esmaspäev, detsember 14, 2009

Haiglane loomaarmastus

Alati kui lehes kirjutatakse mõnest haigest või väärkoheldud loomast ning kogutakse loomade jaoks raha, astuvad kommentaarides üles inimesed, kes ütlevad, et miks nutta loomade pärast kui inimesi on palju rohkem hädas. Ma olen sellest varem ka kirjutanud (ei leidnud kahjuks vana postitust üles), kuid minu meelest on suur erinevus selles, et inimene saab ennast üldjuhul ise aidata ja ise oma valikuid teha, loom aga sõltub täielikult inimesest, kes peaks ju ometi inimlik olema ja endast nõrgematesse kaastundega suhtuma, kuid nagu ma aru saan, siis inimlikkus vist seda ei sisalda...Tihti arutatakse selle üle, mida teha loomaga kui majja on tulnud titt ja loomale justkui ei ole enam ruumi. Minu jaoks on see hämmeldamapanevalt külm suhtumine. Mulle on isegi öeldud, et kui saad ise lapse, siis mõistad, et laste ja loomade vahel on suur erinevus (nii nagu on öeldud ka mehe ja lapse kohta, mida ma samuti absoluutselt valeks pean), kuid tuleb välja, et nii see ei ole. Ma ei suuda iial võtta inimest, kes on külm loomade suhtes, hea ja südamliku inimesena. Lihtsalt ei suuda ja kõik. Kuidas saab südamega inimene jääda külmaks kui loom talle oma niiskete ja usaldavate silmadega otsa vaatab? Hea küll, seoses lapse omamisega lisandub tõesti see, et uudised kannatavatest lastest toovad endalegi pisara silma, kuid see ei vähenda loomade pärast valatavaid pisaraid. Lugesin just ühest raamatust, mis kirjutatud muidu meeldiva ja hea kirjaniku poolt (ma ei taha autorit ja raamatut siin otse mainida, justkui teeksin kirjanikule haiget), kuidas tema ei suuda armastada loomi. Kohe halb tunne oli seda lugedes, ma ei suuda sellist asja mõista - kuidas saab suhtuda loomasse kui asja, eriti veel intelligentse ja kultuurse inimese poolt. Ilmselt paljudes tekitas tülgastust hoopis Schopenhauer, kes pidas loomi ülemateks inimestest...
Ma ei läheks loomaaeda loomi vabastama või karusnaha kandjaid värviga loopima, loomakaitsjate radikaalseid meetmeid ma pigem ei poolda, kuna seal on sageli tegemist lihtsalt mõne inimese suurenenud vajadusega protestida, sageli asja tuumast endale aru andmata. Minu suur loomaarmastus seisneb näiteks selles, et ma ei võta endale kunagi korterisse looma, sest ei usu, et tal seal hea elada oleks, pealegi ei suudaks ma üle elada looma paratamatut surma. Ilmselt olen selle omandanud oma vanaemalt, kel läks nii kassi kui koera (viimase ta võttis ainult olude sunnil, sest kartis samuti tema lahkumisega kaasnevat kurbust) leinamisega kuid ja kes pole neid siiani unustanud. Mis ei tähenda, et lapsega tegelikult sama lugu ei oleks.
Ikkagi julgen ma arvata, et loomaaarmastus ja sellega seonduvalt positiivsete tunnete tundmine endast nõrgemate vastu peaks olema inimlikkuse osa ning selle puudumine inimeses näitab teatud vajakajäämisi. Mis eeskuju annavad vanemad, kes loomapoegi metsa viivad, oma lastele? Kas laps ehk ei sünni omadusega armastada ja seeläbi ei näidata talle elu kalkust, mis tema südamesse alatiseks haava lööb ja teda enda kaitseks samuti kurjalt käituma sunnib? Või sünnivadki osad inimesed ilma igasuguse empaatiavõimeta, ainsaks hinnatavaks väärtuseks iseendale võimalikult laheda äraelamise tagamine? Eks ole ju inimlik ja kaasatundev nii mitmeid kordi raskem olla - ei ole päeva, mil sa ei kuuleks midagi, mis küll otseselt sind puudutamata sulle haiget ei teeks. Ehk on evolutsioon osasid inimesi sellest säästnud? Äkki on empaatia tulevikus lihtsalt rudiment?

1 kommentaar:

  1. Mina olen ikkagi veendunud, et kõik inimesed on alguses head. Hiljem, tjahh, läheb mõnel natu viltu ja julmal keskkonnal on täiesti kindlalt selles oma osa. Negatiivne ümbrus võib küll lapses arendada võitlejaloomust (noh et hammas hamba vastu jne), aga olgem ausad - tegelikult selliste "iga mees iseenda eest" tegelastega väga sõbrustada ei tahaks...

    VastaKustuta