Mulle tundub, et l2bimustadeprillide hakkab lõpule jõudma. Selleks, et ta päris lõpuni jõuaks tuleb veel päris palju tüütut tööd ja vaeva näha ja nii ma siis täna alustasingi kogu krempli ülevaatamisega. Ja mis ma avastasin – kusagil 2005. aastas on mitmeid kommentaare, mida ma mitte kunagi näinud ei olnud! Sellega seoses tahaks tänada Signet ja Margotit ja kõiki teisi enam või vähem anonüümseid kommenteerijaid oma panuse eest. Kõige suuremat kommentaatorit Carryt ka muidugi, kuid tema panust olin ma vähemalt tähele pannud. Aitäh teile kõigile!
Ma arvan, et see kahe silma vahele jäämise fakt tulenes sellest, et tollal mul veel kommentaaride teadaanded meili peale ei käinud. Tegelikult on päris huvitav saada kiri nö aastate tagant :)
teisipäev, veebruar 27, 2007
esmaspäev, veebruar 26, 2007
VH1 40 Greatest Metal Songs
Üks paremaid palu VH1 programmist. Siin siis minupoolsete subjektiivsete kommentaaridega ja nagu ikka ei ühti minu arvamus alati tegijate omaga. Kuigi võib öelda, et tegelikult kommenteerisid kõik saatekülalised kõiki lugusid sõnadega „parim“, mis paremusjärjestuse põhimõtte mulle veidi häguseks jättis. Muidugi ei saa paljus nendega ka nõustumata jääda (kas nii on normaalne öelda? Mul on omad kahtlused palaviku tõttu...) -enamik lugusid ongi „parimad“. Siin nad siis kõik on:
40. Judas Priest „Breaking the Law“
Esimene ehmatus, et mida teeb see laul viimasel kohal? See on ju hümn, Beavise ja Buttheadi poolt massidesse lauldud lugu. Igatahes Judas Priesti top 3-e kuuluv ja vääriks minu meelest veidi paremat kohta küll.
39. Alice Cooper „I’m Eighteen“
See on nii tüüpiline, et minu lemmikud alati kuskil lõpus kükitavad. Alice´it selles tabelis muuseas rohkem ei kohtagi, mis on jälle väga ebaõiglane. Alice’il on kõik lood head. „I’m eighteen“ 71’ aastast ei tundu mulle mingi erilise pärlina. Enamik teab tema tipploona siiski „Poisoni“, mida tõelised fännid jälle liialt üleshaibituks peavad ja pigem „Welcome to My Nightmare’i“ eelistavad. Minu isiklik lemmik on aga „Wind-up Toy“. Alice’i kodulehe andmetel tegeleb mees praegu uue plaadi lindistamisega ja juba oma vastupidavuse tõttu võiks teda veidi paremini kohelda kui eelviimane koht.
38. Accept „Balls to the Wall“
See lugu pole mulle erilist mälestust jätnud. Hüppaksin temast seetõttu ka kiiresti üle.
37. Deep Purple „Smoke on the Water“
Sellest loost meenub kõigepealt kitarririff, mida hiljem mitmetes lugudes järele tehtud. Ses mõttes kindlasti oluline lugu.
36. Slipknot „Wait and Bleed“
Üks uuem lugu ka sekka, 99’ aastast. Slipknot on kindlasti omaette fenomen, kuigi mina teda väga ei hinda. Slipknotilt meenub mulle parimana „The Shape“. Rohkem meeldib Corey Taylori teine bänd „Stone Sour“. Huumoriks niipalju, et kindlasti näeb Slipknot oma kostüümides usutavam välja kui Lordi...
35. Quiet Riot „Metal Health“
Kuidagi igav lugu. Rohkem tuntud kui „Bang Your Head“, mis põhimõtteliselt ongi kogu loo sisu.
34.Black Sabbath „Paranoid“
See lugu nii taga? Minu arvates oma lihtsuses üks nö maailma parimaid lugusid üldse. Jällegi aastast 71, mis paistab olevat üks heade lugude osas produktiivsemaid aastaid. Kahju, et ma 10 aastat hiljem sündisin...see tegi minu teekonna heade lugudeni palju konarlikumaks :)
33. Def Leppard „High’n Dry“
Leppardi vanema perioodi lugu, millega mul erilisi kokkupuuteid ei ole, „Pour Some Sugar On Me“ ja „Animal“ lähevad rohkem peale.
32. White Zombie „Thunderkiss ’65“
Selle ühe minu lemmiku jõudmine tabelisse on tegelikult täitsa üllatav. Ma ei julgeks seda muusikat isegi metali alla liigitada. Rob Zombie teeb ja tegi koos White Zombiega üsna erilist muusikat. Nagu keegi saatekülalistest mainis, et „kurat see aru saab, millest nad laulavad, aga hästi laulavad“.
31. Scorpions „Rock You Like a Hurricane“
See on selline lugu, mille kohta võib ausalt öelda, et väga ilus. Scorpionsi muusika on üldse ilus. On see meloodia või eriline hääle kaja, kuid Scorpions kuulub minu jaoks pigem „ilusa muusika“ kui metali hulka. Nad võivad ju laulda, et rokivad nagu orkaan, aga ikka teeb hinge hellaks :)
30. Faith No More „Epic“
Selle looga on mul konkreetsed mälestused. Kusagil 90’ndate alguses jooksis telekast mingi noortesaade, mida juhtis Kojamees. Seal seda lugu näidati ja mulle jubedalt meeldis. Isa arvas siis, et eks lapsele ikka meeldib selline video, kus värvid sähvivad jne. Ma mäletan, et vastasin talle, et laulja on kah armas...Selles loos on kuulda vist esimesi rap-metali mõjutusi. Muuseas, Mike Patton on siiani armas ja ka see „imelik“ muusika, mida ta tänapäeval teeb, on täitsa hea.
29. Anthrax „Caught In a Mosh“
Anthrax on selline hea autos kuulamise muusika. Tagaistmel kaasa sõitvad vanemad inimesed nihelevad närviliselt ja paluvad mõne aja pärast midagi muud kuulata (järele proovitud). Üldiselt on Anthrax selline muhe punt, minu arvates on nende muusikas tunda rohkem huumorit kui teistes sama liini bändides. Static-X on tegelikult ka üsna lõbus.
28. Marilyn Manson „The Beautiful Bodies“
Kui see lugu välja tuli ei sallinud ma Mansonit nagu kõik normaalsed pubekad. Manson hakkas mulle väga meeldima alates plaadist „The Golden Age of Grotesque“ ja sealt alates olen kuulanud ka tema varasemat loomingut. Mansoni viga (või tegelikult pluss) on selles, et tal ei ole ühtegi teistest kõrgemalseisvat hitti, pea kõik lood on head. Eriti head on Mansoni tekstid.
27. Iron Maiden „Run To The Hills“
Iron Maiden on heavy kuningas. „Run To The Hills“ on üks nende top 3 lugu. Iron Maideni teeb austusväärseks juba see, et nende tekstid sisaldavad alati mingit sügavamat mõtet. Üldise „peksa pead vastu seina“ või „tapan kõik maha“ lüürika taustal silmapaistev saavutus. Intervjuud Iron Maideni meestega on samuti alati huvitavad olnud, nad on inimesed, kellel on ka midagi öelda. Ja mu süda tilgub verd selle „üliarmsa“ Eddie kuju pärast, mis minust rahapuudusel Stockholmi metalipoodi maha jäi...
26. Sepultura „Refuse/Resist“
Brasiilia kuulsaimad pojad metali maailmas. Sepulturaga meenub ka üks naljakas lugu – nii umbes 14-aastaselt mulle selline muusika ei meeldinud. Hirmuäratav karjumine. Aga siis mängis minu „elu armastus“ raadios Sepulturat ja ma mõtlesin, et kui talle meeldib, siis peab mulle ka meeldima. Mingil hetkel avastasin, et „Roots Bloody Roots“ on täiesti kuulatav lugu, isegi hea. Aasta oli siis 1996...Igatahes on Sepultura saund selline, mida teistega lihtsalt segi ei aja.
25. Pantera „Cowboys From Hell“
Pantera tuli selle looga aastal 90. Pantera on üks kiiremaid ja vihasemaid bände, mida kuulnud olen. Lisaks Napalm Death’ile. Muuseas, samal päeval tabelisaatega oli VH1’s ka saade Pantera brutaalsest ajaloost. Väga karm bänd. „Cowboys From Hell“ pole küll see lugu, mis mulle neilt esimesena meenub, aga õnneks on ka see teine lugu tabelis tulemas.
24.AC/DC „Dirty Deeds Done Dirt Cheap“
Mitte väga minu maitse bänd, kuid kindlasti üks laiemalt populaarseid. Minu lemmikuks jääb neilt „Highway to Hell“. Enamik mäletab „Thunderstrucki“.
23. Korn „Freak on a Leash“
See on tegelikult üks nende parimaid lugusid. Ma ei tea, miks, kuid Korn liigitub minu jaoks samasse punti Linkin Parki ja muu sellisega. Tegelikult on ta vist veidi parem.
22. Metallica „Enter Sandman“
Metallica on gigant – temast on küll vist kõige rohkem räägitud, saateid tehtud jne. Osa fänne on selle menu tõttu ka bändile selja keeranud. Tegelikult on Metallica seda tähelepanu ka väärt olnud. Metallical on kümneid hitte, mis kõik peaks siin tabelis olema. „Enter Sandman“ juhib ka Metallica kuulatuimate lugude edetabelit last.fm’is „Nothing Else Matters’i“ ees, mis on minu arust Metallica kõige nö popim lugu (mis ei tähenda, et see siiski hea ei ole).
21. Guns N’ Roses „Paradise City“
Bänd, mis mulle eriti ei meeldi ja seondub pigem popiga. Nagu Tanel Padar and The Sun või Terminaator. Paar ülipoppi pisaratekiskujat ja hunnik lugusid, mida enamik „fännidest“ ei teagi. „Paradise City“ on üks nende parimaid tegelikult.
20. Twisted Sister „I Wanna Rock“
Kuidagi kahtlaselt koomiline tundus mulle see bänd. Ei ole see mulje ju üllatav kui „I Wanna Rocki“ videot vaadata. Tegelikult on Twisted Sisters väga hea. Minu lemmik on „Love is for Suckers“.
19. Alice In Chains „Man in the Box“
Appi, grunge! Tegelikult ju ei ole, aga ma ei tea miks ma Alice In Chainsi sinna kasti paigutaks. Kuidagi veniv, igav.
18. Skid Row „Slave to the Grind“
Sebastian Bach on arvatavasti kõige ilusam metalimees üldse ja Skid Rowd on koos videoga üsna raske jälgida :) Muuseas, Sebastian juhtis ka kogu tabelisaadet ja ei saa öelda, et ta palju koledamaks jäänud oli. Ei, ilus video oli :)
17. Mötley Crüe „Live Wire“
Kõik lood head, maailma ilusaim bänd. Hair metal ei ole nõme. Muuseas, mingis välismaa variandis unistuste bändist sai Tommy Lee unistuste trummariks. Nende hitt võiks olla „Girls Girls Girls“, kuid see siin tabelis muidugi esindatud ei ole. Mulle meeldib „Hell On High Heels“ vist kõige rohkem. (Ma vahtisin vahepeal 10 minutit Mötley Crüe pilte. Oehhh...)
16. Pantera „Walk“
„Are you talking to me?“, see on see Pantera lugu. Hea lugu.
15. Rage Against the Machine „Bulls on Parade“
Ei ole just eriline lemmik. Poliitiline räpp. (Mitte, et poliitiline räpp mulle alati vastumeelt oleks).
14. System of a Down „Toxicity“
Veel üks uuema aja lugu ja esitaja. Ei ole just fänn. Nende lugudes on alati pool hea ja pool halb. See osa, kus karjutakse on hea ja see osa, kus ulutakse on halb :)
13. Dio „Rainbow in the Dark“
Dio on üks originaalsema häälega mehi. Lugu on võimas ja meeldejääv. Aga Black Sabbathi lauljaks jääb minu jaoks ikkagi Ozzy.
12. Anthrax vs Public Enemy „Bring the Noise“
Kindlasti üks väljapaistvamaid lugusid just selle koostöö tõttu. Mina kuulaksin neid artiste siiski parema meelega eraldi.
11. Megadeth „Peace Sells“
David Mustaine’i hääl on samuti erakordne. Ta hääl on kuidagi brutaalne ja Megadethi lood seetõttu ka võimsad ning kurjakuulutavad. „Kill The King“ meenub esimesena.
10. Motörhead „Ace of Spades“
Lemmy hääl on „the most primal voice in metal“ nagu saates öeldi. Selline rögane hääl tegelikult :) Motörhead on ka „the loudest band in metal“. Selle väite võivad hiljem tegutsema hakanud bändid küll ümber lükata, kuid omas ajas oli Motörhead nähtus omaette. Motörhead on kiire, vihane, kuid samas sisukas. Minu jaoks on hümniks „Born to Raise Hell“ (minu teada peaks sellest olema ka versioon koos Ice-T-ga, kuid keegi peale minu ei paista seda mäletavat, seega ma ei julge ka pead anda, et ma ei eksi). Kahju, et ma laps olin kui Motörhead Tallinnas käis. Järelkajades olevat kontsert jube lõhkumine olnud.
9. Ozzy Osbourne „Crazy Train“
Ozzi Ozbourne nagu üks tore vene telekanal mulle ikka väidab. Ozzy on jälle üks parimaid hääli – selline vinguv, kuid samas sügav. „Crazy Train“ on Ozzy tunnusmeloodia, kuigi oma peamise kuulsuse saavutas ta koos Black Sabbathiga. Ega vahet pole, mõlemat pidi on hea.
8. Slayer „Raining Blood“
Slayer on oma kindla käekirjaga bänd – kiire ja äärmiselt vihane. Vihane siis just maailma peale. Seda Slayeri maailmaviha on ka kritiseeritud – täismehed kirjutavad selliseid laulusõnu nagu nad puberteedieas poisikesed oleksid. Siiski on Slayeri maailmavalu talutavam kui „miks jätsid mind, ma ju armastasin sind“ või „kord koolitrepil istudes“. Tegelikult möirgab Slayer nii kiiresti, et laulusõnu on niikuinii keeruline kuulata. Slayeri üheks plussiks on kindlasti ka see, et ostes nende plaadi võid alati kindel olla, mida saad.
7. Iron Maiden „The Number of the Beast“
Kuulus 666 sai poole oma kuulsusest vast ka selle numbri avaliku väljahõikamise eest, millest omakorda pooled valesti aru said. Tegelikult on lugu ka iseenesest hea nagu kõik Iron Maideni lood. Lisan ka seda, et Iron Maiden laivis on kordi parem stuudiosalvestustest. Iron Maiden oleks ka vist oodatuim kontsert minu jaoks.
6. Kiss „Detroit Rock City“
Kiss oli ju tegelikult täiesti tõsiseltvõetav bänd, mis aga mulle kuidagi kahtlasena meenub seoses oma näomaalingutega ja hiljem neist loobumisega. Kissil justkui ei oleks oma imidžit. Mulle ei meenu nende lood eriti ja mõne loo puhul ma ei julge 100% kindlusega öelda, et see nende lugu oleks. Muuseas, huumoriks paar arvamust last.fm’i Kissi leheküljelt:
pacificpablo sayd: god kiss sucks they're music is just to make money and fuck cute girls
x_Dooly_x said: i wouldnt mind making money and fucking cute girls
5. Judas Priest „You’ve Got Another Thing Coming“
Lõpuks ometi koht, mida nad väärivad. Minu lemmikud on nendelt lisaks antud tabelis viimasel kohale platseeruvale ka „Judas Rising“ ja „Heavy Metal“. Judas Priesti puhul tuleb taaskord ära mainida Rob Halfordi erakordne hääl. Ja välimus. (Millest ma olen varem juba ka juttu teinud)
4. AC/DC „Back in Black“
Ei meenu absoluutselt. Minu jaoks kindlasti mitte top 40 lugu.
3. Metallica „Master of Puppets“
Tegelikult on mul hea meel, et just see laul Metallicalt kõige kõrgemal on. Laivis kõlas just see kõige meeldejäävamalt. Minu superlemmik ja kandidaat maailma parima loo auhinnale „One“ kõlas oodatult hästi, kuid temaga jäi ikka hinge kripeldama, et äkki oleks veel kuidagi paremini saanud. Liigse ideaalsuse probleem vist.
2. Guns N’ Roses „Welcome to the Jungle“
Ahh, jälle see. No ei vääri metali tabelis teist kohta. Kui öelda Guns N’Roses, siis meenuvad „November Rain“ ja „Knockin’ on Heaven’s Door“. Ahjaa, tegelikult nad tegid kiireid lugusid ka.
1. Black Sabbath „Iron Man“
Jälle see kuldne 1971. Vähemalt on esimene koht oma positsiooni väärt. Black Sabbath lõi metali, nende lood kõlbavad ajast aega kuulata. Ozzy on legend. „Iron Mani“ kaverdas eesti metal-legend Gunnar Graps. „Iron Man“ on mõttega lugu, Sabbathi lood on üldse kõik mõttega.
Minu top 3 sisaldaks muide Black Sabbathit, Iron Maidenit ja Metallicat.
40. Judas Priest „Breaking the Law“
Esimene ehmatus, et mida teeb see laul viimasel kohal? See on ju hümn, Beavise ja Buttheadi poolt massidesse lauldud lugu. Igatahes Judas Priesti top 3-e kuuluv ja vääriks minu meelest veidi paremat kohta küll.
39. Alice Cooper „I’m Eighteen“
See on nii tüüpiline, et minu lemmikud alati kuskil lõpus kükitavad. Alice´it selles tabelis muuseas rohkem ei kohtagi, mis on jälle väga ebaõiglane. Alice’il on kõik lood head. „I’m eighteen“ 71’ aastast ei tundu mulle mingi erilise pärlina. Enamik teab tema tipploona siiski „Poisoni“, mida tõelised fännid jälle liialt üleshaibituks peavad ja pigem „Welcome to My Nightmare’i“ eelistavad. Minu isiklik lemmik on aga „Wind-up Toy“. Alice’i kodulehe andmetel tegeleb mees praegu uue plaadi lindistamisega ja juba oma vastupidavuse tõttu võiks teda veidi paremini kohelda kui eelviimane koht.
38. Accept „Balls to the Wall“
See lugu pole mulle erilist mälestust jätnud. Hüppaksin temast seetõttu ka kiiresti üle.
37. Deep Purple „Smoke on the Water“
Sellest loost meenub kõigepealt kitarririff, mida hiljem mitmetes lugudes järele tehtud. Ses mõttes kindlasti oluline lugu.
36. Slipknot „Wait and Bleed“
Üks uuem lugu ka sekka, 99’ aastast. Slipknot on kindlasti omaette fenomen, kuigi mina teda väga ei hinda. Slipknotilt meenub mulle parimana „The Shape“. Rohkem meeldib Corey Taylori teine bänd „Stone Sour“. Huumoriks niipalju, et kindlasti näeb Slipknot oma kostüümides usutavam välja kui Lordi...
35. Quiet Riot „Metal Health“
Kuidagi igav lugu. Rohkem tuntud kui „Bang Your Head“, mis põhimõtteliselt ongi kogu loo sisu.
34.Black Sabbath „Paranoid“
See lugu nii taga? Minu arvates oma lihtsuses üks nö maailma parimaid lugusid üldse. Jällegi aastast 71, mis paistab olevat üks heade lugude osas produktiivsemaid aastaid. Kahju, et ma 10 aastat hiljem sündisin...see tegi minu teekonna heade lugudeni palju konarlikumaks :)
33. Def Leppard „High’n Dry“
Leppardi vanema perioodi lugu, millega mul erilisi kokkupuuteid ei ole, „Pour Some Sugar On Me“ ja „Animal“ lähevad rohkem peale.
32. White Zombie „Thunderkiss ’65“
Selle ühe minu lemmiku jõudmine tabelisse on tegelikult täitsa üllatav. Ma ei julgeks seda muusikat isegi metali alla liigitada. Rob Zombie teeb ja tegi koos White Zombiega üsna erilist muusikat. Nagu keegi saatekülalistest mainis, et „kurat see aru saab, millest nad laulavad, aga hästi laulavad“.
31. Scorpions „Rock You Like a Hurricane“
See on selline lugu, mille kohta võib ausalt öelda, et väga ilus. Scorpionsi muusika on üldse ilus. On see meloodia või eriline hääle kaja, kuid Scorpions kuulub minu jaoks pigem „ilusa muusika“ kui metali hulka. Nad võivad ju laulda, et rokivad nagu orkaan, aga ikka teeb hinge hellaks :)
30. Faith No More „Epic“
Selle looga on mul konkreetsed mälestused. Kusagil 90’ndate alguses jooksis telekast mingi noortesaade, mida juhtis Kojamees. Seal seda lugu näidati ja mulle jubedalt meeldis. Isa arvas siis, et eks lapsele ikka meeldib selline video, kus värvid sähvivad jne. Ma mäletan, et vastasin talle, et laulja on kah armas...Selles loos on kuulda vist esimesi rap-metali mõjutusi. Muuseas, Mike Patton on siiani armas ja ka see „imelik“ muusika, mida ta tänapäeval teeb, on täitsa hea.
29. Anthrax „Caught In a Mosh“
Anthrax on selline hea autos kuulamise muusika. Tagaistmel kaasa sõitvad vanemad inimesed nihelevad närviliselt ja paluvad mõne aja pärast midagi muud kuulata (järele proovitud). Üldiselt on Anthrax selline muhe punt, minu arvates on nende muusikas tunda rohkem huumorit kui teistes sama liini bändides. Static-X on tegelikult ka üsna lõbus.
28. Marilyn Manson „The Beautiful Bodies“
Kui see lugu välja tuli ei sallinud ma Mansonit nagu kõik normaalsed pubekad. Manson hakkas mulle väga meeldima alates plaadist „The Golden Age of Grotesque“ ja sealt alates olen kuulanud ka tema varasemat loomingut. Mansoni viga (või tegelikult pluss) on selles, et tal ei ole ühtegi teistest kõrgemalseisvat hitti, pea kõik lood on head. Eriti head on Mansoni tekstid.
27. Iron Maiden „Run To The Hills“
Iron Maiden on heavy kuningas. „Run To The Hills“ on üks nende top 3 lugu. Iron Maideni teeb austusväärseks juba see, et nende tekstid sisaldavad alati mingit sügavamat mõtet. Üldise „peksa pead vastu seina“ või „tapan kõik maha“ lüürika taustal silmapaistev saavutus. Intervjuud Iron Maideni meestega on samuti alati huvitavad olnud, nad on inimesed, kellel on ka midagi öelda. Ja mu süda tilgub verd selle „üliarmsa“ Eddie kuju pärast, mis minust rahapuudusel Stockholmi metalipoodi maha jäi...
26. Sepultura „Refuse/Resist“
Brasiilia kuulsaimad pojad metali maailmas. Sepulturaga meenub ka üks naljakas lugu – nii umbes 14-aastaselt mulle selline muusika ei meeldinud. Hirmuäratav karjumine. Aga siis mängis minu „elu armastus“ raadios Sepulturat ja ma mõtlesin, et kui talle meeldib, siis peab mulle ka meeldima. Mingil hetkel avastasin, et „Roots Bloody Roots“ on täiesti kuulatav lugu, isegi hea. Aasta oli siis 1996...Igatahes on Sepultura saund selline, mida teistega lihtsalt segi ei aja.
25. Pantera „Cowboys From Hell“
Pantera tuli selle looga aastal 90. Pantera on üks kiiremaid ja vihasemaid bände, mida kuulnud olen. Lisaks Napalm Death’ile. Muuseas, samal päeval tabelisaatega oli VH1’s ka saade Pantera brutaalsest ajaloost. Väga karm bänd. „Cowboys From Hell“ pole küll see lugu, mis mulle neilt esimesena meenub, aga õnneks on ka see teine lugu tabelis tulemas.
24.AC/DC „Dirty Deeds Done Dirt Cheap“
Mitte väga minu maitse bänd, kuid kindlasti üks laiemalt populaarseid. Minu lemmikuks jääb neilt „Highway to Hell“. Enamik mäletab „Thunderstrucki“.
23. Korn „Freak on a Leash“
See on tegelikult üks nende parimaid lugusid. Ma ei tea, miks, kuid Korn liigitub minu jaoks samasse punti Linkin Parki ja muu sellisega. Tegelikult on ta vist veidi parem.
22. Metallica „Enter Sandman“
Metallica on gigant – temast on küll vist kõige rohkem räägitud, saateid tehtud jne. Osa fänne on selle menu tõttu ka bändile selja keeranud. Tegelikult on Metallica seda tähelepanu ka väärt olnud. Metallical on kümneid hitte, mis kõik peaks siin tabelis olema. „Enter Sandman“ juhib ka Metallica kuulatuimate lugude edetabelit last.fm’is „Nothing Else Matters’i“ ees, mis on minu arust Metallica kõige nö popim lugu (mis ei tähenda, et see siiski hea ei ole).
21. Guns N’ Roses „Paradise City“
Bänd, mis mulle eriti ei meeldi ja seondub pigem popiga. Nagu Tanel Padar and The Sun või Terminaator. Paar ülipoppi pisaratekiskujat ja hunnik lugusid, mida enamik „fännidest“ ei teagi. „Paradise City“ on üks nende parimaid tegelikult.
20. Twisted Sister „I Wanna Rock“
Kuidagi kahtlaselt koomiline tundus mulle see bänd. Ei ole see mulje ju üllatav kui „I Wanna Rocki“ videot vaadata. Tegelikult on Twisted Sisters väga hea. Minu lemmik on „Love is for Suckers“.
19. Alice In Chains „Man in the Box“
Appi, grunge! Tegelikult ju ei ole, aga ma ei tea miks ma Alice In Chainsi sinna kasti paigutaks. Kuidagi veniv, igav.
18. Skid Row „Slave to the Grind“
Sebastian Bach on arvatavasti kõige ilusam metalimees üldse ja Skid Rowd on koos videoga üsna raske jälgida :) Muuseas, Sebastian juhtis ka kogu tabelisaadet ja ei saa öelda, et ta palju koledamaks jäänud oli. Ei, ilus video oli :)
17. Mötley Crüe „Live Wire“
Kõik lood head, maailma ilusaim bänd. Hair metal ei ole nõme. Muuseas, mingis välismaa variandis unistuste bändist sai Tommy Lee unistuste trummariks. Nende hitt võiks olla „Girls Girls Girls“, kuid see siin tabelis muidugi esindatud ei ole. Mulle meeldib „Hell On High Heels“ vist kõige rohkem. (Ma vahtisin vahepeal 10 minutit Mötley Crüe pilte. Oehhh...)
16. Pantera „Walk“
„Are you talking to me?“, see on see Pantera lugu. Hea lugu.
15. Rage Against the Machine „Bulls on Parade“
Ei ole just eriline lemmik. Poliitiline räpp. (Mitte, et poliitiline räpp mulle alati vastumeelt oleks).
14. System of a Down „Toxicity“
Veel üks uuema aja lugu ja esitaja. Ei ole just fänn. Nende lugudes on alati pool hea ja pool halb. See osa, kus karjutakse on hea ja see osa, kus ulutakse on halb :)
13. Dio „Rainbow in the Dark“
Dio on üks originaalsema häälega mehi. Lugu on võimas ja meeldejääv. Aga Black Sabbathi lauljaks jääb minu jaoks ikkagi Ozzy.
12. Anthrax vs Public Enemy „Bring the Noise“
Kindlasti üks väljapaistvamaid lugusid just selle koostöö tõttu. Mina kuulaksin neid artiste siiski parema meelega eraldi.
11. Megadeth „Peace Sells“
David Mustaine’i hääl on samuti erakordne. Ta hääl on kuidagi brutaalne ja Megadethi lood seetõttu ka võimsad ning kurjakuulutavad. „Kill The King“ meenub esimesena.
10. Motörhead „Ace of Spades“
Lemmy hääl on „the most primal voice in metal“ nagu saates öeldi. Selline rögane hääl tegelikult :) Motörhead on ka „the loudest band in metal“. Selle väite võivad hiljem tegutsema hakanud bändid küll ümber lükata, kuid omas ajas oli Motörhead nähtus omaette. Motörhead on kiire, vihane, kuid samas sisukas. Minu jaoks on hümniks „Born to Raise Hell“ (minu teada peaks sellest olema ka versioon koos Ice-T-ga, kuid keegi peale minu ei paista seda mäletavat, seega ma ei julge ka pead anda, et ma ei eksi). Kahju, et ma laps olin kui Motörhead Tallinnas käis. Järelkajades olevat kontsert jube lõhkumine olnud.
9. Ozzy Osbourne „Crazy Train“
Ozzi Ozbourne nagu üks tore vene telekanal mulle ikka väidab. Ozzy on jälle üks parimaid hääli – selline vinguv, kuid samas sügav. „Crazy Train“ on Ozzy tunnusmeloodia, kuigi oma peamise kuulsuse saavutas ta koos Black Sabbathiga. Ega vahet pole, mõlemat pidi on hea.
8. Slayer „Raining Blood“
Slayer on oma kindla käekirjaga bänd – kiire ja äärmiselt vihane. Vihane siis just maailma peale. Seda Slayeri maailmaviha on ka kritiseeritud – täismehed kirjutavad selliseid laulusõnu nagu nad puberteedieas poisikesed oleksid. Siiski on Slayeri maailmavalu talutavam kui „miks jätsid mind, ma ju armastasin sind“ või „kord koolitrepil istudes“. Tegelikult möirgab Slayer nii kiiresti, et laulusõnu on niikuinii keeruline kuulata. Slayeri üheks plussiks on kindlasti ka see, et ostes nende plaadi võid alati kindel olla, mida saad.
7. Iron Maiden „The Number of the Beast“
Kuulus 666 sai poole oma kuulsusest vast ka selle numbri avaliku väljahõikamise eest, millest omakorda pooled valesti aru said. Tegelikult on lugu ka iseenesest hea nagu kõik Iron Maideni lood. Lisan ka seda, et Iron Maiden laivis on kordi parem stuudiosalvestustest. Iron Maiden oleks ka vist oodatuim kontsert minu jaoks.
6. Kiss „Detroit Rock City“
Kiss oli ju tegelikult täiesti tõsiseltvõetav bänd, mis aga mulle kuidagi kahtlasena meenub seoses oma näomaalingutega ja hiljem neist loobumisega. Kissil justkui ei oleks oma imidžit. Mulle ei meenu nende lood eriti ja mõne loo puhul ma ei julge 100% kindlusega öelda, et see nende lugu oleks. Muuseas, huumoriks paar arvamust last.fm’i Kissi leheküljelt:
pacificpablo sayd: god kiss sucks they're music is just to make money and fuck cute girls
x_Dooly_x said: i wouldnt mind making money and fucking cute girls
5. Judas Priest „You’ve Got Another Thing Coming“
Lõpuks ometi koht, mida nad väärivad. Minu lemmikud on nendelt lisaks antud tabelis viimasel kohale platseeruvale ka „Judas Rising“ ja „Heavy Metal“. Judas Priesti puhul tuleb taaskord ära mainida Rob Halfordi erakordne hääl. Ja välimus. (Millest ma olen varem juba ka juttu teinud)
4. AC/DC „Back in Black“
Ei meenu absoluutselt. Minu jaoks kindlasti mitte top 40 lugu.
3. Metallica „Master of Puppets“
Tegelikult on mul hea meel, et just see laul Metallicalt kõige kõrgemal on. Laivis kõlas just see kõige meeldejäävamalt. Minu superlemmik ja kandidaat maailma parima loo auhinnale „One“ kõlas oodatult hästi, kuid temaga jäi ikka hinge kripeldama, et äkki oleks veel kuidagi paremini saanud. Liigse ideaalsuse probleem vist.
2. Guns N’ Roses „Welcome to the Jungle“
Ahh, jälle see. No ei vääri metali tabelis teist kohta. Kui öelda Guns N’Roses, siis meenuvad „November Rain“ ja „Knockin’ on Heaven’s Door“. Ahjaa, tegelikult nad tegid kiireid lugusid ka.
1. Black Sabbath „Iron Man“
Jälle see kuldne 1971. Vähemalt on esimene koht oma positsiooni väärt. Black Sabbath lõi metali, nende lood kõlbavad ajast aega kuulata. Ozzy on legend. „Iron Mani“ kaverdas eesti metal-legend Gunnar Graps. „Iron Man“ on mõttega lugu, Sabbathi lood on üldse kõik mõttega.
Minu top 3 sisaldaks muide Black Sabbathit, Iron Maidenit ja Metallicat.
neljapäev, veebruar 22, 2007
Kuidas saavutada rahu maailmas
Mõte läks Peaches’e peale, kelle väidetavalt kuulsaim hitt „Fuck the Pain Away“ kõlab Jackass 2 taustaks. Miks ma seda tean? Ega ma vabatahtlikult polekski kunagi Jackassi vaadanud, kuid kuna mul sellest viisakalt loobuda ei võimaldatud, siis üritasin olukorrast parimat võtta ja elamust nautida.
Minu arvates oli filmi intrigeerivaim koht see, kus Steve-O endal õngekonksu põsest läbi surub ja seejärel haisid püüdma hüppab, söödana siis. Hoolimata sellest, et tal õnnestub tõepoolest eluohtlikku situatsiooni sattuda, on see trikk mõtlemapanev.
Me oleme kõik oma keha orjad. Minu arvates on keha ja hing (või mõistus, kuidas keegi soovib) suhteliselt eraldiseisvad asjad. Ei ole see hing alati oma kestaga rahul ja võib-olla alati ka ei sobi sinna. Igatahes on see kest meil igaühel kaelas ning me peame temast kümne küünega kinni hoidma, et mitte oma hinge/mõistust kaotada. See tähtsam ei oska kahjuks ilma kestata eksisteerida. Kas kõige selle juures ei ole mitte kõige suurem väljakutse oma kesta proovilepanek? Hing saab nii suureks, et näitab oma üleolekut ihu üle? Ma ei mõtle siin üldse enesetappu, sest see on lihtsalt kiire kesta hävitamine tegeliku eesmärgiga ka hingest lahti saada. Ma mõtlen kehast mööda vaatamist – teha midagi hoolimata sellest, et keha selle vastu valuga protesteerib.
Kunagi lapsena oli mul selline idee (idiootlik, otse loomulikult), et jube tore oleks kui inimesed valu ei tunneks ning nende keha kuidagi vigastada ei saaks – mina läheksin siis ja sõidaksin paadiga kosest alla. Praegu mõtlesin, et tegelikult võiksid inimesed surra vaid vanadusse ning igasugused füüsilised vigastused oleksid võimatud. Kas see ei muudaks mitte sõdu mõttetuiks? Ei hävitaks vägivalda? Kõik oleks tore kui me vaid robotid oleksime!
* Ma pean vist tõesti kuhugi kirja panema hoiatuse „Mitte lugeda inimestel, kes irooniat ei mõista“. A hui nad kuulavad onja...
Minu arvates oli filmi intrigeerivaim koht see, kus Steve-O endal õngekonksu põsest läbi surub ja seejärel haisid püüdma hüppab, söödana siis. Hoolimata sellest, et tal õnnestub tõepoolest eluohtlikku situatsiooni sattuda, on see trikk mõtlemapanev.
Me oleme kõik oma keha orjad. Minu arvates on keha ja hing (või mõistus, kuidas keegi soovib) suhteliselt eraldiseisvad asjad. Ei ole see hing alati oma kestaga rahul ja võib-olla alati ka ei sobi sinna. Igatahes on see kest meil igaühel kaelas ning me peame temast kümne küünega kinni hoidma, et mitte oma hinge/mõistust kaotada. See tähtsam ei oska kahjuks ilma kestata eksisteerida. Kas kõige selle juures ei ole mitte kõige suurem väljakutse oma kesta proovilepanek? Hing saab nii suureks, et näitab oma üleolekut ihu üle? Ma ei mõtle siin üldse enesetappu, sest see on lihtsalt kiire kesta hävitamine tegeliku eesmärgiga ka hingest lahti saada. Ma mõtlen kehast mööda vaatamist – teha midagi hoolimata sellest, et keha selle vastu valuga protesteerib.
Kunagi lapsena oli mul selline idee (idiootlik, otse loomulikult), et jube tore oleks kui inimesed valu ei tunneks ning nende keha kuidagi vigastada ei saaks – mina läheksin siis ja sõidaksin paadiga kosest alla. Praegu mõtlesin, et tegelikult võiksid inimesed surra vaid vanadusse ning igasugused füüsilised vigastused oleksid võimatud. Kas see ei muudaks mitte sõdu mõttetuiks? Ei hävitaks vägivalda? Kõik oleks tore kui me vaid robotid oleksime!
* Ma pean vist tõesti kuhugi kirja panema hoiatuse „Mitte lugeda inimestel, kes irooniat ei mõista“. A hui nad kuulavad onja...
neljapäev, veebruar 15, 2007
Sundkollektiviseerime kõik lapsed!
Kurb hakkas kui seda lugesin.
Kollektiviseerime kõik. Sotsialiseerime, sest muidu ei saa siin elus hakkama. Mõõdame kõiki lapsevanemaid ühe puuga ja ütleme, et kollektiiv on parem kasvataja.
Õnneks leidub seal artikli all väga häid kommentaare, mida ma siinkohal kopeerima ei hakka, kuid soovitan lugeda.
Ise olin ka kodune laps ja võin öelda, et kõik minu üldisemad teadmised ja huvid ei saanud alguse mitte kollektiivist vaid hoopis kodunt. Kooliga seoses olid esimesed mälestused üsnagi hirmutavad – kari karjuvaid lapsi, kellest õpetaja muud moodi jagu ei saanud kui üht osa teistele eelistades. Seda mäletan ka, et olin ainuke õnnetu, kes lugeda oskas ja seetõttu ebameeldivalt silma paistis. Mõnda klassikaaslast õpetati lugema veel kuuendas klassiski, mis peaks märku andma sellest, et kodusel keskkonnal on siiski märkimisväärsem toetav roll kui koolitunnil, kus mahajäänutega intensiivsemalt tegelda ei jõuta ning oskajad igavlevad.
Jah, sõltub muidugi vanematest. Minuga tegelesid kodus vanaemad, sest vanemad käisid tööl. Tänapäeval käivad vist vanaemad ka tööl, kuid sellegipoolest ei usu ma, et kõiki peresid saaks mõõta ühe puuga. Kui mul on kodus arenguks paremad võimalused, siis miks peaksin ma käima kusagil kollektiivis?
Aga kodused lapsed on ju sellised tossikesed, kes teistega võistelda ei suuda ja kellest pärast nohikud tulevad! Ma ei tea, eks ma kindlasti olin rohkem sinnapoole kalduv, kuid minu arvates on parem kui su laps on vaikne ja tegeleb oma huvidega kui see, et ta oma hüperaktiivsuses bussipeatustes laamendab ja arvukate sõpradega viina joob.
Millest see laps siis ilma jääb kui tal karja sõpru ei ole? See on sama lugu, et üksikuna kasvanud lapsed on tingimata õnnetud. Ei ole. Mina olin väga rõõmus ja arendasin manipuleerimisoskuse asemel kujutlusvõimet. Kumb neist pikemas perspektiivis kasulikum on, jääb igaühe enda otsustada.
Mul ei ole lapsi, kuid olen kindel, et suudaksin neid paremini kooliks ette valmistada kui kohustuslik koolieelne õpe. Milleks sundida laps maast madalast kollektiivi kui on teada, et ega ta sellest oma elus niikuinii ei pääse?
Kollektiviseerime kõik. Sotsialiseerime, sest muidu ei saa siin elus hakkama. Mõõdame kõiki lapsevanemaid ühe puuga ja ütleme, et kollektiiv on parem kasvataja.
Õnneks leidub seal artikli all väga häid kommentaare, mida ma siinkohal kopeerima ei hakka, kuid soovitan lugeda.
Ise olin ka kodune laps ja võin öelda, et kõik minu üldisemad teadmised ja huvid ei saanud alguse mitte kollektiivist vaid hoopis kodunt. Kooliga seoses olid esimesed mälestused üsnagi hirmutavad – kari karjuvaid lapsi, kellest õpetaja muud moodi jagu ei saanud kui üht osa teistele eelistades. Seda mäletan ka, et olin ainuke õnnetu, kes lugeda oskas ja seetõttu ebameeldivalt silma paistis. Mõnda klassikaaslast õpetati lugema veel kuuendas klassiski, mis peaks märku andma sellest, et kodusel keskkonnal on siiski märkimisväärsem toetav roll kui koolitunnil, kus mahajäänutega intensiivsemalt tegelda ei jõuta ning oskajad igavlevad.
Jah, sõltub muidugi vanematest. Minuga tegelesid kodus vanaemad, sest vanemad käisid tööl. Tänapäeval käivad vist vanaemad ka tööl, kuid sellegipoolest ei usu ma, et kõiki peresid saaks mõõta ühe puuga. Kui mul on kodus arenguks paremad võimalused, siis miks peaksin ma käima kusagil kollektiivis?
Aga kodused lapsed on ju sellised tossikesed, kes teistega võistelda ei suuda ja kellest pärast nohikud tulevad! Ma ei tea, eks ma kindlasti olin rohkem sinnapoole kalduv, kuid minu arvates on parem kui su laps on vaikne ja tegeleb oma huvidega kui see, et ta oma hüperaktiivsuses bussipeatustes laamendab ja arvukate sõpradega viina joob.
Millest see laps siis ilma jääb kui tal karja sõpru ei ole? See on sama lugu, et üksikuna kasvanud lapsed on tingimata õnnetud. Ei ole. Mina olin väga rõõmus ja arendasin manipuleerimisoskuse asemel kujutlusvõimet. Kumb neist pikemas perspektiivis kasulikum on, jääb igaühe enda otsustada.
Mul ei ole lapsi, kuid olen kindel, et suudaksin neid paremini kooliks ette valmistada kui kohustuslik koolieelne õpe. Milleks sundida laps maast madalast kollektiivi kui on teada, et ega ta sellest oma elus niikuinii ei pääse?
esmaspäev, veebruar 12, 2007
Ma teile kirjutan
Oma elust saab kirjutada mitut moodi. Üks võimalus on kõik otse ära rääkida, et see ütles seda ja tegi toda. Teine võimalus on otsida mingi üldisem nimetaja ja asjast nimesid nimetamata kokkuvõte teha. Kui seda üldisemat mõtet ei leia, siis polegi ehk põhjust täpset sündmuste käiku ette kanda? Enamikel kohtumistel ja käikudel ju tegelikult seda polegi – seega puudub neil minu jaoks ka jäädvustamistähtsus. Või siis on tähtsus niivõrd siseringiline, et kõrvaltvaatajale jääks kõik asjaosalisi ja ajalugu tundmata niikuinii arusaamatuks. Viimasel juhul tuleks ka kindlasti nimesid nimetada. No kasvõi selleks, et hetkel sündmusest kõrvale jäänud siseringlased sellest osa saaksid. Mul puudub selline tugev sisering, kes alati üksteise tegemistest ülevaadet omab, seega puudub mul ka vajadus kedagi kõigest toimuvast informeerida.
Mina ja mulle lähedalseisvad inimesed oleksid arvatavasti pigem ebameeldivalt üllatunud kui oma nime kusagilt eluprotokollist leiaksid. No mõni mu väga hea tuttav on ses suhtes lausa paranoiline – sinu isik ei tohi kusagil tuvastatav olla ega kellegagi seostatud. Kes teab, kes selle infoga midagi teha oskab. Minule näiteks ei meeldi ennast kusagilt tuttavate pildialbumist leida – kes on luba küsimata mu juhmi näoga kusagile üles riputanud? Jah, sinu arvates nägin ma kindlasti igati tore välja…
Muidugi võiksin ma anonüümselt kirjutada ja kõik ülejäänud tegelased varjunimedega varustada, aga see oleks kuidagi igav. Keda ikka huvitab mingi anonüümse Malle elu? Mina ei loe kunagi mulle võõrase inimeste elust, sest kõige mõistmiseks peaksin ma endale selgeks tegema kõigi asjaosaliste suhted ja tegelikult meenutaks lõpptulemus ikkagi keskmist seebiseriaali. Päris kronoloogilist eluülevaadet võin lugeda ainult mulle tuttavate inimeste kohta huvist, et mis neist siis ka saanud on. Elu on elu, seisukohad ja mõtted on intrigeerivamad. See on muidugi väga subjektiivne arvamus. Kunagi lugesin kellegi arvamust, et kõige huvitavamad on just lihtsa, naturaalse elu kirjeldused.
Mina kardan tõelisi tundeid arvutiekraanil. Õpetati ju juba lapsepõlves, et tunded, mis kõigile nähtavad, hävivad kiiresti. Siiamaani on meeles üks kurb lugu staarikesest, kes oma uue kallimaga ajakirjakaanel poseeris, kuid piltide ilmumise ajaks juba temast lahku oli läinud. Ta vist lausa jäeti maha – ma kujutan ette, et leheputkades pilte nähes võis inimesel päris valus olla.
Mõtted ja seisukohad saavad õnneks ainult siis haiget teha kui sa neis valetad.
Mina ja mulle lähedalseisvad inimesed oleksid arvatavasti pigem ebameeldivalt üllatunud kui oma nime kusagilt eluprotokollist leiaksid. No mõni mu väga hea tuttav on ses suhtes lausa paranoiline – sinu isik ei tohi kusagil tuvastatav olla ega kellegagi seostatud. Kes teab, kes selle infoga midagi teha oskab. Minule näiteks ei meeldi ennast kusagilt tuttavate pildialbumist leida – kes on luba küsimata mu juhmi näoga kusagile üles riputanud? Jah, sinu arvates nägin ma kindlasti igati tore välja…
Muidugi võiksin ma anonüümselt kirjutada ja kõik ülejäänud tegelased varjunimedega varustada, aga see oleks kuidagi igav. Keda ikka huvitab mingi anonüümse Malle elu? Mina ei loe kunagi mulle võõrase inimeste elust, sest kõige mõistmiseks peaksin ma endale selgeks tegema kõigi asjaosaliste suhted ja tegelikult meenutaks lõpptulemus ikkagi keskmist seebiseriaali. Päris kronoloogilist eluülevaadet võin lugeda ainult mulle tuttavate inimeste kohta huvist, et mis neist siis ka saanud on. Elu on elu, seisukohad ja mõtted on intrigeerivamad. See on muidugi väga subjektiivne arvamus. Kunagi lugesin kellegi arvamust, et kõige huvitavamad on just lihtsa, naturaalse elu kirjeldused.
Mina kardan tõelisi tundeid arvutiekraanil. Õpetati ju juba lapsepõlves, et tunded, mis kõigile nähtavad, hävivad kiiresti. Siiamaani on meeles üks kurb lugu staarikesest, kes oma uue kallimaga ajakirjakaanel poseeris, kuid piltide ilmumise ajaks juba temast lahku oli läinud. Ta vist lausa jäeti maha – ma kujutan ette, et leheputkades pilte nähes võis inimesel päris valus olla.
Mõtted ja seisukohad saavad õnneks ainult siis haiget teha kui sa neis valetad.
teisipäev, veebruar 06, 2007
Eestlane ei oska inglise keelt?
Lugesin mõni päev tagasi reisiblogist, et kellegi Ahmedi arvates ei oska eestlased eriti inglise keelt. Ahmed Ahmediks eks, kuid eile teatas mulle sedasama ka rootslasest tööandja, kes päris mitu korda Eestis käinud on.
Ja tõesti - paljud meist saavad sorava vestlusega hakkama? Mina kasutan inglise keelt pea igapäevaselt, kuid ikka tuleb ette olukordi, kus mõni sõna lihtsalt ei tule meelde. Mujalt pärit inimeste juures olen seda väga harva tähele pannud. Seda rootslast on kindlasti kõige rohkem mõjutanud teenindajad, kes tõepoolest inglise keelega kohe kuidagi toime ei tule. Ei ole veel kohanud kohta, kus teenindaja minu poole ei pöörduks, et teie ju räägite eesti keelt, mis ta ütles nüüd? Olen seda rootslasele põhjendanud nii, et teenindaja ongi Eestis mitte kõige kõrgemalt haritud inimene, tal ei ole kõrharidust ja ta töötab kooli kõrvalt. Kuigi jah - ülikoolis ei õpetatud mulle sõnagi inglise keelt, sest leiti, et ülikooli astujal peaks see ammu soravalt suus olema. Usun siiski, et ka enamikul teenindajatest on keskharidus - seega nad on mitu aastat mitu korda nädalas inglise keelt õppinud. Kas meil õpetatakse kuidagi valesti? Tähelepanu on rohkem kirjutamisel ja grammatikal kui vestlusoskuse arendamisel? Ma ei tea - ei ole see grammatikagi meil nii hiilgav ja vestlusoskust päris ilma selleta ei õpeta ka.
Miks siis tundub mulle, et n Rootsis suudab pea igaüks minuga soravalt inglise keelt rääkida? On ju ka nende emakeel teine ning nad ei ole sunnitud inglise keelt oma maal sugugi rohkem rääkima kui meie. Ka immigrantidele õpetatakse seal rootsi keel ruttu selgeks - päris karmi ajakavaga nagu teada sain, muide. Keeleõpet toetab 100% riik ning selle ajal tööl käia pole võimalik - aega lihtsalt ei jätku, sest päevad mööduvadki koolis.
Olen rohkem kuulnud seda, et eestlased on uhked oma keeleoskuse üle ning saavad igalpool hakkama. Miks siis mõni välismaalane peab eestlase tunnuseks just keeleoskuse puudumist?
Vanemate inimeste puudulik inglise keel on mõistetav, kuid noored, kes peaks olema üles kasvanud arvuti ja ingliskeelsete filmidega? "Ma oskan ainult ropendada ja seda ka valesti" ütles üks mu tuttav.
Teiselt poolt räägitakse emakeeleoskuse ähvardavast vähenemisest. Äkki ongi keskmine eestlane kuidagi verbaalselt võimetu? Kõlbab mõisapõllule kündma, kuid kooliharidusest pole ta puhul suuremat kasu. Muidugi mitte, eks. Loodetavasti ei näe meid sellistena ka teised.
Ja tõesti - paljud meist saavad sorava vestlusega hakkama? Mina kasutan inglise keelt pea igapäevaselt, kuid ikka tuleb ette olukordi, kus mõni sõna lihtsalt ei tule meelde. Mujalt pärit inimeste juures olen seda väga harva tähele pannud. Seda rootslast on kindlasti kõige rohkem mõjutanud teenindajad, kes tõepoolest inglise keelega kohe kuidagi toime ei tule. Ei ole veel kohanud kohta, kus teenindaja minu poole ei pöörduks, et teie ju räägite eesti keelt, mis ta ütles nüüd? Olen seda rootslasele põhjendanud nii, et teenindaja ongi Eestis mitte kõige kõrgemalt haritud inimene, tal ei ole kõrharidust ja ta töötab kooli kõrvalt. Kuigi jah - ülikoolis ei õpetatud mulle sõnagi inglise keelt, sest leiti, et ülikooli astujal peaks see ammu soravalt suus olema. Usun siiski, et ka enamikul teenindajatest on keskharidus - seega nad on mitu aastat mitu korda nädalas inglise keelt õppinud. Kas meil õpetatakse kuidagi valesti? Tähelepanu on rohkem kirjutamisel ja grammatikal kui vestlusoskuse arendamisel? Ma ei tea - ei ole see grammatikagi meil nii hiilgav ja vestlusoskust päris ilma selleta ei õpeta ka.
Miks siis tundub mulle, et n Rootsis suudab pea igaüks minuga soravalt inglise keelt rääkida? On ju ka nende emakeel teine ning nad ei ole sunnitud inglise keelt oma maal sugugi rohkem rääkima kui meie. Ka immigrantidele õpetatakse seal rootsi keel ruttu selgeks - päris karmi ajakavaga nagu teada sain, muide. Keeleõpet toetab 100% riik ning selle ajal tööl käia pole võimalik - aega lihtsalt ei jätku, sest päevad mööduvadki koolis.
Olen rohkem kuulnud seda, et eestlased on uhked oma keeleoskuse üle ning saavad igalpool hakkama. Miks siis mõni välismaalane peab eestlase tunnuseks just keeleoskuse puudumist?
Vanemate inimeste puudulik inglise keel on mõistetav, kuid noored, kes peaks olema üles kasvanud arvuti ja ingliskeelsete filmidega? "Ma oskan ainult ropendada ja seda ka valesti" ütles üks mu tuttav.
Teiselt poolt räägitakse emakeeleoskuse ähvardavast vähenemisest. Äkki ongi keskmine eestlane kuidagi verbaalselt võimetu? Kõlbab mõisapõllule kündma, kuid kooliharidusest pole ta puhul suuremat kasu. Muidugi mitte, eks. Loodetavasti ei näe meid sellistena ka teised.
Tellimine:
Postitused (Atom)