Mida mees arvab?

Nii nagu õiget eestlast huvitab see, mida elevant temast arvab, huvitab õiget naist see, mida temast iga ettejuhtuv meesisend arvab ning kuidas olla nii, et see arvamus ikka võimalikult positiivne oleks. Selle südamesoovi täitmiseks avaldab pea iga endast ja lugejaist lugupidav naisteajakiri artikleid stiilis "Mida arvab mees?" Ema tassis mulle jälle ühe suure hunniku neid kohutavaid üllitisi ette ja eks ma siis süvenesin veidi. Võtame sellise eksistentsiaalse teema nagu "Mis mehi naiste juures kõige rohkem häirib?" Südamevärinal avan artikli, äkki, jumal hoidku, olen minagi mõnes kohutavas patus süüdi ja kogu meessugu on end minust häirituna tundnud? Kes need meestest arvamusliidrid meil siis on - tavaliselt on need mingid modellivälimusega ja Miki-Hiire naeratusega noormehed, infoks juures Kalle (23) investeerimispankur või Heiki (21) juhatuse liige. Soovmõtlemine soovmõtlemiseks, aga see on ju ometi läbinähtav? Ausalt lisatakse juurde seegi, et fotode allikas on Shutterstock. Huvitav, kas need Johnid ja Davidid on tegelikult ka nõus, et nende näolappi kusagil kolkas Kallede ja Heikide pähe esitatakse? Mustanahalist Vellot veel ette tulnud ei ole, aga küllap ka see varsti normaalsuseks saab. No nagu need seksi tutvumisportaalid, mis pakuvad, et "meet the local girls" ning naabritüdrukuna ilmub sinu ette mustanahaline Jennifer või kahtlaselt asiaatliku välimusega Ling. Nägu näoks, huvitav, kust pärineb see tekst, mis fotode all on? Üldiselt on see selline stereotüüpne jutt stiilis "mind häirib kui naine meigib ennast selleks, et prügipange välja viia" või "mulle ei meeldi kui naine kogu aeg uurib, et millest ma mõtlen". Kusjuures siis, kui mõnikord on mõni naisteajakiri kellegi kohaliku kuulsuse kätte saanud ja teda samade küsimustega pinnima hakkab, on vastuseks enamasti poliitiliselt korrektsed (ja tegelikult ka palju loogilisemad) vastused stiilis "ma ei tea, ei olegi sellist asju, kõiki naisi ei saa ühtmoodi hinnata". Ma kahtlustan, et nende "saa teada, mida mehed tegelikult arvavad"-artiklitega treenis oma loovust lihtsalt seesama naisajakirjanik, kelle nimi artikli all figureeris. Või mis veel hullem ja tegelikult isegi loogilisem - tegemist on lihtsalt tõlkeartikliga. Ma lihtsalt küsiks, et mis selle kõige mõte on? Mida mõtles see ajakirjanik, kes sellise üllitise valmis treis? Tundis ta, et tegi nüüd tohutu teene kõigile naistele, kes lõpuks ometi enda kohta tõe teada saavad? Miks on sellisele saastale vaja paberit raisata?
Tegelikult meenus mulle hoopis mu enda pettus ning see, et inimeste tegeliku arvamuse teada saamine ongi kohutavalt okkaline tee ning lihtsam on kõik ise välja mõelda. Nimelt pidin ülikooliajal osalema valimisküsitluses - sind saadetakse kuhugi kolkakülla inimeste uste taha koputama, et saada statistikat selle kohta, millised poliitilised eelistused kellelgi on. Vaja oli vist umbes 20 inimese arvamust. Johhaidii! Ma arvasin, et kerge ots, mis see siis ära ei ole, ühe õhtuga teen ära. No kui juba pimedaks hakkas minema ja ma alles kuuenda ukse peale koputasin, hakkas entusiasm kergelt üle minema. Enamasti viitsisid minuga rääkida vanainimesed, sest ometi tuli keegi, kes neid kuulata tahtis! Ei hoolinud nad väga minu küsimustest vaid patrasid ikka seda, mis endal rohkem südamel. Enamik üritas hoopis minult välja pinnida, millised on minu poliitilised eelistused ning siis selle põhjal kas vennastuda või mind ümber pöörama hakata. Peale esimest õhtut sai mul siiber ning mõtlesin oma küsitletavad lihtsalt välja. See oli hoopis põnevam, inspireerivam ja lõbusam kui päris inimeste kuulamine! Mõned tüübid olid mul sellised stereotüüpsed a la veendunud keskerakondlasest pensionär või isamaaliselt meelestatud noor lastega pere, sekka sai lisatud ka mõned põnevamad persoonid  nagu näiteks valimisi ignoreeriv anarhist jne. Kõike sellistes proportsioonides nagu valimisküsitlused tavaliselt näitavad. Mis teie arvasite, kuidas statistikat tehakse siis?