Kirjanduselust :)

Nii, eile sai üle kuu aja kirjutatud.
Ma tegelikult arvasin juba alustades, et see nii lihtne olema ei saa, aga kirjutamise puhul on ju just algus kerge.
Alles hiljem tulevad mured – a la kuhu see kõik viima peaks. Kõik lood, mis ma oma elu jooksul kirjutanud olen, on jäänud lõputa. Mulle meeldib protsess, aga mitte mingisuguse moraali või mõtte väljaütlemine. Et näe peategelasega juhtus kõik sedasi seepärast, et ta tegi nii aga mitte naa.
Eile ma siis tegin kokkuvõtte. Trükkisin välja kõik tähtsamad pointid ja üritasin mingit lugu kokku panna. Et oleks, kust jätkata. Et ei oleks nii, et mis pähe tuleb see paberile ja lugu valgub laiali.
Lisaks on veel see probleem, et kuna ma olen otsustanud, et teen nüüd selle asja lõpuni, siis üritan loomulikult kõike sinna sisse suruda. Kõike, mis üldse peas on ja mingit tähtsust omab. Ja kuna tegemist on nii tähtsa asjaga, siis ei suuda ma kohe üldse tegelastele mingeid endale vastuhakkavaid jooni külge pookida. Ja siis ma avastasin, et tegelikult oleks minu jaoks kõigist olukordadest väljapääs olemas, tegelaste jaoks jällegi seda olla ei saaks, sest muidu poleks ju konflikti. Niimoodi, enda jaoks ebareaalselt on raske kirjutada. Noh, umbes nagu vaatad õudusfilmi ja mõtled, et „no miks on sul vaja üksinda keldrisse minna ja võta ometi mobiil ja helista politseisse!”
Raamatutegelane ei saa ju olla üdini normaalne inimene, kel pole mingeid kiikse ja kes oma elu rahulikult lõpule saadab. Kas kirjutaja saab – küsiks kohe vahele :)
Lapsena ma muuseas ei kirjutanud kunagi prototüüpide põhjal. Ma nüüd ka sajaprotsendiliselt ei kirjuta, kuid igas tegelases on suur osa kedagi, keda ma tunnen. Õnneks need rollid vahelduvad – a la kord on keegi üks ja kord teine tegelane. Nii, et ei tasu arvata nagu oleks mõni tegelane otse elust. Pealegi on väljamõeldud tegelased huvitavamad. Päriselus tunduvad ju ikka inimesed suht stereotüüpsed olevat. Vähemalt „pahad” tegelased :)
Ja nagu ma viimasel ajal selgeks olen saanud, siis mõistab igaüks meist teiste üle kohut oma parameetrite järgi ning need ei pruugi absoluutselt kattuda ei reaalse elu ega kohtualuse enda nägemusega. Seega ei saa me kuidagi inimeste arvamust endast mõjutada ja ka raamatutegelase üle otsustamine jääb lugejate ülesandeks.