Ma suren homme

Niisiis, olen ma kuu ajaga jõudnud nende jubedate inimeste hulka, kelle kohta öeldakse "kes teeb, see jõuab" (jah, nad on mulle juba niimoodi öelnud). Mõned närvesöövad peod, mõned head plaadid, paar närvivapustust, paar allaandmishetke, pidev kohusetunne ja mõningane uhkustunne hiljem olen jõudnud sinnamaale, et homme võib tõepoolest juhtuda, et ma suren ära. Ma lähen opile. Üle poole aasta lõhnade ja maitsete mittetundmine viis mu lõpuks nii kaugele, et olen nõus sinna minema. Võib muidugi juhtuda, et nad üldse keelduvad mind lõikumast - vereproov oli nimelt päris paha, kuigi tuleb välja, et see polegi kunagi oluliselt parem olnud (mis omakorda paneb kahtlustama, et ehk on kuskil miskit muud koledat lahti). Aga tänu rahvaravitsejatele me ju teame, et igaüks on oma häda pahasid mõtteid mõeldes ära teeninud, samas ei saa ma kuidagi nõustuda sellega, et maailma muutmist tuleb alustada iseenda muutmisest - mu meelest on maailma ikka palju lihtsam muuta kui iseennast. No mismoodi aitab mind see kui keegi ütleb mulle, et tuleb vähem muretseda? "Oi, aitäh, ma polegi selle peale tulnud!". Ma pole mina ju seetõttu, et mulle meeldib mina olla vaid seetõttu, et ma ei oska keegi teine olla. Ja ma meeldin endale ainult seetõttu, et ma tean, et ma teistsugune olla ei oska. Aga võib-olla inimesed tõesti loevad häid raamatuid, kuulavad tarku inimesi, kogevad toredaid asju ja muutuvad? Ma võin ka lugeda, kuulata ja kogeda ning mõelda, et oi kui õige, homme hakkan ka nii elama aga ei hakka millegipärast.
Ja mis mõttes jäetakse mind ööseks haiglasse kui õhtul on "Meeleheitel koduperenaiste" viimase hooaja esimese osa esilinastus? Kas ma pean pidžaamas kusagil koridoripeal kõva häälega telekat kommenteerima ja samal ajal päevauudiseid vaadata tahtvaid pensionäre tõrjuma? Ma tean, et ükski normaalne inimene seda naiste väärikust alandavat seriaali ei vaata aga mul oli sel aasta Cosmo kah tellitud ja ma ei kavatsegi end kuidagi välja vabandada. Võimalikul viimsel päeval tuleb ikka bravuurikalt käituda.