Suvi 2007

Kui hästi vaikselt olla, on kuulda, kuidas linavästrikud astuvad. Nad kõnnivad äsjaniidetud rohus ja otsivad kaitsvast heinakatusest ilma jäänud putukaid. Kaks linavästrikku tulevad koos ja ka lahkuvad koos. Murul valib kumbki endale piirkonna ja asub seda läbi kammima. Linavästrik ei lenda eriti palju, kuid sellest hoolimata puhastab ta kiirelt sibades suure ala muru. Kaks linavästrikku on sarnased, aga siiski erinevad – üks liigub rahulikult vaid aeg-ajalt mõne putuka järele sirutades, teine tundub lausa toitu ahmivat – nii kärmelt pöördub ta ühe suutäie juurest teise juurde. Huvitav, kas ta kõht on tühjem? Ajapikku liiguvad linavästrikud üksteisest üpris kaugele, kuid siis lendab üks neist, mulle tundub, et see on naispool :), kaasa juurde tagasi. Justkui teada andes, et võtame veel paar suutäit, siis sätime end minekule. Peale nii tunniajast toiduretke lendavadki mõlemad lauda katusele, puhastavad oma nokki ning varbaid vastu eterniiti ja lendavad minema. Arvan, et neil sai kõht täis, sest kogu muru nad selle ajaga läbi ei kamminud.
Järsku on lauda katusel kari varblasi. Väikesed sulepallid karglevad kaootiliselt. Erinevalt västrikest on varblased karjaloomad ja nende käitumine sellest tulenevalt hoopis teine. Nii, kui üks varblane kuhugi lendab, on varsti ka kõik ülejäänud järel. Kõigepealt lendavad paar varblast kuuri katusele. Peagi on ka teised seal. Seltskonna suurenemisest häirituna lendavad esimesed trepile. Varsti on seal ka teised ning viimasena reageerinud võtavad sisse kohad kuuri peal. Lauda katusel pole enam ühtegi varblast. Nagu lambad. On alles rumalad, nii kui üks ees, nii teised takka järgi. Ega inimene muidugi parem ei ole. Ehk seepärast ongi väike elav varblane inimesele tuttavam kui ratsionaalne linavästrik? Linavästrik teeb tööd, aga varblased keksiksid justkui niisama ja viidaksid aega. Võib-olla ongi nii.
Ka pääsukesi on hoovis palju, kuid hoolimata sellest meenutab nende käitumine pigem linavästrikku kui varblast. Igal pääsukesel paistab olevat oma ülesanne. Nad lendavad eesmärgipäraselt mitte ei keksle ega vahi ringi nagu varblased. Varblased imetlevad katusel ilma sel ajal kui teised tõsist tööd teevad. Ometi on neid lõbusaid linnukesi huvitavam vaadata. Nad on naljakad – kes poleks neid traatidel käratsemas näinud.
Järsku kostab kusagilt kõrgelt omapärane kluuksatus. Pea pilvepiiril tiirutavad neli toonekurge. Veel kuu aega tagasi oli neid kaks. Ka praegu on selgesti näha, et kaks kurge on teistest märgatavalt väiksemad. Kured lendavad nii kõrgel, et võib vaid ette kujutada, milline vaade neile avaneb. Miks nad seal lendavad? Kurg ju õhust toitu ei püüa. Äkki avaldab ka neile see suurepärane vaade mõju? Nad lihtsalt tiirlevad laotuse kohal õhuvoolust kantuna, kuid nende lend ei ole nii eesmärgipärane kui eemal tiirutaval kullil, kes toitu märgates iga hetk võib maapinnale suunduda. Suured linnud on suursugused, neid võib ainult kaugelt lendamas silmitseda, kuid nende elu lähemalt näha on keeruline. Tegelikult piisab ka varblastest, kes siiani kuumal katusel siestat peavad. Või linavästrikupaarist, kes peale pisikest puhkepausi kõrvetava päikese käest maja varjus putukaid otsivad.
Kui palju on aga aastas päevi, mil neid üldse vaadata jõuab?

Üle rohkem kui kümne aasta on see vist esimene suvi, mil mul looduse jaoks aega on jätkunud. Ega selleks vist muud õigustust olegi kui see, et osa elust tuleb vist paratamatult loll olla…Kunagi väitis ka üks mu praktikajuhendaja mulle, et peale ülikooli lõppu taasavastas ta enda jaoks aastaaegade vaheldumise. Küllap ka see vahepealne jama millegi jaoks kasulik oli, kuid siiski on jube hea tunne maailma taasavastada.
Mäletan, et kunagi ammu-ammu istusin iga päev trepi kõrval ja jälgisin sipelgaid. Kirjutasin neile sipelgate häälekandjat, mis korralike päevalehtede eeskujul iga päev ilmus ja sipelgate elu tähtsamaid uudiseid kajastas. Leht oli küll sipelgatele lugemiseks hiiglaslikus formaadis…Teofarm oli mul ka, kust teod küll pahatihti põgenema kippusid. Nali naljaks aga pool tundi järelvalveta ja teod olid kadunud nagu tina tuhka! Kõige mõistatuslikum kadumine toimus vanaema kosmeetikasahtlist, kuhu ma farmi halva ilma eest varjule olin viinud. Khm-khm. Meenub anekdoot flegmaatikust loomaaiatalitajast, kelle hoolealused kilpkonnad puurist „viuhti ja viuhti“ põgenesid.