub, et selline totaalne peavool ei ole minu jaoks. The Doors - nemad olid mässajad, Led Zeppelin - nemad olid tõsised, aga Beatles - nad võisid küll leiutada popmuusika, aga minu jaoks just rõhuga sõnal "pop". Eriti hea targutada, kui ise kuulanudki pole.

Popmuusikat on muidugi igasugust, kuid igasugune "armastuse värk" ja kaunid ballaadid on just see, mis mulle kohe üldse ei meeldi. Mäletan, kui mu noorpõlves sai kuulsaks ansambel "Rumal Noorkuu" - viksid poisid laulsid a capella kauneid meloodiaid. Ma pidin millegipärast häbist maa alla vajuma, kui neid telekas näidati! Ma ei tea, miks, aga mu meelest oli see...."soooo gaaaay!" Mismõttes mehed niimoodi ilulevad? Õige mees möirgab ja/või ropendab! Kes teab, kust ma selline toreda stereotüübi hankinud olen, aga ega ma praegugi väga Ott Leplandi ja muud seesugust kuulata suuda. (Sam Smith ja James Blunt on üllatavad erandid). Kõige õudsem oli siis, kui ma baka lõpetasin, meil, ontlikel tulevastel ametnikel, oli muidugi viisakas vastuvõtt mitte mingi lõpuläbu ja siis teatati, et üllatuskülalisena astub üles mingi teine poiste a cappella bänd (nimi ei meenu enam.) Ma istusin veel esimeses reas ja mõtlesin tõsiselt, kas oleks väga ebaviisakas peale esineja väljakuulutamist püsti tõusta ja vetsu varjuda. Püüdsin viisakaks jääda ja punastasin piinlikkusest kogu nende esinemise aja. Ilmselt arvasid, et olen eriti häbelik armunud fänn...

Mis veel minu jaoks "kohutavalt piinlik" oli - siis kui poiss esimesele kohtumisele lilled kaasa võttis (kaks korda vist juhtus seda õõva), üldse igasugused romantilised žestid, peotants, avalik musitamine (eristada avalikust amelemisest, see oli ok, aga just sellised "armsad romantilised musid"). See kõik tundus nii jube lääge ja labane. Miks? Ei oska mina öelda. Kust tuli see karmuse-ihalus? Mitte, et ma mingit "kes peksab, see armastab" ideaali taga ajanud oleks. Lihtsalt, romantika tundus maru kunstlik olevat. Lihtsalt tõeline eestlane? Räägime ilmast ja poliitikast ning kui kuidagi rasedaks jäädakse, küll siis ilmselt leivad ühte kappi pannakse. Mõni ime, et keegi pole iial mulle armastuskirju saatnud, kulleriga lilli toimetanud või abieluettepanekut teinud. Ei ole sellist tüüpi tüdruk. Ma olen nii lihtne partner, mehed ei pea minu pärast pingutama :) See oli muidugi nali, mul on vaja kedagi, kes süüa teeks, tube koristaks, tegelikult kõik tööd mu eest ära teeks ja pärast peole kaasa tuleks.

Rääkides pidudest, 11. juunil tuleb Rammstein Tallinnasse! Kui just midagi eriti nõmedat ei juhtu, saab see olema mu neljas Rammsteini kontsert! Jee! Jee! Ja ma sain eile teada, mis kasu on paremäärmuslikest sõpradest - nende kaudu ma sellest uudisest esimeste seas teada sain...