Feminism ja seks

Seksuaaleetika loengutega oleme jõudnud lõpuks ka feminismini välja. Antud kursusel käsitleme feminismi pelgalt seksuaalsuse kontekstis ning seda arvesse võttes jaguneb feminism üldiselt kahte lehte: mõõdukas feminism, mis ütleb, et naistel peavad olema oma seksuaalsuse üle samasugused õigused nagu meestel, mõõduka feminismi jaoks on seksuaalsus vaid üks aspekt võrdõiguslikkuse tagamisel. Teine koolkond on radikaalsed feministid, kes leiavad, et seksuaalsus ongi just see teema, millest kogu ebavõrdsus alguse saanud on ning seda tuleks radikaalselt reformida. (Hetkel üritan mälu järgi loengus räägitud refereerida, sest kahjuks jutu taustaks olnud slaidid pole kättesaadavad). Mis siis seksuaalsusega jama on? Eks ikka see, et seksuaalsus nii nagu me seda tunneme, on meeste defineeritud ning selle kohandamine naistele on justkui Lääne demokraatia rakendamine Afganistaanis - see ei sobi sinna hästi, sest keskkond on teine. Õige Afganistaani demokraatia oleks afgaanide enda poolt kujundatud  - ka seksuaalsust tuleks vaadata naiste vajadustest lähtuvalt, mitte üritada naisi "vabastada" neile meest seksuaalseid norme võimaldades.
Missugune on meeste defineeritud seksuaalsus? Esiteks on see indiviidi baasvajadus nagu söömine ja peavari. Kas naiste arvates ka? Me üldiselt ei arutle selle üle vaid pahandame, miks seksuaalselt vaba mees on "kõva mees", naine aga "lits". Kui mõtlema hakata, siis seksuaalsus ei ole mingisugune põhivajadus - selleta ei sure maha kuigi levinud on arvamus, et misiganes mõnd naisterahvast vaevab, on see tingitud "vähesest saamisest".
Loengus leiti veel seda, et põhimõte seksist kui põhivajadusest õigustab sageli ka selle vajaduse teise poole tahte vastast rahuldamist - seks on ju hea ja kasulik, sai natuke vale partner valitud aga üldiselt on loomulik, et baasvajadused oleks rahuldatud!
Teine väga oluline asi meeste poolt defineeritud seksuaalsuse puhul on domineerimine, mis siis pmst ongi kogu ebavõrdsuse jama alus. Meestele meeldib domineerida, see erutab neid ning kui ei oleks domineerimist poleks ka rahuldavat seksuaalsuhet. Tänapäeval on muidugi juba ok ka vastupidine olukord, kus naine domineerib ja mees on alluv (seda ilmselt vaid läänemaailmas, moslemist naine vaevalt sellist "luksust" endale lubada saab), kuid domineerimine ise ei kao kuhugi. Väidetavalt ei olevatki rahuldav seksuaalsuhe ilma ühe poole domineerimiseta ja teise alistumiseta võimalik - see on justkui seksi põhiosa. Ongi päriselt või? Mina ei oska öelda - ega ilmselt head nahka sellest tule kui mõlemad domineerida üritavad või siis just kangesti alistuda tahavad: "Võta mind - Oh ei, mis nüüd mina, võta sina hoopis mind!"...Võiks ju rolle vahetada aga ilmselt on inimesed oma olemuselt kas domineerijad või allujad ja vastasrollis nad end hästi ei tunneks.
Kokkuvõttes leiti, et inimloomust juba ei muuda - ainuke, mida teha on domineerida soovivatele naistele selgeks teha, et nad on normaalsed (ning samuti meestele, kellele macho-ideoloogia "maha ja taha" ei sobi).
See, et enamus oma rolli sobitub (mees domineerib-naine allub), ei tähenda, et selline norm kõigil sobib ja ainuõige on. Oleks naised füüsiliselt tugevamad (ja vastava aparatuuriga varustatud), oleksid ilmselt nemad meestele hallidel aegadel oma seadused peale surunud - amatsoonidel ju oli selline komme, et mehi läks vaja vaid soo jätkamiseks, mille tarvis neid siis teatud aegadel teistest küladest rööviti ning enamasti pärast mättasse löödi. Poleks ka sugugi kena niimoodi elada aga kui selline käitumine domineeriks, siis me ilmselt ei küsiks - on see normaalne?