Teate küll ju seda tunnet, et olete enda meelest ilmselt kuidagi läbi eksituse täiskasvanutemaailma sattunud ja eeldate, et kohe-kohe teid paljastatakse ning avastatakse, et tegelikult olete ikkagi üks totter teismeline, kes ei tea asjadest ööd ega mütsi ning teid pagendatakse tagasi keskkooli, kus teie õige koht olema peaks? Minuga nüüd nii juhtuski, et mind paljastati. Saabus kiri, millega anti teada, et meie ettevõtet tuleb külastama Tööinspektsioon ning tahab näha hunnikut dokumente, mis igas normaalses ettevõttes olemas peaks olema. Loomulikult olin ma neist ähmaselt kusagilt kuulnud, aga kuna meil on ju selline teismeliste punt siin, siis...Esimene mõte oli maa alla kaduda ja lihtsalt oodata, et torm mööda läheks. Teine mõte oli helistada issile ja küsida, mida ma nüüd tegema peaks. Mõlemad väga täiskasvanulikud lahendused, eks. Eile saadi mind siis ka telefoni teel kätte ja õnneks oli teisel pool väga sõbraliku häälega onu, kes lohutas, et eks me teeme kõigepealt ettekirjutused ja siis seame tähtajad, milleks puudused likvideeritud saaks, seda kõike ilma minupoolse infota, et üldse mingeid puudusi esineks. Ema üritas mind samuti veenda selles, et enamik neid dokumente on mõttetu paberimäärimine ning suur osa neist pole isegi kohustuslikud. Internet andis muidugi hiljem vastuse, et tegelikult ikka on. Mingid asjad sain juba korda aetud ka, mingite asjade osas tuleb kindlasti leppida ettekirjutusega.
Mis on aga peamine probleem - kes tegelikult vastutama peaks? Kelle ülesanne nende teemadega tegelemine ettevõttes üldse on? Juhatus on meil kaugel eemal ja nemad meie asjadesse eriti ei sekku. L. sai alles hiljuti juhatuse ainsaks kohalikuks liikmeks, aga kuna tema tegeleb tööprotsessidega, siis üldiste küsimustega ta end vaevanud pole. Minu ametinimetus on aga kontori juhataja ja L. leidis, et töötajatega seotud asjad peaks minu rida olema. Samas ei ole mul iialgi olnud mingit ametijuhendit ning ka see ametinimetus on lihtsalt suusõnaliselt määratud. Kas ma oleks ise pidanud initsiatiivi haarama, endale tööjuhendi ja ülesanded määrama, ise endale tööülesanded mõtlema? Ilmselt oleks, aga noh, ma olen ju laisk ja initsiatiivitu inimloom. Ma oleks siit ammu läinud, kui ma teistsugune oleks. Ma haaran härjal sarvist siis, kui enam midagi muud üle ei jää, nagu praegu, aga muul ajal ma leian, et kui ma olen palgatöötaja ja mul on kusagil mingi ülemus, siis tema annab mulle käsud kätte, mida ma tegema peaks. Jah, ma saan aru, see on nii keskkool. Teisalt olen ma ju rahul sellega, et meil pole tohutult hierarhiline organisatsioon, kus kõik käib mööda käsuliini. Ideaalis ma toimetakski oma ülesannete kallal ise, aga ma tahaks, et keegi mulle need ülesanded ikkagi annaks. No nagu koolis, jah. Ega ma ei istu ju tööl, käed rüpes ka, tegelen igapäevaselt tavalise tootmisprotsessiga - on kliendid, on tellimused, need saavad täidetud jne aga kõik muu, mis organisatsiooni üldist toimimist puudutab...Noh, see on kuidagi abstraktne ja kuna keegi käsku andnud ei ole, ei ole ma ka süüvinud õigusaktidesse, et mis siis ühel organisatsioonil kõik olemas olema peaks. Loomulikult on meil töölepingud ja kõik selline "oluline" värk ja sellega ma olen ka tegelenud, aga igasugu keskkonna riskianalüüsid, töötajate tervisekontrollid jms., ei ole tegelenud jah. Olen süüdi. Ei ole ju probleeme olnud, töötajad on saanud kompensatsiooni näiteks prillide ostul, töökeskkond on kaasaegne jne, aga see kõik on tulnud jooksvalt, mitte spetsiaalselt mingeid kirjalikke plaane järgides.
Ma tunnen nüüd, et ma olen täielik häbiplekk. Samas ma tunnen ka trotsi, sest hetkel olen ma ju ainuke, kes selle inspektsiooni teemaga üldse tegelema on hakanud, L. juhatuse liikmena, kellele kiri kõigepealt suunatud oli, ei teinud ju üldse midagi, lihtsalt näitas mulle, et näe, sihuke asi tuli. Inspektsiooni töötaja külaskäigu ajaks kavatseb ta üldse jalga lasta. Eks ma siis teen kutsikasilmad pähe ja volksutan ripsmeid, et oi, ma alles tulin titapuhkuselt ja pole jõudnud tegeleda. Vanduda tahaks.
Ma saan aru ka, et nüüd, kus ma oma saamatuse Internetti laiali laotan, ei võta keegi mind enam kunagi tööle, aga no mul on vaja seda teema läbinämmutamist. Eile seletasin Minile, aga ütleme, et ta ei paistnud hästi pointi jagavat.
Muuseas, eile oli üldse kummaline päev. Nimelt helistati mulle 3 korda tundmatutelt numbritelt - autokindlustus, Tööinspektsioon ja hambaarst ning alles õhtul meenus mulle, et käisin ju nädalaid tagasi PAP testil ning arst lubas eile helistada, kui miskit pahasti on. Hea, et see mulle alles õhtul meenus, muidu oleksin iga tundmatu numbri puhul südari saanud. Kas kogu see kaelasadanud saast oli vastukaaluks selle eest, et mul vähemalt mingit kasvajat ei olnud? Sel juhul peab ilmselt tänulik olema.
* Mis aasta, sügisel saab 10 aastat juba laisk ja initsiatiivitu olemist.
neljapäev, oktoober 22, 2015
kolmapäev, oktoober 21, 2015
Mida mees arvab?
Nii nagu õiget eestlast huvitab see, mida elevant temast arvab, huvitab õiget naist see, mida temast iga ettejuhtuv meesisend arvab ning kuidas olla nii, et see arvamus ikka võimalikult positiivne oleks. Selle südamesoovi täitmiseks avaldab pea iga endast ja lugejaist lugupidav naisteajakiri artikleid stiilis "Mida arvab mees?" Ema tassis mulle jälle ühe suure hunniku neid kohutavaid üllitisi ette ja eks ma siis süvenesin veidi. Võtame sellise eksistentsiaalse teema nagu "Mis mehi naiste juures kõige rohkem häirib?" Südamevärinal avan artikli, äkki, jumal hoidku, olen minagi mõnes kohutavas patus süüdi ja kogu meessugu on end minust häirituna tundnud? Kes need meestest arvamusliidrid meil siis on - tavaliselt on need mingid modellivälimusega ja Miki-Hiire naeratusega noormehed, infoks juures Kalle (23) investeerimispankur või Heiki (21) juhatuse liige. Soovmõtlemine soovmõtlemiseks, aga see on ju ometi läbinähtav? Ausalt lisatakse juurde seegi, et fotode allikas on Shutterstock. Huvitav, kas need Johnid ja Davidid on tegelikult ka nõus, et nende näolappi kusagil kolkas Kallede ja Heikide pähe esitatakse? Mustanahalist Vellot veel ette tulnud ei ole, aga küllap ka see varsti normaalsuseks saab. No nagu need seksi tutvumisportaalid, mis pakuvad, et "meet the local girls" ning naabritüdrukuna ilmub sinu ette mustanahaline Jennifer või kahtlaselt asiaatliku välimusega Ling. Nägu näoks, huvitav, kust pärineb see tekst, mis fotode all on? Üldiselt on see selline stereotüüpne jutt stiilis "mind häirib kui naine meigib ennast selleks, et prügipange välja viia" või "mulle ei meeldi kui naine kogu aeg uurib, et millest ma mõtlen". Kusjuures siis, kui mõnikord on mõni naisteajakiri kellegi kohaliku kuulsuse kätte saanud ja teda samade küsimustega pinnima hakkab, on vastuseks enamasti poliitiliselt korrektsed (ja tegelikult ka palju loogilisemad) vastused stiilis "ma ei tea, ei olegi sellist asju, kõiki naisi ei saa ühtmoodi hinnata". Ma kahtlustan, et nende "saa teada, mida mehed tegelikult arvavad"-artiklitega treenis oma loovust lihtsalt seesama naisajakirjanik, kelle nimi artikli all figureeris. Või mis veel hullem ja tegelikult isegi loogilisem - tegemist on lihtsalt tõlkeartikliga. Ma lihtsalt küsiks, et mis selle kõige mõte on? Mida mõtles see ajakirjanik, kes sellise üllitise valmis treis? Tundis ta, et tegi nüüd tohutu teene kõigile naistele, kes lõpuks ometi enda kohta tõe teada saavad? Miks on sellisele saastale vaja paberit raisata?
Tegelikult meenus mulle hoopis mu enda pettus ning see, et inimeste tegeliku arvamuse teada saamine ongi kohutavalt okkaline tee ning lihtsam on kõik ise välja mõelda. Nimelt pidin ülikooliajal osalema valimisküsitluses - sind saadetakse kuhugi kolkakülla inimeste uste taha koputama, et saada statistikat selle kohta, millised poliitilised eelistused kellelgi on. Vaja oli vist umbes 20 inimese arvamust. Johhaidii! Ma arvasin, et kerge ots, mis see siis ära ei ole, ühe õhtuga teen ära. No kui juba pimedaks hakkas minema ja ma alles kuuenda ukse peale koputasin, hakkas entusiasm kergelt üle minema. Enamasti viitsisid minuga rääkida vanainimesed, sest ometi tuli keegi, kes neid kuulata tahtis! Ei hoolinud nad väga minu küsimustest vaid patrasid ikka seda, mis endal rohkem südamel. Enamik üritas hoopis minult välja pinnida, millised on minu poliitilised eelistused ning siis selle põhjal kas vennastuda või mind ümber pöörama hakata. Peale esimest õhtut sai mul siiber ning mõtlesin oma küsitletavad lihtsalt välja. See oli hoopis põnevam, inspireerivam ja lõbusam kui päris inimeste kuulamine! Mõned tüübid olid mul sellised stereotüüpsed a la veendunud keskerakondlasest pensionär või isamaaliselt meelestatud noor lastega pere, sekka sai lisatud ka mõned põnevamad persoonid nagu näiteks valimisi ignoreeriv anarhist jne. Kõike sellistes proportsioonides nagu valimisküsitlused tavaliselt näitavad. Mis teie arvasite, kuidas statistikat tehakse siis?
Tegelikult meenus mulle hoopis mu enda pettus ning see, et inimeste tegeliku arvamuse teada saamine ongi kohutavalt okkaline tee ning lihtsam on kõik ise välja mõelda. Nimelt pidin ülikooliajal osalema valimisküsitluses - sind saadetakse kuhugi kolkakülla inimeste uste taha koputama, et saada statistikat selle kohta, millised poliitilised eelistused kellelgi on. Vaja oli vist umbes 20 inimese arvamust. Johhaidii! Ma arvasin, et kerge ots, mis see siis ära ei ole, ühe õhtuga teen ära. No kui juba pimedaks hakkas minema ja ma alles kuuenda ukse peale koputasin, hakkas entusiasm kergelt üle minema. Enamasti viitsisid minuga rääkida vanainimesed, sest ometi tuli keegi, kes neid kuulata tahtis! Ei hoolinud nad väga minu küsimustest vaid patrasid ikka seda, mis endal rohkem südamel. Enamik üritas hoopis minult välja pinnida, millised on minu poliitilised eelistused ning siis selle põhjal kas vennastuda või mind ümber pöörama hakata. Peale esimest õhtut sai mul siiber ning mõtlesin oma küsitletavad lihtsalt välja. See oli hoopis põnevam, inspireerivam ja lõbusam kui päris inimeste kuulamine! Mõned tüübid olid mul sellised stereotüüpsed a la veendunud keskerakondlasest pensionär või isamaaliselt meelestatud noor lastega pere, sekka sai lisatud ka mõned põnevamad persoonid nagu näiteks valimisi ignoreeriv anarhist jne. Kõike sellistes proportsioonides nagu valimisküsitlused tavaliselt näitavad. Mis teie arvasite, kuidas statistikat tehakse siis?
teisipäev, oktoober 20, 2015
Hulluks kassinaiseks kasvamine
Tõde on ikka see, et kirjutama ajab ainult trots, sest tegelikult tahtsin juba varem oma numminupi-pisitrulla-kukununnu kiisukesest pikema posti teha, aga lõpuks oli ikkagi Rentsi kommentaar kassiomanike teemal see, mis ajendi andis. No et ikka veenda üldsust selles, et kassiomanikud ei ole üldse nii hullud kui mittekassiomanikud neid näevad. Sest minu tiburull on ju niiiii numps! Ehk siis juba ette läbikukkunud sooritus.
Ok, tegelikult on nii, et ma tõepoolest imestan, kuidas ma olen suutnud enamuse oma elust ära raisata ilma kassita elades, kuid suurem osa tuttavaid küsib iga kord kohtudes kavala näoga, et noh, olete juba kassist pasteedi teinud või? Ilmselt on meil kassiga lihtsalt vedanud (ja tal pole veel esimest jooksuaega olnud ka), sest ta on tõeliselt mõistlik loomake meil. Et kõigepealt ikka negatiivsest rääkida siis, jah, hommikul võiks ta täpselt pool tundi kauem magada, aga nagu ma aru olen saanud, siis on üldse hea see, kui kass kogu öö põõnab. Nädalavahetusel käisime aga kontserdil, lapsi kodus ei olnud ja pühapäeva hommikul ei alustanudki kass oma kisa kell seitse nagu tal kombeks, ehk siis ilmselt kisab ta ainult seetõttu, et tal tekib kohutav igatsus nende kahe pisikese inimese järele, kelle magamistoa uks hommikuti kinni on. Laste tuppa ei saa teda aga lasta, sest tal on komme teki all olevate jalgadega mängida ning ilmselt ajaks ta lapsed niimoodi üles. Teine ebameeldiv hobi on kassil veel, nimelt ta armastab üht ainust lille, mis mul pea kõige kaunimalt vohab, või noh, nüüdsest vohas, sest kass on käinud seda oma kümme korda rüüstamas. Ükski teine lill kassi absoluutselt ei huvita. Teooria sellest, et kahepoolne teip kassi lillepotist eemal hoiab, ei pea sugugi paika. Samuti aitab veeprits vaid kassi lille küljest lahti saada, mitte aga teda sealt ka edaspidi eemal hoida. Ainuke, mis aitab, on füüsiline barjäär, aga no ikka ununeb toa uks vähemalt korra nädalas lahti.
Muus osas on kass tõeline armas kaisuloomake. Vähemalt täiskasvanute jaoks, kes aduvad ära, millal kassil kaisutamisest siiber saab. Lapsi ta vahest ikka hoiatab kerge hammustamise abil, enamasti millegipärast just Minit, kes on nii solvunud, et teda kui kassi ametlikku maaletoojat kõige enam vaenatakse. Mikro võib rahulikult kassi padjana kasutada, too võtab lihtsalt Mikro pea ümbert käppadega kinni ja kukub ta nägu lakkuma. Jube imelik oli see kassi lakkumine algul, kassi keel on ikka nii kare, et ma ehmatasin kõigepealt ära, et nüüd vist hammustas, aga ei, limpsis hoopis.
Kass on mõnus laisk loom, keda silitada ja kes siis, kui juhtun kodus tööd tegema, heidab end väljakutsuvalt kõrvaltoolile pikutama, et no vaata, kui hea elu mul on, ainult põõna ja mõnule, sina loll, pead tööd tegema. Üldiselt kass ainult sööb ja magab, mõnikord käivad tal hullutuurid ka peal, siis ta lihtsalt tormab kõrvad lidus ühest toast teise, aga no kellel meist siis hooge peal ei käiks. Ööund magab kass meie voodis otse loomulikult. Teate, kui hea tunne on, kui selline pehme karvapall sulle külje alla poeb või oma pisikeste jalakestega sulle seljamassaaži teeb? Üldse on ta selline äärmiselt inimlembene tegelane, omaette olla ei taha vaid liigub alati sinna magama, kus mõni inimene on ning annab oma lähenemisest märku valju nurrumisega. Ma polnud seda enne kohanud, et kass lihtsalt niisama, ilma paitamata nurruma hakkab, aga seda ta teeb ja hästi kõvasti. Ilmselt sordiviga.
Boonus on kassi puhul veel see, et temaga saab süümepiinadeta infantiilset ila ajada ilma, et ta selle peale hammustaks nagu lapsed ja mees tegema kipuvad. "Kes on emme kullapai titatibu? Ah, kes on emme musipall? Pluti-pluti, küll sa oled nunnukene! Emme silmaterakene!"
Pildistada on kassi üle ootuste raske, sest ta on pidevas liikumises ja isegi magavana suudab ta fotole udune jääda. Pealegi pole ta mul üldse fotogeeniline ka - päriselt läigib ta kasukas väga kaunilt, mitte ei ole selline hallikas-must tuust ning üldse näeb ta fotodel kuidagi niru välja, tegelikult on ta pidevalt olnud kaalukõvera maksimumpiiri peal.
Aga mõned pildid siis ikkagi:
Pisi-Tommy paar nädalat tagasi. Praegu tundub ta juba poole suurem.
Karga kohe kaamerasse!
Karpides magada meeldib, aga ainult sellistes, mis pealt lahti. Mini hoolega meisterdatud kinnine kassikoobas ei sobi.
Inimesed, toitke mind! Titetoolis on raudselt veidi puru, mida näljaajal nosida.
Aknalaual on hea magada. Kaktustest manööverdan mööda, sest need mulle ei maitse.
Ok, tegelikult on nii, et ma tõepoolest imestan, kuidas ma olen suutnud enamuse oma elust ära raisata ilma kassita elades, kuid suurem osa tuttavaid küsib iga kord kohtudes kavala näoga, et noh, olete juba kassist pasteedi teinud või? Ilmselt on meil kassiga lihtsalt vedanud (ja tal pole veel esimest jooksuaega olnud ka), sest ta on tõeliselt mõistlik loomake meil. Et kõigepealt ikka negatiivsest rääkida siis, jah, hommikul võiks ta täpselt pool tundi kauem magada, aga nagu ma aru olen saanud, siis on üldse hea see, kui kass kogu öö põõnab. Nädalavahetusel käisime aga kontserdil, lapsi kodus ei olnud ja pühapäeva hommikul ei alustanudki kass oma kisa kell seitse nagu tal kombeks, ehk siis ilmselt kisab ta ainult seetõttu, et tal tekib kohutav igatsus nende kahe pisikese inimese järele, kelle magamistoa uks hommikuti kinni on. Laste tuppa ei saa teda aga lasta, sest tal on komme teki all olevate jalgadega mängida ning ilmselt ajaks ta lapsed niimoodi üles. Teine ebameeldiv hobi on kassil veel, nimelt ta armastab üht ainust lille, mis mul pea kõige kaunimalt vohab, või noh, nüüdsest vohas, sest kass on käinud seda oma kümme korda rüüstamas. Ükski teine lill kassi absoluutselt ei huvita. Teooria sellest, et kahepoolne teip kassi lillepotist eemal hoiab, ei pea sugugi paika. Samuti aitab veeprits vaid kassi lille küljest lahti saada, mitte aga teda sealt ka edaspidi eemal hoida. Ainuke, mis aitab, on füüsiline barjäär, aga no ikka ununeb toa uks vähemalt korra nädalas lahti.
Muus osas on kass tõeline armas kaisuloomake. Vähemalt täiskasvanute jaoks, kes aduvad ära, millal kassil kaisutamisest siiber saab. Lapsi ta vahest ikka hoiatab kerge hammustamise abil, enamasti millegipärast just Minit, kes on nii solvunud, et teda kui kassi ametlikku maaletoojat kõige enam vaenatakse. Mikro võib rahulikult kassi padjana kasutada, too võtab lihtsalt Mikro pea ümbert käppadega kinni ja kukub ta nägu lakkuma. Jube imelik oli see kassi lakkumine algul, kassi keel on ikka nii kare, et ma ehmatasin kõigepealt ära, et nüüd vist hammustas, aga ei, limpsis hoopis.
Kass on mõnus laisk loom, keda silitada ja kes siis, kui juhtun kodus tööd tegema, heidab end väljakutsuvalt kõrvaltoolile pikutama, et no vaata, kui hea elu mul on, ainult põõna ja mõnule, sina loll, pead tööd tegema. Üldiselt kass ainult sööb ja magab, mõnikord käivad tal hullutuurid ka peal, siis ta lihtsalt tormab kõrvad lidus ühest toast teise, aga no kellel meist siis hooge peal ei käiks. Ööund magab kass meie voodis otse loomulikult. Teate, kui hea tunne on, kui selline pehme karvapall sulle külje alla poeb või oma pisikeste jalakestega sulle seljamassaaži teeb? Üldse on ta selline äärmiselt inimlembene tegelane, omaette olla ei taha vaid liigub alati sinna magama, kus mõni inimene on ning annab oma lähenemisest märku valju nurrumisega. Ma polnud seda enne kohanud, et kass lihtsalt niisama, ilma paitamata nurruma hakkab, aga seda ta teeb ja hästi kõvasti. Ilmselt sordiviga.
Boonus on kassi puhul veel see, et temaga saab süümepiinadeta infantiilset ila ajada ilma, et ta selle peale hammustaks nagu lapsed ja mees tegema kipuvad. "Kes on emme kullapai titatibu? Ah, kes on emme musipall? Pluti-pluti, küll sa oled nunnukene! Emme silmaterakene!"
Pildistada on kassi üle ootuste raske, sest ta on pidevas liikumises ja isegi magavana suudab ta fotole udune jääda. Pealegi pole ta mul üldse fotogeeniline ka - päriselt läigib ta kasukas väga kaunilt, mitte ei ole selline hallikas-must tuust ning üldse näeb ta fotodel kuidagi niru välja, tegelikult on ta pidevalt olnud kaalukõvera maksimumpiiri peal.
Aga mõned pildid siis ikkagi:
teisipäev, oktoober 13, 2015
Ultrabeib arvab
Minule, ja ilmselt enamikule sattus see karikatuur ette eraldiseisvana, kontekstist välja rebituna ja seesugusena põhjustas see esmapilgul tõesti wtf? emotsiooni. Pigem aga selles osas, et mis mõttes leiab beibesid kõige rohkem juura- ja majandusteaduskonnast? Kohe päriselt ülikool ise reklaamib ennast sellega välja? Sellele, et neid beibesid leiab, ei vaidle üldse vastu. Mu meelest aga läks kogu see protest veidi vales suunas. Mind pani imestama hoopis see, et mismõttes tuuakse välja 7 stereotüüpi ja kõigest 1 neist on naine - TÜ-s kokku on naisi ju suisa 66%. Ok, paar välja toodud tüüpi on sootud, vähemalt minu treenimata silmale. Ja mis mind tegelikult häirima jäi, oli see, kuidas taaskord, kui mehed sellele faktile tähelepanu pöörasid, et enamik stereotüüpe käis hoopis nende kohta, tuli kärmelt vastuseks, et ei-ei, oluline on vaid naiste steretüübistamine. Ma ei ole selle koha pealt vist feminist vaid pigem võrdõiguslane. Näiteks "elupõletaja" on ju selgelt solvav meestele - "kodutöödega aitavad abivalmis kursaõed" - ahsoo, mehed on nii lollid, et käivad ülikoolis vaid õppelaenu eest joomas ja läbi veavad neid usinad kursaõed? Mu meelest on stereotüübid ja igasugu klikimagnetitest nimekirjad üldiselt tobedad. Nalja vastu pole mul midagi, ma ei tea, kas just ülikool peaks selle trendiga kaasa jooksma, aga ohkida nüüd, kuidas ainult naistele on liiga tehtud, on ka nagu ebaõiglane mu meelest. Mulle tundub, et mõnes kohas oleks meil rohkem vaja võrdõiguslaste häält kui ainult feministide oma, sest praegu jääb küll tunne, et naised võitlevad meeste vastu või vähemalt neid absoluutselt mitte arvestades.
Mulle ei meeldi ka seisukoht, et Põrgus on eriline koht naistele, kes teisi naisi ei toeta. Mitte ainult seetõttu, et see mulle otseteed põrgusse näitab, aga ma tõesti leian, et ma ei pea kedagi toetama pelgalt seetõttu, et mul on temaga samad suguorganid. Lisaks julgen ma arvata ka seda, et paljudes teemades ei saa maha vaikida naiste enda vastutust, mida mu meelest kangesti teha püütakse, öeldes, et ühiskond on süüdi. Mu meelest kasvatab see õpitud abitust veelgi. Oh, meil on ju klaaslagi, sellepärast ma ei jõuagi kuhugi. Ma arvan, et mõnele päris meeldib see klaaslagi, see vabastab pingutusest. Igasugu konkreetsetele šovinistidest mölakatele tuleb muidugi vastu astuda, aga samuti on olemas konkreetsed isikud, kes on tegelikult ka ise süüdi, et nad tippu jõudnud ei ole ning ei ole neid sealjuures takistanud ükski mees ega kuri ühiskond. Kusagil feministide grupis niimoodi arvata ei tohi, siis oled kohe šovinistliku ajupesu ohver. Kõik huvigrupid muutuvad minu meelest mingil hetkel sektiks, kus teisitimõtlemist või asjade kahtluse alla panemist ei sallita. Mulle on teisitimõtlemine alati südamelähedane olnud. Iseasi, kas sellist asja nagu teisitimõtlemine (või oma peaga mõtlemine) üldse olemaski on, me kõik mõtleme endale ettejuhtunud raamistiku piires (kogemused, keskkond, geenid).
Kvootide kohta näiteks - kuidas me saame kindlad olla selles, et võrdsuse saavutamine ametipostidel nö loomulikul teel on läbi kukkunud seetõttu, et kusagil toimib meeste ringkaitse, mille murdmiseks on kvoote vaja? Äkki on see läbi kukkunud lihtsalt seetõttu, et enamik naisi ei soovi olla juhtival kohal? Äkki on meestel keskmiselt rohkem liidrigeene? Või tegelikult ei tahaks meist keegi suurt kontserni juhtida vaid rahus elada ja selle juhtimise on mehed enda kanda võtnud stereotüübi kohaselt, mis näeb mehes pere ainuisikulist ülalpidajat? Hoopis mehed on ohvrid, mitte kasusaajad? Mulle siiski meeldib mõelda, et ühiskonnad arenevad loomulikul teel, mitte kunstlikke meetmeid kasutades (sest vanaema rääkis mulle, mis juhtus siis, kui hiinlased varblased ära hävitasid...) ja ma ei näe vähemalt meie ühiskonnas naistel mingeid erilisi takistusi juhiks saamisel. Hetkel on feminismirindel mu meelest põletavam probleem beibekultuse peale surumine ja pidev sugude üksteisele vastandamine, seda siis Eestimaal, kus selle töö võiks vabalt võrdõiguslikkuse sildi alla panna, hirmutamata keskmist onu Heinot karvase ja kurja feministi kuvandiga.
Mulle ei meeldi ka seisukoht, et Põrgus on eriline koht naistele, kes teisi naisi ei toeta. Mitte ainult seetõttu, et see mulle otseteed põrgusse näitab, aga ma tõesti leian, et ma ei pea kedagi toetama pelgalt seetõttu, et mul on temaga samad suguorganid. Lisaks julgen ma arvata ka seda, et paljudes teemades ei saa maha vaikida naiste enda vastutust, mida mu meelest kangesti teha püütakse, öeldes, et ühiskond on süüdi. Mu meelest kasvatab see õpitud abitust veelgi. Oh, meil on ju klaaslagi, sellepärast ma ei jõuagi kuhugi. Ma arvan, et mõnele päris meeldib see klaaslagi, see vabastab pingutusest. Igasugu konkreetsetele šovinistidest mölakatele tuleb muidugi vastu astuda, aga samuti on olemas konkreetsed isikud, kes on tegelikult ka ise süüdi, et nad tippu jõudnud ei ole ning ei ole neid sealjuures takistanud ükski mees ega kuri ühiskond. Kusagil feministide grupis niimoodi arvata ei tohi, siis oled kohe šovinistliku ajupesu ohver. Kõik huvigrupid muutuvad minu meelest mingil hetkel sektiks, kus teisitimõtlemist või asjade kahtluse alla panemist ei sallita. Mulle on teisitimõtlemine alati südamelähedane olnud. Iseasi, kas sellist asja nagu teisitimõtlemine (või oma peaga mõtlemine) üldse olemaski on, me kõik mõtleme endale ettejuhtunud raamistiku piires (kogemused, keskkond, geenid).
Kvootide kohta näiteks - kuidas me saame kindlad olla selles, et võrdsuse saavutamine ametipostidel nö loomulikul teel on läbi kukkunud seetõttu, et kusagil toimib meeste ringkaitse, mille murdmiseks on kvoote vaja? Äkki on see läbi kukkunud lihtsalt seetõttu, et enamik naisi ei soovi olla juhtival kohal? Äkki on meestel keskmiselt rohkem liidrigeene? Või tegelikult ei tahaks meist keegi suurt kontserni juhtida vaid rahus elada ja selle juhtimise on mehed enda kanda võtnud stereotüübi kohaselt, mis näeb mehes pere ainuisikulist ülalpidajat? Hoopis mehed on ohvrid, mitte kasusaajad? Mulle siiski meeldib mõelda, et ühiskonnad arenevad loomulikul teel, mitte kunstlikke meetmeid kasutades (sest vanaema rääkis mulle, mis juhtus siis, kui hiinlased varblased ära hävitasid...) ja ma ei näe vähemalt meie ühiskonnas naistel mingeid erilisi takistusi juhiks saamisel. Hetkel on feminismirindel mu meelest põletavam probleem beibekultuse peale surumine ja pidev sugude üksteisele vastandamine, seda siis Eestimaal, kus selle töö võiks vabalt võrdõiguslikkuse sildi alla panna, hirmutamata keskmist onu Heinot karvase ja kurja feministi kuvandiga.
Faktide kontrollimine on nõrkadele
Ma saan aru, et tänapäeval on infoküllus läinud nii suureks, et raske on tõde valest eristada, sellegipoolest jääb mulje, et igasuguseid vandenõuteooriaid, uskumatuid lugusid ja laest võetud diagnoose on kordi kergem üles leida kui konkreetseid fakte. Ja ma ei räägi siin teaduslikest faktidest, mida osades ringkondades ju üldse faktideks ei loetagi, vaid reeglitest, seadustest ja muust sellisest, mis on must-valgel kirjas ega jäta tõlgendamisvõimalusi. Ma saan isegi aru, kui Inna-Katrin Hein kirjutab oma artiklis, et Horvaatia pealinn on Dubrovnik, sest ta lihtsalt ei tule selle peale, et kusagil on ka mingisugune mõttetu Zagreb, kus pole merd ega midagi, aga ma ei saa aru, kui niimoodi kontrollimata faktidega kellelegi midagi tõestama minnakse või lausa vaidlema hakatakse.
Näiteks eile kirjutas üks lapsevanem manitsuskirja ühele õpetajale, sest too olevat lubamatult käidelnud delikaatseid isikuandmeid, mis on seadusega vastuolus ja millest nüüd palju pahandust võivat sündida. Delikaatsete isikuandmete all mõtles ta isikukoodi. Ma ei tea, kui mina usun end arvavat, et miski on seadusega vastuolus, siis ma kõigepealt lähen ja vaatan natuke neid seadusi, aga see ei ole vist loogiline? Kuna ma töötan isikuandmetega, siis arvasin end teadvat, et isikukood kohe kindlasti delikaatsete isikuandmete alla ei kuulu. Et end mitte lolliks teha, guugeldasin üle. Alla sekundilise vaevaga leiame kohe seaduse, mis loetleb delikaatsed isikuandmed ning samuti on kohe esimesel otsingulehel link Andmekaitse Inspektsiooni korduma kippuvatele küsimustele, kus on selgelt kirjas, et "isikukood kuulub tavaliste, mitte delikaatsete isikuandmete hulka." Iseasi muidugi on isikukoodide avaldamise otstarbekus, kuid "suur pahandus" sellele vaevalt järgneb nüüd. Samuti ei ole pahalastel pelgalt isikukoodiga võimalik midagi kriminaalset korda saata nagu kirja autor samuti kartis. Kunagi jah oli teemaks, et kiirlaenu sai võtta ainult isikukoodi teades, kuid need ajad on nüüdseks möödas.
Võib-olla näitab see midagi koledat minu isiksuse kohta, aga ma tõesti ei kujuta ette, et ma asuks võitlusse kontrollimata fakte kasutades. Eks ma olen tänu sellele nii mõnegi kihlveo ka võitnud või vähemalt mitte kaasa läinud nendega, kus ma panustaksin olukorras, kus ma 100% enda õiguses kindel ei ole. Seda enam lööb mind ikka pahviks see, kui teised niimoodi teevad.
Konkurentsitult kõige hullem olukord, kus ma reaalselt tundsin, et ma tahaks teise inimese eest maa alla vajuda, oli see, kui ma andsin oma hoole ja armastusega kirjutatud "romaani" ülelugemisele ja sain vastuseks, et "ma ei saa aru, kuidas pealtnäha haritud inimene teeb niivõrd labaseid õigekirjavigu, ma ei suutnud seda lõpuni lugeda!" Kogusin ennast natuke selle peale ja soovisin siis, et täpsustataks neid labaseid õigekirjavigu. "No mitmes kohas kirjutad sa "mõttetu" kahe t-ga!" Kui ma siis ennast rahulikuks sundides soovitasin soojalt õigekeelsussõnaraamatusse vaadata, sain vastuseks, et "no ei tea, eks neid reegleid muudetakse ka koguaeg, meile omal ajal õpetati küll, et mõttetu käib igal juhul ühe t-ga!" Seda fakti ei oska mina ümber lükata, aga julgen arvata, et mõttetu kirjapilt sõltub sõna "mõte" omastavast käändest, mis on igal juhul kahe t-ga.
Näiteks eile kirjutas üks lapsevanem manitsuskirja ühele õpetajale, sest too olevat lubamatult käidelnud delikaatseid isikuandmeid, mis on seadusega vastuolus ja millest nüüd palju pahandust võivat sündida. Delikaatsete isikuandmete all mõtles ta isikukoodi. Ma ei tea, kui mina usun end arvavat, et miski on seadusega vastuolus, siis ma kõigepealt lähen ja vaatan natuke neid seadusi, aga see ei ole vist loogiline? Kuna ma töötan isikuandmetega, siis arvasin end teadvat, et isikukood kohe kindlasti delikaatsete isikuandmete alla ei kuulu. Et end mitte lolliks teha, guugeldasin üle. Alla sekundilise vaevaga leiame kohe seaduse, mis loetleb delikaatsed isikuandmed ning samuti on kohe esimesel otsingulehel link Andmekaitse Inspektsiooni korduma kippuvatele küsimustele, kus on selgelt kirjas, et "isikukood kuulub tavaliste, mitte delikaatsete isikuandmete hulka." Iseasi muidugi on isikukoodide avaldamise otstarbekus, kuid "suur pahandus" sellele vaevalt järgneb nüüd. Samuti ei ole pahalastel pelgalt isikukoodiga võimalik midagi kriminaalset korda saata nagu kirja autor samuti kartis. Kunagi jah oli teemaks, et kiirlaenu sai võtta ainult isikukoodi teades, kuid need ajad on nüüdseks möödas.
Võib-olla näitab see midagi koledat minu isiksuse kohta, aga ma tõesti ei kujuta ette, et ma asuks võitlusse kontrollimata fakte kasutades. Eks ma olen tänu sellele nii mõnegi kihlveo ka võitnud või vähemalt mitte kaasa läinud nendega, kus ma panustaksin olukorras, kus ma 100% enda õiguses kindel ei ole. Seda enam lööb mind ikka pahviks see, kui teised niimoodi teevad.
Konkurentsitult kõige hullem olukord, kus ma reaalselt tundsin, et ma tahaks teise inimese eest maa alla vajuda, oli see, kui ma andsin oma hoole ja armastusega kirjutatud "romaani" ülelugemisele ja sain vastuseks, et "ma ei saa aru, kuidas pealtnäha haritud inimene teeb niivõrd labaseid õigekirjavigu, ma ei suutnud seda lõpuni lugeda!" Kogusin ennast natuke selle peale ja soovisin siis, et täpsustataks neid labaseid õigekirjavigu. "No mitmes kohas kirjutad sa "mõttetu" kahe t-ga!" Kui ma siis ennast rahulikuks sundides soovitasin soojalt õigekeelsussõnaraamatusse vaadata, sain vastuseks, et "no ei tea, eks neid reegleid muudetakse ka koguaeg, meile omal ajal õpetati küll, et mõttetu käib igal juhul ühe t-ga!" Seda fakti ei oska mina ümber lükata, aga julgen arvata, et mõttetu kirjapilt sõltub sõna "mõte" omastavast käändest, mis on igal juhul kahe t-ga.
esmaspäev, oktoober 12, 2015
You hang out with trash and you start to smell like garbage!
Lugesin "Minu Shanghaid". Praeguseks ilmunud Aasia piirkonna raamatutest minu lemmik (koos Kambodžaga, ülejäänud on kahjuks pigem pettumuse valmistanud) . Ladus jutt, palju infot, muhedalt kirjutatud - kohe näha, et erudeeritud inimese töö. Enamik teisi lugejaid on sama arvanud. Välja arvatud üks tüüp Goodreadsis, kes heidab autorile ette eneseimetlust - no on siis vaja oma keeleoskust, maratonide läbimist ja kooliharidust teistele ette laduda! Nagu tilk tõrva meepotis ikka, pani ka see arvamus mind mõtlema.
Keskkoolis kuulasin ma räppi ja juhindusin ka isiklikus elus A-Rühma sõnade järgi: "Sa pole mitte keegi, kui sa pole pärit hoodist!" Ehk siis tundus mulle, et cool on olla probleemne, mitte korralikust perest viieline. Mul oli üks "tore" sõbranna ka, tema oli tõesti otse "hoodist", kes alati kõigile oma tuttavatele osatas, kuidas mina olevat "intelligent, kes käib keskkoolis". Tema oli kutseka dropout ja no üldiselt minu- ja temasugused koos ei hänginud. Ema üritas mulle sama väita, et no miks sa ei võiks normaalsete, tublide lastega sõbrustada, aga noh, mul oli vist nendega igav või no kes enam mäletab, mida see tiineka pea siis mõtles. Selle konkreetse inimese suhtes oli mu emal küll õigus, sõprus lõppes päris koleda pauguga, kuid see ei ütle mitte midagi teiste kohta, kes samuti minust kehvemini koolis hakkama said. Samas oli sellel esimesel sõbrannal vähemalt nii palju mõju, et ma eeldasin, et õppimine ja muud viisakad hobid on kõigi meelest cool olemise juures negatiivseks nähtuseks. Mina teismelisena tahtsin loomulikult kõigest hingest cool olla, sest uskuge või mitte, põhikoolis ma igatahes cool ei olnud. Nii ma siis tegingi ennast kogu aeg kehvemaks. Luuletasin, kuidas mind ilmselt kohe-kohe koolist välja visatakse, kuidas mul mata vist tunnistusele kaks tuleb jne. Mu teod kandsid vilja ka (kuhu nad selle vilja kandsid?) ning kui mingi hetk paralleelklassivennad, kes mind vaid imidži järgi tundsid, küsima hakkasid, et "no lähme jälle peole vä?" või lõpueksamite ajal osatasid, et "said siis bioloogia ikka kolme kätte vä, et eksamile lubati?", ajas see mul harja punaseks. Kui madalaks nad mind peavad? Mis mõttes "bioloogia kolme", ma olen paganama bioloogia-geenius! Mul on bioloogia eluaeg viis olnud, ma olen olümpiaadidel käinud! Isegi hiljem, ülikoolis, jäi üks tüüp punnis silmadega mulle koridoris järele vahtima, umbes et mida sina siin teed? Või noh, ma vähemalt eeldan, et ta selle pärast jõllitas, mitte mul ei olnud seelik aluspesu vahele kinni jäänud vms. Ma olin ise nii kindel olnud, et olla loll, tähendab olla lahe, et ei olnud tähelegi pannud märke, mis sellele vastu rääkisid.
Mul oli väiksest peale sõbranna, kes armastas kuulata, kuidas ma talle endakirjutatud lookesi ette lugesin. Mu põhikooli pinginaaber ütles mulle aastaid hiljem, kuidas ta alati räägib minust teistele, kui tüdrukust, kes oskas isegi tolmurullidest muinasjutu kirjutada. Enamik neid, kes ise ülikooli sisse ei saanud, olid vaimustunud faktist, et mina seal käin. Ainult tõeliselt rumalad on kadedad selle üle, kui keegi neist mingis asjas parem on. "Mina küll ülikooli minna ei taha, seal pole midagi huvitavat õppida ja pealegi võetakse sinna igasugused tänapäeval vastu!" - selliseid "hapud viinamarjad põses"-ütlemisi olen elu jooksul vist vaid ühe korra kuulnud. "Ära kunagi häbene seda, mida sa oskad!" kordas kunagi ka üks motivatsioonipilt. Sellepärast vist inimesed omasuguste seltsi otsivadki, et mitte end erinevana tunda? Ja kui omasuguseid ei leia, siis õpivad koos hundikarjaga ulguma? Äkki, kui ma oleks rohkem tublide ja edasipüüdlike lastega suhelnud, oleks ka minust parem inimene saanud? No vähemalt ei ole ma kade inimeste peale, kes oskavad mitut keelt, julgevad vastu võtta väljakutseid, harivad ennast ja reisivad mööda ilma ringi.
Keskkoolis kuulasin ma räppi ja juhindusin ka isiklikus elus A-Rühma sõnade järgi: "Sa pole mitte keegi, kui sa pole pärit hoodist!" Ehk siis tundus mulle, et cool on olla probleemne, mitte korralikust perest viieline. Mul oli üks "tore" sõbranna ka, tema oli tõesti otse "hoodist", kes alati kõigile oma tuttavatele osatas, kuidas mina olevat "intelligent, kes käib keskkoolis". Tema oli kutseka dropout ja no üldiselt minu- ja temasugused koos ei hänginud. Ema üritas mulle sama väita, et no miks sa ei võiks normaalsete, tublide lastega sõbrustada, aga noh, mul oli vist nendega igav või no kes enam mäletab, mida see tiineka pea siis mõtles. Selle konkreetse inimese suhtes oli mu emal küll õigus, sõprus lõppes päris koleda pauguga, kuid see ei ütle mitte midagi teiste kohta, kes samuti minust kehvemini koolis hakkama said. Samas oli sellel esimesel sõbrannal vähemalt nii palju mõju, et ma eeldasin, et õppimine ja muud viisakad hobid on kõigi meelest cool olemise juures negatiivseks nähtuseks. Mina teismelisena tahtsin loomulikult kõigest hingest cool olla, sest uskuge või mitte, põhikoolis ma igatahes cool ei olnud. Nii ma siis tegingi ennast kogu aeg kehvemaks. Luuletasin, kuidas mind ilmselt kohe-kohe koolist välja visatakse, kuidas mul mata vist tunnistusele kaks tuleb jne. Mu teod kandsid vilja ka (kuhu nad selle vilja kandsid?) ning kui mingi hetk paralleelklassivennad, kes mind vaid imidži järgi tundsid, küsima hakkasid, et "no lähme jälle peole vä?" või lõpueksamite ajal osatasid, et "said siis bioloogia ikka kolme kätte vä, et eksamile lubati?", ajas see mul harja punaseks. Kui madalaks nad mind peavad? Mis mõttes "bioloogia kolme", ma olen paganama bioloogia-geenius! Mul on bioloogia eluaeg viis olnud, ma olen olümpiaadidel käinud! Isegi hiljem, ülikoolis, jäi üks tüüp punnis silmadega mulle koridoris järele vahtima, umbes et mida sina siin teed? Või noh, ma vähemalt eeldan, et ta selle pärast jõllitas, mitte mul ei olnud seelik aluspesu vahele kinni jäänud vms. Ma olin ise nii kindel olnud, et olla loll, tähendab olla lahe, et ei olnud tähelegi pannud märke, mis sellele vastu rääkisid.
Mul oli väiksest peale sõbranna, kes armastas kuulata, kuidas ma talle endakirjutatud lookesi ette lugesin. Mu põhikooli pinginaaber ütles mulle aastaid hiljem, kuidas ta alati räägib minust teistele, kui tüdrukust, kes oskas isegi tolmurullidest muinasjutu kirjutada. Enamik neid, kes ise ülikooli sisse ei saanud, olid vaimustunud faktist, et mina seal käin. Ainult tõeliselt rumalad on kadedad selle üle, kui keegi neist mingis asjas parem on. "Mina küll ülikooli minna ei taha, seal pole midagi huvitavat õppida ja pealegi võetakse sinna igasugused tänapäeval vastu!" - selliseid "hapud viinamarjad põses"-ütlemisi olen elu jooksul vist vaid ühe korra kuulnud. "Ära kunagi häbene seda, mida sa oskad!" kordas kunagi ka üks motivatsioonipilt. Sellepärast vist inimesed omasuguste seltsi otsivadki, et mitte end erinevana tunda? Ja kui omasuguseid ei leia, siis õpivad koos hundikarjaga ulguma? Äkki, kui ma oleks rohkem tublide ja edasipüüdlike lastega suhelnud, oleks ka minust parem inimene saanud? No vähemalt ei ole ma kade inimeste peale, kes oskavad mitut keelt, julgevad vastu võtta väljakutseid, harivad ennast ja reisivad mööda ilma ringi.
neljapäev, oktoober 08, 2015
Laevaga merel
Vahepeal lõbustasin end sellega, et vaatasin Youtubest videosid teemal "laevad tormisel merel". Ma ei tea, ilmselt kõigile need nii ei mõju, aga mul võtavad küll seest õõnsaks.
Igatahes novembris saab meil 10 aastat firmas töötatud ja selleks puhuks pidime mingi grandioossema tähistamise ette võtma kui lihtsalt joomine kusagil pubis. Niikaua kui meie, uimased eestlased, siin mõtlesime, et kus ja mida, suutsid rootslased välja käia oma plaani - pubis joomisest lahedam variant on ju juua laevas! Jeee! Nojah siis. Kas sõnaga "jaanuaritorm" ei meenu ka kohe mingisugune "novembritorm"? Sügistuuled? Millal see Estonia uppuski? Sügisel ikka, eks. Hea meelega sõidaksin mina laevaga ainult suvel. Ilusa ja tuuletu ilmaga.
Eelmisel korral umbes viis aastat tagasi, sai meie emafirma kümneseks ja ka siis läksime laevaga Rootsi. Maikuu oli. Ma räägin teile, mis siis oli. Kõik laabus kenasti, tormi ei tulnud, hakkasime magama sättima. Laevas teadupärast on pidevalt üks igavene kolin ja mürin, magama on raske jääda. Enamik inimesi joob ennast hea une nimel muidugi täis, aga ma väga ei tahtnud, sest järsku oleks hoopis merehaigus peale tulnud. Võib-olla ma isegi tukastasin korraks, aga ärkasin igatahes üles mingisuguse häire peale. Oli pilkane ja pime öö, arvestuse kohaselt olime umbes poole maa peal ja sireen üürgas. Mu kajutikaaslased magasid õndsat und. Mõtlesin, kas tasuks nad üles ajada, häire ju ikkagi, või on parem kui nad õndsas teadmatuses une pealt upuvad, sest no olgem ausad, pääsemislootust meil eriti ei oleks - üks pensionieas naisterahvas ja kaks keskmisest nõrgemat ja füüsiliselt mitte tippvormis olevat neiukest. Ma oleks ise valinud une pealt uppumise kui selle, et ma öösärgis kusagil treppidel võideldes ennast vigaseks kukun ja valudes piineldes surma ootama jään. Ilmselgelt tutvusin ma õrnas eas liiga palju Estonialt pääsenute mälestustega...Mul igatahes une pealt uppumise luksust enam ei olnud ja otsustasin ennast voodist alla ajada ning koridori peale asja uurima minna. Piilusin ukse vahelt, ei mingit paanikas tormamist koridorides, üks ülikonnas meesterahvas liikus kohvrit järel vedades rahulikult mööda koridori minust eemale. Panin ukse kinni. Mis pagana häire see siis on? Äratus neile, kes Ahvenamaal maha tahavad minna? Illuminaatorist välja vaadates ei paistnud midagi, ei ühtki tuld, öö oli kottpime. Ronisin voodisse tagasi ja närisin tekinurka. Ärkasin hommikul selle peale, et kajutikaaslased pakkisid juba omi asju, ma oleks hea meelega veel paar tundi põõnanud. Hommikusöögilauas kohtusin ka oma meeskolleegidega, kelle kajut asus meie omast vist korrus all pool ja kuhu pakku minemist olin samuti öösel kaalunud. Mitte keegi meestest polnud öösel mitte midagi kuulnud. Tüüpiline! Kõik naersid mu paanika peale hommikul. Kõik olid korralikult ennast välja puhanud.
Lennukit ma nii väga ei umbusalda. Enamasti saavad kõik paugust otsa ja ongi kõik. Laevad seevastu, Estonia, Titanic - kui lennukis ei sõltu su ellujäämine sinust endast, siis laevas tuleb elu eest võidelda. Külm vesi, suured lained, karjuvad inimesed, meeleheide, surmahirm. Loomulikult saan ma mõistusega võttes aru, et päevas sõidab sama marsruuti kümneid laevu ja ükski neist ei upu, nii nagu samamoodi on taevas tuhandeid lennukeid, mis alla ei kuku. Ja ega laevaski on ärkvelolekus tore, aga just siis kui tuleb oma naril magama jääda ja sa kuuleid neid helisid ja mõistad kui pisike see laevake ikka on keset kogu seda suurt merd, siis hakkab kõhe. Häire on viimane asi, mida sa sel hetkel kuulda tahad.
Ilma Estonia katastroofita oleks kogu seda kõhedust ka kindlasti vähem. Mäletan seda katastroofile järgnenud hommikut üsnagi selgelt. Olime koolis ja koolil oli millegipärast leinalipp heisatud. Alguses ma ei teadnud miks, ühe klassivenna ema oli just surnud, mõtlesin, et ehk sellepärast. Päeva peale saime teada. Õhtul vaatasime uudiseid. Millegipärast mäletan ka telekast kaadrit kapten Pihtist tekkidesse mähkunult kiirabiautosse minemas. Või on see hilisemate uudiste valguses tekkinud nn võltsmälestus? Väidetavalt ju seda salvestust ei eksisteeri. Olin koos vanematega katastroofile eelnenud suvel Estoniaga Rootsist Eestisse sõitnud. Olin üks väheseid lapsi, kes teadis, milline ja kui suur see laev tegelikult oli.
Igatahes novembris saab meil 10 aastat firmas töötatud ja selleks puhuks pidime mingi grandioossema tähistamise ette võtma kui lihtsalt joomine kusagil pubis. Niikaua kui meie, uimased eestlased, siin mõtlesime, et kus ja mida, suutsid rootslased välja käia oma plaani - pubis joomisest lahedam variant on ju juua laevas! Jeee! Nojah siis. Kas sõnaga "jaanuaritorm" ei meenu ka kohe mingisugune "novembritorm"? Sügistuuled? Millal see Estonia uppuski? Sügisel ikka, eks. Hea meelega sõidaksin mina laevaga ainult suvel. Ilusa ja tuuletu ilmaga.
Eelmisel korral umbes viis aastat tagasi, sai meie emafirma kümneseks ja ka siis läksime laevaga Rootsi. Maikuu oli. Ma räägin teile, mis siis oli. Kõik laabus kenasti, tormi ei tulnud, hakkasime magama sättima. Laevas teadupärast on pidevalt üks igavene kolin ja mürin, magama on raske jääda. Enamik inimesi joob ennast hea une nimel muidugi täis, aga ma väga ei tahtnud, sest järsku oleks hoopis merehaigus peale tulnud. Võib-olla ma isegi tukastasin korraks, aga ärkasin igatahes üles mingisuguse häire peale. Oli pilkane ja pime öö, arvestuse kohaselt olime umbes poole maa peal ja sireen üürgas. Mu kajutikaaslased magasid õndsat und. Mõtlesin, kas tasuks nad üles ajada, häire ju ikkagi, või on parem kui nad õndsas teadmatuses une pealt upuvad, sest no olgem ausad, pääsemislootust meil eriti ei oleks - üks pensionieas naisterahvas ja kaks keskmisest nõrgemat ja füüsiliselt mitte tippvormis olevat neiukest. Ma oleks ise valinud une pealt uppumise kui selle, et ma öösärgis kusagil treppidel võideldes ennast vigaseks kukun ja valudes piineldes surma ootama jään. Ilmselgelt tutvusin ma õrnas eas liiga palju Estonialt pääsenute mälestustega...Mul igatahes une pealt uppumise luksust enam ei olnud ja otsustasin ennast voodist alla ajada ning koridori peale asja uurima minna. Piilusin ukse vahelt, ei mingit paanikas tormamist koridorides, üks ülikonnas meesterahvas liikus kohvrit järel vedades rahulikult mööda koridori minust eemale. Panin ukse kinni. Mis pagana häire see siis on? Äratus neile, kes Ahvenamaal maha tahavad minna? Illuminaatorist välja vaadates ei paistnud midagi, ei ühtki tuld, öö oli kottpime. Ronisin voodisse tagasi ja närisin tekinurka. Ärkasin hommikul selle peale, et kajutikaaslased pakkisid juba omi asju, ma oleks hea meelega veel paar tundi põõnanud. Hommikusöögilauas kohtusin ka oma meeskolleegidega, kelle kajut asus meie omast vist korrus all pool ja kuhu pakku minemist olin samuti öösel kaalunud. Mitte keegi meestest polnud öösel mitte midagi kuulnud. Tüüpiline! Kõik naersid mu paanika peale hommikul. Kõik olid korralikult ennast välja puhanud.
Lennukit ma nii väga ei umbusalda. Enamasti saavad kõik paugust otsa ja ongi kõik. Laevad seevastu, Estonia, Titanic - kui lennukis ei sõltu su ellujäämine sinust endast, siis laevas tuleb elu eest võidelda. Külm vesi, suured lained, karjuvad inimesed, meeleheide, surmahirm. Loomulikult saan ma mõistusega võttes aru, et päevas sõidab sama marsruuti kümneid laevu ja ükski neist ei upu, nii nagu samamoodi on taevas tuhandeid lennukeid, mis alla ei kuku. Ja ega laevaski on ärkvelolekus tore, aga just siis kui tuleb oma naril magama jääda ja sa kuuleid neid helisid ja mõistad kui pisike see laevake ikka on keset kogu seda suurt merd, siis hakkab kõhe. Häire on viimane asi, mida sa sel hetkel kuulda tahad.
Ilma Estonia katastroofita oleks kogu seda kõhedust ka kindlasti vähem. Mäletan seda katastroofile järgnenud hommikut üsnagi selgelt. Olime koolis ja koolil oli millegipärast leinalipp heisatud. Alguses ma ei teadnud miks, ühe klassivenna ema oli just surnud, mõtlesin, et ehk sellepärast. Päeva peale saime teada. Õhtul vaatasime uudiseid. Millegipärast mäletan ka telekast kaadrit kapten Pihtist tekkidesse mähkunult kiirabiautosse minemas. Või on see hilisemate uudiste valguses tekkinud nn võltsmälestus? Väidetavalt ju seda salvestust ei eksisteeri. Olin koos vanematega katastroofile eelnenud suvel Estoniaga Rootsist Eestisse sõitnud. Olin üks väheseid lapsi, kes teadis, milline ja kui suur see laev tegelikult oli.
kolmapäev, oktoober 07, 2015
Lõhnadest
Avastasin, et ma polegi vist lõhnadest kirjutanud. Ometi on see ju nii ülioluline teema! Mhmh.
Aga no siin ma olen. Eile küsis keegi jälle FB-s nõu lõhnade kohta, et milline see hea võiks olla. Ma ikka imestan, et inimesed selliseid asju teistelt küsivad. Mu meelest on lõhnad täielikult maitse asi ning see, mis meeldib ühele, ei pruugi teisele üldse sobida. Mulle tundub, et lõhnu vist isegi kingitakse?! Juhul kui enne pole kokku lepitud, milline lõhn kingitakse, on see ikka üsna riskantne. Lõhn on mu meelest kindlasti rohkemgi maitse asi kui ehe või riideese, võrreldav näiteks muusikaplaadiga, mis ehk kingitakse, aga kui ikka ei meeldi, siis jääbki ju vedelema (kas tänapäeval veel kingitakse plaate?). Võib-olla olen ma lihtsalt tundlik ses osas ja enamikele inimestele meeldib enamik lõhnu, mida nad nuusutavad? Mul on just vastupidi, enamik ei meeldi. Ema kinkis mulle sel aastal 2 erinevat lõhnatestrit (no ta kinkis ikka muud ka, mitte ainult tasuta saadud testreid). Üks oli mingi Burberry lõhn, selline täielik meh-emotsioon, ei häiri aga ka mitte midagi erilist. Teine oli Chaneli Mademoiselle, üks hetke populaarseid lõhnu, esimene seos oli mul kohe mu vanavanaema kapil seisnud umbes nelikümmend aastat vana ja aegunud lõhnapudel, mida ma lapsena endale peale tupsutasin. Järellõhn oli veidi parem, aga ikka mitte midagi sellist, mida endale ostma hakkaksin. Testrist piisab, mul jagub ühest väiksest 5 ml pudelist peaaegu kuuks ajaks. Samas tundub, et suur osa inimesi ostabki lõhna just populaarsuse alusel - millest siis muidu need igakuised lõhnaedetabelid poodides - inimesed ostavad just neid lõhnu, mida teised ees on ostnud. Mul seevastu on olnud vaid paar sellist lõhna, mis on meeldinud ning enamasti on need mingid vanad lõhnad, mida nüüd tikutulega otsida tuleb, sest need pole enam popid ning on seetõttu tootmisest maas. Hea, et mul ühest pudelist aastateks piisab. Mul on nimelt üheaegselt üldiselt vaid 3 erinevat lõhna - talviseks hooajaks, suvelõhn ning pidudeks. Suvelõhn on ainuke, mis eriti pretensioonikas ei ole, sest selle peab ju kolme kuuga ära kasutama. Viimased kolm aastat on mul suvelõhnaks Yves Rocheri The Vert, mille taaskord ema mulle andis ning mis sarnaneb väga mu eelmise suvelõhna Elizabeth Ardeni Green Teaga. Seal lingil väidetakse sama. Üldiselt on see päris hea lehekülg, sest annab võrdluseks sarnaseid lõhnu, mis siis loogiliselt võttes ka meeldima peaksid.
Minu viimaste aastate põhilõhn (talvine hooaeg on meil ju see põhihooaeg) on aga Kenzo Le Monde est Beau. See lõhn tuli välja aastal 1997 ning viimati kui selle ostsin, oli seda poes ainult 1 eksemplar. Nagu näha, siis lõhnade lehekülg sellele väga analooge ei anna ning ka siis kui ma poes müüjalt küsisin, kas sellele sarnaseid lõhnu eksisteerib, väitis ta üsna kindlalt, et see on nii unikaalne lõhn, et sarnaseid just pole. Mulle meenutab selle lõhn tomativarte lõhna. Tegelikult peaks seda tomatilõhna tekitama hoopiski mustsõstralehed, mis on lõhna üheks koostisosaks. Jah, mul oli kunagi Dermoshopi mustsõsta käteseep ning see lõhnas tõepoolest sarnaselt. Suvine kasvuhoone, mmm. Ma tahtsin ju kunagi kasvuhoonelõhna tõttu lausa aiandust õppima minna, väga hästi põhjendatud erialavalik ju?
Peolõhnaks on mul aga Diori Hypnotic Poison. Jälle jube vana lõhn, välja antud 1998. Ja jälle ema antud, sest ta ei suutnud seda kannatada. Vanaema seevastu kiitis, olevat korra tallegi seda kellegi matusteks peale pandud. Jah, sellest samast pudelist, mis mulgi kasutusel on. Väide, et lõhnad ajaga halvaks lähevad, mu meelest väga ei päde. Ehk mingi kümne aastaga lähevad, viis ei tee küll veel miskit.
Paar head lõhna minu meelest on veel Lolita Lempicka kõige esimene lõhn (mitu pudelit on sama kujundusega, ma ei ole täpselt kindel õiges lingis). Secret Garden oleks ka minu esimene iseloomustus selle lõhna kohta, nagu ka lingil keegi mainib. Muinasjutuline Alice Imedemaal lõhn.
Igapäevastest nn asjalikest lõhnadest meeldis mulle DKNY Women. Naljakas, et kõik mulle meeldinud lõhnad on üsna erinevatest kategooriatest - on värsked, on puudriseid, on lillelõhnalisi.
Lõhnad seostuvad mälestustega. Ehk kui ma mingit lõhna tunnen, tuletab see mulle meelde ajad, mil ma seda kandnud olen. Näiteks puberteediiga seostub mul tugevalt Yves Rocheri Ming Shuga.
Lõhnadest, mis mulle ei meeldi siis ka. Tegelikult lõhnad erinevad ka olenevalt sellest, kellel need peal on. Sama lõhn erinevatel inimestel tundub erinev. Ükskord ammu läksime kinno ja siis imestasin, miks ühest neiust, kel endal kassi pole, eritub kassipissi haisu. Hiljem ema kaebas, kuidas masside menulõhn D&G Light Blue haiseb kuse järele. Käisin siis selle neiu juurest läbi ning nägin tõepoolest, et ka tema kapil see pudelike seisis. No ma ei tea - kuidas saab üks menulõhn meie meelest kust meenutada? Järelikult enamikule ei meenuta. Eriti õudne on see, kui inimesed endale pool pudelit parfüümi korraga peale kallavad. No kuidas muidu see pudel paari kuuga ära kasutada, et saaks uue osta? Või see, kui higilõhna parfüümiga summutada püütakse st lõhn lastakse riiete peale, samal ajal ihu pesemata jättes. Minu teada tuleks parfüümi piserdada lümfi piirkondadele st otse nahale - kõrvade taha, kaelale, randmete sisekülgedele. Juustele võib ka, aga alkohol parfüümis ei pruugi juustele just hästi mõjuda. Riiete peale võib parfüüm suisa plekid jätta. Aga no sel teemal olen ma inimestega palju vaielnud. Mõni ütleb, et ikka riiete peale, kuhu mujale.
Meenub veel see, kuidas pubekana sai parfüümi asemel endale aerosooldeodoranti peale lastud. Mingi popp sari deodokaid oli lausa, mida me siis sõbrannadega jahtisime, pidevalt tuli sellel uusi lõhnu välja. Leidsin! Impulse deodorandid olid need - näe, sellised pudelid:
See roheline oli mul kindlasti, Spice Girlsi oma tundub ka tuttav. Unileveri lehelt saame teada, et need deodokad lasti välja 1972. aastal Lõuna-Aafrikas! Meil neid peale 90ndaid mu meelest enam küll saada pole, aga väidetavalt on siiani tegemist UK-s ja Iirimaal menukaima deodorandimargiga.
Aga no siin ma olen. Eile küsis keegi jälle FB-s nõu lõhnade kohta, et milline see hea võiks olla. Ma ikka imestan, et inimesed selliseid asju teistelt küsivad. Mu meelest on lõhnad täielikult maitse asi ning see, mis meeldib ühele, ei pruugi teisele üldse sobida. Mulle tundub, et lõhnu vist isegi kingitakse?! Juhul kui enne pole kokku lepitud, milline lõhn kingitakse, on see ikka üsna riskantne. Lõhn on mu meelest kindlasti rohkemgi maitse asi kui ehe või riideese, võrreldav näiteks muusikaplaadiga, mis ehk kingitakse, aga kui ikka ei meeldi, siis jääbki ju vedelema (kas tänapäeval veel kingitakse plaate?). Võib-olla olen ma lihtsalt tundlik ses osas ja enamikele inimestele meeldib enamik lõhnu, mida nad nuusutavad? Mul on just vastupidi, enamik ei meeldi. Ema kinkis mulle sel aastal 2 erinevat lõhnatestrit (no ta kinkis ikka muud ka, mitte ainult tasuta saadud testreid). Üks oli mingi Burberry lõhn, selline täielik meh-emotsioon, ei häiri aga ka mitte midagi erilist. Teine oli Chaneli Mademoiselle, üks hetke populaarseid lõhnu, esimene seos oli mul kohe mu vanavanaema kapil seisnud umbes nelikümmend aastat vana ja aegunud lõhnapudel, mida ma lapsena endale peale tupsutasin. Järellõhn oli veidi parem, aga ikka mitte midagi sellist, mida endale ostma hakkaksin. Testrist piisab, mul jagub ühest väiksest 5 ml pudelist peaaegu kuuks ajaks. Samas tundub, et suur osa inimesi ostabki lõhna just populaarsuse alusel - millest siis muidu need igakuised lõhnaedetabelid poodides - inimesed ostavad just neid lõhnu, mida teised ees on ostnud. Mul seevastu on olnud vaid paar sellist lõhna, mis on meeldinud ning enamasti on need mingid vanad lõhnad, mida nüüd tikutulega otsida tuleb, sest need pole enam popid ning on seetõttu tootmisest maas. Hea, et mul ühest pudelist aastateks piisab. Mul on nimelt üheaegselt üldiselt vaid 3 erinevat lõhna - talviseks hooajaks, suvelõhn ning pidudeks. Suvelõhn on ainuke, mis eriti pretensioonikas ei ole, sest selle peab ju kolme kuuga ära kasutama. Viimased kolm aastat on mul suvelõhnaks Yves Rocheri The Vert, mille taaskord ema mulle andis ning mis sarnaneb väga mu eelmise suvelõhna Elizabeth Ardeni Green Teaga. Seal lingil väidetakse sama. Üldiselt on see päris hea lehekülg, sest annab võrdluseks sarnaseid lõhnu, mis siis loogiliselt võttes ka meeldima peaksid.
Minu viimaste aastate põhilõhn (talvine hooaeg on meil ju see põhihooaeg) on aga Kenzo Le Monde est Beau. See lõhn tuli välja aastal 1997 ning viimati kui selle ostsin, oli seda poes ainult 1 eksemplar. Nagu näha, siis lõhnade lehekülg sellele väga analooge ei anna ning ka siis kui ma poes müüjalt küsisin, kas sellele sarnaseid lõhnu eksisteerib, väitis ta üsna kindlalt, et see on nii unikaalne lõhn, et sarnaseid just pole. Mulle meenutab selle lõhn tomativarte lõhna. Tegelikult peaks seda tomatilõhna tekitama hoopiski mustsõstralehed, mis on lõhna üheks koostisosaks. Jah, mul oli kunagi Dermoshopi mustsõsta käteseep ning see lõhnas tõepoolest sarnaselt. Suvine kasvuhoone, mmm. Ma tahtsin ju kunagi kasvuhoonelõhna tõttu lausa aiandust õppima minna, väga hästi põhjendatud erialavalik ju?
Peolõhnaks on mul aga Diori Hypnotic Poison. Jälle jube vana lõhn, välja antud 1998. Ja jälle ema antud, sest ta ei suutnud seda kannatada. Vanaema seevastu kiitis, olevat korra tallegi seda kellegi matusteks peale pandud. Jah, sellest samast pudelist, mis mulgi kasutusel on. Väide, et lõhnad ajaga halvaks lähevad, mu meelest väga ei päde. Ehk mingi kümne aastaga lähevad, viis ei tee küll veel miskit.
Paar head lõhna minu meelest on veel Lolita Lempicka kõige esimene lõhn (mitu pudelit on sama kujundusega, ma ei ole täpselt kindel õiges lingis). Secret Garden oleks ka minu esimene iseloomustus selle lõhna kohta, nagu ka lingil keegi mainib. Muinasjutuline Alice Imedemaal lõhn.
Igapäevastest nn asjalikest lõhnadest meeldis mulle DKNY Women. Naljakas, et kõik mulle meeldinud lõhnad on üsna erinevatest kategooriatest - on värsked, on puudriseid, on lillelõhnalisi.
Lõhnad seostuvad mälestustega. Ehk kui ma mingit lõhna tunnen, tuletab see mulle meelde ajad, mil ma seda kandnud olen. Näiteks puberteediiga seostub mul tugevalt Yves Rocheri Ming Shuga.
Lõhnadest, mis mulle ei meeldi siis ka. Tegelikult lõhnad erinevad ka olenevalt sellest, kellel need peal on. Sama lõhn erinevatel inimestel tundub erinev. Ükskord ammu läksime kinno ja siis imestasin, miks ühest neiust, kel endal kassi pole, eritub kassipissi haisu. Hiljem ema kaebas, kuidas masside menulõhn D&G Light Blue haiseb kuse järele. Käisin siis selle neiu juurest läbi ning nägin tõepoolest, et ka tema kapil see pudelike seisis. No ma ei tea - kuidas saab üks menulõhn meie meelest kust meenutada? Järelikult enamikule ei meenuta. Eriti õudne on see, kui inimesed endale pool pudelit parfüümi korraga peale kallavad. No kuidas muidu see pudel paari kuuga ära kasutada, et saaks uue osta? Või see, kui higilõhna parfüümiga summutada püütakse st lõhn lastakse riiete peale, samal ajal ihu pesemata jättes. Minu teada tuleks parfüümi piserdada lümfi piirkondadele st otse nahale - kõrvade taha, kaelale, randmete sisekülgedele. Juustele võib ka, aga alkohol parfüümis ei pruugi juustele just hästi mõjuda. Riiete peale võib parfüüm suisa plekid jätta. Aga no sel teemal olen ma inimestega palju vaielnud. Mõni ütleb, et ikka riiete peale, kuhu mujale.
Meenub veel see, kuidas pubekana sai parfüümi asemel endale aerosooldeodoranti peale lastud. Mingi popp sari deodokaid oli lausa, mida me siis sõbrannadega jahtisime, pidevalt tuli sellel uusi lõhnu välja. Leidsin! Impulse deodorandid olid need - näe, sellised pudelid:
Tellimine:
Postitused (Atom)