Oo õudust - ilusad inimesed tulevad!!!

Kõik, mis ei tapa, teeb edevamaks.
Saab jälle millegagi teiste ees hiilata – sul ei ole nii raske elu olnud! Sa pole pidanud seda läbi elama. Ja inimesed tunnustavad – jaa, vot eeta daa…

Vat kui hea, et ma edevust juba mainisin, sest just sain kirja, et mind oodatakse ühinema beautifulpeople.net’iga. Nojah – kes veel ei tea, siis see on välimusele rõhku panev portaal. Minu teada isegi tasuline, kus ilusad inimesed saavad kenasti omavahel suhelda, ilma et koledad neid segaks. No kamoon, miks ma selle siia kirjutasin – eks ikka selleks, et te näeksite, et mind näe, kutsuti! Edevus.

Aga tegelikult – mida *****? Ilusad inimesed ja koledad inimesed? Enam pealiskaudsemaks ei saa minna? Mida näitab mulle mingi inimese pilt? Mitte midagi! Enamjaolt ma ei tahagi väga ilusate inimestega tutvuda, sest mul on eelarvamus, et nad on kindlasti jube ülbed ja madalalaubalised. Kõik ei ole, aga see, kes selle lehekülje tegi, küll on. Või siis, tegelikult on ta jube kaval. USA-s pidi see sait ilgelt popp olema ja looja ajab seal miljoneid kotti. Nii palju lolle inimesi ei saa olemas olla! Aga saab, okei, see on Ameerika – lollidemaa (sorry), aga samas ma usun, et ka Eestis oleks neid, kes sinna iga hinna eest pääseda sooviksid. Mina ei tea, mul oleks häbi. Lähen ja riputan ennast sinna üles ja ütlen, et näete nüüd ma olen ilus – andke mulle respekti? Ma ei taha mingeid koledaid kõõmasid enda ümber näha!
Kas inimestel millegi muuga enam hiilata ei ole? Mina lähen sinna lehele ja vaatan seda kui lollide reservaati.

Siia sobiks jälle see Pink’i „Stupid Girls” lugu ja video…

Masendusjutt

Nii, siit tuleb nüüd üks tüüpiline masendusjutt:
Täna hommikul avastasin, et kevad – see tähendab ju masendust. Istusin ja mõtlesin, et kohe hommikul on nii sitt tuju, tihaste kisa akende taga tundub kuidagi võigas, mitte kevadetkuulutavalt tore. Bussis tahaks kedagi hammustada.
Mida on kevad head toonud? Kevad tähendab ainult ühte jama. Ja saabuvat jälki suve.
Nojah, varem tähendas kevad jah peatset suvevaheaega, aga nüüd? Kevad tähendab algavat kopitamist kusagil kontoris, teiste inimeste lusti krigisevate hammastega pealt vaatamist. „Ururahvas” nagu me end Tallinnas nimetasime kui lõuna ajal, silmad eredast valgusest kissis, poe poole tormasime.
Eestimaine kevad ei tähenda midagi head. Eelmisel kevadel ma käisin Egiptuses. Jumal, see oli eelmisel kevadel, aga tundub nagu eelmises elus! Sest vaata, seal sa oled täiesti eemal. Sa ei mõtle, et fakk, mul on 2 nädalat aega ja ma ei tea kui vihma sajab..Ma ei oska seda seletadagi, aga igal juhul on targem koledad aastaajad kusagil mujal veeta, kui ainiti eestimaist suve oodata. Sest suvel on kõik ju tööl. Niikaua kuni päike ära läheb.
Okei – asi ei ole tegelikult kindlasti nii hull. Aga ma olen täna pessimistlikult meelestatud, sest lapsepõlves oli kõik ilusam! Suvi otsa oli vaba, midagi teha ei olnud, jõlkusid lolli näoga mööda linna ja ootasid, millal kooli saad. Ja nüüd, kui sul on võimalusi, et midagi teha (papp, pleiss, piipl), siis ei ole sul aega!
Vastik, vastik, vastik!

Millest oleneb suhtlemisoskus? Ükskord ma kohtasin sööklas üht meest, kes ruumipuuduse tõttu minu lauda istus ja me hakkasime omavahel vestlema ning mulle tundus, et oleme juba pikka aega tuttavad olnud. Läksin sööklast ära ja mul oli hullult õnnelik tunne, et olen leidnud hingesugulase! Nojah, pärast muidugi irvitati mu naiivsuse üle ja öeldi, et „kamoon, mingi libe tüüp istus sinu lauda, et sulle ligi ajada, ajas suvalist loba ja sina läksid liimile!”.
Teine kord läksin üksi ühele peole, kus ma kedagi ei tundnud (loll tegu juba ette) ning märkasin seal paari inimest, keda nägupidi koolist tundsin. Läksin siis nende juurde, kui kõige tuttavamate inimeste juurde seltskonnas. Omavahelise pingutatud vestluse alguseks oli küsimus: ”Ja kuidas sina oma erialavalikuga rahul oled?”. Ma tegin sellest seltskonnast üsna kiiresti minekut, sest jubedalt ebamugav oli.
Tegelikult on sellised olukordi rohkem. Mõnikord käime kellegagi koos koolis või töötame tükk aega ühes kontoris, kuid omavahel kahekesi jäädes tekib piinlik vaikus ja rääkida pole millestki. Samas astub keegi esimest korda uksest sisse ja ta tundub nagu vana sõber.
Noh, mina mõtlen seda nii, et see sööklamees, kellest algul juttu oli, tundus huvitav seetõttu, et ta tundis ka minu vastu huvi. Ükskõik, mis laadi huvi siis. Need peoinimesed aga minust ei huvitunud ja üritasid vaid viisakusest paar sõna vahetada. Kas see on siis suhtlemisoskus või puhas huvi ümbritseva vastu? Et kui puhas huvi ümbritseva vastu, siis peaks haritud inimesega kindlasti huvitavam vestelda olema? Aga ma olen tähele pannud, et tihti see nii pole – mõni kõrgestiharitud on nii ülbe, et tema küll teiste inimeste vastu huvi ei tunne. „Tal on targematki teha”. Suhtlemisoskust pidi arendada saama. Mina seda ei usu, sest kunstlikult huvi juba ei tekita. No selle suhtlemisoskuse õpetamise all mõeldakse küll enamasti seda, et kuidas teha nii, et sinu sõna peale jääks. Ja see pole päris see suhtlemine ka, mida mina silmas pean.

„Miks mind peaksid mingid mõttetud inimesed huvitama, mul on oma tarkade ja andekate inimeste seltskond olemas!” (levinud mõtteviis)
„Miks ma peaksin teiste kirjutatud raamatuid lugema, ma oskan ju ise ka mõelda!” (tuntud mõte Gyrcalea Ithaka Maria Rahula suust)

Hmm..mulle tunduvad need kaks kuidagi sarnastena?

Discreet

Ma ei ole usaldusväärne, ma olen aus.
See on minu suurim trump – sa ei saa mind santažeerida, sest ma ei ole nii arg, et hoiaks midagi vaid enda teada.
Ah, et seda nimetatakse tänapäeval diskreetsuseks? Kui ma nüüd õigesti aru saan, siis on diskreetsus liiderdamise varjamine. Vaat, kui ilusa nime nad sellele pannud on! Ja kui ma ei ole „diskreetne”, siis järelikult olen tallaalune. Otse loomulikult, sest iga inimese õigus ja vaba tahe on ringi tõmmata. Milleks ennast piirata – muidu ei saagi ju teada, mis see elu üldse on! Igasugused ausad inimesed on lihtsalt nii koledad, et neil ei jää muud üle kui „elu rõõmudest” loobuda!
A kurat – äkki sa oled ise nii kole, et sinu puhul käivadki asjad nii, et veame ruttu pimedasse ruumi, ajame asja ära ja siis punuma? Või oled hoopis nii loll, et su suu tuleb kiiremas korras sulgeda? Ja siis sa õnnetuke õhkad eneseõigustuseks, et elu on ikka nii lahe, mis sest, et eriti midagi ei mäleta.
Ja siis tulen mina, vastik aus inimene ja rikun su rõõmu ära. Ja oi, kuidas mulle meeldib seda teha!

Põhimõtteline korralagedus

Kas see, et mul puuduvad põhimõtted, tähendab et ma olen erakordselt tolerantne? Üle kõige vihkan neegreid ja rassiste? Vihkan venelasi, aga juhul kui sina venelane oled, siis sinule teen erandi ja vihkan russofoobe? Muidu on see film saast, aga kui see sulle meeldib, siis ma ütlen ka, et pole viga?Kas olulisem on hoida oma põhimõtteid või inimsuhteid? Kas igas asjas üldse saabki põhimõtet omada? Kas oma põhimõtete muutmine tähendab automaatselt kahepalgelisust? Kui tihe põhimõtete muutmine aga tähendab? Kas meie põhimõtted on ainult vajalikud teistele, et meid mõista või on meil neid muuks ka vaja? Kui need on vaid teistele, siis miks ei võiks me neid teistele vastavalt ka muuta? Me ei kujunda ennast ju endale vaid teistele. Ise ma tean päris hästi, mida ma tahan. Või ei? Tähtis on, et teised ka aru saaksid, mida mina tahan. Valesid signaale ei tohi anda. Need võivad viia valede järeldusteni ja lausa vägivallani minu isiku suhtes."Kõik probleemid saavad alguse sellest, et inimene ei mõista rahulikult ühes kohas istuda".

Kas sul ei ole vahel bussis magavaid inimesi vaadates tunnet, et suudleks mõnda neist? No mõnda meest, noh? Ei ole? Okei. Ja mida sina oma elus varastanud oled? Ah, et mitte midagi? Sina virutasid ükskord postkontorist ümbriku ära? Okei.Ma armastan kui inimesed siiras usus teistelt midagi sellist küsivad. Valel ajal ja vales seltskonnas. Aga mulle ei meeldi inimesed, kes ennast sellepärast kohe diipideks peavad. Mulle üldse ei meeldi inimesed, kes ennast diipideks peavad. See oli vist "X-generatsioonis", kus üks tüüp toob näiteks erilised debiilikud, kes seltskonnas sinu juurde tulevad ja küsivad a la "kas sulle vaarikad maitsevad?". Ja kui sa midagi vastad, siis nad pilgutavad lollakalt silmi ja itsitavad, et "ää, ma'i mõelnud NEID vaarikaid." Kurat, hoidke oma inside-joke'd endale. See on nii krdi kolmas bee. (Ma ei küündi selle kirjeldusega Douglas Couplandini, aga kuna mul raamatut hetkel käepärast ei ole, siis üritasin ideed edasi anda).See, kui sa irvitad mingi nalja üle, millest teised ei tea, ei ole lahe ega tee sind kõvaks meheks. Meie ja nemad-loogika on nii "fucking high school". Mulle üldse meeldivad laused nagu "su soeng on nii fucking nineties", "tüüp on täielik retard". Ja mulle meeldivad kavalad sõnastike koostajad, kes ühe sõna korralike tähenduste sekka peidavad ära ka neljatähelise roppuse. Sest siis kui keegi seda ette loeb, ei pane ta roppust enne tähele kui see juba üle huulte on lipsanud. Ja inimesed, kes mind roppustega šokeerida üritavad, on ülimalt armsad.
Eile õhtul avastasin, et kardan ka enda kätt kui sellega ämblikku imiteerida. See on uus tase. Seniilsus hiilib vaikselt ligi. Enivei diibid ei ole nummid.

Ja lõpetuseks self-made tarkuseteri:
- Me kahtlustame alati teisi selles, milleks me ise võimelised oleme.
- Tiblad istuvad bussis alati teiste inimeste kohtadele.
- "Pea pole prügikast" on kitsa silmaringiga inimeste vabandus.

Tere kevad!

Kirjutati, et kevad pidi olema. Et tuleb seelik selga ajada ja õhemaid materjale kanda. Huuleläiget kasutada. Lehvida.Trotsides kliimat muidugi. Ja siis pean ma ilus olles minema bussi, kus eluheidikud oma tiisikusepritsmeid minu peale välja valavad. Keegi kraapab istumist otsides mu ilusad lendlevad juuksed oma parkunud käe alla. Ma tunnen ennast kui liblikas sõnnikuvaadis. Mille nimel ma pingutan? Selle nimel, et mõni joodik saaks rögiseda: "Neiu, ma võtan teie jalad endale." Selle peale tahaks oma neiulikkuse minetada ja sülitada. Tatti kurku tõmmata ja nilbe häälega irvitada. Massi sulanduda. See meie elu on ikka nii kuradima ilus. Nagu Milano tänavad.Kontoris katuseaknast mulle pähe tilkuv lumesulamisvesi on ka väga kasulik ja kaunikstegev - eriti segatuna tuvisitaga, mida ta paraku on.Aga noh, varakevad ongi ju see kõikse koledam aeg - koerajunnid sulavad lume alt välja, kohati ka laibad. Lehka on kogu linn täis.Aga meie, naised, ei lase end sellest häirida ja keerutame ikka seelikute ja õhuliste materjalide väel ringi.

Suur mõtleja teeb tööd

Minul on kõige tähtsam töö, sest mina olen see, kes peab kirja panema, mida me töö juures iga päev teeme. Mul on ka väga loominguline töö, sest enamikel päevadel pean ma sinna midagi välja mõtlema.Õnneks ma ei pea seda kellaajaliselt tegema: "11.30 alustasime mõtlemist. 11.45 jätkasime mõtlemist. 12.30 olime mõtlemisega poole peale jõudnud. 13.00 hakkasime mõtlemisega otsi kokku tõmbama." jneMa olen täitsa kõrgelttasustatud mõtleja. Mõtleja on ju filosoof! No riigikogulased on vist veel suuremad ja paremini tasustatud filosoofid. Ma usun, et meie riik saab vaimult rikkaks kui me nii jätkame.Mõnes töökohas on filosoofidel raske - nende huvi mõtlemise vastu peetakse initsiatiivi puudumiseks või veel labasemalt laiskuseks. Meil nii ei ole - meie sellist iganenud suhtumist ei poolda. Kui meil häid mõtteid tuleb, siis me paneme need kirja. Ja minust saab kõrgelttasustatud rahvakirjanik.Ma ei kannata kui telefonihelin mu mõttelõnga katkestab! Haudumine nõuab täielikku vaikust!Me teeme väga tähtsat tööd ühiskonna hüvanguks, kuigi vahel ajab see kangesti une peale. Aga me oleme oma füüsilistest tungidest üle! Töö nimel!

Rebasekraed

Täna ma nägin ühe pildi peal tädi rebasekraega. Varem olid surnud rebased rohkem moes aga veel hiljuti nägin ka tänaval üht sellist. Ma vaatasin seda tädi kurja pilguga. Lapsepõlvest mäletan, et mu vanaemal oli ka rebasekrae. See oli katsumisel väga pehme, kuid siiski kuidagi õõvastav oli vaadata looma klaaskuulidega asendatud silmi. Misjaoks inimesed ennast laipadega ehivad? Ma saan veel aru, et loomanahast tehakse kasukaid (kuigi ma seda ei poolda), aga peaga laibad??? Või on minu maitsemeelel midagi viga? Aasta maitselagedama aksessuaari auhinna saab aga vaieldamatult sini-valge Viru Valge pearätik. Eriti armas on, kui vanemad seda oma lastele pähe sokutavad.

Kurbus

Kurbus on kõige raskem tunne. Me suudame taluda põlgust, viha ja kadedust, kuid kurbus on teistsugune. Kurbuse kätte võib surra. Teise inimese rõõmust või vihast on võimalik osa saada, kuidas aga lohutada kurba inimest? Kurbus tuleb meie seest ja seda ei saa teised leevendada. Kurbus on sisemine valu, mida ravimitega ei vähenda.Ometi ei saa keegi meist oma elus ilma temata läbi. Kurbus tuletab meile meelde, kui üksi me kõigest hoolimata oleme. Ja neil hetkedel me endale valetada ei saa.

Internet vs elu

Kui palju meie elust on internetis?
Avastasin täna, et 2 minu tuttavat töötavad minuga ühes majas. Ma ei ole neid kunagi seal näinud, kuid netiaadressi järgi sain teada, et nad istuvad kusagil minu all, kolmandal korrusel.
Tegelikult me teame paljusid asju inimeste kohta interneti kaudu – seda, et keegi kolis teise linna, et keegi sai lapse, et keegi töötab hea koha peal, et keegi kirjutab vigadega, et keegi teeb endast paljastavaid pilte jne. Mõned inimesed on tavaelus vaid nägupidi tuttavad, kuid netis parimad sõbrad.
Mina viibin internetis tööpäeviti vähemalt 8 tundi. Tavaelu jaoks jäävad hilised õhtupoolikud ja nädalavahetused. Kui võrrelda minu suhtlemist netis ja tavaelus, siis juhiks net vast 85%.
Kuni kooli lõpuni oli olemas ka sotsiaalne elu, peale tööle asumist asendus see internetiga. Ma ei kujuta ette lapsi, kellel on net sünnist saati igapäevane asi olnud. Mina sain oma esimese netikogemuse 16-aastaselt. Hämmastav, võrreldes seda, et praegu on netielu olemas suurel osal 8-aastastestki. Kui suure osa elust moodustab internet tulevikus? Kas me siis enam ei oskagi hinnata silmast-silma suhtlemist? Mina oma last arvuti taha ei lasekski, on mõni inimene arvanud. Võib-olla tõesti, et praeguste, netist tülgastunud noorte lapsed leiavad kunagi tagasitee netivabasse maailma. Interneti kokkuvarisemisest on ju samuti palju räägitud. Keegi ei ole ka uurinud, kuidas internet lapsi mõjutab – need, kes lapsena palju telekat vaadanud, pidid ju veidi rumalamad olema. Internet, milles leiab palju meelelahutust võib minu arvates mõjutada laste fantaasiat – milleks arendada kujutlusvõimet kui kõik on netis valmiskujul olemas?
Hinnangu sellele saavad anda aga alles tulevased põlved – ebasportlikud, nägemishäiretega, ülekaalulised, pealiskaudsed ning amerikaniseerunud kodanikud.

Teie igapäevane paanika

Iga kord kui mu teele satub mingi takistus, siis on mul tunne, et ei saagi sellest üle. Ongi lõpp käes ja pole muud teha kui pikali viskuda ja karjuda.
Ma tean küll, et igast asjast saab tegelikult üle ja tavaliselt isegi väga kiiresti. Ma ei räägi siinkohal mingitest tõsistest probleemidest vaid a la pean HTML koodis midagi ära muutma ja no ei tule välja. Aga mul tekib kohe paanikaosakond – mina olen siin üksi oma tohutu probleemiga ja keegi mind aidata ei oska ja nüüd ma jäängi selle taha siia ja kõik on tegemata ja ma ei oska teha ja mida ma üldse siin teen – mommy, I wanna home!!!!
Hiljemalt 15 minuti pärast on kõik korras ja ma tunnen end taas üleloomulikult targa ja tublina.
Ja nii enam-vähem iga päev. Ma ei ole ju ometi maksimalist? Kaine mõistusega arutledes saan ilusti aru, et kui ma midagi ei oska, siis ei lasta mind seetõttu päevapealt lahti, perekond ei lakka mind armastamast ja ma ei jää kodutuks. Ületamatuid takistusi on üldse väga vähe.
Kui enda vastu üdini aus olla, siis on vist tegemist laiskusega. Kiunuda on alati kergem kui asi ära teha. Ma kiunun, aga teen lõpuks asja ikkagi ära. Kiunumine on enesekaitseks – kes ei kiunu, sellele topitakse lõpuks kogu jama kaela. Issand, aga kui nüüd mõeldakse, et ma kiunumise tõttu ei saa tegelikult ka hakkama? Kas siis mind lastakse lahti, perekond lakkab mind armastamast ja ma jään kodutuks?

Tööluus

Kui kõik ausalt üles tunnistada, siis ma tegin täna tööluusi. Töö juures ütlesin, et läksin arsti juurde, aga tegelikult läksin maniküüri. Maniküüri aegu on pagana raske saada! Ja maniküür on täisväärtusliku elu jaoks ülimalt oluline.
Võtsin hommikul kõige esimese aja. Päris põnev oli kaubanduskeskuse ukse taga esimesena sisselaskmist oodata. Inimesi oli tänu ilmale üldse vähe - ja siis see rõõm kui kaubandusmeka uksed lõpuks avanesid, ei teadnud, kuhu suunda jooksu panna. Kas sina oled varahommikul kuskil kaubanduskeskuses käinud? Kui ei ole, siis soovitan soojalt – tempel mällu igaveseks.
Mulle tegelikult ka meeldivad sellised situatsioonid – käia kusagil hoopis teisel ajal kui tavaliselt harjunud oled. Tunned end kohe paremini. No täna oli muidugi selline tunne nagu vaba päev oleks ja see ei olnud pikemas perspektiivis eriti hea. Ma siiski sain oma kahtlustest üle ja naasin tööle. Rutiini vältimiseks tuleb vahepeal tööluusi teha – tarkused Marca varasalvest

Kurjad ? mõtted, mis öösiti närivad

Alati kui ma õhtul magama heidan, tulevad need kõige paremad mõtted. Vähemalt siis on tunne, et need on kõige paremad. Võib-olla ongi hea, et hommikul neid enam ei mäleta...Igatahes olen ma ainult ühel korral suutnud end üles tõusma sundida ja paberi ja pastaka haaranud, et mõte üles kirjutada. Just nimelt, paberi ja pastaka, sest mu poolsurnud arvuti asub kõrvaltoas ja on enamasti välja lülitatud, sest inimesed ei saa tema undamise taustal normaalselt magada. Arvuti sisselülitamine võtab samuti vähemalt 10 minutit :)Niisiis võib tehnikat kas süüdistada selles, et mu head mõtted teoks ei saa või siis tänada selle eest, et mu sapine sarkasm endale jääb.No näiteks tahan ma kirjutada sellest kui hale on see, kui inimene teeb märgi kastikesse "ma ei arutle kunagi maailmaasjade üle ning mind see ei huvita", kui ta kirjutab huvid: puuduvad, lemmikfilm: puudub, lemmikraamat: puudub (või veel lahedam - ei ole, ega ka tule!!!!! ). See viimane siis albumist "Minu klass", mis kunagi põhikooliajal kangesti popp oli. Näe, mul on meeles :) Mul on üldse kõik halb meeles ja ma teen sellest järeldusi! See oli ähvardus.

Ai, ma olen nii erudeeritud!

Kui ma väike olin, siis selleks, et kedagi ennast rumalamana tundma panna, mõtlesin välja igasugu keerulisi sõnu ja vaatasin üleoleva pilguga kui teine ohmu näoga vahtima jäi. Ma olin siis vast 8-aastane.Aga mõni jätkab siiamaani - nüüd küll ise püüdlikult ÕS-is rida ajades. Õpib tsitaate pähe ja kopeerib lõike. Ma õppisin ka kunagi tsitaate pähe -lõpukirjandiks ja see ei toonud suurt tulu. Tundsin end lamedana, sest tsitaate pidi kasutama, et head hinnet saada. See kõlab nüüd küll nagu Kürsalea Itaaka, et "miks raamatuid lugeda kui ma ise oskan ka mõelda", aga mul oli tõesti tunne, et see ei ole mina, kes räägib.Laulude sõnad ja inimeste killud tsitaatidena on lahedad, aga Gandhi ja Clinton ei lähe eriti peale...Paistab punnitamisena. Päikäst käigilä.

Stalin ja kaasaegsed

Loen hetkel "Stalinit". Ma ei saaks öelda, et minus ajaloohuvi tärganud on, sest huvitavate asjade vastu on mul alati huvi olnud :) Öeldakse ju, et kõik uus on äraunustatud vana ja kui ma "Stalinit" loen, siis kohtan ma seal nimede taga rohkem kaasaegseid kui tahaksin...Väga lihtne edu valem, tuntud läbi ajaloo, on pugemine ja lipitsemine endast võimukamate ees. Sel viisil aga saavad suure võimu just need, kes võivad küll intelligentsed olla, kuid kel auahnus mõistusest tihedamini teed juhatab. Stalin ei olnud loll, K*** ka ei olnud, kuid nende ühiseks jooneks olid labased ja alandavad naljad oma alamate suhtes. Oleks ükski neist alamatest neile vastu hakanud või vähemalt mitte nende naljade üle naernud...Sellest oleks muidugi vaid varasemas staadiumis kasu olnud. Nad oskasid ju end kavalalt lipitsejatega ümbritseda. Tõerääkijatest on lihtne lahti saada, kuid pärast võib kogu rahvas kannatada.Pugemine aga on kangesti armastatud iseloomujoon.

Libe

Olen märganud sellist seaduspära, et nii kui väljas eriti libedaks muutub, ilmuvad kodudest välja keppidega tädikesed, kes siis luumurde trotsides jääväljadel liuglevad. Muu ilmaga neid nii palju näha ei ole. Kas tegemist on mõne uue ekstreemspordi liigiga?

Minu reidiblog/uuendustest

Tänase päeva (12.01.2006) suurim uudis ongi vist blogid rate.ee's. Iga vähegi kaasaegne blogija on sellest juba oma korralikus blogis teada andnud. Mõni rumaluke on isegi arvanud, et ehk see uuendus parandab eesti blogikultuuri ja toob esile uusi tegijaid. Loodetavasti nad siia ei satu....Huvitav, kuskohast pärineb see inimestele (ma ei hakka ütlema, et eestlastele) omane kisa iga uue ja tundmatu asja juures "jama, milleks seda vaja" ja bööh ja määh sinna juurde. Kahtlustan, et see arenes kuidagi välja koos viinamarjad-on-hapud sündroomiga. Kui naabril on suurem maja, siis tuleks ju ise uskuda, et sellise majaga pole midagi peale hakata ja küllap naabergi kulakluse eest kinni pannakse. Kui midagi uut kuhugi ilmub, mida enda pea ei võta, siis tuleb see ruttu mõttetuks tituleerida. Huvi üles näitamine võõra asja puhul võib ju tähendada veel naerualuseks sattumist! Äkki tuleb kusagilt mõni autoriteetsem põmmpea ja ütleb, et asi on jama - kus siis selle häbi ots kui mina olen ka selle jamaga kuidagi seotud.Mitte, et blogimine kõigile meeldima peaks, kuid mina ei tule maadlusmati juurde karjuma, et räme jama on ja ilge pede värk ka. Niikaua kui mind maadlema ei sunnita vähemasti.