Appi - hurraaa! Padar läheb vanemahüvitise kallale

Padar plaanis vanemahüvitiste kallale minna ja perekool läks kihama
Probleem iseenest ei olegi nii suur, sest päris ära ei taheta midagi kaotada, asi on alles mahaöeldud arvamuse vormis jne ja ega otseselt sellest kisa ei tõusnudki. Kisa ikka vanal teemal: madala hüvitise saajad sõimavad kõrgepalgalisi, kellele ainsana see muudatus negatiivselt mõjub ainult rahas arvestamises ja nõuavad võrdsust kõigile. Vanemad inimesed pahandavad, et nemad pidid nii ehk naa hakkama saama ja ärgu praegused üldse vigisegu. Kõrgepalgalised oigavad, et neil juba kõik planeeritud ja laenud kaelas ning mis õigusega võrdseks kui tegemist ei ole "emapalgaga" vaid palgahüvitisega, mis loomulikult ongi seotud palga suurusega. Ma ei hakka oma arvamust siia üldse panema, sest sellel teemal ei saagi olla ega tulla mingit konsensust. Igaüks kisab oma mätta otsast, sest oma särk ja rahakott on kõige lähemal. Mõni ju ütleb suisa otse, et ma olen nõus ise vähem saama kui ainult keegi teine rohkem ei saaks. Teine kaitseb, et miks pean mina kinni maksma teiste laiskuse, madala haridustaseme jms. Ehk siis vaesus teeb kadedaks, rikkus ihneks? Eks ma ise kaldu ka ühele poole, aga tundub, et see on paratamatu ja sõltub ainult sellest, millist elukogemust omad. Omasugused peaks omasugustega lävima - rikkad häärberitesse, vaesed getodesse ja nii et kokku ei puutu - kõige vähem konflikte?
Kõige suurem surmade põhjus pidi ju kah kadedus olema - inimene elab muidu normaalselt ära aga hakkab end siis naabriga võrdlema ja vaatab, et tollel ikka suurem auto ja kobedam maja ning töötab/stressab/joob ennast haigeks.
Tegelikult saab ka kavalusega - üks neiu, kes muidu suht keskpärases kohas sekretärina töötas, kuulutas alati igal võimalusel, et "kui palju see vanemahüvitise ülempiir ikka järgmisest aastast on, järsku ma kaotan veel raha muidu!". Iseasi, kas ta oli selle palga kuidagi sahkerdades nii kõrgeks ajanud või siis oli lihtsalt uhke tunne seda kuulutada ja mõelda, kuidas teised hinges kadestavad.

Inimlikkusest

Lõpetasin just Remarque'i "Elusädeme" lugemise. Väga kole raamat, nõrganärvilistele ei soovita. Kole ei tähenda siis siinkohal aga mitte halba. Huvitav on see, et tavaliselt kuulun ma ka ise nõrganärviliste kogukonda ja tean, et igasugused lingid selle hoiatusega ei ole mulle avamiseks (nädal tagasi tegin just selle vea ja üks tõsiselt võigas pilt tiirleb siiani silme ees...), kuid millegipärast kardan ainult visuaalseid jälkusi, lugeda see-eest suudan.
Igatahes, seoses raamatuga kerkib üles inimlikkuse teema ehk siis nagu raamatus - mis muudab ühed inimesed teatud olukorras kiskjaks. Mina olen suhteliselt veendunud, et teatud olukordades muutume kõik kiskjateks, kas just sadistideks, kuid ka see pole välistatud. Millegipärast tembeldas mu kunagine kirjandusõpetaja mu selle seisukoha eest "inimeseks, kes kõnnib tänaval mööda kui kellelegi nuga selga lüüakse". Üllatav arvamus minu meelest kui võtta arvesse, et mina püüdsin vaid öelda, et keegi ei suuda näha teiste ega enda olemuse pimedamatesse soppidesse ja kui kedagi on ikka pool elu alandatud, siis ei ole võimatu, et ta ühel hetkel endast nõrgemate peal oma musti tunge välja elama hakkab. Korralik koolilaps oleks pidanud siiski igasuguse vägivalla joonelt hukka mõistma ega mitte sellele nö "õigustusi" otsima. Ikkagi on minu arvates põnevam mõelda "miks?" kui hoobilt asju must-valgeks tembeldada. Jah, tegu on ebahumaanne ja tegija väärib karistust, aga miks see nii läks?
Võib-olla olen ka haige, aga millegipärast tunnen põlgust nõrkade ja minu ees lömitavate inimeste vastu. Ei teki tunnet, et peaks appi minema ja pead paitama, pigem ütleks midagi vastikut. Paralleel elust - kunagi kiusas üks õpetaja üht tüdrukut minu jaoks põhjendamatult taga (kas saab põhjendatult kiusata?). Tüdrukul oli puudumistõend, kuid õpetaja pani enne seda nägemata talle põhjuseta puudumise kirja. Tüdruk ütles, õpetaja vihkab mind niikuinii, pole mõtet minna talle tõendit näitama. Mina siis läksin ise tema eest õiglust nõutama. Õpetaja ütles mulle, et miks mina ennast selle pärast pingutan, tulgu tüdruk ise ja ma võtan tõendi arvesse. Seisku, krt, enda eest!
See tüdruk oligi selline seina ääres väriseja, teine lugu on nendega, kes moe pärast ennast pisendavad - oh ei, mis nüüd mina ja kui lõpuks kellelgi villand saab siis ohivad ja puhivad, et kuidas küll nii. Mul oli üks selline sõber, kes alati kui ma teda kuhugi kutsusin ajas sõrad vastu, et mis nüüd tema ja kindlasti ta ainult segab ja on nõme jne. Me ei suhtle enam, sest ühel hetkel sai mul mõõt täis ja ma karjusin ta peale, et mis krdi snoobiks ta mind peab, et mul kohe kindlasti ei kõlba temaga suhelda. Ta hakkas ulguma ja mul tekkis vastupandamatu soov talle vastu kõrvu anda.
See on iseenesest kole tunne kui sa hakkad mõtlema, et ei, ma ei lähe sellele äpule oma abi pakkuma, las kannatab ja siis tunned järsku magusat mõnu sellest, et teine kannatab. Ma ei tea, mis piirist ei tundu enam kohatu ja ebamoraalne kedagi tema äbaruse tõttu lüüa. Koolikiusamise teemal ei saagi minu arvates seetõttu lahendust olla - alati on nõrku ja alati on tugevaid. Nõrkust haistetakse juba kaugelt, tugevat ei kiusa kunagi keegi. Ma ei ütle, et kiusatav on ise süüdi - normaalse psüühika ja elukogemusega inimene ei ela end teise peal välja, aga minu arvates ei saa öelda, et see on puhtalt kasvatuse küsimus. Instinktid löövad lastel teatavasti tugevamini välja kui täiskasvanutel. Loomariigis tapetakse nõrk teiste poolt ära.
Kõik need "Kärbeste jumalad", koonduslaagrikogemused ja muu peaksid näitama kui õhuke on see humaansuse kiht inimkonna peal. Piisab üsna vähesest - kellele võim, kellele võimalus ellujäämiseks, et see unustada. Ei tasu mõelda, et maailm on must-valge, ühed jumalast, teised saatanast. Igaühes on mõlemat ja sõltub ümbritsevast, kumb neist võimaluse saab. Ilmselt ei saaks igaühest julma natsidoktorit, kuid olukord määrab, et selleks saab just nö "kõige õigemate" eeldustega inimene.

Peldikuteema

Nii, eile, olles äsja eelmise sissekande lõpetanud, läksin wc-sse ja avastasin, et keegi oli jätnud vee peale tõmbamata. Mul endal on sageli kahtlus, et äkki unustasin selle ära, olen isegi paar korda kontrollimas läinud, kuid siiamaani on see ainult paranoiaks osutunud. Inimene ei pane tegelikult teadlikult selliste rutiinsete tegevuste sooritamist tähele, see ilmselt ongi põhjuseks, miks ma kunagi ei mäleta, kuhu ma juukseklambri, telefoni või muu sellise jublaka koju tulles pistan. Ja kui veel miski segama juhtub, siis ei mäleta hiljem iialgi, mis järjekorras nüüd asju tegema pidi - nt pesen ma ennast teatud kindlas järjekorras ja kui ma vahepeal pean midagi muud tegema, siis võin vabalt näiteks hambad pesemata jätta. Ilmselt juhtus selle õnnetu veetõmbamisega samuti, mis ei välistanud muidugi võimalust süüdlast otsima hakata. Peale minu kasutab antud tualetti veel 5 meest meie korruselt - üks neist (ja me juba teame, kes) jätab pidevalt prilllaua üles, tule põlema jne. Tema oli muidugi esmane kahtlusalune. Ehk siis - kui sul on üks halb harjumus, ole kindel, et ka kõik ülejäänu kallatakse sulle kraesse!
Muidu on meil wc-ga normaalne olukord, mitte nagu ühes teises asutuses, kus lõpuks lausa silt tuli uksele kinnitada, et enda järelt paluks koristada...Seal asutuses kasutasid wc-d ainult naised, va üks mees, kellele patud muidugi kohe omistati. Ega me lõpuks ei saanudki teada, kes pidevalt poti triibuliseks jättis. Igatahes meie kabineti neiud hoiatasid teineteist alati ette kui jälle "triibutaja" käinud oli. Peale teda oli ju päris riskantne vetsu minna, sest väljudes võis keegi sind märgata ja nõnda hoopis sind triibutajaks pidama hakata. Teiste s*** koristamiseni me ju ka ei laskunud! Siis oli veel üks frukt seal, kes alati oma järjekorda oodates vastu ust nõjatus ja sulle väljudes rõõmsalt naeratas. Kuulas kõrv kikkis ukse taga? Ei tahtnud järjekorra kaotamisega riskida tagasi oma kabinetti minnes? Igatahes oli kohutavalt ebamugav. Karistuseks lasid tibid kõlaka lahti, et ukse taga passija on buliimik...
Keeruline teema selle wc-ga. Kunagi keegi lausa arutas, et peab ikka imelik olema kui ametikoha wc-s midagi muud peale pissimise teed, et kas siis kodus ei saa, teine jälle väitis vastu, et miks ometi kodus vett raisata kui töö juures saab tasuta...
Mind hirmutavad peamiselt ainult inimesed, kes ukse lahti unustavad (ma ei tea, miks MINUL just piinlik on, aga on) ning naisterahvad, kes oma hügieenitarbed vedelema jätavad. Viimasega seoses on ka ainuke kord kui ma teiste järelt kasima pidin - meie peamiselt meestest koosnevad kollektiivis oli tollal 2 naist ja see teine oli oma hügieenitarbe (mitte mingi verise asjanduse küll) prügikasti kõige peale asetanud, ma siis kaapisin hunniku paberit sellele peale. Et jumala eest keegi ei mõtleks, et see mina olin! Sellest, et avalikes käimlates palju hullemaid asju näha võib, ma parem ei räägi. Ma tõesti ei saa aru, mis loomad seal käivad. Ja mina ju külastan tavaliselt siiski naiste poolt.

Welcome to My Nightmare

"Noh, kas ostad juba väikseid tekikesi ja sokikesi kokku?"
"Ei, ma loen raamatuid Saksa koonduslaagritest."

Loen jah, kusjuures. Ja jube kõrini on sellest, et maailm peaks nüüd järsku ainult ühe teema ümber keerlema. Teistpidi on kõrini ka neist, kes üldse aru ei taha saada, et ma tõesti ei viitsi 2km jala läbi lörtsi ja sita kõndida ja mingeid akrobaatilisi harjutusi teha. Lugesin mingit päris lõbusat ja natuke (liiga vähe) sarkastilist raamatut selle kohta, kuidas ma peaks nüüd mingisse nö "salajasse naiskonda" kuuluma hakkama. No tere talv! Ma tunnen küll, et mind sinna tirida üritatakse aga tavaliselt peletan ma nad eos juttudega sellest, kuidas ma üle 20ne aastasena pidin umbes neljaaastast onulast hoidma ja nutsin enne seda haledalt ja lubasin ükskõik, mida teha, et mind sellest säästetaks. Õnneks laps magas kõik need 2 jubedat tundi, mil ma teda valvama pidin.
Teine asi, millega teisi hirmutada on see, et mu ema ütles, kuidas temal on küll neist tittedest nii siiber, et ei taha ühtegi näha. Jumal tänatud, et mul normaalne ema on! No ja nüüd on ju selge, miks ma lihtsalt PEAN lapse saama - nii häid geene ei saa raisku lasta! /Õel irve/ Vähemalt tean ma, et siiamaani on minuga kõik korras ja mingit koletut instinkti pole kusagilt välja löönud. Ja mul ei ole raseduspsühhoosi, mille all "tarkade" raamatute järgi kõik kannatama peaks - ma olen kogu aeg selline olnud. No kust võtab mingi EMT, et mulle jubedalt meeldib, kui mu telefon iga kord Villu Reiljani häälega teatab: "0,5 - pole paha" kui mulle mõni e-mail laekub? Ja seda salakavalat teavitust saab maha võtta ainult läbi wap-lehekülje ning kodulehelt selle jama kohta midagi ei leia. Krt, mul oli pool sõimukirja juba valmis! Kahju tõesti, et ma avastasin selle mahavõtmise nii ruttu...Aga see ei ole seotud minu kalli postkastiga nagu üks tüüp siin üritas mulle selgeks teha ka peale seda kui ma olin talle enda arvates 5 korda öelnud, et see nii ei ole. Ja mind üldse ei huvita, et ma lõpuks ühe koleda sõna ütlesin talle, mida ilmselt kuulis ka meie uus töötaja, kellel sel hetkel vist kõrvaklappe peas ei olnud. Ainus miinus on see, et inimesed mõtlevad nüüd automaatselt, et ah - see on tema seisundist tingitud. Brrr, ei ole!!!!
Varsti ei julge enam süüa ka, sest mingid müüdid räägivad, et rasedad õgivad nagu nuumloomad ja kui mind söömas nähakse, siis võidakse ka mind kaastundliku pilguga vaadata või öelda, et "Sina sööd ju meil ju nüüd kahe eest!". Ma tõesti tahaks seda Hesburgeri suitsujuustuburgerit proovida ja mul on ainult loetud päevad jäänud, mil ma maskeerununa seda õgima saan minna! Ma ausõna ostaks ainult ühe ja ilma Maxi-eineta! Kookide või jäätise poole ei julge üldse vaadatagi - siis pandaks ju kohe diagnoos.
Näh, jälle hakkas liiga lõbus ja peab adekvaatse minapildi säilitamiseks lõpetama.

Kust mehed tulevad?

Ükspäev sai arutatud, et mis hetkel ometi sai ühesugulisest ja rõõmsalt poolduvast vihmaussist kahesooline inimene. Milleks see mutatsioon kasulik oli? Ärge hakake kohe rääkima kui igav elu ilma meesteta oleks vaid mõelge ka kui palju jama ära jääks! Nagu ma mitu korda öelnud olen, siis soorollid on minu silmis pigem ühiskondlikult pealesunnitud kohustus mitte miskit loomulikult kujunenut ja sama hästi võiksime kõik võrdsed olla - kupli all pole erinevatel sugudel niivõrd radikaalseid erinevusi. Kas tänapäeval üha enam igapäevaseks muutuv geikultuur ja unisex wc-d ei näita ka, et tegelikult ei ole sooküsimus nii oluline? Mingid muudatused tekivad evolutsioonis ja arenevad edasi siis, kui need kuidagi populatsionnile kasulikuks osutuvad. OK - pidevalt rasedal ürgnaisel oli keeruline endale toitu hankida, aga enne seda? Miks ei arenenud ühesugulisus edasi? Miks nö arenenumad eluvormid omavad endas isas- ja emaspoolt? Minu arvates oleks täitsa ok praeguses mõistes "vastavalt vajadusele sugu vahetada". See imelik y-kromosoom, mis kangesti ühe jalaga x-kromosoomi meenutab (kas ei näita selle "kahtlast" päritolu ka see, et enamus mitte eluvõimelistest loodetest omab just y-kromosoomi?), kust see tuli ja miks teda vaja oli? (Mul ei ole meeste vastu mitte midagi, absoluutselt neutraalselt mõtlen seda, vabalt võiks y ka naist tähistada, kui see nii oleks). Y - kui kole mutant, kes ise oma sugu jätkata ei suuda ja vajab selle jaoks nö "peremeeslooma"? Ma jõuan jah tavaliselt oma arutlustega kohutavate järeldusteni...

***********************

Buduaari foorumist: Rase tibi:"Mis te arvate, kas rasedana peaks käima tööl või istuma kodus?"
Tark tibi nr 1: "Loomulikult istu kodus, milleks sul siis mees on?????"
Tark tibi nr 2: "Raseduse ajal tuleb sind kohelda nagu kuningannat, ära tööle küll mine!!"

Sellepärast ma nüüd polegi ammu kirjutanud, et istun kodus (oma vabast ajast ju blogi ei kirjutaks) ja lasen ennast ümmardada. NOT. Tegelikult on seoses igasuguste ümberkorraldustega kole palju tööd, mitu uut inimest välja õpetada jne. Minule kui autistlike kalduvustega tibile on selline rutiini murdmine üsna piinarikas.