Kes käib kohtamas?!

Hakkas kusagilt silma mingisugune väide, et inimesed käivat noorena palju kohtamas. Erinevate inimestega ja puha, et välja selgitada endale see õige. Päriselt ka või? Kas keegi teab kedagi, kes on kunagi niimoodi kohtamas käinud? Mina küll ei ole mitte kunagi kohtamas käinud. Või noh, tegelikult meenub üks kord, aga siis käisin ma kohtamas teise tüdrukuga. Mitte selles mõttes siis, ma olen ikka 100% hetero (tegin Internetis testi ja see ütles nii), aga klassikaline kohtamine oli see selles osas, et saime kokku lähema sobivuse testimiseks. Nimelt panin ma kunagi Meie Meelde kuulutuse, et otsin sõbrannat, kellega koos kontsertidel ja mujal käia. Hale, õnnetu Muhv nagu ma olin. Õnneks oli teisigi Muhve, kes mulle vastasid, enamik neist kahjuks elas minust kilomeetrite kaugusel (ilmselt nad olid veel rohkem meeleheitel kui mina, et mulle üldse kirjutasid sellises lootusetus olukorras). Üks tüdruk elas ka minu kodulinnas ja temaga saimegi kokku. Ma ei mäleta absoluutselt, kus me käisime või mida tegime, aga mäletan siiani ta nime ja seda, et me ei sobinud kohe üldse. Pidevalt oli piinlik vaikus, mida ma palavikuliselt murda püüdsin ja tema vastas kas naeratuse või ühesõnaliste vastustega. Rohkem me ei kohtunud ega ka kirjutanud teineteisele.
Hiljem vastassooga pole ma seesugust viga teinud, et nendega kohtama oleksin läinud. Kõik kellega ma tutvusin, said mulle tuttavaks kellegi teise kaudu ja seega kadus ära piinlik "Tere, mina olen see-ja-see, mulle meeldib see-ja-see, mis sinu hobid on?"-dialoog. Mingeid teisi kohtumisi pole ka kunagi olnud, sest vastassugu, kellega ma suhtlesin, jagunes kohe peale esimest kohtumist kaheks: a) inimesed, kes mulle meeldisid, aga mitte selles mõttes b) minu tulevane mees. Loomulikult kohtusin selle teise kategooria esindajatega siis nelja silma all ka, aga see polnud siis ju enam mingi kohtamine, kus alles vaadatakse, kes kellega sobib. Ahjaa, kolmas grupp ja neljas grupp mehi oli muidugi ka c) inimesed, kes olid ruumis mööbli eest ja d) inimesed, kes mulle kohe üldse ei meeldinud. Neid viimaseid oli õnneks väga vähe, sest tutvusin ju ma kõigiga läbi oma tutvusringkonna ning enamasti olid mu sõprade sõbrad normaalsed inimesed. Ruumis mööbli rolli mängivad inimesed liigitasid ka minu tavaliselt mööbli hulka ja sellest algas enamasti ka minu liigitus. Ehk siis ma liigitasin inimesi enamasti vastavalt sellele, kuidas nemad mind nägid. Kunagi ei tekkinud mul kiusatust armuda kellessegi, kes mind tähele ei pane. Milleks kohtamised kui tegelikult oli selge, kellele mina meeldin ja kes mulle meeldib? Või kohtuda sellises olukorras veel kellegi teisega? Aga miks?
Mingeid tutvumissaateid ju oli, aga seal otsiti mu meelest enamasti lisarahvast pidudele või siis "teadagi mida" (või nende asjade kaks-ühes varianti). Kuidas inimesed siis kohtama oleksid pidanud? Võõra inimesega kohtama minek peaks ju selgelt mõttetu olema, sest võimalus, et kedagi normaalset kohtad, on ikka kaduvväike. Ainuke võimalus, mida ma näen, on see, kui töötad kuskil avalikus kohas, jääd kellelegi silma ning siis too kutsub su endaga kohtuma, et lähemalt tuttavaks saada aga isegi sel juhul on valik ju vaid välimuse põhjal tehtud ja ilmselt ohtamine ebaõnnestub. Mu meelest ei käi inimesed kohtamas vaid tutvuvad ikka kuidagi sujuvamalt - tööl, koolis, sõprade kaudu.