Kes siis tahaks normaalne olla?

Täna taheti mulle vist komplimenti teha ja öeldi, et olen üks väheseid normaalseid ja vaikseid eesti tütarlapsi. No misasja? Normaalsuses mind küll süüdistada ei saa ju! Ilmselt üritaks suur osa inimesi vastu vaielda, kui neid normaalsuses süüdistataks - ei mina küll normaalne ei ole - ma olen ikka täitsa hull ju. Kõik on nii veendunud enda erilisuses. Orkut on täis igasugu kommuune a la "Mina olen imelik". Halli massi põhimõte ongi selles, et kõik peavad end jube erilisteks. Eks tegelikkuses me olegi kõik ju omamoodi erilised aga ega me ainult sellega siis lepi - ei, ei, mina olen ikka see KÕIGE erilisem, eks.
Mina suudan vist lihtsalt hea esmamulje jätta..või siis väga halva (halva näiteks ülikoolide sisseastumiseksamite vestlusvoorud, kus ma peale kirjalikku osa mitu korda paarkümmend kohta allapoole põruda oskasin. Erinevalt näiteks mõnest, kes samapalju tõusis, kuid ei suutnud poole tunni jooksul vestluse toimumise ruumi üles leida.)
Sage on ka see, et hea esmamulje jätnud tüüpi teist korda kohates sama muljet ei jää - ta räägib sulle täpselt sama juttu, mida eelmine kord ega mäleta üldse, et oleks sind varem kohanud. Head suhtlejad pidid vaatluste kohaselt sageli äärmiselt pealiskaudsed inimesed olema.
Eks see, mind normaalseks ja vaikseks eesti tüdrukuks pidanu, kohtus minuga ka ainult 1 korra (või siis 2, mälu pole enam see...). Minu kogemuse järgi ei piisa inimese lahterdamiseks ka ühest kuust. Mul on terve kari sõpru, keda ma ühte ruumi saata ei saa, sest igaüks neist teab minust erinevat tahku ja nii lõhestunud isiksus ma ka ei ole, et samas ruumis mitut rolli täita suudaksin. Vastasel juhul aga saab mingi osa inimesi suure pettumuse osaliseks. Nagu ka mina alati kui keegi mõne minu pärisossa kuuluva käitumisjoone või omaduse üle imestust avaldab - sa ju peaksid mind tundma! ahjaa.. sa oled ju alati ainult paremalt küljelt jälginud...
Ainult, et...minu arvates on see täiesti normaalne. Mitte märk minu bipolaarsusest, jubedast erilisusest või vääramatust märgist Prozaci puuduse kohta. Teistpidi saan ma alati kreepsu ka siis kui keegi mind nö "eriliseks" peab, eriti kui ta sinna juurde veel poogib, et mul on mingid elukeerdkäigud, - sündmused või inimesed, kes selles süüdi peaksid olema. Jumal küll! Neist olukordadest ja inimestest olen ma alati pajatanud kui nalja allikatest või lihtsalt nö jutu jätkuks, mitte aga selleks, et põhjendada oma "ebanormaalsust"!