Mõnikord karjuvad soolised erinevused siiski nii kõvasti näkku, et isegi mina ei suuda neid tähele panemata jätta.
Oli meil kollokvium. Rahvas jagati valitud kodutööde teemade järgi gruppidesse ning teha tuli esitlus. Minu teema oli üsna haruldane ja sobis kokku vaid ühe teisega ning nii me moodustasimegi kahese grupi. Mina ja üks noormees. Enda õigustuseks võin öelda, et ma ei täitnud esitlusel vaid plakati ülevalhoidja rolli vaid pirisesin ikka miskit rääkida ka, aga põhijutustaja oli siiski noormees. Juhtus selline suure suuga ekstravert olema ja õnneks oli talle mõistust kah antud. Üheksast grupist vaid kolm olid noormeeste-vabad, ülejäänutes oli vähemalt 1 meessoo esindaja. Kas leidus neist segagruppidest mõnigi, kus noormeest põhiesinejaks ei pandud? Ei. Juba kohapeal arutasime, kuidas paistab silma meesesinejate paremus - hääl kannab, enesekindlus on laes. Naised seevastu räägivad vaiksel häälel, jagavad esitatava teksti omavahel ära, ei suru oma arvamust peale. Vaid üks erand oli tüdrukute hulgas. Piinlik kohe. Millega seda seletada? Mehi on ülikoolis vähem ja need, kes sinna saavad on need tõepoolest tublid, targad ja enesekindlad? Ometi ju kandideeritakse tüdrukutega ühtedel alustel ning tublisid tüdrukuid peaks isegi rohkem olema. Kus on tüdrukute enesekindlus ja esinemisjulgus?
Enda kohta võin öelda, et praegu ma julgen esineda, sest see seltskond, kes meil nüüd saalis istub, on hoopis erinev bakalaureuse eriala kõrilõikajate kambast. Või olin ma siis tõepoolest väärt nende kriitikat, sest tegelikult ma ju enamasti ei teadnud, millest ma räägin ja räägitav ei huvitanud mind karvavõrdki. Lõputöö kaitsmine läks hästi, sest siis ma oma teemat valdasin. Kas eeldada, et suurem osa tüdrukuid ei ole ka praegu räägitavatest teemadest huvitatud? Et tüdrukud kui suurem mass tulebki kooli kraadi saama ja poisse ka tegelikult huvitab, mida nad õpivad? Ei ole nagu eriti usutav.
Kas tõesti mõjutab meid see - "head tüdrukut on näha, aga mitte kuulda!"-põhimõte. Meid ongi kasvatatud vaikselt tagaplaanil olema. Mees on pea, naine kael. Tüdrukute asi on must töö ära teha, mehed kannavad töö ette ja saavad kogu au? Nõunik võib olla naine, ministrina on naine aga ebausutav.
Blogima on jälle naised kangemad. Blog.tr.ee enamik isiklikke sissekandeid on naiste / tütarlaste kirjutatud.
VastaKustutaNoh, ma ei tea, kas need on võrreldavad. Võib just leida, et isiklikud sissekanded (olmeplära) on naiste pärusmaa, meeste blogid on asjalikumad ning tavaliselt mingile kindlale teemale spetsialiseerunud. Erandeid on muidugi mitmeid!
VastaKustutaMeie mälumängutiimis olen igatahes mina tavaliselt eestkõneleja, sest just mul on kõige kõvem hääl ja harjumus esineda ja puuduv esinemishirm. Mitte sellel ühel mehel, kes meil seal on ja kes eelistab pigem vastuseid kokku korjata ja küsimuselehti laiali kanda.
VastaKustutaHah... Mes putt ploogapuud, sis vähämbäste edilehel torkava' ennekõike silmä kõikvärki prüükävä' feminatsi'. Nimesi pole vist taris nimetada.
VastaKustutaFeminist on mu meelest nii lai mõiste, et sinna alla võib keda iganes lugeda. Alates rasvase peaga rinnahoidjapõletajatest kuni naiste tööl käimist normaalseks pidavate inimesteni.
VastaKustutaMulle on lihtsalt omane mässata autoriteetide vastu ega mitte sallida seda kui mind mingite tunnuste alusel paika pannakse. Mulle on näiteks arusaamatu ka see, kuidas mehed lepivad sellega, et neilt eeldatakse pere ülalpidaja rolli - ma ei tea, kas see on feminism.
Absoluutselt suhteline.
VastaKustutaNiisaate uitmõte: inemise', ei mihe' egä naase', ei piäss tüül käümä, egästahes mette rohkemb ku ädäste taris, ku näil lastass inemise muudu elädä. Looduse nink oma loomu perrä.
Ja viil üts uit vms. Mulle om kõneldu', et vana' eestlase' (talurahvas) ollev naasi ja mihi võrdväärsess pidänü', kuna talutüül olli mõlembit üttemuudu taris.
Noo' paregatse prüükmise' nink tühikargmise' näikse olleva' määnekse moodsa aa urbanisiirnu' nink allakäünü' inimtaoliste loomade skisoid-ullukse.
Absoluutselt õiged mõtted mõlemad.
VastaKustutaVanadel eestlastel olevat eri maakondades erinev olnud - räägitakse, et rannarahva hulgas oli naise positsioon märksa kehvem, kuigi ta tegi rohkem tööd - meestel oli prestiižne hooajaline kalastamine, naised tegid enam-vähem kogu ebaprestiižse põllutöö - ja sealkandis oli ka rohkem julmi karistusi lapse saanud tüdrukutele kui kuskil mandri-Eesti taganurkades.
VastaKustutaLõuna-Eesti pruuk hüüda naist noorikuks kuni esimese tütre sünnini viitaks justkui jälle mingitele matriarhaadijälgedele.
a kuskil oligi mingit statistikat tehtud, et kui meeste-naiste tööpanus on võrdne, siis on ka positsioon suht võrdne. Aga kui naised teevad märksa vähem või märksa rohkem tööd kui mehed - ükskõik, kas vähem või rohkem, siis on nende positsioon madalam kui meestel, selline õigusteta iluasja või näruse orja positsioon.
VastaKustutaHuvitav jah, kuidas see kujuneb. Eks hiljem hoitakse muidugi harjumusest oma vanast korraldusest kinni aga kuidas üldse tekib olukord, et "meil on kombeks ühte sugu alamaks pidada!" Loogiliselt võttes peaks ju ühiskonnale tervikuna kasulikum olema kui kõik selle liikmed on võrdselt "kasutatud".
VastaKustutaEga inimesed ei mõtle ju kogu aeg sellele, mis ühiskonnale kasulikum on. Ja puhtalt isiklikes jõuvahekordades ja küllalt vähese tsiviliseerituse juures võib maksma jääda see, et meeste ülakeha jõud on keskelt läbi suurem, st mees saab otsustada, kas naine saab täna süüa, olenemata sellest, kes selle söögi püüdis või kasvatas.
VastaKustuta