Moodne või lihtsalt...khm-khm?

Teate, miks mulle meeldivad blogid rohkem kui ametlik ajakirjandus? Selliste klikimagnetiks mõeldud inetute artiklite pärast. Minu meelest isegi Mallukas ega Merje ei lasku oma postitustes sellisele tasemele (ma küll pole nende püsilugeja), sest keegi ei taha oma nime alt seda sõimurahet kaela saada, mis ilmselt selliste radikaalsete arvamustega kaasneb. Postimehes saad kommenteerida vaid oma nime alt ja kuna ka autor on anonüümne, siis võid rahulikult klikke koguda. Iseasi, mis mulje selliste artiklite avaldamine väljaandest jätab. Mu meelest sobiks konkreetne autor näiteks Perekooli Kägude ametlikuks blogijaks.

Ega loo mõte ju midagi hullu polegi - jah, inimesed arenevad, kasvavad erinevatesse suundadesse ning kui omavahel enam ei sobita, võibki rahus lahku minna, kuid just loo väljenduslaad on see, mis mulle vastu hakkab. "Ajudeta kodune ema või madalapalgaline sekretär" - millised kaunid ja mitte kedagi solvavad väljendid, eks. Ükski blogija ei julge ilmselt teadustada, et "ma olen targem ja edukam", sest ülbus ei ole lahe ega too sulle eriti poolehoidjaid. Ei, see ei ole sugugi mingisugune ausus või otsekohesus, see on lihtsalt  taktivaesus ja labasus. Oma mõtteid saaks ju ka teistmoodi väljendada, mitte ilmtingimata ennast upitades ja teisi maha tehes. Aga ju siis ajakirjanike meelest rahulik arutlemine lugejaid ei tõmba ning trend ongi sopalehelikult lajatada. Lisaks taaskord naistele suunatud väljaande poolt naiste üksteise vastu ässitamine - kõik peavad olema ühtmoodi edukad ja "moodsad naised", kui sa seda ei taha/suuda olla, siis järelikult oled rumal, nõme ja "ebamoodne" ning sinusugusest tuleb kaarega mööda käia. Imelik ainult, et artiklit illustreerival pildil kisklevad naised nii ontlikult riietatud on - pesuväel peetav padjasõda või mudamaadlus tooks ju ka meeslugejad kohale.

Teemast endast ka siis. Mu meelest on sõpruse mõte hoopis selles, et me ei hinda sõpradeks peetavaid inimesi nende saavutuste põhjal, vaid oleme neile lojaalsed kõigest hoolimata. Miks nad siis üldse kunagi sõbraks valitud said, kui selgub, et tegelikult mitte miski meid ei ühenda? Võib-olla on autor sõpruse mõiste lihtsalt väga laiaks ajanud ning leiab, et sõbrad ongi kõik need mitusada FB kontakti? Tõepoolest, mulgi on seal inimesi, kellele ma ilmselt kunagi ei helista sooviga kokku saada, aga samas ei häiri mind ka see, et nad mul seal olemas on ning ma ei püüa teha oma sõbralistist eeskujulike tuttavate nimekirja, kuhu kuuluvad vaid need, "kes elus midagi saavutanud on". Mul ei ole vajadust, et inimesed mu ümber "kogu aeg üle oma varju hüppaksid". Mulle meenutab see hoopis kord kohatud "ilusate inimeste gruppi", kuhu siis välise ilu põhjal liikmeid valiti ning leiti, et ilusad peaksidki vaid omavahel suhtlema, sest see on ilus ja inspireeriv jne. "Mina suhtlen vaid edukate inimestega!" Kas ainult mulle tundub, et see kõlab tõsiselt rumalalt?

EDIT: Ei tundu ainult mulle, Birgit lahkas päris mitut "moodsa naise" üllitist (au talle sellise kannatlikkuse eest!) ning jõudis üldiselt samale seisukohale kui mina.