Aastal 2015 loetud raamatutest parimad

Sai jah selline pikk pealkiri sellele edetabelile, aga paremat pole võtta, kuna ainult 2015. aastal ilmunud raamatuid lugesin kokku 4, ülejäänud on siiski varasemalt välja tulnud (originaalis siis, mitte eesti keeles) ning alles nüüd minu kätte sattunud. See aasta oli esimene, mille kogupikkuses Goodreadsi kasutasin ning sealt saadav statistika on päris põnev. Hetkel on mul lugemisriiulis 3 raamatut ootamas, mille ma ilmselt enne aasta lõppu veel läbi lugeda jõuan ning eelnevalt on sel aastal loetud 80 raamatut. Neist tervelt 13 on saanud minupoolseks hinnanguks "Amazing!" ehk siis 5 tärni. 5 raamatut olen hinnanud tõdemusega "I didn´t like it" ehk 1. Ülejäänud on sinna vahemikku jäänud. Ilmselt lähevad ka praegu ees ootavad raamatud sinna, sellepärast mõtlesingi parimate tabeli enne ära teha kui aasta päris läbi saab.
Sellest aastast on mul 1 kindel super-lemmik raamat ja selle sean ka tabelis esimeseks, ülejäänud tulevad suvalises järjekorras. Selleks, et top ikka korralik 10 oleks, jätsin 3 raamatut välja. Ilmselt need on tagantjärele mõeldes siis veidi vähem amazingud kui teised.
1. Robert McLiam Wilson "Eureka Street"
Mõned inimesed, neid on vähe, oskavad kirjutada nii, et sa armud nende väljamõeldud tegelastesse ära. Nad loovad niivõrd südantsoojendavad tegelaskujud, et sa tahaksid neid kõiki kallistada. Raamat räägib Belfastist, Põhja-Iirimaast, katoliiklastest-protestantidest, vägivallast, armastusest. Raamatust on tehtud ka 4-osaline miniseriaal. Ma ei tea, kas ma tahaksin seda vaadata. Peaosatäitjad Vincent Regan ja Mark Benton tunduvad küll sellised, kes võiksid raamatutegelaste rolle usutavalt mängida. Kiidetakse nii seriaali (8,5 punkti 10st IMDB-s) kui ka raamatut (keskmine hinne Goodreadsis 4,2; 43% hinnanute koguarvust hindas 5 punktiga). Põhimõtteliselt räägib lugu armastusest. Südamlikul, aga eneseiroonilisel toonil. Taustaks haige ühiskond. Leidub mitmeid sarnasusi ka kohaliku eluga. Kahjuks pole Wilsonilt ühtki teist raamatut meile tõlgitud ja ingliskeelsetestki on saadaval vaid üks kusagil pealinna raamatukogus.
2. Michel Houellebecq "Saare võimalikkus"
Midagi kirjutasin siin. Tegelikult meenus mulle seoses Houellebecq´iga hoopis see, et tema raamatust "Kaart ja territoorium" tehtud näidend esietendus just hiljuti  Draamateatris. Koledal kombel tahaks näha, ei tea, kas õnnestub. Sellel samal etendusel on aga ka oma FB leht, mida võiks lausa blogide kategoorias äärmiselt õnnestunuks pidada - minge ja lugege, mulle väga meeldivad need lookesed ja intervjuud seal. Miks mulle Houellebecq meeldib? Ta oskab inimesi mõtlema panna. Ja minu meelest oskab ka tema kirjutada nii, et tegelased sulle sümpaatsed oleksid. Ta võib kirjutada koledatest asjadest, aga ta teeb seda empaatiaga. Natuke meenutab Bukowskit, aga Bukowski on ehk pisut muretum. Isegi kui Houellebecq ütleb õelaid asju, siis selle asemel, et vaielda, mõtlen ma pigem, et no tegelikult, eks ta nii ju ole.
3. Daniel Glattauer "Hea põhjatuule vastu"
Kirjutasin siin. See on ilmselt selline kena peavoolu lugemine, mis enamikule meeldib. Lihtne lugeda lisaks. Samas, ma ikka täiesti armusin sellesse raamatusse. No niimoodi, et vahetad pidevalt lugemisel asendeid ja naeratad raamatule. Ma ei tea, mul käib see nii. Ilmselt mängis selle raamatu meeldivuses suurt rolli ka isiklik kogemus samas vallas (mitte üldse positiivne sealjuures).
4. Chuck Palahniuk "Kaunis sina"
Inimesed Goodreadsis vihkavad seda raamatut. You misogynist! You sexist pig! Mäh, mulle jälle ei jõudnud kohale. Mu meelest on see selline vinge "Hallide varjundite" paroodia, seksi on korralikult sees ja nüüd äkki rahvale ei meeldigi? Sest kes iganes vennike seal "Varjundites" oli, tema oli kenasti ja varjatult seksist, Palahniuki kangelane aga avalikult? Viimati müüdi seda raamatut meilgi mingil rallil võileivahinna eest. Mu meelest oli see täitsa geniaalne maailmalõpustsenaarium. Ma ei võtaks seda nii tõsiselt. Enda üle naermine on muidugi keeruline oskus ka, solvuda on hoopis lihtsam.
5. Robert Seethaler "Tubakapoodnik"
Arvustus siin. Põhimõtteliselt on siin taas sama muster - tegelased, kes lähevad hinge. Empaatiaga kirja pandud. Armastus keset haiget ühiskonda. Võrdlus tänapäevaga jne jne. Millegipärast mäletan, kuidas ma seda raamatut lugesin. Suvilas. Maru palav oli. Puhkus. Sumedad augustiööd. Ilus raamat oli. Vist arvustuses sai paralleel Remarque´ga ära toodud.
6. Haruki Murakami "Kafka mererannas"
Raamat, kus eriti mitte midagi ei toimu, kuid mis on sellegipoolest absoluutselt ideaalne. Kutsub lugema, mis? Tegelikult, seal lihtsalt on midagi. Või on just midagi minu jaoks, kellele miskipärast enamik kättesattunud jaapani kirjandusest meeldib. Mulle meeldib sealne olustik, mulle meeldivad kõik need kirjeldused, need toidud, mida nad valmistavad ja söövad. Mulle meeldib mägede ja mere hõng, mis neist raamatutest vastu hoovab. Mulle meeldivad futuristlikud uusehitised, kiired linnalähirongid aga ka vanad linnaosad puidust majadega, kus on alati sügisehõng ja vahtralehed. Ma ei tea, miks just jaapani raamatud mu fantaasia tööle panevad? Kas tõesti lihtsalt seetõttu, et sealne keskkond on meie omast erinev? Ei tea, Austraaliast kõnelevad raamatud, või need, kus tegevus toimub Lähis-Ida kõrbepiirkonnas, ei kõneta mind niimoodi. Kas Jaapanis on kuidagi eriti karge õhk, mis kõik asjad oma õigetele kohtadele asetab? Mul oleks nagu selline eelaimdus.
7. Lionel Shriver "Suur vend"
Väidetavalt on selleteemalisi raamatuid juba mitmeid. Meile vist veel pole tõlgitud, ehk veel ei kõneta. Igatahes kohtab peategelane üle aastate oma venda, keda ta lennujaamas ära ei tunne, sest vend on...järsku suureks saanud. Seda mitte, noh kasvamise, või noh, jah, eks ikka kasvamise,  aga pigem nagu laiusesse kasvamise mõttes. Mulle tundub, et mitmetele ameerika lugejatele ei lähe see raamat peale, sest nad on probleemiga ise lähedalt kokku puutunud ja neil on sellest oma arvamus: "Shriver kujutab seda kõike valesti ette, nii ei saa ju olla, sest minu kogemus on teistsugune". Naljakas on see, kuidas inimesed heidavad romaanile selle lõppu ette. Mu meelest oli see absoluutselt ideaalne lõpp. Ilma selleta oleks raamat üks suvaline...noh, ei spoilerda, lugu. Shriveril on muuseas endal kogemus antud teemaga olemas. Tema vend sõi ennast surnuks. Stiililt on lugu sarnane "Kevini"-raamatuga ehk siis peategelane ei ole ideaalne naine, vaid inimlik oma kahtlustes, enda süüdistamises ja isekuses. Mu meelest sobib toidusõltuvus illustreerima ka igasuguseid muid sõltuvusi, millega sõltlase lähedased kokku peavad puutuma.
8. Jonathan Safran Foer "Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal"
Peategelane on üliandekas laps, kelle isa hukkub 9/11 sündmustes. Juba see tõik ajab inimesed vihale - mingi pisarakiskuja, odav trikk jne. Teiseks kasutab autor loo edasi andmiseks lisaks tekstile ka raamatu kujundust. Huvitav, aga mu meelest üsna mõttetu. Loo õnge ma aga läksin. Ok, see poiss ei ole kohati tõesti isegi mitte usutav, aga...aga lugu on  ju liigutav. On tõesti kohati bestselleri reegleid silmas pidades kirjutatud, aga ei saaks ka öelda, et muus osas sisutu.
9. Jonas Jonasson "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus"
Rääkides veel bestselleritest siis. Ma isegi mõtlesin, et kas tõesti võib üks naljajutt saada 5 punkti, aga seejärel tõdesin, et on äärmiselt snobistlik mitte anda loole maksimumpunkte lihtsalt sellepärast, et tegemist on huumoriga. Ei, ma ei naernud kõva häälega ja tilgad püksis, ma lihtsalt imetlen, kuidas on kellelgi säärane fantaasialend olnud. Ma usun, et Jonassonil endal oli küll lõbus seda lugu kirja panna. Või on ta vastupidi Bidstrupilik koomik, kes eraelus kõigile jalaga annab ning oma närvide hinnaga huumorit välja pungestab :)
10. Valdur Mikita "Lingvistiline mets"
Oma mõtted panin kirja siin. See kõik oli enne seda, kui Sinine Äratus Mikitat endale vapiloomaks igatses. Võeh. Naljakas, kuidas ühest raamatust saab erinevaid asju välja lugeda. Äkki ma siis, seda teksti lugedes, ei olnud veel nii allergiline rahvusluse suhtes? Igatahes saab Mikita ainsa kodumaise autorina siin tabelis figureerida. Tegelikult oli Eesti autorite raamatuid (mööndustega sealhulgas Justin Petrone ja Katrina Kalda) 80 seas koguni 29. Päris palju.

Nagu alguses ütlesin, oli viietärniraamatuid tegelikult 13. Tabelist jätsin välja "Õhtuste udude aia", millest olen juba pikemalt kirjutanud siin, A. Makine "Tundmatu mehe elu" (Parafraseerides ennast: Täiesti võrratu raamat enam-vähem samast teemast, kuidas inimene jääb igaveseks nö "oma aega" kinni. Lisaks tabav sisevaade meie suure naaberriigi minevikku ja tänapäeva.) ja J. Marias' "Nii valge süda" - millest ma paradoksaalsel kombel MITTE MIDAGI ei mäleta! Täiesti kummaline, sest kõiki teisi väga häid ja isegi enamikku häid raamatuid ma mäletan. Lugesin seda juulis, hiljem kui mõnda tabelis mainitud raamatud. Miks just see mälust kadunud on, ei tea. Teiste arvustused justkui kõlistavad peas mingit kella, aga pilti kokku ikka ei pane. Ju siis oli nii hea raamat :) Ilmselt on tegemist lihtsalt sellega, et raamatul on niivõrd mittemidagiütlev pealkiri. Enamiku raamatute pealkirjad annavad vihje, millest seal juttu oli, isegi kui sa tegelikult sisu peast ette öelda ei suuda (mina ei suuda kohe kindlasti), aga valge süda? Arvustustest saan aimu, et tegemist on vihjega Shakespeare´le, aga no mida sellega siis vihjata taheti?
Nagu juuresolevalt graafikult näha (ma armastan sind, Goodreads, graafikute eest!), siis enamasti lugesin ma eelmisel aastal ikkagi väga uut kirjandust. Vanim loetud raamat anti välja aastal 1975.

Kümnest top-i raamatust 7 olid välja antud Varraku "Moodsa aja"- sarjas. 12 "Minu"-sarja raamatut lugesin ka läbi. Neist 3 parimat "Minu Shanghai", "Minu Berliin" ja "Minu Kambodža".
Kui reastada eelmisel aastal kasutust leidnud uusi veebilehti, siis Goodreads on kindlasti üks olulisemaid.