Hommik on õhtust targem

Eile õhtul suutsin kaks olulist mõtet üles kirjutada. Need tulid kohe peale voodisse ronimist, seega ma veel viitsisin ennast üles ajada.
Ja no nüüd kui ma neid loen – mis mõtted need niisugused on? Puha lollus! Õudne, kuidas saab midagi seesugust väärtuslikuks pidada. Rebiks kohe märkmikust lehe välja, et kui ma juhuslikult auto alla peaks jääma, siis ei leitaks mu märkmikku ja mõeldaks, et küllap see üks Seewaldipõgenik oli.
Kellele on vaja teada seda, et ma pubekana äärmiselt loll olin ja nüüd arvan, et see võis vaimutööd pärssiva kooli tulemus olla? Või seda, et nähtav maailm on mõttemaailmast nii kümme korda väiksem, millest järeldub, et mõtted on tegelikult omaette olendid, kelle jaoks meie oleme vahendid nende maailma avalikustamisel.
Sellised segadust tekitavad mõtted siis seekord. Kõik võis olla tingitud sellest, et ma 13 plusskraadi juures paljaste varvastega ringi käisin. Ma ekstra vahtisin kõikide kohatud inimeste jalgu ega leidnud ühtegi minuga võrdväärset kannatajat. Oli jah jube külm.
Hommik on õhtust targem – näete ikka irooniat? Kallis tammepuust laud – näete?