Aastavahetusel tegin kõik risti-vastupidi planeeritust. Nimelt juhtus selline õnnetu lugu, et jõudsin Candy Crush Sagaga lõppu ning need laisad mänguloojad ei viitsinud ennast vanaaastaõhtul kokku võtta ega uusi tasemeid juurde vorpida, seega polnud mul arvutis midagi teha. L. jättis vaid temale teadaolevatel (ja mulle aimatavatel) põhjustel oma sõbrad meile külla kutsumata. Ei, põhjuseks polnud ilmselt see, et ta soovis pühad vaid pere keskel veeta (a mine sa hullu tea), aga ega ma täpselt ei uurinud ka (et mitte kodurahu rikkuda, eks :) Igatahes otsustasin ma, et ei viitsi siiski vihane olla ja surusin maha mõtted sellest, kuidas ma absoluutselt vihkan vanaaastaõhtul kodus passimist. FB muidugi meenutas, kuidas ma aastal 2011 seal ironiseerisin, et "vanaaastaõhtu kodus tõotab tulevat....eee...tore?" ja inimesed, kes mind piisavalt ei tunne, leidsid selle laikimisväärse olevat....
Ahjaa, enne õhtu saabumist suutis L. veel ühe paugu ka lõhata, mille tulemusena ta ise äärepealt südameataki oleks saanud. Ma tõesti ei teadnud, et kõik inimesed ei tea, et muna ei tasu mikrolaineahju panna....Isegi, kui see muna on juba keedetud ja kooreta. Pauk käis igatahes vinge ja täpselt sel hetkel, kui L. oli kausi kätte võtnud, et see ahjust välja võtta. Ma seisin parajasti samas kraanikausi juures ja sain munarahe ka endale kaela. Rohkem me saluudiga ei tegelenud.
Niisiis, istusin kell 22 teleka ette, et ennast professionaalidel lõbustada lasta. Vaatasin Edekabelit ja Ärapanijat, reklaamipauside ajal ka
RaadioKinoteatrit, kuid sellest suuremat ülevaadet ei saanud, pealegi polnud ma originaal-Tarantinot näinud, keegi arvustuses mainis, et see andis palju juurde. Ma ei oleks Edekabeli osas sugugi nii kriitiline ja sean Ärapanija kõrgemale kohale vaid selle tõttu, et reaalne elu on paraku naljakam kui paroodia. Ilmselt kui ma regulaarselt telekat vaataks, mul nii naljakas poleks olnud, aga nüüd naersin küll, et päriselt on sellised saated olemas või?! No näiteks Edekabeli nõiasaate-sketš tõi mulle täpselt meelde Kristallkuuli selleteemalise postituse ehk siis originaalsaates ongi samas stiilis "katsumused" kui sketšis tehtud "millises toidus on mürk?". Keegi kommenteeris Lusti-sketši, et arusaamatu tõmblemine, noh jah, ilmselt ta polnud siis originaali vaadanud või oli vastupidi selle suur austaja. Vassiljev jäi mu jaoks veidi nõrgaks, aga samas ma pole originaali ka näinud. Reikopi presidendiintervjuu oli mu meelest muhe ja tabav, mitte tavaline nõme ning solvav naljategemine.
Ärapanijat sai ikka suu lahti vahitud. Ma pole kordagi seda proua Ilvese jutusaadet näinud, aga no need klipid sealt....Tule taevas appi! Mitte, et ma mingi kange puritaan oleks, aga no see oli ju lihtsalt labane. Ja see tantra-tädi! Kunagi kasutas sarnast hääletämbrit rääkimisel üks
lindude vendade Tõnistete proua, endine miss Ingrid, me alati emaga kiljusime õudusest, kui tal rääkida lasti. Ausõna, tunnen kaasa, kui mõnel tõesti selline hääl on, aga minu kogemuse kohaselt kasutavad inimesed sellist "ninnu-nännu, olen keskealine beib"-stiilis mämmutamist tahtlikult. Ma olen niimoodi paari inimesega omavahel rääkides uskumatult avastanud, et nad oskavad ka inimese moodi häält teha, va juhul kui ligiduses viibib mõni vastassoo esindaja. Kas see on kellegi meelest tõesti....eeee...seksikas? Ja see Sõõrumaa - tõeline talent, kuidas on võimalik kogu selle jama juures tõsist nägu teha? Mina küll ei oleks suutnud, aga ilmselt ta on palju harjutanud.
Minile meeldis eelkõige "Savisaare nimekiri", ometi kord on tema lemmiklaulja Peeter Oja mõne uue looga välja tulnud :) Nimelt suvel ostis sõber Bläck Rokiti Greatest Hits albumi, mis hetkega laste hulgas suure populaarsuse võitis. Pet Shop Boys "The Rent" taustale võib muidugi mida iganes peale laulda, see on ikka üks jube hea laul.
PS. Avastasin, et tean Aastahiti Eesti top 40-st täpselt ühte (!) lugu, mõnda teist olen ka ilmselt kusagilt kuulnud, aga nime ega lugu kokku ei vii. Huvi pärast uurisin Aastahiti
ajalugu ning esimesed minu jaoks tundmatud lood tekkisid tabelisse nii 2005. aasta paiku (enne seda teadsin käsi südamel ikka kõiki laule) ja kuskil 2010 läks asi täiesti käest ära, välismaa tabeliga enam-vähem samad lood, aga mitte nii drastiliselt. Välismaa puhul ma ikka aeg-ajalt kuulan ka uusi asju, sest sealt on lootust midagi head leida, kodumaiste artistide puhul on see lootus üliväike (ma mõtlen siin peavoolu-popi siis).
Päris-presidendikõnet ma ei kuulnud, sest siis ju hakati paugutama ja kui lõpetati, oli kõne juba läbi. Õues oli paduvihm, me sinna ei kippunud ning aknast ka väga palju ei näinud, vaatasime veel "Heeringas Veenuse õlal", aga need olid kõik kordused ja suurem osa mitte väga naljakad, seejärel kobisime magama. Ahjaa, söögist ka, menüüs olid sardellid ja kartulisalat, jõulude ajal sõime kapsahautist (Indiapärast, sest sinna kukkus terve purk musta pipart sisse, piprapurgi kaas irdus, ning kõike seda potist kokku kraapida ei õnnestunud...). Seekord siis sedamoodi.
Nii hea postitus :D See muna-lugu on ülim.
VastaKustutaKa meie majas oldi aastavahetusel kodus. Vaatasime jalgpalli ja pärast ka teleprogrammi. Ma vaatasin päeval näidatud Kinoteatri värgensit ja ma ei teagi, kas see oli möödunud aasta oma? Igatahes mina seda enne näinud polnud ja mulle nii hullult meeldis, et ma naersin ikka südamest.
Kinoteatri õhtune osa mulle ei meeldinud. Tarantino ei kuulu minu lemmikute hulka eniveis ja ma isegi ei teadnud, et see saade pidi olema samast stiilist kantud, alles internetist lugesin selle kohta. Naersin mõnes üksikus kohas, aga minu jaoks läks üle võlli absurdseks ja ma ei viitsinud lõpunigi vaadata. Kahjuks.
Edekabelit, nagu sa tead, ma ootasin väga. Normanni parodeerimisoskuses ei pettunud, ta ikka ongi tõesti jube hea. Aga mis pettumuse valmistas, oli stsenaarium. Nõrgaks jäi kohati, naljad olid olematud või väga lahjad. Saaks paremini.
Ärapanija meeldis väga. Laulud ja naljad olid väga head. Ainult mõnes üksikus kohas oli nali tagasihoidlik, samas see ei häirinud, sest saade oli piisavalt pikk ja ülejäänud materjal tugev.
Presidendi kõnet ei vaadanud samal põhjusel nagu sinagi. Hakati paugutama ja lõbustasime ennast hoopis rõdul, kus jälgisime mingit naabrimeest, kes üritas saluuti lasta. Naine ja laps seisid ohutus kauguses ja vapper mees käis veidi eemal sütitamas. Kahjuks ei olnud ta kasutusjuhendit läbi lugenud ja lõi oma saluudid otsapidi hirmus kõvasti maa sisse kinni, nii et need plahvatasid sealsamas. Neli esimest pauku kõik samamoodi, viies kärakas käis maapinnast umbes 20 cm kõrgusel ja alles viimase suutis ta selliselt paigutada, et see enne plahvatamist ka taevasse jõudis. Meie naersime ülal nii et silmad märjad. Täismees saluuti sättimas ja siis ise õudse padavaiga enda süüdatud "pommi" eest põgenemas - vot see oli orgaaniline huumor.
Head uut sulle!
Hah, mis Raadioteatrist ma kirjutanud olen...täitsa sooda :) Ma päeva ajal telekat vaatama kahjuks ei juhtunud, seega ei oska seda osa kommenteerida.
VastaKustutaKinoteater oli minu jaoks pettumus. Ootasin midagi eelmise aasta saate laadset. Ärapanija oli küll tasemel, "Autorollo" saab ilmselt hitiks ning Selgeltnägijad tõepoolest pidid ühes saates mürgiga toidu tuvastama.
VastaKustuta