Meil oli varem kõik ilus ja võrdõiguslik: kaks võrdset ametikohta võrdse palgaga. Siis sain mina lapse. Kontoris käisin viimati tööl detsembris 2008 ja sellest ajast alates olen kodus töötanud sama palga eest mis varem, ainult konkreetsete töötundide alusel. Väga mõistlik ja paindlik suhtumine. Sügisel on plaan tööle naasta. Probleem aga selles, et selle teise minuga võrdse ametikoha palk on vahepealse aja jooksul märkimisväärselt tõusnud. Eks töö läks vahepeal keerulisemaks ka, lisandus kliente ja ka töötajaid, kuid otseselt mind asendada vaja ei olnud. See tähendab siis, et teise tõusnud palk oli igati õiglane ja ta oli selle ära teeninud ning tema palk ei peaks langema kui mina tagasi tulen (sest ametlikult ta mind ei asendanud). Aga mina? Mis minust nüüd saab? Kas tänu eemalolekule jääbki minu palk nüüd madalamaks? Ega seda kusagil kirjas ju ei ole meil, et need 2 ametikohta, kus olen mina ja kus on tema, peaksid võrdsed olema - lihtsalt võrdsuse põhimõttel on alati nii olnud kuna meie töömahud on üsna identsed ja me ka sõltume üksteisest, kodurahu huvides ilmselt ka. Kas ma peaksin nüüd minema ja ütlema, et minu palka peaks ka tõstma kuigi ma ei ole reaalselt seda veel "ära teeninud"? Või peaksin ootama, et ebavõrdsust märgataks ja vana olukord taastataks? Üldiselt tundub mulle, et ongi väga loogiline, et lapse saamine tekitab karjääri teatud augu, millega kuidagi võidelda ei saagi. Muidugi, mina vist isegi söandaksin küsida, et millal meie palgavõrdsus taastatakse. Juhul kui pool mu lapse lastehoiu tasust aga firma poolt kinni makstakse, oleks viisakam vist suu kinni hoida? Kuigi see summa ei ole nii suur kui palkade vahe - ja oh jumal, ma unustan kogu aeg ära - laps on samapalju ju ka tema isa oma. Rahateemades tunnen ma millegipärast alati ainuvastutust...
Olla rahul sellega, mis on ja loota veel paremat või asuda kohe paremat jahtima, kuigi see ebamugavust valmistab? Naised teeksid vist enamasti esimest ja need edukad juhitüüpi isased teist? Ahjaa, neile see ebamugavust ei valmista. Aga miks mulle valmistab? Et mul on jube häbi, et lapse sain ja firma nõnda hooletusse jätsin ja mis palgatõusu minusugune lootma peaks? Kust selline suhtumine üldse pärit on? Võrdõiguslikkuse radadel on veel paljugi käia kui isegi minusugune feminist selliseid mõtteid mõlgutab.
Sa kirjutad:
VastaKustutaEks töö läks vahepeal keerulisemaks ka, lisandus kliente ja ka töötajaid
millest saan aru, et te siiski enam päris identset tööd ei tee?
Aga nö kontorisse tagasikolimine annab ju väga hea võimaluse küsida ülemuselt "arenguvestlust" ja siis saab väga viisakalt küsida, et kui "ma nüüd olen 4 kuud töötanud, kas siis tõuseb mu palk .." ja lasta see ka kirja panna.
Kes küsib, sellele antakse. Ja kui ei anta, siis vähemalt süda rahul ja tead miks.
Pmst peaks see töö minu tagasi tulles taas meie vahel enam-vähem võrdselt jaotuma hakkama.
VastaKustutaIgasuguse hindamise teeb meil raskeks see, et firma väiksuse ja emafirma kultuuri (liberaalsed põhjamaalased...) tõttu puuduvad meil ametijuhendid, ametinimetused ja hierarhiagi. Mis mulle muidu iseenesest meeldib.
Aga arenguvestluse mõte on hea küll ja ma ise kaldun ka rohkem küsima kui vait olema.
Kui "töö läks keerulisemaks ja kliente lisandus", siis põhimõtteliselt tõusis töökoormus, mispuhul lubab uus töölepinguseadus põtkida kyll. Rääkimata juhust, kui sama töö eest yhele rohkem palka makstakse ja teisele ei teps.
VastaKustutaAga ootama jääda maksab, jah, yksnes siis, kui tead ylemusi piisavalt hästi ning oled kindel, et kiirustades võib-olla haavaksid nende delikaatset hingeelu, kuna neil endilgi juba sydametunnistus kripeldama hakkab. Enamasti ylemused muidugi nii õrnahingelised ei juhtu.