Vaatame kingitud hobuse suhu

Lõpuks tehti siis eesootav reis ka kõigile teistele töökaaslastele avalikuks ning saan sellest siin kirjutada. Jumal tänatud, ma olen jube kehv saladuste hoidja (õnneks neid mulle eriti ei usaldata ka). Tegelikult oleksin olnud täitsa tänulik, kui oleksin ka ise kogu asjast alles nüüd kuulnud, kohe selgitan, miks. Nimelt - nad muutsid plaani ja mina olin juba oma peas kõik kenasti paika pandud, kui järsku kõik mu õhulossid purustati ja uue plaaniga peale lennati. Esimene reaktsioon oli seetõttu kohe pettumus. Ma olen ju see inimene, kes esimesest poest ostab esimese meeldiva asja, sest edasi minnes jääks see esimene mind kummitama ja peaksin lõpuks ikka tagasi tulema, parem juba seda vaeva ennetada. Igatahes esimene reisi variant oli 5 päeva ja Malaga. Jee, otsige välja oma salendavad tabletid ning mina olen valmis! Kujutasin ette helesinist basseini ja vihmavarjukestega kokteile.
Eile siis öeldi, et reis, mis niigi alles mitme kuu pärast toimub, lükkub veel 9 päeva edasi (just need lisapäevad on ju väljakannatamatud, mitte kuud, mis niikuinii planeeritud olid), lüheneb ühe päeva võrra ning reisisihiks on Barcelona. Mis? Mingi õudne, tolmune, suurlinn, higi, muuseumid, kõndimisest tülpinud kolleegid ja kallid kaubamajad? Mina seda ei taha! Mis sest, et tasuta, ikkagi ei taha! Alguses lubati ju muud! Tüüpiline tänamatu rajakas, kellesuguseid FB mängude väljaloosijad kardavad kui tuld. Mis mõttes ei olnud tasuta saadud sviidis mikrolaineahju? Pildi peal ju oli! Nõuan kompensatsiooni! Ok, pärast seda kui L. oli mu geograafiaalaseid teadmisi värskendanud ja meelde tuletanud, et ka Barcelona asub mere ääres (lisades sinna juurde "mida sa seal koolis ometi tegid"-pilgu), ma veidi leebusin. Tõepoolest, reklaamfotode järgi asub broneeritav hotell lausa mererannas (Google Mapsi vahendusel lahutavad hotelli ja randa küll veel mitu magistraali ja autoparkla  - mismoodi ma oma ujumisrõnga ja liivaämbrikesega neist üle saan?). Hirmutab veel see, et Google Mapsist ei järeldu, et hotelli hoovis bassein oleks, aga minu hinnangul on selle puudumine ju absoluutselt võimatu - kus ma siis oma vihmavarjukestega kokteile saan? Hea küll, rahunesin veidi. Äkki isegi ei ole see reis nii kohutav piin.
Kogu organisatoorse poole on väliskolleegid enda kanda võtnud ja seega ma eriti ei süvenenud ja kuna juba küsiti isikukoode, ilmselt osteti piletid eile ära. Kuna aga meie reis algab Riiast, mitte Tallinnast, otsustasime õhtul kõik marsruudid omal käel järele vaadata. See, mis selgus on uskumatu. Esiteks läheb viimane Riia lennuväljale suunduv buss Tartust teele seitsme ajal hommikul, meie lend seevastu stardib alles õhtupoolikul. Mulle küll meeldivad lennujaamad, kuid Riia oma on ikka tõsine kökats, kus aega veeta väga ei õnnestu. Viimati ootasin seal viimast kuud rasedana (jah, ma tean, ükski normaalne eestlane ei riski ohuga, et ta laps võib lätlasena sündida) üht sõpra ning siis polnud isegi toole, kuhu istuda. Enam-vähem normaalseks ajaks jõuaks kohale, kui võtta buss ümberistumisega - kõigepealt Tartust Tallinna ja sealt tagasi Riiga. Tänan, ei. Ilmselt tuleb isiklikke autosid kasutada.
Nii, selgus ka, et meie lennureisid on kõik ümberistumistega. Mina, loll, arvasin, et Barcelona on nii popp sihtkoht, et sinna lendab päevas oma 3 otselendu, aga kus sa sellega. Me peaks läbi Frankfurdi minema. Veel olid valikutes London ja Pariis. Tore-tore. Minek ei olegi veel nii hull, aga tulek: start Barcelonas kell 14 - finiš Riias 23.30. Halloooo??? Me istume mingis vahelennujaamas 4 tundi! Jeerum! Kes on see õnnetu, kes pärast neid vintsutusi veel rooli istub ja keset ööd Tartusse sõidab, et järgmisel päeval tööle minna? Ma tean, et ei mina (kel õnneks lube pole) ega ka L. ei suuda transpordivahendites magada. (Kunagi käisime ühepäevasel komandeeringul Stockholmis nii, et startisime Tartust kuskil nelja ajal hommikul, et lennukile jõuda ja tagasi Tartusse jõudsime umbes samal kellaajal 24 tunni möödudes  - viimane jupp Tartu-Tallinn maanteed oli ikka tõsine piin, kus kaalusime ka tikkude laugude vahele panemist).
Eile vaatasime, et Tallinnast hakkab Ryanair otse Barcasse lendama küll, kuid siis mitte sinna lennujaama, kuhu meie kolleegid Arlandast maanduvad. Ilmselt selle kalkulatsiooniga nad piletid ostsid, et me ühes kohas maanduksime. Nemad muidugi kaks tundi varem kui meie.
Küsisin, kuidas ülejäänud kolleegid reisi-uudise vastu võtsid (ma ise istun hetkel haige lapsega kodus) ja L. vastas, et hurraa-hüüdu küll kellegi poolt ei tulnud. Tüüpilised kuumaverelised eestlased. Kõigi eesootavate vintsutuste kiuse olen mina küll äärmiselt ootusärev ja hüplen ringi. Kodus ja omaette muidugi, kardinad ette tõmmatud.