Sõitsime ükspäev pimedas koos L.-ga autos ja üle tee läks kamp teismelisi kutte, kellest siis üks oli selline teistest väiksem. L. naeris algul, et näe, peksupoiss kah kaasa võetud (ma tõesti ei tea, miks ta huumor mõnikord nii debiilne on), aga laternate valgusvihus selgus, et see teistest väiksem oli hoopis tüdruk. Peale seda ütles L. täiesti tõsiselt, et ta on alati mõelnud, kuidas tüdrukud ometi üldse ei karda. Ma jäin kohe tükiks ajaks vait, sest ma ei uskunud oma kõrvu. Ma olen nimelt arvanud, et see naiste hirm meeste ees on naistepoolne termin, et mehed isegi ei tea seesuguse hirmu olemasolust. Isegi mina ei teadnud varem, et selline asi eksisteerib paljudel naistel ja tüdrukutel, olen seda elu jooksul õppinud, et teatud kurbade kogemuste tõttu osadel nii on. Aga eelkõige leian ikkagi, et see on kogemustel põhinev hirm, mitte mingi asi iseeneses, sest mul ju ometi seda ei ole. Ütlesingi siis L.-le, et mida-mida, ma kooserdasin ju varem kogu aeg sinu ja su sõpradega niimoodi ringi, et ühtki teist naist ei olnud, mida ma kartma oleks pidanud? Ta siis vastas, et no meie muidugi, meie oleme teine asi, normaalsed inimesed. Ma ei hakanud edasi torkima, et kas ta on siis lähemalt tundnud ka seltskondi, kus vastassoost inimesel turvaline ei oleks? Ma eeldaks, et mitte, sest see tundub nii äärmuslik. Lisaks L.-i seltskonnale olen ma nooremana ikka päris paljudes meestest koosnevates seltskondades ringi liikunud ja pole kunagi end ohustatuna tundnud. Jaah, ükskord ühes seltskonnas, kust ei puudunud kriminaalse maailmaga kokku puutunud tegelased, tehti küll mingit piiripealset nalja, aga ma eeldasin, et see oli lihtsalt labane nali labase inimese poolt, mitte üldine norm ja tavaline praktika ning et naljast oleks võinud asi tegudeks eskaleeruda. Kas ma olin eriti naiivne või? Ja ma saaks aru, kui sellist arvamust "kuidas tüdrukud ei karda?" avaldavadki need, kes vastassool eelkõige ühte funktsiooni näevad. Mulle ei tulnud pähegi, et inimene nagu L. võiks sellise asja peale tulla, sest miks ta peaks? Mis vahet on sool kui me kõik oleme normaalsed inimesed? Et see vägistamishirm ongi päriselt evolutsiooniliselt kontides? Et see mu ema hirm, et seelik liiga lühike ei oleks ja dekoltee liiga suur, tuligi konkreetsest hirmust minu pärast? Käsi südamel, ma ise seda ei tundnud, sest ma mõtlesin - annan molli igaühele, kes käperdama kipub! Ma saan kõigist jagu! Ma ei karda keda kuraditki! Surematu ja võitmatu teismeline nagu me vist enamasti kõik olime - maailm valla meie ees, mitte midagi halba ei saa juhtuda. Aga jah, ma ei kartnud. Äkki L. on ka lihtsalt vana? Vaevleb vanainimesehirmude käes?
Ei kartnud
VastaKustutaei karda
Ilgeks on läinud mitte vägivalla hirmus, vaid oskamatusest molli anda või nägu täis sõimata, kui "ei" peale ei juhtu midagi muud kui jätkuv veenmine ja käe pluusi alla ajamine.
Jaa, ilmselt normaalne naine ei oleks lasknud endale kätt pluusi alla ajada, kui mehega seksida ei plaani.
Ma ei teadnud lihtsalt, kuidas normaalsed naised käituvad, ma õppisin elu käigu pealt ja seal ei olnud ees seda malli, kuidas olla tore naine ja samas mitte lasta endale liiga teha, Raamatutes normaalsed naised olidki need, kellele käsi igale poole aeti ja kes sellega naerdes rahul olid.
Need, kes haarasid oma koti ja pagesid ja leidsid, et "tütarlapsel peab ikka uhkust ka olema" tundusid mulle absurdselt puritanistlikud ja ebameeldivad olevat. Ei taha siuke olla!
Mhmh, nii oli. Eeldus oli vist, et "korralik tüdruk" ei satugi sellistesse olukordadesse ja selles valguses oleks vist tõesti pidanud kõiki kontakte vastassooga vältima. Nagu islamiriikides.
KustutaMa olen ka tütrele vahel öelnud, et ära pane korraga suurt dekolteed ja ülilühikest ja liiga liibuvat kleiti/seelikut (mis on paar numbrit väike ja näeb välja nagu sardell (seda pole öelnud). Mitte hirmust (ma seda ei oksa tunda), aga ihtsalt labane näeb välja :-). Või on tegu siiski kohutava mahajäämusega minu poolt. Ma noorena kandsin igast asju, aga tahtsin välja näha elegantne ja seksikas, mitte labane.
VastaKustutaNoh, mul oli see väike kirjanduslik liialdus lihtsalt, sest minusuguse kehaehitusega olevat igasugune dekoltee labane.
KustutaOot, kas L. on abikaasa? Sest kui jah, äkki suhestub ta olukorraga läbi tütarde. Või on tugeva empaatiaga. Või on lugenud hiljuti olukordadest, mis panid ta sellele mõtlema. Või misiganes muu põhjus. Usun, et inimene ei pea olema vägivalda läbi elanud, et tunnetada (meestes) potentsiaalset ohtu.
VastaKustutaJah, mul tuli ka see tütarde teema pähe.
KustutaHmmm..., seltskondadega kellega nooruses (praegusest rääkimata) läbi käisin ei kerkinud selliseid küsimusi kunagi esile. Nagu vägivald, eriti seksuaalne, kuulus paadialuste või pättide pärusmaale. Mõni kord liiga täis tüüp võis pealetükkivaks muutuda, aga kui teiste nähes siis rahustati kiirelt maha. Samas ega tea, äkki olin sinisilmne ja ei osanud lihtsalt märgata? Oma tütarde pärast pole muretsenud, mõlemad karate mustad vööd.
VastaKustutaMina olen ilmselt L-st vanem ja sestap tean, et seitsmekümnendate ning üheksakümnendate noortel oli märgatav vahe käitumises. Toona kooserdasin mõned aastad pätikambaga ringi, igast asju juhtus, üht-teist panin ka raamatutesse kirja. Tomile ka - ma arvan, et tegelt sa tead, et mingit värvi vöö ei aita, kui kambaga peale tullakse, siis aitavad ainult kiired jalad.
VastaKustutaKüllap Tom teab. Tal endal on ka kiired jalad ja võib loota, et geneetika ka tütardele kiired jalad, külma kõhu ning terava otsustusvõime on andnud.
KustutaSiin aitab üleüldine kõigi enesekaitse distsipliinide põhitõde: situational awareness - olukorrateadlikkus. Sa lihtsalt võimalikult väldid selliseid situatsioone, kus suurem tõenäosus jamadeks. Ei hulgu öösel teatud piirkondades, ei lähe tundmatu seltskonnaga suvila või korteripeole, kui liigudki üksi oled pidevalt teadlik ümbruskonnast, ... jne ... See ei väldi aga oluliselt vähendab ohtlike olukordade tekkimise tõenäosust.
KustutaKamba vastu loomulikult lased jalga, aga esiteks väldid võimaluste piires kamba vastu sattumist.
Mis puutub korralikku seltskonda, siis nii 15 a tagasi käis meil külas mehe tutvusringkond, kah korralik seltskond, ja üks mees, keda oli ka korralikus peetud, sellest seltskonnast ilmus kohale mitte oma naisega vaid ühe verinoore tüdrukuga. Me olime kõik häiritud, aga mitte keegi ei osanud mitte midagi öelda. Ei tüdrukule, ega ka mehele. Tegu oli aiapeoga, tüdruk hoidis põõsaste varju, mees aga, mingil põhjusel ootamatult avameelne, rääkis oma seksiseiklustest, mh sellest kuidas ta omal ajal olevat korraga nii ema kui tütart (16 a) põrutanud. Ütlesin, et see on vastik ja tema tegi suured silmad: "Ei, miks, nad olid mõlemad nõus".
VastaKustutaVarsti läks ta minema. Paar kuud hiljem lugesime ajalehest, et ta oli alaealiste seksuaalse väärkohtlemise eest kinni võetud, süüdi mõistetud ja loogiliselt ka töölt lahti lastud. Mida tema naine pärast seda tegi, me ei teagi. Pole temast mitte midagi kuulnud.
Nii et. Sageli inimesed lihtsalt ei aimagi, milliste kaabakatega nad läbi käivad.