Festivalist ilma muusikast rääkimata

Nädalavahetus möödus kõige pungimal pungifestivalil Eestis. Sel aastal Punk'n'Roll nimelt pooldus, pool sellest läks Kaivere järve äärde ning järgmine pool tuleb järgmisel nädalavahetusel traditsiooniliselt Tartus. Või noh, traditsiooniliselt viimaste aastate mõttes, tegemist on ju ühe Eesti vanima festivaliga (vist oli 18. kord sel aastal) ja Punk'n'Roll on pigem just mööda Eestit ringi liikunud. Mina olen käinud näiteks Kilingi-Nõmmel ja Kohtla-Nõmmel ka. Igatahes see nime poolest Punk'n'Rolliks jäänu (Tartu oma muundus Punk & Rock festivaliks) oli siis seekord Kaiaveres.
Kohale jõudes avastasime, et tegu on Woodstocki stiilis põllufestivaliga:

Selline mõnus rööpassesõidetud kõrrepõld oli, kohati rööbaste põhjas vesi. Autode välja tõmbamiseks oli ettenägelikult traktor, mis oma tööd ikka nii paarikümnel korral teha sai. Meie autoga kaasaarvatud. Sain traktoriga sõita ka, sest sõber arvas, et nii ikka asja jätta ei saa, et mina pole ealeski traktoriga sõitnud, kui seesamune agregaat vabalt võtta on. Tuli välja, et traktori roolis oligi põlluomanik, kes siis avaldas, et mõlemad naabrid olevat tahtnud ikka pidu kangesti ära keelata, sest no punkarid on ju üks õige hirmus rahvas. Tüüpiline. Tartus ju ka Raadi kandi pereemad saatsid kirju, kuidas nende lapsed olevat koledaid sõnu kuulnud. Ära keelata!

Pildil selle kaubiku peal oli siis lava, vasakul telkla. Hiljem lugesin kokku oma 40 telki, seega ei olnud midagi nii vähe rahvast kui pildilt paistab. Ega palju ka muidugi ei olnud, aga siis poleks ka tegemist olnud punkfestivaliga. Väga pungid olid festivali peldikud. Milleks kasutada Kemmerlingi teenuseid kui moes on DIY?

Noh, kes julgeb sisse astuda? Algselt täitsid uksesulguri otstarvet need valged paelakesed uste küljes, õnneks käis teiseks päevaks vetsude juurest läbi keegi meistrimees ja lisas kahele vetsule kolmest uksehaagi. Eriti diskrimineeriv (no lisaks sellele, et enamik mehi kasutas lihtsalt põõsaid) oli see tore pilu seal poti aset täitva konstruktsiooni ja põranda vahel, sest teadagi mehed pissivad sellistes kohtades püsti, aga naised ikka istumist imiteerides ja seega on reaalne stsenaarium isegi vetsus oma jalad täis lasta.
Loomulikult lasevad ainult nõrgad end sellistest asjadest heidutada.

Selleaastasel festivalil oli päris palju välisesinejaid (ma ei hakka linke panema, sest tegemist on nii alternatiivsete nimedega, et mingeid muusikalisi näiteid on raske leida) ning ilmselt seetõttu ka päris palju publikut Soomest ja Lätist. Sel aastal ühtki tõelist wow-efektiga bändi minu jaoks polnud, midagi halba peaesinajatest elekto-punki viljelevate Beyond The Bordersi (LV) ja Rainbowlickeri (FIN) kohta ka öelda ei saaks, lihtsalt pole niiväga minu teema.

Teine päev algas meil varakult, umbes pool kaheksa, sest õhtul telke pannes polnud me päikesega arvestanud ja laupäevane leitsak saabus seega õige vara. +40 kraadises telgis keeda polnud eriti lahe. Enda naha päästmiseks ehitasime koormakattest varjualuse, mis oli päeva parim plaan, sest see meelitas meie telgi juurde nii mõnegi värvika tegelase. Kohtusime Fucking Cunt Recordsi direktoriga, Soome hipiga, kes oli aastast 2012 iga päev pilves olnud, Eesti skvotteriga, kes "mööda skvotte ja hipikommuune oma pulstunud hundikoeraga käib" nagu laulab Kurjam, kuulsate bändimeestega ja muude toredate tüüpidega. Kõik kohtumised olid väga harivad ja silmiavardavad muide. Ainuke, kes mul korra kopsu üle maksa ajas, oli L., kes sigarett sõrmede vahel, seletas, kuidas suitsetamine tuleks ikka täiesti ära keelata. Ma leian, et kui inimene kangesti tahaks maha jätta (L. tegelikult ei suitseta igapäevaselt), siis peaks ta endas selle jõu leidma, mitte lootma sellele, et äkki keelaks keegi tema lõbu lihtsalt ära. Ma saan aru, et rahvatervis ja muu selline, aga kui inimene ei haava oma sõltuvusega kedagi teist peale enda, siis minu meelest tuleks suu kinni hoida. Igatahes pole ammu nii palju lõugu lõksutada saanud, kaasaarvatud inglise ja soome keeles, kui seal telklas. Ahjaa, Soome hipi sõnul olevat eestlased väga sõbralikud ja toredad inimesed, vähemalt need, keda tema kohanud on ehk siis hipid, punkarid ja aktivistid. Viimaste osas ilmselt sõltub, mis aktivistidega tegu...

Kui hipsterid olevat samal ajal Schillingul gurmeetoite söönud, siis ega punkaridki alla jäänud. Meile toodi näiteks täitsa tasuta mitu karpi kohalikke päikesesooje maasikaid, soovi korral oleks saanud kodust soolakurki ja grillil valmistati vegan-burritot, mis viis täiega keele alla ja väärib järeletegemist. Nimelt topiti tortilla sisse metsikut riisi (asi, mis mulle praekõrvasena ebameeldivalt kuiv ja kõva tundub), millesse oli segatud punaseid ube, porgandit ja veel mingeid aedviljalisi, lisandiks terav salsa. Parim burrito, mida saanud olen, tõesti.

Teise päeva õhtul nägin oma endist töökaaslast, kes plaanis õhtul Tartusse sõita ja loomulikult meenus mulle trööstitu alternatiiv ööbida telgis, kõik kohad kanged (ma olen printsess herneteral ja vajan korralikku madratsit) ning ärgata enne kukke ja koitu saunas, seega küpses plaan peale viimast esinejat ära sõita. Õnneks L. juba selleks hetkeks magas ega hakanud mind takistama ja nii ma siis minema hiilisin. Mis kasu must pühapäeval ikka oleks olnud - üks näljane suu juures pretendeerimas viimastele võileibadele, pealegi sõnastas üks noormees nii kaunilt ka mulle sobiva elufilosoofia - näe välja selline, et kõik saavad aru, et sinust mingi töö tegemisel abikätt küll ei ole, ehk siis telgi kokkupanemisel olen ma pigem segav faktor. L. leidis veel hommikul telgi alt surnud konna ka, sellestki südamevalust pääsesin.

Kui üldiselt olen ma käinud festivalidel ikka muusika pärast, siis seekord sain aru, mis võlu on festivalidel seltskonna pärast käimisel.