Loone Ots. Mustamäe valss

Kõigile meeldib ju tasuta asju saada, eriti kui need asjad on vajalikud nagu näiteks raamatud. Ehk siis osalen taaskord Petrone Prindi arvustuskampaanias.
Raamatuks seekord Loone Otsa "Mustamäe valss", millest ma tegelikult niikuinii veidi kirjutada tahtsin, nüüd on siis ka põhjus olemas.
Pean tunnistama, et mõnikord olen mõelnud, kuidas oleks olnud sündida kusagil 60ndate lõpus - siis kui oli "päris" elu, kui sündisid need, kes minu praeguses elus mulle kõige rohkem mõju avaldanud on. Siis kui mässati "päriselt", kuulati ja tehti tõelist muusikat. Eks see ole ilmselt põlvkonna viga, sest meieni jõudis sellest ajast ju vaid legend, reaalse igapäevaeluga me kokku puutuma ei pidanud. Teine asi, mis mulle isiklikult aedlinna lapsena huvi pakub, on elu igasugustes "mikrorajoonides" - kaugelt vaadates kuidagi eriliselt romantiline. Ilmselt olen ses osas eripärane, aga ma käisin tõesti pubekana Annelinnas ringi kondamas, üheksakordsetes majades liftidega sõitmas ja ahmisin sisse seda ainult mikrorajoonidele omast anonüümsust. Tallinnas "mäed" olid mu unistuseks.
Ehk siis on "Mustamäe valsis" kõik need "minu"-teemad sees.
Lugesin natuke varasemaid arvustusi ka, enamik neist on kirjutatud inimeste poolt, kes ka selles ajas elanud on. Minu teadlikud mälestused algavad siiski alles taasiseseisvumisele algava ajaga, seega ei ole mul mingit võrdlusmaterjali enda eluga.
Suur osa raamatust keskendub autori perekonna loole, mis juhatab sisse selle, kuidas lõpuks üldse Mustamäele välja jõutakse. Ausalt öeldes olen ma kade igaühe peale, kes nii hästi ja detailirohkelt oma perekonna minevikku tunneb. Mina tean ainult üldist lugu ja üksikuid fragmente. Ma usun, et inimese elule annab palju juurde oma juurte niivõrd põhjalik tundmine. Üllatuslikku oli ka - ma ei kujutanud ette, et Märtsipommitamise aegu oli juba kellelgi kodus telefon, selline detail viib paratamatult mõttele, kui sarnane oli tolleaegne elu siiski praegusega ja sellele, mida teeksin mina kui...
Autorile tuleb au anda ka tema objektiivsuse osas, millega ta oma perekonda kirjeldab. Mina niimoodi ei saaks, ma mõtleks ikka, et "mida ema sellest arvaks". Ma muidugi ei tea ka nii palju oma vanemate noorusest. Ses osas meenutas raamat mulle veidi Kati Murutari "Projektilast Pärnust" - kas tollased emad olidki pragmaatilised olevused tänapäeval väljapaistva kanaemanduse kõrval? Kuidas sellistes oludes (Mustamäe valsis näiteks ühis-keldrikorter) üldse elada suudeti ja veel lapsi kasvatada? Kas meie põlvkond sureks sellistes tingimustes kohe välja?
Mustamäe elu-olu kohta on mõni kommenteerija öelnud, et raamatus on seda ikka väga mustades värvides kujutatud. Ei tea, kui olin 8-aastane, kolis meie kõrvalmajja Annelinnas sündinud tüdruk ja tema mälestustes oli Annelinn tõepoolest täpselt sama kole koht kui raamatu algusaegade Mustamäe - täis joobes ning vägivaldseid vante, koht, kus väike laps õues ikka alati mõne vennasrahva esindaja käest kolakat sai.
Mulle see raamat meeldis. Lisaks ühe inimese loole sai hea ülevaate kogu selle aja elu-olust. Mu meelest on oluline meeles hoida seda, kust me tuleme. Lapsepõlv jääb enamikule meelde siiski helge ajana, olgugi, et mällu sööbivad eriliselt just ebaõiglus ning negatiivsed lood nagu ka raamatu autor tunnistanud on. Elu-olu on praegu siiski oluliselt etem kui oli siis. Autor toob kenasti välja ka selle, mida tänapäeval mõni sugugi uskuda ei taha - et joodi koledal kombel, ka odekolonni ning et vägivald oli tavaline.
Ega ei teagi, kas parem on olnu unustada või seda meeles hoida. Juhtusin eile lugema visiooni Lasnamäe arengust. Sellest, kuidas Lasnamäe tähendab eestlasele eelkõige venestamise sümbolit, millest võiks ometi üle saada, ja küllap saadaksegi ning tulevikus on see prestiižne elukeskkond. Elu läheb edasi, loomulikult, aga kas unustamisega ei kaasne...oh, ma ei teagi - ettevaatamatust? naiivsust? Äkki peaks see kunagine ebaõiglus meil ikka alatiseks kuklas tiksuma?

Pange oma unistused põlema!

Positiivses mõttes ikka siis. Mulle hakkab üha enam selgeks saama, et just unistused, eesmärgid ja plaanid on need, mis inimeste elusid kõige kindlamalt mürgitavad. Keegi tark kommenteerija, ja siin ju ainult targad käivadki, leidis kord seda sama. Ühes mu lemmiktsitaadis ütleb Chuck Palahniuk: "

We’re the middle children of history, man. No purpose or place. We have no Great War. No Great Depression. Our Great War’s a spiritual war… our Great Depression is our lives. We’ve all been raised on television to believe that one day we’d all be millionaires, and movie gods, and rock stars. But we won’t. And we’re slowly learning that fact. And we’re very, very pissed off.” 

Üks mu tuttav armastas ikka oma mehelt küsida: "Ütle mulle, millal me ükskord rikkaks saame?" Unusta ära, et sinust võiks saada president! Unusta ära, et sul peaks olema harmooniline tuumikpere! Ja hakka elama. 

Lugesin nädalavahetusel läbi siin eelnevalt mainitud raamatu Rachel Cusk "Arlington Park". See on hea raamat, jube hästi kirjutatud (ja täiesti kohutavalt toimetatud, kui seda üldse tehti, aga kellegi nimi on toimetaja real siiski kirjas - igal paganama leheküljel on sõnu, kust on mõni täht puudu, keegi enne mind lugenud ja häiritud olnu oli minu raamatus need lausa eraldi ära märkinud) ning ka seal on inimeste häda suures osas see, et nende olemasolev elu ei vasta sellele, mida nad endale kunagi ette kujutasid. Ka minu 15-aastane mina teeks ilmselt eneka (ei, mitte endli, vaid selle sõna algses tähenduses siis) kui praegu mind näeks. No ei ela ma merevaatega villas ega ole maailmakuulus. Hea küll, eraldi teema on see Inglismaa lastehoiusüsteem, mida Bianka oma kommentaaris selgitas, ja ses osas saaks ka väljastpoolt miskit muuta, aga põhihäda, miks need naised seal raamatus nii rahulolematud olid, tuli siiski nende enda seest. Ma ei saa aga nõustuda raamatu tutvustuses välja toodud lausega, et Christine'il on tõsiseid raskusi oma eluga toime tulemises. Mu meelest on Christine raamatus ainuke, kes oma elu kõige kiuste huumori ja kaine mõistusega (paradoks, võttes arvesse, palju ta selleks enne veini jooma pidi) võtta suudab. Ta ei hooli sellest, mida teised temast arvavad (või vähemalt liigub selles suunas). Kas pole selles just võti, kuidas oma elu normaalselt võtta? 

Pooled eneseabi raamatud räägivad, kuidas tuleks armastada seda, mis sul on (nõus) ja pooled jälle toonitavad, et tuleb suurelt unistada, sest muidu ei saa üldse midagi (kes palju tahab, see vähe saab, kes üldse ei taha, see üldse ei saa). Tore, aga sel juhul tuleks inimesi unistama õpetada. "Issand, ma sooviksin, et mul oleksid normaalsed lapsed ja arusaaja mees!" - see ei anna ju midagi, ainult ajab vihaseks. Suur osa õnnetuid inimesi aga vist just niimoodi unistabki, et äkki läheb kõik imeväel korda. 

Millal ma matsin Holden Caulfieldi endas? Ema just imestas, et see mu kooliaegne lemmik oli, tema olevat juba siis leidnud, et see on puhas p*** jama. Maailm ei muutu kunagi paremaks paigaks ja meie ei suuda mitte kunagi maailma muuta. Me peame hakkama saama sellega, mis meil on ja sealjuures ennast hästi tundma. Vastasel juhul elamegi õnnetuna. Lugesin just kooli kokkutuleku almanahhist oma näiteringi õpetaja mälestusi, kus ta kirjutab ühest meeldejäänud õhtust - "Oli selline tunne, et oleme üks kamp ja võiksime ei tea mida veel korda saata." Millegipärast on selline kõikvõimsuse tunne üldiselt minevikku jäänud. Ka suvel Presidendi roosiaias kõnet kuulates ei olnud tunnet, et mina võiksin olla nüüd see, kelle ees Presidendi sõnul maailm laiali on. Maailm on juba nähtud. Peale seda hetkelist õnnestumist lähen ju ikka tagasi täpselt sinna samasse, kus ma enne olin.

Nüüd jääb vist mulje, et see elu on üks hädade org, aga tegelikult just see, kui sa temalt mingit imet ei oota, teeb su vabaks. Las ta siis olla, see sinu ainuke elu, ela teda ometi nii, et sul lõbus oleks, mitte mingite teiste seatud standardite poole püüeldes. 

This is a war in Wonderland
Do it baby, yes you can
Burn your dreamland off the ground
Cause you don't need it

No-Big-Silence "War in Wonderland"

Mulle meeldib teste teha

Ja igasugu küsimustikke täita ja tarbijauuringutele vastata ja...Eliisabeti blogist leidsin sellise asja (kustutasin vastused ruttu ära, aga ei saa öelda, et need mind mõjutanud ei oleks, sest mitmed asjad kattusid minu valikutega) :

10 ASJA, MIS MULLE MEELDIVAD (üritasin randomilt panna, muidu oleks magamine, muusika, lugemine ja söömine)
1.  Magamine (no see on ju ikka esikohal)
2.  Punk, grunge ja rriot grrrl muusika

3.  Candy Crush Saga
4.  Õlu (käsitööõllede populaarsuse tõus hävitab rahakotti..)
5.  Minu inimesed
6.  Varraku "Moodne aeg" sari
7.  Äädikamaitselised toidud
8.  Muusikavideod
9.  Andmesisestus
10.  Road-tripid


9 ASJA, MIS MULLE EI MEELDI
1.  Igasugu mambo-jambo (pendlid, inglid jms)
2.  Tervislikkuse peale surumine
3.  Tühise rämpsu reklaamimine blogides
4.  Kitsa silmaringi üle uhke olemine
5.  Higi järele lehkavad inimesed
6.  Pastelsetes toonides riided ja Tallinn Dollsi stiil (see video "All about the Bass" on kohutav!)
7.  Hirm Interneti ees (Google jälitab, Facebook on saadanast...), üldse vandenõuteooriad
8.  Majapidamistööd


8 ASJA, MIDA TULEVIKUS KINDLASTI TEHA TAHAN (sõna "kindlasti" võiks välja jätta, sest nii kindlaid unistusi ja tulevikuplaane mul pole )
1. Jaapanis ära käia
2. New Yorgis ära käia
3. Iron Maideni kontserdil ära käia
4.  Kuulata Hole´i uut plaati
5. Tütardega koos peol käia (mitte sõna otseses mõttes ehk)
6. Korrata vähemalt sama toredat suve, kui seda oli suvi 2014
7. Elada igavesti õnnelikult


7 BLOGI, MIDA LOEN
Ei hakka siia üles lugema enda blogrollis olevaid, sest neid loen niikuinii, aga nimetan mõned, mida seal ei ole, aga feedlys ikka loen:

1. Minu peas

2. Katsejänku

3. Carry

4.  Elust kirju

5.  Karikate emanda pildiblogi

6.  Nodsu

7.  Morgie
Oeh, sellest punktist oli täitsa kasu. Mõtlesin, et lisan ikka feedlysse kõigi nende blogid ka, kes siin minu omas kommenteerimas käivad. Ja siis need blogid, mida nemad loevad. No ja siis sai neid blogisid juba uskumatu hulk. Ehk siis ma ei jõua iialgi jälgida kõiki huvitavaid blogisid...
Edit: Ja ma leidsin ühe oma kunagise lemmikblogija ka üles! Lastejuttude blogi nüüd siis (ma uskusin varem, et pealkiri vastab sisule ega pööranud sellele blogile tähelepanu), kunagi oli vist isemõtleja.

6 OMADUST, MIS MIND ISELOOMUSTAVAD
1.  Auahne
2.  Laisk
3.  Enesekeskne
4.  Kõva häälega
5.  Labiilne
6.  Successful, bitch and beautiful


5 KOHTA, KUS MULLE OLLA MEELDIB
1. Voodi
2. Hea kontsert või festival
3. Internet
4. Hea restoran
5. Lennujaamad


4 ASJA, MIDA MA KARDAN
1. Ämblikud
2. Vereproov sõrme otsast
3. Sõda
4. Surm ja haigused

3 ASJA, MIDA OOTAN
1.  Kevad
2.  Mõni seltskondlik üritus
3.  Häid üllatusi

2 HEAD FILMI

Viimati nägin ma mingeid tõeliselt mõjuvaid filme aastaid tagasi, seega
1. "Lendas üle käopesa"
2. "Kaklusklubi"

1 ASI, MIDA INIMESED MINU KOHTA EI TEA

Oleneb, millised inimesed ju.

Ma olin kunagi Meie Meele esikaanel koos Mihkel Rauaga.

Miks hakata täiskasvanuks?!

Ma olen ikka üks laisk ja lapsik inimene. Eile võttis minuga ühendust see sama vana klassiõde, kes leidis, et me võiksime rohkem suhelda, kuigi ilmselt omavahel ei sobi, ja pakkus välja, et peaks hakkama järgmise aasta klassikokkutulekut korraldama. Tegelikult ma üks kord korraldasin sellist asja ja see lõppes minupoolse 750-kroonise miinusega, mille omast taskust kinni tagusin. Ma tahan pidu küll, aga seda korraldada võiks siiski keegi teine. Korraldamisega kaasneb ju mingi vastutus, mingid ülesanded, kohustus suhelda isikutega, kes üritusele tulla ei taha ja mürgitavad su hinge oma negativismiga. Lisaks igasugu viimasel hetkel ärkajad, kes pakuvad siis, kui sul juba kõik paigas on, et äkki teeks hoopis nii või naa, äkki vahetaks peo asukohta jne. Siis "kindlad tulijad", kes ürituse päeval oma telefoni välja lülitavad ja muud fruktid, kellele peo korraldamise asemel hoopis peksa tahaks anda. Kas ei piisa sellest, et minu peale võib alati kindel olla selles, et ma vähemalt kohale ilmun?
Teiseks käis L. eile ühistu koosolekul (ta sunniti selle juhatusse kunagi) ning leidis, et mina peaksin vastutasuks sellele kui tema räägib, mida seal seletati, ürituse tagantjärele ära protokollima. No ei lähe läbi! Teatasin, et mind absoluutselt ei huvita ja L. tegigi selle protokolli lõpuks ise ära. Hea, et ma kuskil eramajas ei ela, muidu mu hoov oleks ilmselt rinnuni nõgeseid täis, aed kukuks kaela jne.
Loen hetkel üsna kummalist raamatut Rachel Cusk "Arlington Park". Siin on arvustus kah. Ma olen ise veel üsna alguses, aga nagu ma aru saan, siis leiavad selle raamatu peategelased, et pereelu on neilt nende enda elu röövinud. Nad peavad pidevalt lapsi kantseldama, süüa tegema, elamist koristama ja mööda poode jooksma, aga tegelikult tahaksid midagi muud. Ma ei saa sellest aru, miks nad siis teevad asju, mida nad tegelikult teha ei taha? Sest nad on täiskasvanud ja on selleks kohustatud? Mu meelest on täiskasvanuelu eeliseks laste ees just see, et nad ei pea tegema seda, mida nad ise ei taha. Ok, raha peab kuidagi teenima, aga kõik muu on ju vabatahtlik. Minu arvates võiks hea meelega sülitada selle peale "mida korralikud inimesed teevad" ja teha seda, mis endale meeldib. Mitte valmistada kolm korda päevas sooja toitu, mitte kanda eakohaseid riideid, juua hommikul klaasike valget veini. Naised Arlington Parki raamatus süüdistavad aga enda elu mandumises oma abikaasasid ja lapsi. Vale mees valitud siis. Mu meelest on jubedad need "tarkuseterad", mida igasugu naisteajakirjades levitatakse a la "10 asja, mida iga endast lugupidav naine peab oskama"; "10 riietuseset, mida 30-aastane enam kanda ei tohiks"; "10 meigistiili, mis meestele ei meeldi". Kas tõesti leidub inimesi, kes loevad neid ka muu mõttega kui lihtsalt selleks, et korra päevas ennast värskenduse mõttes siniseks vihastada?
Inimesel on üks elu, miks elada seda nii nagu teised tahaksid? Miks hakata täiskasvanuks? Kas see juhtub kuidagi automaatselt või inimesed sunnivad end ise? Et tahaks kangesti kinno minna ja klaasikest veini juua, aga ei saa, sest vaja mehele süüa teha ja vaibad ka sel nädalal veel kloppimata? Las see mees otsib ise endale süüa ja vaibad viska üldse välja kui neid kloppida ei viitsi. Või sunni mees neid kloppima.
Raamatus on üks eriti õudne tädi, kes võtab kõik ülesanded enda kanda seepärast, et usub end kõigega paremini toime tulevat kui tema mees. Lõpuks teebki kõike hambad ristis ise ja mees veel rõõmustab, et "aga mu naisele ju meeldib". Ise ju kaevas endale selle augu!
Isegi lugeda on sellistest inimestest hirmus. Me ei ela ju keskajal, aga samas elame ikka mingite kirjutamata "ühiskonnareeglite" järgi, millele enda elu ohvriks toome. Isekas peab olema, mitte täiskasvanu.

Telefonilood

Mina olen ka see jube ema, kes vahepeal lapsele telefoni mängimiseks kätte annab. Klahvilukk on ju peal, nii et mida hullu ikka juhtuda saab. Pühapäeval millegipärast ei olnud (klahvilukku peal).
Helistas sõbranna mees, kes on tähestiku järjekorras telefoniraamatus esimene, et ma olevat talle hunniku tühje sõnumeid saatnud. No ma siis vabandasin, et laps kogemata saatis ja imestasin veidi, et kuidas ta ise selle peale ei tulnud, et mu lapsed seda teha võinuks. Mõtlesin, et kuna ta teadis, et me laupäeval sõbrannaga koos peol olime, aga koos ei lahkunud, siis ehk arvas ta, et ma kuskil hädas, kust ainsaks võimaluseks välisilmaga ühendust saada on talle tühje sõnumeid saata. Loogiline, eks.
Pärast avastasin, et laps oli ka ühele mu vanale klassiõele endast poolpalja pildi saatnud. Müstiline.
Igatahes rääkisin eile sõbrannaga, kelle mees mulle helistas ja vabandasin veel. Sõbranna siis ütleb, et tema mees pole küll ühtki sõnumit minult saanud. Küsisin, et mida te seal tarbite, su mees ise veel helistas mulle?! Mu mehel pole su numbritki, teatas sõbranna. No jumal küll, eks ta siis lihtsalt helistas tagasi numbrile, kust sõnumid tulid! Aga ei, sõbranna nõudis, et andku ma tema mehe väidetav number. Andsin, sest loogiliselt oli ta mees ju mälukaotuse läbi teinud. Sõbranna teatas siis, et tema mehel pole seda minu antud numbrit enam ammu kasutuses...Ega jah, tegelikult pole ma ta mehele mitte kunagi helistanud ka, number on iidamast-aadamast, nad juba üle kümne aasta paar kah. Et siis number ilmselt ammu edasi antud kellelegi teisele, kellel täpselt tema mehe hääl ja kes mind kõnes sinatas...Oleks teietanud nagu viisakad inimesed võõrale helistades teevad, poleks ma kindlasti teda sõbranna meheks pidanud. Naljakas. Igatahes kustutasin selle numbri ära. Järgmiseks aga sattus telefoniraamatus esimeseks noormees, kellega ma 18-aastaselt abielluma pidin. Ma usun, et ka tema on vahepeal vähemalt viis korda oma numbrit vahetanud. Kustutasin ka tema.
Vaatasin üldse telefoniraamatus ringi. Mul on olnud kena komme inimesi vaid eesnimega salvestada. Nüüd on mul näiteks Eveli, Eveli1, Evelin, Evelin2...Kes on kes? Veel on mingeid müstilisi nimesid, keda ma oma mäletamistmööda mitte kunagi tundnud ei ole. No näiteks Ille - üsna vähelevinud nimi ja ma tõesti ei mäleta end ühtki sellenimelist tundvat. Ju siis olen oma mälu usaldanud - kes siis Illet unustaks....Kunagi helistas mulle niimoodi Rokiklubi Roll, kes käis kogu oma telefoniraamatu läbi - tere, olen Roll, oled mu telefonis, kes sa oled? Minu number sattus tema kätte ilmselt siis, kui olin  linnaviletsuses praktikal ja külastasin tollaseid noortekeskusi. Mul on sama number olnud julgelt üle 15 aasta, ilmselt on suurem osa kontaktidest selle aja jooksul oma numbrit vahetanud ja isegi tuttavate nimede taga on ammu uued näod. Ma ise nii julge ei ole, et hakkaks nüüd inimesi läbi helistama, kunagi pidin ühele tööotsijale helistama ja sattusin just hetkele, mil ta matusel viibis. Ei kadesta igasugu telefonimüüjaid. Ega ma tegelikult ju üldse ei kasutagi seda telefoniraamatut, räägin heal juhul viie inimesega sealt, ülejäänud on, noh, igaks juhuks. Oma ***** kaarti pean ka kohustuslikus korras poole aasta tagant laadima, kuigi peale pandud 13 eurot selle ajaga otsa ei saa. Staaži tõttu saan iga kuu alguses 10 tasuta minutit ju ka. Võeh, reklaam blogis, eks.

Emotsionaalne

Ilmselt peaks selle postituse parooli alla panema, sest see on lihtsalt nii enesekeskne, et niikuinii hakatakse mulle vastu vaidlema ning kriitikat ma ju teatavasti ei kannata. Samas ei kannata ma ka oma arvamuseta inimesi ning ilma enesekesksuseta pole ka oma arvamust. Ei viitsi otsida mingit kuldset keskteed ja arutleda nagu koolikirjandis, et "kuigi mina arvan nii, on kindlasti ka inimesi, kes arvavad naa ja inimesed ongi erinevad ning bla-bla-bla".
Kooli kokkutulekule mitteminemise põhjuseks saab olla vaid altpoolt kaela halvatus. Või surm. Või viibimine Austraalias. Kindlasti aga mitte trenn (ei ole ühtki Veerpalu veel meie klassist sirgunud) või kellegi sünnipäev (mu emal oli muuseas kokkutuleku päeval sünnipäev ja otse loomulikult oli ta kohal nagu suur osa tema klassist, kes lõpetasid minu omast 25 aastat varem). Kõigist paralleelidest oli samuti enamus kohal, ainult meie omadest suutis 35st 8 end kohale vedada. WTF nagu?! Pakun, et üks kõige vähem esindatud klasse üldse. Kokkutulek on vaid iga viie aasta tagant. Keskkool on aeg, mis inimest kõige rohkem kujundab. Mulle meeldib elada minevikus. Ma pole mitte kunagi mitte kellegagi nii lähedane olnud kui inimestega, kellega käisin koos keskkoolis. Ülikoolis meil mingit oma kursust ei olnud, igaüks rabeles enda eest, ühtki ühisüritust ei toimunud. Mis mõttes räägib keegi, et keskkoolikaaslased olid suvalised tüübid, kellega ta juhuse tahtel vaid kolm aastat koos veetis? Ok, meie klassis oli kõige rohkem nö uustulnukaid, kes meie kooli vaid keskkooliks sattusid, mina käisin kogu nn täisgümnaasiumi läbi - 12 aastat samas koolis. Kuna meie linn tuli välja geniaalse ideega täisgümnaasiumid (1-12 klass koos) ära kaotada, siis kas võib eeldada, et tulevikus surevad igasugu kokkutulekud üldse välja?
Oh, ma saan aru, et mu frustratsiooni taust on vaid paljas enesekesksus - mina oleks ju tahtnud teisi näha, mind ju ei huvita, kas teised on enda eksponeerimisest huvitatud. Mina olen see, kes tahtis üheks õhtuks vanu aegu tagasi. Mina olen see, kes ise ei oska inimestega kontakti hoida ja kasutan selleks teiste poolt korraldatud üritusi. Mina olen see vähemus, kes nostalgiat armastab.
Hoolimata kõigest sain ma küllaga positiivseid emotsioone. Hoolimata kõigest armastan ka kõiki neid, kes ei pidanud vajalikuks kohale tulla. Ehk nagu ütles inimene, kellega me...noh...kooli ajal mitte just suurimad sõbrad ei olnud: "Issand, ma ei saa aru, miks me varem pole omavahel suhelnud? Aga noh, jah, me vist ei sobi teineteisega..." Ühel õhtul pole vahet, selle kannatame ju kõik ära ning näeme üksteises vaid head. Miks me ometi kogu aeg ei suhtle? Sest, noh, elu, noh...

A kes veel tulevad?

"Tüdrukud, ma lähen vetsu, kes tahab kaasa tulla?" Vähemalt anekdootide põhjal on see üsna tavaline olukord. Meil oli kooliajal ka oma "peldikubande". No ikka ju lähed kaasa, kui inimene kenasti kutsub. Kunagi üks noormees uuris sellise käitumise tagamaid ja siis me seletasime, et tüdrukute vetsus elab Kaka-Kalle, kes ettevaatamatuid potti tõmbab ning seetõttu peavad alati sõbrannad igaks juhuks kaasas olema.
Paistab, et karjakaupa liikumine pole ka täiskasvanueas kadunud. Nädalavahetusel on üks üritus tulemas ja selle asemel, et igaüks oma kodunt lihtsalt kohale läheks, plaanitakse varakult, et saame enne algust kella all kokku. Ei taha ju üksi minna. Nüüd juba nii mehed kui naised.
Mu ema on elu aeg sellise käitumise peale põlglikult vaadanud - no mis mõttes ei lähe üksi peole? Kui ikka tahad, siis lähed. Enamik inimesi mu meelest ei lähe. Mina ei läheks. Varem vaatasin igatsevalt mõnede ürituste plakateid, kuhu oleks tahtnud hirmsasti minna, aga polnud inimesi, keda kaasa kutsuda. Põhimõtteliselt selle pärast L. mulle silma jäigi, et voh, temaga saaks minna, tal on sarnane muusikamaitse. Ise kügelesin tol ajal viisakalt üritustel, mis mulle tegelikult midagi ei pakkunud, aga kuhu oli vähemalt inimesi kaasa võtta. Eks siin ole see erinevus ka, et kui tõepoolest tahad pidudel kellegagi tutvuda, on targem üksi minna, et vähem konkurente oleks, aga kuna mina tahtsin lihtsalt muusikat kuulata, siis seda on palju mugavam teha koos meessoost saatjaga, kes potentsiaalsed tutvujad eemale peletab.
Teine asi, mida justkui peaks karjakaupa tegema, on laste saamine. Jube jama ju kui teised lippavad mööda pidusid ringi ja sina pead titega kodus istuma. Millegipärast arvatakse, et emadus ühendab. Vaadake, kui palju on igasugu emme-foorumeid ja -gruppe. Tunnistan, et esimese raseduse ajal kuulusin ka ühte, enamik nendes gruppides olijaid ongi esimest last ootavad naised + mõned üksikud emmendussõltlased, kes peale nelja last näevad väljakutset teistele eksperdiks olemises. Laste sündides need grupid enamasti lagunesid, elu läks edasi. Eks lastesaamine kindlasti tekitab mingid ühised jututeemad, aga tegelikult ainult selle ühisosa põhjal endale sõbrannat ei vali.
Igatahes tundub mulle, et selline karjamentaliteet on inimeste tegevust pärssiv. Edukaks ja õnnelikuks ei saa need, kes ootavad, et keegi nendega vetsu kaasa tuleks. Pole vaja mingeid padjaklubisid, kus kritiseeritakse seda ühte, kes julges ilma teiste heakskiiduta mõne radikaalse muutuse ette võtta. Tuleb ise enda parim sõber olla. Kari pole selliseid muidugi kunagi armastanud.

Pehmondus

Ma ei tea, mis häda mind sinna Postimehe lehele ikka veab, viimasel ajal suudab see mind ainult vihaseks ajada. Ma tahan uudiseid, aga selle asemel saan ma emotsionaalset vahtu, mille koht võiks olla pigem kellegi isiklikus blogis kui uudiste hulgas.
Nüüd on siis uus avastus välja kaevatud - kas Eesti mees on pehmo või mitte? Avaldatakse mitmeid arvamusi, kus üks räägib aiast, teine aiaaugust, sest mitte keegi pole ära defineerinud, mida see nunnu väljamõeldud sõna üldse tähendab. Kes räägib naisepeksust, kes räägib sõjaväest, kes pereväärtustest, kes ebatervislikest elukommetest. Mu mäletamist mööda tuli selle sõnaga kõigepealt välja üks õlletehas, kes pakkus fesaris välja testi "Mitu % pehmo sa oled?" või midagi sellist. Pehmoks liigitus näiteks see, kellele kõlbas kassipilte vaadata ja ka see, kellele jalgpall ei meeldinud. Mulle seostub selle sõnaga üldse mingi Seitsme pöialpoisi Helliku-taoline pehme vahtkummist pontsakas olend. Miks üldse vaielda ja gallupeid korraldada kui pole kokkulepet, millest üldse räägitakse? Ega see enamikku vaidlejaid häirivat ei paista ning ülejäänuid niikuinii ei huvita. Kui ma midagi teemasse arvama peaksin - ehk siis kas Eesti mehed on oma olemuses kuhugi poole muutunud, siis ma arvan, et ühiskonna muutused peegelduvad inimestes ja eks me ikka muutume. No näiteks ei ole enam vaja teatud oskusi ja teadmisi, kõike pole vaja nullist ise osata teha, loomulik ju, et sellised teadmised pole enam üldtuntud. Kas saab eeldada, et supermarketite ajajärgul peaks kõik oma kätega hirve maha murda suutma? Tegin just testi, et milline naine ma olen, sain, et abitu, mis minusugusel siin üldse arvata? Ei oska ega suuda ise midagi, ei nõua seda ka teistelt. Minu ümber olevad meesinimesed on kõik elus hakkamasaavad inimesed. Või äkki räägime siin nooremast põlvkonnast?
Sel juhul mind natuke panevad imestama inimesed, kes lasevad endale keset teed kasvõi otsa sõita, sest uuendavad parajasti telefoniga FB staatust. Või istuvad karjakaupa kohvikus, igaüks ninapidi oma telefonis. Nädalavahetusel natuke kogesin seda. Kes kurat vaatab telefonis naljavideosid, kui ta seltskonnas viibib? Ja mina olen end veel sotsiopaadiks pidanud. Lõpetuseks käis üks (naine) veel välja idee, et kas poleks mitte tore, kui kõik oleks nagu vanasti, kui naised said kodus istuda ja ainult mehed pidid tööd tegema. Aeg oli juba hiline ka ja ma üsna kaua kannatanud, nii et pahvatasin siis välja, et tõesti elu mõnes ranges islami totalitaarses riigis on kindlasti etem kui meil - istud kodus, mees annab raha kui arvab, et oled seda väärt, kui ei ole, saad peksa või vägistamist. No milleks naistele inimõigused? Me ju tahamegi lihtsalt kodus istuda ning mehe armust elada. Selle peale öelda, et aa, tegelt jah, ma niimoodi ei mõelnudki. Arrgghh. Liiga hea elu, ma ütlen. See paistab muuseas ka kõigi pehmo-teoreetikute probleem olema - tuleks ometi see sõda, mis terad sõkaldest eraldaks! Näeks lõpuks ometi ära, kes meist on õige eestlane! Ei oska see lihtne inimene selle vabadusega ikka mitte midagi peale hakata.

Ainus hea sõbranna on surnud sõbranna?

Sobrasin oma tahvlis ning leidsin sealt ühe vana, pooleldiloetud Vikerkaare, mida lugesin viimati eelmisel aastal haiglas. Lugemata oli jäänud selline põnev artikkel nagu Johanna Rossi "Sõbranna - sõbralaadne toode. Kultuurilisi representatsioone meilt ja mujalt".
Ei teagi, kust otsast alustada. Alustan siis tsitaadiga:

Ariel Levy käsitleb oma raamatus “Female Chauvinist Pigs: Women and the Rise of Raunch Culture” viimaste aegade tendentsi, mille kohaselt paljud noored naised võtavad üle patriarhaalse kultuuri normid ja väärtushinnangud, et n-ö tunda end inimesena. Nad ei taha end identifitseerida naisena, kuna see tundub alandav. Levy peamine huviala on kultuuri seksualiseeritus, tõsiasi, et naised on hakanud erootika, porno ja striptiisi kujul kuraasikalt tarbima teisi naisi kui kaupa, kuna sellist võimalust tajutakse üleüldiselt privileegina, mis näitab kõrget positsiooni ühiskonnas. Ent oma naiselikkuse salgamisega kaasneb arusaam, et naistevaheline sõprus ei ole midagi väärt või et naistega ei saagi sõber olla. Nagu Levy üht vestluskaaslast tsiteerib: “Mina ei usalda naisi. Lapsena sõbrustasin ma ainult poistega … [need siin] on esimesed naised, kellega ma olen sõber olnud, kes mõtlevad samamoodi nagu mina ega taha ennast näljutada ja kogu kuradima aja küüsi lakkida.”

Õudselt tuttav kuidagi. Ma ise identifitseerisin end ka kõigepealt "naissoost šovinistliku seana", muuseas . No näiteks 21-aastase minu arvamus:
Ma ei ole kindlasti feminist, selline asi on ka minu jaoks vale, sest sellega püütakse minu arvates meessugu kõikides hädades süüdi lavastada. Mõned mehed on kindlasti “sead”, kuid naiste hulgas on “hanesid” veelgi rohkem. Ja just nende “hanede” tõttu peangi ma iga päev tõestama, et ma ise selline ei ole.  
Kõige tuttavam on see "naiselikkuse" alandavana tajumine. Kui mõni mees mind naiselikuks pidas, siis tavaliselt hakkasin ägedalt vastu vaidlema, aga mingil hetkel sain aru, et mehed mõistavad naiselikkuse all siiski vaid pealispinda. Hea seegi. Naiselik on minu jaoks: nõrk, alam, allutatav, rumal, huvitub vaid pealiskaudsetest asjadest, elueesmärk on olla hea ema, küpsetab ja koob, naine olgu näha, aga mitte kuulda jms. Ma vihkasin südamest selliseid inimesi, sest nende vohamise tõttu pidin mina end pidevalt tõestama. AGA...mu arvates ei tähenda see sugugi seda, et naistega ei saaks sõber olla, sest kogu selle kanakarja kõrval on ka terve hulk normaalseid naisi. Enamasti elutsevad nad küll Internetis, aga suure vedamise korral võib neid ka päriselus kohata. Ehk siis asi ei ole selles, et keegi peab kedagi mingisuguseks vaid inimesed lihtsalt ongi erinevad ja kõigiga ei suuda keegi sõber olla.


Aga ikkagi, inimesed räägivad ka minu lähikonnas, et sõbrannad on enamasti vaid vallalistel naistel. Jah, ma tean, minu sõbrannanduse hiilgeajad on ammu möödas. Ajan oma jutud kodus mehega (ja Internetis) ära, paar korda aastas trehvan vanu sõbrannasid ka ja ongi kõik. Lana Del Rey laulab, et põhjuseks, miks naised niimoodi üksteist reedavad, on see, et nad eelistavad armastust. Aga mis on armastuse ja sõpruse vahe? Mina ei saaks kedagi armastada, ilma et peaksin seda inimest enda sõbraks. Artiklis leitakse, aga et:
kui sõprus teise naisega tähendab sõprust omasuguse, nõrga ja madalast seisusest kaaslasega, pole ime, kui see kergekäeliselt ohverdatakse suhte nimel mehe, tugevama ja kõrgema olendiga.
L. väidab, et just nii see naistel ongi - mul on nüüd mees, mul pole sõbrannasid enam vaja! Aga mida tema ka naistest teab, eks. Ta väidab ka seda, et mehed oma naisi enda sõpradeks ei pea. Täiesti jube! Et siis naine suudab oma sõprusevajaduse oma mehega ära rahuldada, mees ei suuda ja suhtleb seetõttu rohkem oma vanade sõpradega edasi.  

Paneks siia veel ühe huvitava tähelepaneku artiklist:

Dekonstruktivismi tundval ja tunnistaval ajal elades teame, et tüübierinevus tähendab alati vaikimisi ka väärtuserinevust: üks kahest vastandist on alati kõrgemalt hinnatud kui teine. Ma tahaks kohe teada selle väite allikat. Et ongi nii - kui meil on mees ja naine, siis on üks alati parem kui teine, ei ole nii, et üks on hea ühes ja teine teises ning mõlemil on ka halbu külgi. 

Mu enda tagasihoidlik arvamus teema kohta on see, et head sõpra on lihtsalt väga raske leida. Veel raskem on elu jooksul temaga lähedaseks jääda. Uusi sõpru hilisemas elus väga ei teki. Äkki on mehed sõpruse osas vähenõudlikumad? Ainult naiste suust olen kuulnud arvamust, et miks peaks suhtlema vanade koolikaaslastega, me oleme ju vaid juhuslikult mingil eluperioodil kokku sattunud inimesed, keda muu ühendada ei pruugi. Jälle see teema ka, et mehed nii ja naised naa - eks tegelikkuses on grupisiseseid erinevusi ilmselt ikka rohkem kui erinevusi kahe grupi vahel. Mõiste "sõber" juba iseenesest - FB ajastul veel eriti. Ega ma ei teagi enam, kes on mu sõbrad. Kas need, kellega elu tihedamini kokku viib (ja kellega enamasti ikka millestki rääkida on, iseasi, kui süvitsi me tegelikult läheme) või inimene, keda näen paari aasta jooksul korra, aga kellega lõpetame teineteise lauseid? Aga kas me selle teisega oleksime ka siis sõbrad, kui üksteisele iga päev närvidele käiksime?

Ja see pealkiri - parim sõbranna on surnud sõbranna, tähendab siiski seda, et mõistame kellegi väärtust alles siis, kui ta meie elust läinud on. Ehk seepärast tundub ka varase nooruse sõprus ilusam ja ehedam kui praegused.