Kool sucks!

Lõpetasin just "Minu Keenia" lugemise, millest põhilisena jääb meelde see, kuidas ülimalt vaeselt elavate inimeste jaoks on ainult haridus see, mis nende elujärge parandada võib ning selle omandamise nimel ollakse võimelised kannatama muu hulgas ka nälga ja peksu. Tuues paralleele koduvabariigiga meenub taas see puberteedieas neiu, kellest sai kunagi kirjutatud ja kes igatses peale põhikooli lõppu Soome koristajaks minna. Sest noh, siis saab ju pappi. Kõht tal tühi ei olnud aga kõige uuemat IPhone-i ka endale lubada ei saanud. "Eestis on ju nõme, palka ei maksta, normaalset pappi saab aint välismaal." Ta ei näe võimalust, et hästi õppides ja haridust omandades oleks võimalik paremini elama hakata. Ok, ta on pubekas ja tahab asju kohe praegu, kuid kuigi ka mina võisin omal ajal protestivaimus kooli nõmedaks kuulutada, siis tegelikult ei oleks ma oma elu selleta ikka ette kujutanud küll ning ka ülikooli minek oli iseenesestmõistetav. Mulle tundub, et see sotsiaalmeedias pidevalt jagatav teave selle kohta kui hea on kõikjal mujal ja kui kehv on meil, mida ilmselt paljudel lastel ka kodus kedratakse, muudab laste suhtumist õppimisse - olulised ei ole teadmised vaid raha ning raha saab lihtsamalt muud moodi kui ennast harides. Mida ma selle haridusega peale hakkan kui pärast pean ikka sandikopikaid teenima? Kas tõesti on meie haridussüsteem nii devalveerunud, et ei saaks rääkida sellest, kuidas kõrgem haridus toob parema elu (ja palga)? Või on see vaid teatud ringkondade, nö teise eesti probleem ja eliitkoolides käivad lapsed saavad elu loogikast teisiti aru? Muidugi on vaja ka lihttööde tegijaid, kuid minu silmis on ikka imelik kui laps loobub suuremalt unistamast vaid selle pärast, et muudmoodi saaks kiiremini rahapaja juurde. Laps ei oska ehk veel niimoodi kaugele ette mõelda aga miks vanemad ei selgita selliseid asju? Pubekas ei kuulaks niikuinii? Ma arvan, et kui vanemate väärtushinnangud oleksid teistsugused, siis ka laps omastaks need alateadlikult. Aga kui elu näitab, et peret suudab ülal pidada vaid Soomes töötav isa? Või kas on ikka nii? Et ära elada saaks ilma Soomes töötamata ka aga siis ei saaks uut IPhone-i? Kas haridus on ka väärtus omaette või tuleks seda näha vaid elujärje parandamise vahendina? Mulle tundub, et vahe just selle koha pealt tulebki. Kui võidab ikkagi see, kellel on surres rohkem asju, siis pole enese harimisel ju mõtet. Haridust tuleks rohkem väärtustada. Ma usun, et kui Aafrikas saaks enda elutingimusi lihtsamalt parandada (no suur osa ju emigreerubki), ei sooviks ka sealsed lapsed iga hinna eest õppida, millegipärast on seal aga nii, et kõrgem haridus tagab ka parema palga. Loomulikult ei peaks vaid paber midagi näitama aga meil on paraku nii, et "valedel" erialadel ei suuda ka parimad normaalselt teenida.

Mandunud maailm

Mulle valmistab sageli tohutut kurbust vanade kirjanike raamatute ja eelkõige nende mälestuste lugemine, sest mul on pidevalt tunne, et need on kirjad kadunud maailmast, paremast maailmast, mida enam kuidagi tagasi ei saa. J. Krossi "Kallid kaasteelised" on üks selliseid, teine osa käsitleb küll sügavat nõuka-aega aga tunne on ikka sama. Ema ütles, et Krossi mälestusi on meeldiv lugeda, sest see toob meelde tema vanemate aja, mil laused olid pikemad ja sisukamad, räägiti nii, et kuulaja sai targemaks ning oldi väärikad. Miks me nüüd teistsugused oleme? Ma eile mõtlesin enda peale ja ma võiksin tõesti oma elu palju sisukamalt elada aga lihtsam on olla tarbija, mõelda sellele, milliseid asju veel vaja oleks, mitte sellele, kuidas lõputööd kirjutada. Lihtsam on Facebookis molutada ja arvutimänge mängida kui infot otsida ja kuuskümmend lehekülge mõtestatud teksti valmis kirjutada. Esimese hooga otsustasin, et ei enam aga tundsin siis, et jääksin üksi ning mingil hetkel hakkaks mind masendama minu kaasteeliste mandumine, kus lihtsam on arvuti või teleka ees aega surnuks lüüa kui seda mõistlikult millegi ära tegemiseks kasutada. Kas süüdi on võimaluste rohkus ja inimese loomus, mis valib kergema tee? Kas meil on vaja mingit survet, sarnast okupatsioonile, et me jalad tagumiku alt välja ajaks ja oma potentsiaali ära kasutaks? Kui seda üldse enam alles on - miks ma peaks eeldama, et mu lastest kasvavad sellises ühiskonnas insenerid või kirjanikud - pigem tulevad neist ilmatüdrukud. Kas me peaks ära keelama Elu24? Kas on vaja totalitaarset ühiskonda,  mis keelaks ära tilu-lilu? Ausalt öeldes on nn tarkade võim minu jaoks päris ahvatlev väljapääs. Kui palju kuuleme intelligentsi häält ja kui palju saavad meedias sõna suvalised ühepäevaliblikatest sensatsioonid? Eks kindlasti on praegugi olemas kontingent, kes esindab vaimseid väärtusi aga miks me neist ei kuule? Sest rahvas tahab tsirkust ja leiba ja kellegi kohus ei ole pööblit harida. Ma usun, et isegi haridus on tänapäeval midagi muud kui see oli varem kui vale taustaga inimene pidi ülikooli saamiseks oma päritolu maha salgama. Oli kapitalism tõesti nii ohtlik kui meile räägiti? Kas inimestel saab tarbimisest kunagi üldse kõrini? Ei usu, võrreldes Ameerikaga on meil ju veel palju minna. Ma olen nii otsatult rumal, ma ei oska ennast väljendada, ma ei mäleta asju, mida olen lugenud, ma ei tea asjade tausta ja mulle tundub, et selles on süüdi inforohkus, millega ma inimesena toime ei tule ning selles masendavas tegelikkuses on lihtsam unistada tarbimisest kui millegi muutmisest.

Lilleke pasameres

Kadri Kõusaare "Alfa" on taas raamat, mis minusuguse konservatiivse nunna jaoks soovitamisel piinlikkust valmistab. Kõusaare raamatutega on üldse nii, et tervikuna ma neile väga kõrget hinnet ei annaks aga teatud kohad tema raamatutes on alati ülihead olnud. Raamatute puhul ei saa kuidagi üle ega ümber ka autorist ja Kõusaar on kindlasti selline, kes külmaks ei jäta - seekord on ta lausa ise kaane peal (kusjuures L. ajas silmad punni ja küsis, kas ma loen raamatut Celine Dionist...). Tean inimest, kes peab Kõusaart kindlalt kerglaste elukommetega tibiks ega loe tema raamatuid juba põhimõtte pärast. Mina tahaks küll pigem olla selline nagu Kõusaar(e raamatute peategelane), kuigi ega see elu niimoodi kerge küll poleks. Lihtsam on olla beeta kui alfa. Eile tulid mulle vastu kaks neiut, kellest üks ütles teisele, et inimesed on ikka kummalised, mille peale teine nõusolevalt mõmises - eks ta ole, ilmselt on kõigi jaoks olemas oma hõimlased.  Me kõik jagame inimesi omadeks ja võõrasteks, võib-olla just mitte alfadeks ja beetadeks aga mingi eristus on olemas ilmselt kõigil. Kui palju on neid, kes hea meelega tituleerivad ennast ambitsioonituks halliks massiks, ikka arvame, et just meie oleme midagi enamat ja kui see välja ei paista, on süüdi halvad olud, mitte meie ise. "Alfa" peategelane peab end samuti teistest paremaks - ta on ilus, tark, hea maitsega ja omab tundeid - ilmselt õigusega massist etem eksemplar. Mina ennast päris nii ei tunne aga midagi väga tuttavlikku on neis beetade kirjeldustes. Üks asi, mida ma kellegi teise kirjeldustes pole tähele pannud aga mis mulle silma on jäänud kui täiesti ebanormaalne käitumine on raamatus ära mainitud külaskäigus peategelase õe juurde  - olla külaline, kellest välja ei tehta. Sa lähed külla ja oled kui nähtamatu, kõik teevad omi toimetusi edasi, enamasti tähendab see siis teleka vahtimist või selle taustal arvutis surfamist ja asi ei ole ebasoovitud külaskäigus vaid nad lihtsalt ei arva, et peaks kuidagi teisiti olema. Jube, kui selline käitumine on niivõrd levinud, et juba raamatutes ära mainitakse. Miks kõik räägivad, et normaalseid inimesi on üha raskem leida? Et üldine idioodistumine toimub üha kiiremas tempos? On see tõesti nii või on see igavene viimase sugupõlve temaatika? Järgmisena kavatsen lugeda Jaan Krossi, kelle "Kallid kaasteelised II" oli 20 euro pealt 1-le allahinnatud ja kus mu õrnad silmad ei pea juba teisel leheküljel masturbeerimisest lugema hakkama.

Naine, nõrkus on su nimi

Oh issake, otsisin just enda blogist üht postitust kui sattusin mingi meemi peale, kus olen ära maininud oma teise lapse nime (teadmata, et ma ta saan üldse), väikese Varvara (tema kadumine ja mõrv olid siis veel toimumata) ning seal on veel paar isiklikku laadi kokkusattumust. Ehk siis ma võiks ka ennast kuhugi prohvetina kirja panna?
Blogist sain aimu ka sellest, et Stieg Larssoni Milleniumi-triloogia esimese raamatu lugesin ma läbi 3 aastat tagasi ja arvasin nõnda: Eks ta põnev on (algus mu meelest küll mitte), kõik see, mis tast kirjutatakse, et huvitavad karakterid jne ka, aga ühest asjast ei räägi mitte kuskil mitte keegi - sellest, mis teema seal on. Sõbranna A., kuuldes, mis teema on, ütles, et siis on ju teada, miks see raamat müüb. Tegemist siis seksuaalvägivalla ja intsesti temaatikaga. Nii mina kui A. (ilmselt ka konservatiivne nunn :P) leidsime, et meil oleks imelik seda raamatut kellelegi soovitada, jumal teab, mis mulje see meist jätaks. Kuna ma krimkasid ei loe ja pole seega ise kursis aga keegi kuskil arvustuses (no ei leia enam üles seda...) väitis, et tänapäeval ongi popp mõrvaajend mingi seksuaalperverssus - rahaasjad ja muu selline motiiviks enam ei sobivat...No mina ei tea, on siis kohe nii vaja seda? Varsti tundubki, et kõik kohad pedosid ja muid perve täis ning elu läheb nagu Suurbritannias, kus 75% lapsevanemaid "kidnappingu" hirmus oma võsukesi õue mängima ei luba (mingist dokist kuulsin seda). 
Nüüd lugesin teist osa ja see õnneks perverssuste teemal nii pikalt ei peatu (algus on küll "paljulubav"), vägistamistest mööda ka muidugi ei saada aga ikkagi. Raamatu peategelast on nimetatud täiskasvanud Pipiks. Mulle Pipi iidol ei olnud, minu jaoks oli see tüdruk Buffy - väike aga tugev, peksis endast kolm korda suuremad kurjamid kasti. Sellel fantaasial raamat liugu lasebki - on pisike aga uskumatult kaval ja tugev tüdruk, kelle vastu saadetakse sadist ja selle käsilane, üliinimliku jõuga valu suhtes tundetu monstrum. See ei ole reaalne, aga millegipärast paneb peopesad higistama, tahaks, et nii oleks. Tahaks, et mina selline oleks. Tahaks kõigile maailma sitapeadele koha kätte näidata. Üllatada neid seal, kus nad kõige vähem oodata oskaksid. Otsige tüdruk, kellele ei meeldiks koht, kus kergeks saagiks peetav tüdruk alistab korraga kaks relvastatud Harleyvenda. Tegelikus elus...noh, seal ei ole selliseid tüdrukuid. Väheste eranditega saaksime me kõik rämedalt peksa ja meid vägistataks ära, isegi need, kes mõnd võitluskunsti valdavad. Me ei saa vastu, ainus võimalus on joosta ja karjuda. Üks ühe vastu on võimalusi üks sajale. Ma olen üritanud meestega kakelda, niimoodi, et nemad on sõbralikud aga mina üritan täiest jõust - minu puhul poleks isegi seda ühte võimalust sajast. Null, täielik null olen. Viiekümnest kilost ei ole vastuhakkajat. Pean juhust tänama, et mul pole olnud vaja kellelegi kunagi päriselt vastu hakata.
Ma usun, et suurim roll naisevastases vägivallas on just sellel, et meist on lihtne jagu saada. Jõhkardite üheks tunnusjooneks on ju ka see, et meeste hulgast valivad nad samuti välja nõrgimad isendid, keda kolkida, sest oma nahk on neile siiski armas. Buffyd, Pipid ja Lisbeth Salanderid võivad küll meie hinge rõõmustada aga reaalsuses tuleb siiski igasugustest füüsilistest jõukatsumistest eemale hoida ja õnne tänada, et pole sündinud kuhugi äärmuslikku patriarhaati. Siin võib naiste õigustest rääkida kartmata selle eest sinist silma saada.

Usuküsimustest

Üldiselt püüan ma tolerantne olla, kuid viimasel ajal olen märganud, et tekkinud on üks uus inimrühm, kelle ees on parem uks kinni tõmmata ja näpud kõrvas "la-la-laa" karjuda. Olen kuulnud neid "uus-vaimsuse" esindajateks hüütavat. Ühest küljest seostub see veidi ka eilse rasedatevahelise võitlusega - ühel pool eluterve sarkasm ja teisel pool ülevoolav positivism. Need uus-vaimsed on ka reeglina äärmiselt elujaatavad - olgem ise positiivsed ja elu lähebki hästi, usume inglitesse, küll need aitavad, inimene saab ise end oma energiaga tervendada jne jne. Minu jaoks on siin häiriv konks selles, et säärane mõtteviis on ju tegelikult kitsarinnaline ja taktivaene - et kui see õige oleks, siis jääks inimesel, kel nii hästi ei lähe, üle vaid ennast süüdistada, et ta piisavalt positiivne ei ole, oma energiat õigesti ei suuna, piisavalt toorelt ei toitu jne. Kui nüüd veidi laiemalt vaadata, siis tuleb tunnistada, et meie ümber leidub hulgaliselt inimesi, kes ebaõiglaselt vara surevad koledatesse haigustesse, piinlevad, kannatavad. Kas selline positiivse mõtlemise eest kõneleja julgeks oma jutlust pidada ka emale, kelle laps suri leukeemiasse? Mõni hälbinum isend ilmselt julgeks ka. Või teine mõttetult loobitav lause - "lapsed ise valivad perekonna, kuhu nad sünnivad!" Et siis, kõik need väärkoheldud, oma vanemate poolt tapetud lapsed? Mulle tundub, et need positivistid sulgevad selliste kohtade peal oma kõrvad ja laulavad ise "la-la-laa - siukseid asju pole minu maailmas olemas!" Mina olen kasvanud inimeseks, kes usub Darwinit ja leiab, et seda, mida teaduslikult tõestatud ei ole, pole erilist põhjust uskuda. Elus imesid ei juhtu, on vaid kokkusattumused, millest positiivsem osa meile kergesti meelde jääb ja sunnib saatusesse või muusse säärasesse uskuma. Mõttetu tundub mulle aga enda maailmavaate teistele tutvustamine - noh, nagu Richard Dawkins näiteks teeb - huvitav, kas leidub ükski vaimsete leeri kuuluja, kes on tema valgustustöö tõttu oma tõeskpidamisi muutnud? Ma kahtlen, pigem on ta saanud terve hunniku tulihingelisi vastaseid. Mulle paistab see skeptikute-uus-vaimsete vastuolu täiesti üksteisemõistmist välistav. Kui inimene ikka on andnud oma isiklikule kogemusele imeväärse seletuse, siis leiab ta tavaliselt, et tegemist on reegliga, mis kehtib kõigi puhul ja alati ning just tema on leidnud lahenduse kõigile maailma probleemidele. Sellega, et inimaju on keerulisim struktuur terves universumis ei tahaks ju leppida, inimene sooviks, et kõik oleks selge ja lihtne. Kui ikka on põud, siis oleme vihmajumala väljavihastanud ja tuleb talle oma esmasündinu ohverdada - kaugele me sellest tegelikult arenenud oleme? Mismoodi räägib skeptikute vastu asjaolu, et vahepeal mõned haiged tõepoolest paranevad nö iseenesest? Nojah, shit happens - vahepeal tõepoolest lähebki hästi, kõigi nende kordade kõrval kui nii hästi ei lähe...Mingi religioon teeb inimese elu lihtsaks ja minu silmis on ka see uus-vaimsus kokkuvõttes religioon. Ei saa siin midagi öelda, et eestlased pole usklik rahvas  - kohe jube spirituaalsed oleme. Paradiis saabuks maa peale kui teaduspõhine meditsiin keelata, kuritegusid asuksid lahendama selgeltnägijad ning igaühel oleks oma põllulapp, kus keemiavabu produkte kasvatada. Halleluuja! No mis sa teed sellistega? Isegi kooliharidus pole suutnud neid valgustada, miks siis uskuda, et täiskasvanueas see veel võimalik oleks? Päriselt, täiskasvanud inimesed ei saa aru, et avanejad. ee on naljalehekülg? Mis siin muud teha kui uks kinni ja näpud kõrva!

Vanem inimene arvab

Ega vist 30 ongi uus 70 või midagi sellist, igatahes eile sai seda loetud ja naerdud, pärast hakkasin millegipärast mõtlema, et kui vana ma siis õigupoolest olen ja tee või tina, tekkis kahtlus, et olen aasta vanem kui arvasin. Võtsin siis varbad appi ja tuli välja, et olengi end tõsimeeli aasta nooremaks pidanud. Ei ole see vanainimese mälu jne.
Aga selles toredas vanainimesi valgustavas artiklis on lahe näha, kuidas 30+ muundub poole artikli pealt järsku "vanemaks inimeseks". Kommentaaridest parimad:
Varem tohtisid 45+ naised ainult kirstus lamamist harjutada... Nüüd juba 30+...
Elu on edasi läinud 

AGA KUI ON 46+ ,,,MIS SIIS TEHA???

võta valge lina ümber ja mine surnuaeda..nii vanaks ei tohiks üks enesest lugupidav naisterahvas üldse eladagi

Tegelikult on see vanus üldse imelik asi, mõni näeb eluaeg tädi välja. Kõige hullem on see, et ise ennast ju adekvaatselt näha ei suuda - midagi siiski paratamatult muutub.  Ühel hetkel enam dokumente sult ei küsita - on siis põhjuseks kortsud näos või hoopis täiskasvanulikum riidevalik? Ruudulisse pontšosse ennast just ei mähi aga neoonvärvides nabapluus ei tundu ka enam ahvatlev. Või kustmaalt tuleb tunne, et bikiinide asemel peaks ikka trikooga randa minema? Pean häbiga tunnistama, et siiamaani pole ükski riideese mulle vanuse juures ebasobivana  tundunud. Pigem ei paneks selga mingit vormitut jopet. Huvitav, miks neid kantakse - sobiva mantli peaks ju igasuguse kehakuju puhul leidma? Dressid, tossud, sulejope ja Guessi käekott.