Sõltlastest ja loobujatest

Eelmine postitus ja kommentaarid panid mind mõtlema loobumistest ja sõltuvustest. Mulle meeldis üks kunagi loetud kommentaar Marilyn Mansoni kohta, kus keegi ütles, et MM ei kuritarvitanud narkootikume, ta lihtsalt tarvitas neid. Ehk siis minu arvamus on samuti selline, et iga asi ei ole sõltuvus. Sõltuvuseks pean ma seda, kui inimene tunneb, et tal on tung teha midagi, mida ta tegelikult teha ei taha, mis tema elu ja tervist rikub, kuid ta ei suuda seda tegevust ikkagi kuidagi lõpetada. Igasugused "oi, ma olen magusast sõltuvuses!" ei ole üldjuhul seda mõõtu. Ma teen ka paljusid mõnede meelest pahasid asju, aga ma teen neid seetõttu, et mulle meeldib ja kui ma neid teha ei taha, siis ma ka ei tee. Aga sõltuvusohtlikest asjades minu elus siis:
Kohv - jah, ma joon hommikuti kohvi, aga midagi erilist ei juhtu, kui ma seda teha ei saa. Külm jook hommikusöögi juurde mulle ei meeldi, tee on kannatlike jook, ma ei viitsi oodata, kuni see jahtub (kohvi joon ma ka ainult masina oma, kui on vaid nö pätikohv saadaval, ma loobun), kakao on liiga magus. Maksimaalselt joon paar tassi päevas. Miks ma sellest loobuma peaksin? See on meeldiv harjumus, rutiin kui soovite. Mulle meeldivad rituaalid, need tagavad mulle pigem turvatunde kui hirmutavad.
Magus - pigem maitsevad mulle soolased näksid, aga magusat söön ka vahel ikka. Iial ei suudaks ära süüa kotitäit komme nagu mõni teeb, vedamine vist. Ise ei küpseta. Šokolaad vaimustust ei tekita. Just oli mingi üleskutse, et "ütle novembris ei magusale". Ma ei saa aru, milleks? Mida need ajutised aktsioonid annavad ("septembris ei joo" oli ju ka)? Hoiad end kuu aega väe võimuga tagasi, tunned, et oled kõva mees ja lased seejärel vanas vaimus edasi? Ok, ehk mõni tõesti loobubki täielikult, aga samas magusat on inimese organismil ju mingis koguses vist ikka vaja ka.
Tubakas - ma teen vahepeal suitsu. Alati vaadatakse siis kaastundlikult, et oi, sa oled jälle suitsetama hakanud või? Oeh, ma pole seda lihtsalt kunagi maha jätnudki või siis selles mõttes alustanud, et tõmbaks paki päevas. Courtney Love vist tõmmanud 30 aastat järjest 3 pakki päevas - ma ei saa isegi aru, kuidas see võimalik on ja selline asi on minu jaoks tõesti juba täielik sõltuvus. Miks? Mis mõnu sa sellest niimoodi saad? Vahepeal ei teinud ma nii paar aastat üldse suitsu. Siis vahel tegin kuus korra. Maksimum, mida ma teha suudan, on ca 5 sigaretti päevas ja seda ka ainult siis, kui on mingi pikem pidu. Iga päev ma ka suitsu ei tee. Kas see on sõltuvus? Mulle lihtsalt meeldib, näiteks mingit vaadet nautida ja suitsu teha. Kender kirjeldas sellist tegevust kunagi a la suits annab mõnedele asjadele mingi dimensiooni juurde, nüüd ta muidugi on kange tubakavastane, aga ilmselt ta siis oli ikka sõltlane ka (kuskil ta kirjutas, et tubakasõltuvus asendus tal nätsusõltuvusega).
Alkohol - mulle maitseb alkohol. Õlu, vein, mõned kangemad joogid. Magusad lögad ei istu. Alkoholiga on kerge üle pingutada, aga õnneks on olemas pohmell :) Tegelikult on üsna kerge oma piire tunnetada. Mingist hetkest alates asendan ma pidudel alkoholi lihtsalt veega. Ei tasu nii loll olla, et mõtled, ah, mis see üks pudel ikka enam teeb.
Arvutimängud - ma usun, et sõltuvus on see kui mängude mängimine inimese muud elu segama hakkab. Näiteks istub ta ööd läbi, silmad punased peas ja üritab mingit levelit ära teha. Ma mängin muidugi ainult Candy Crush Sagat ka, aga kõrvalt olen näinud ka nö päris-arvutimänge ja õnneks need, mida ma näinud olen, ei kõneta mind sugugi. Igasugu tangid, rallid, sõjad, kaevamised. Virtuaalreaalsus, kus pead võõraste inimestega suhtlema on mu meelest lausa jube koht. Aga üldse mitte mängida? No ei jõua ju kogu aeg raamatut lugeda ja mida see teleka ees passimine parem on, kui arvutimäng? Mulle meeldib passiivne olla, ma ei taha aja veetmise nimel näiteks koristada või trenni teha.
Sport - sellest pidada saama sõltuvaks jääda. Näidake mulle, kuidas? Ma olen igausugu trenne proovinud, maksimaalselt kaks kuud ja rohkem ma ei suuda. Tahaks koju oma voodisse. Ma ei tunne mingit positiivse energia laengut peale treenimist. Vastik higine tunne on, saaks duši alla ja seejärel voodisse kerra tõmmata.
Millest ma võiks sõltuv olla? Mõtlesin ja avastasin, et ilmselt muusika kuulamisest. Seal tervisespetsialistide koolitusel räägiti, et kuulmislangus on suur oht ning selle vältimiseks oleks hea kõrvaklappidest muusika kuulamine keelustada. Mu esimene mõte oli kohe, et sel juhul aidaa tööelu. Mul ükskõik sellest kuulmislangusest! Normaalne sõltlase reaktsioon ju. Veel ei suudaks ma tööd teha, kui mul kaamera selja taga oleks ja/või ma töö ajal internetis isiklikke asju (a la blogi) ajada ei saaks. Samas ma ei tahaks öelda. et ma netisõltlane olen, sest nutitelefoni mul pole ja mu meelest on jube vaadata, kuidas inimesed omavahelise suhtlemise asemel ninapidi telefonis istuvad. Mu vanas koolis keelati nutikad vahetundide ajal ära, et lapsed omavahel suhtlema õpiksid! Õudne!
Need sõltuvused ei ole otseselt väga hullud, kuid tegelikult on mul paar vastikut, tervist kahjustavat sõltuvust ka, millest ma kuidagi lahti ei saa, või siis asendub üks teisega, nagu enamikul sõltlastest. Mulle meeldib mõtlemise taustaks või ärevuse maandamiseks oma juukseid kruttida. Juuksur ütleb, et mul on pmst ühelt poolt juuksed seetõttu oma 5 cm lühemad juba. Magistritööd kirjutades oli eriti suur kahjustus. Teine asi on nimeta sõrmega peopesa kratsimine, seda ma teen täiesti alateadlikult ja sageli imestan, miks mul kindad alatasa peopesast katki lähevad. Peopesades on selle tulemusena isegi paksenenud nahk. Mõnus, mis. Need sõltuvused pole isegi lahedad ja ma ei tea, miks need mul on ja miks ma neist lahti ei saa. 
Miks ma siin tõelisi sõltuvusi, narkootikume, ei puudutanud? Sest ma lihtsalt ei tea neist mitte midagi. Päriselt.