Sesoes kehade teemaga kommenteeris keegi kuskil (vabandust, ei viitsinud kõik neid blogisid läbi tuhlama hakata, kus viimasel ajal kehadest juttu on olnud), et oma kehaga rahul olevate ideaalvormis naiste asemel võiks mõnel kaanepildil olla näiteks mõni füüsilise puudega naine, kuid selleks ei ole ühiskond veel niipea valmis.
Kardan, et sellist naist oleks ka väga raske leida kui isegi neid ideaalkehadega naisi tuli poseerima saamiseks moosida (vähemalt Merle Liivak tunnistas seda).
Kunagi avastasin, et üks mulle lähedane vanema generatsiooni esindaja vahetab alati kanalit kui seal mõnd puudega inimest näidatakse, hiljem sain teada, et tal olla suisa kergekujuline foobia - halb hakkavat. Kuigi ta on intelligentne inimene, kasutab ka vabalt puudega inimeste kohta sõnu, mida enamik solvavaks peab. Mina seda ei mõista, sest mind on suudetud niimoodi kasvatada või olen kuidagi omal käel selgeks saanud, et kellegi puuet ei pea võõristama või veel vähem selle üle naerma. Ma tunnistan, et vaimse puudega inimesed tekitavad minus ebamugavust aga seda samamoodi nagu (võõrad) väikesed lapsed ja (võõrad) joobes isikud, kelle käitumist sa lihtsalt ette prognoosida ei oska. Nõukaajal aga olid puudega inimesed silma alt ära viidud ja üldine suhtumine oli ikka selline, et normaalsel inimesel sellist "asja ei juhtu" - ilmselt olid ikka joodik, et sellise lapse said ning normaalseks peeti teistsuguste eluks ajaks hooldekodudesse paigutamist. Ime, et siis sellises ühiskonnas üles kasvanu uute tuulte puhudes kohe oma mõttemaailma muuta ei oska. Inimestel on ju ikka kalduvus endast erinevaid tõrjuda, seda eriti siis kui erinevuste põhjustest midagi ei teata. Praegu peaks ju asjad teistmoodi olema - olukord hooldekodudes on paranenud, kergema puudega inimesed on saanud võimaluse end harida ja töötada - Eesti on veel kaugel Euroopast aga mõttemall võiks ikka muutuma hakata. Selle kõige valguses on vastik mõelda, et kõige meeldejäävam puudega inimese alavääristamine meenub mulle ülikooli seinte vahelt ja siiamaani on halb tunne, et peale suu lahti pealt vaatamise ei teinud ma midagi. Ilmselt on need "toredad" noormehed nüüd elus haljale oksale jõudnud ja kasvatavad juba uusi endasarnaseid.
Ma ei saa nüüd aru, et miks peaksid cosmo kaanele pääsema füüsilise puudega inimesed? Cosmo olemus on just vastupidine ja seda ka nende lugejaskond ootab.
VastaKustutaUsun, et ka tavaline, võib olla pisut tagasihoidlikuma välimusega tütarlaps, ei saa cosmo esikaanele minna, kuna publiku ootus on teine.
Küll aga pääseb sinna see sama tütarlaps, kes võib olla, et polegi nii cosmotäiuslik, kuid arvuti on kõik cosmovead parandanud!
Või millistest ajakirjadest nüüd juttu on?
Jutt oli tegelikult ajakirjast Anne&Stiil, mis korraldab kampaaniat "Olen ilus, loomulikult!", mille point peaks olema naistes enesekindluse tõstmine läbi selle, et nad on oma kehaga rahul. Samas, kõik ajakirast vastu vaatavad naised on enam-vähem ideaalkehadega - ei ühtki ülekaalulist või millegi muu poolest eristuvat keha va siis rase Merle Liivak kaanel.
VastaKustutaEhk oleks kampaanial rohkem mõtet kui toodaks välja, et ka mitte-ideaalset keha omavad inimesed võiksid enesekindlad olla? Ülekaalulisest kuni füüsilise puudega naiseni.
Aga jah, Cosmo või mõni muu naisteajakiri ega suurt vahet ei ole ja ilmselt nende lugejaskonnale selline lähenemine tõesti ei sobiks.
Minu point just see ongi, et ei saa panna esikaanele midagi, mida lugejad ei oota. Ajakiri on siiski äriline tegevus ning klientideks lugejad.
VastaKustutaMe võime ju debateerida selle üle, mis oleks ühiskonnale kasulik ja eetiline, kuid lõpuks jõuame ikka sinna, et klienti ukse taha ei saada ükski ettevõte.
Kindlasti on olemas ajakirjad, mis keskenduvad teistele teemadele, kuid ka nende lugejaskond on teine.