Minu imeline puhkus*

Kuu alguses avastasin, et pikk nädalavahetus tulemas ja sellist asja ei tohi ju raisku lasta. Eestlased on teadagi spa-rahvas ja kõik teadlikumad olid oma puhkuse juba ammu planeerinud, seega Noorusesse taas kohti ei olnud, tuli Pärnu poole vaatama hakata. Ma olen juba kirjutanud, kuidas see Booking.com suudab mu hulluks ajada, seekord oli väga heas pakkumises Rannahotelli peretuba. Broneerisin ära, sest Rannahotell on mulle alati imeilus tundunud. L. küsis esimese asjana, et kas seal spa ka on siis või? Nojah, muidugi mitte, või vähemalt mitte selline klassikaline spa, kuhu lastega minna. Lohutasin end, et vahet ju pole, eelmine kord käisime Strandist ka Tervise paradiisi, kuigi Strandis isegi väike spa ju on. Vähemalt sain ilusa hotelli, eks.

Jõudis siis kätte see kauaoodatud lühendatud tööpäev, õhtul pidime veel korraks ühel kontserdil ära käima ja siis vabariigi aastapäeval Pärnusse. Loomulikult helistati lõuna ajal lasteaiast, et Mikro oksendab. Arvake ära, kas ma vandusin omaette koledate sõnadega? Kohale jõudes oli Mikro heas tujus ja irvitas rõõmsalt magajate üle. Mõtlesin, et äkki oli see mingi arusaamatus. No kes meist poleks keset tööpäeva korraks oksendanud või nii? Olime halva lapsevanema musternäidised ja läksime kontserdile, jättes lapsehoidja võimalikku okset koristama. Imekombel midagi ei juhtunudki ja lõuna ajal startisime Pärnu poole.

Hotell oli tõepoolest väga ilus, puhas ja stiilselt renoveeritud. Ilusaid pilte ma teha ei oska, ühe kunstilise ambitsiooniga foto meie toa laealusest siiski tegin:

Muid pilte saab hotelli kodukalt ka vaadata, päriselt ongi nii ilus kui pildil. Mõnusad laiad aknalauad, vinged kõrged voodid ja aknaga wc. See viimane oli veidi kummaline detail, klaas oli küll udutatud, aga mustri osadest kohtadest nägi läbi ja Mini keeldus algul wc-d kasutamast ("Te niikuinii vahite!").
Restorani menüü pani vähemalt mul küll suu vett jooksma, aga samamoodi paneb mul pea valutama fakt, et peaksin neid pärleid sigade (loe:laste) ette loopima ja seega valisime midagi vähem huvitavat.

Ma vihkan BabyBacki! Seal on see vastikult suur mängutuba, mida lapsed armastavad ja seal on see ahvatlev menüü, millest jääb mulje, et kõik nende toidud viivad keele alla. Ärge laske end eksitada, see kõik on puhas butafooria, Ameerika värk noh! Ma olen söönud Tartu, Pärnu ja Rakvere BB-des ning pole kordagi toiduga rahule jäänud. Ma ei tea, mis värk see on, aga kogu kraam on totaalselt maitsetu. Ja ma lähen ja käin seal ning loodan, et äkki seekord, aga ei. Mina võtsin nüüd täistera burgeri Camembert'i ja sibulamoosiga ja L. sinihallitusjuustu oma Portobello seenega (kõlavad üsna peenelt, eks) ning mõlemad tunnistasime, et Siriuse juustuburger on maitsekam. Lapsed jätsid kah enda toidu järele ja nii me siis masendununa, kõht kehvast söögist punnis, hotelli maandusime. Mikrole oli köha siginenud. Parem kui oksendamine, lohutasin ennast. Läksime vara magama, sest eelmise öö ülevalolekust oli uni peal. Ehk siis aastapäevapidustustest ei tea ma mõhkugi. Öösel väga hästi magada ei saanud, sest Mikro norskas ja köhis, ilmselt ikka mingi viirus ja mina mõlgutasin musti mõtteid sellest, kuidas pean järgmise päeva temaga hotellitoas veetma.

Järgmisel päeval oli imeline ilm, hommikusöök hotellis oli hea (mitte ülivõrdes, aga ka mitte suvaline lobi, šampat näiteks pakuti, mida ma küll ei joonud ja ka muu valik oli läbimõeldud, koogid näiteks olid tõesti head, mitte nagu tavaliselt hotellides). Kuigi Mikro aeg-ajalt köhatas, ei pidanud ma vajalikuks kõige mustemat stsenaariumi järgida. Kuna Tervise paradiis tehakse alles kell 11 lahti ja Mikro magab lõunaund, siis otsustasime sinna peale lõunat minna, ennelõunal ei osanud muud tarka teha, kui lapsed Pärnu Keskuse mängutuppa viia.
Peale lõunat suundusime siis Laste Tervise Paradiisi, saunakeskust ei külastanud, sest lapsed ei suuda seal niikuinii üle paari minuti istuda. Oli täitsa tore, kuigi L. mingil hetkel libastus trepil (ma õnneks ei näinud), aga kukkus nii õnnelikult, et ainult käsi sai viga ja seegi läks üle. Libe on seal tõesti, aga meie suudame alati plätud maha unustada või kui juhtume need kaasa võtma, siis kaotame koha peal ära.

Peale ligunemist tuli jälle kange nälg peale ning mõtlesime Da Vincisse korralikku pastat sööma minna. Seda sama olid aga ka kõik teised inimesed plaaninud ning pidime hoopis Chopsticksis nuudleid imema. Miks me Stefanisse ei läinud nagu Pärnus kohustuslik? Ei viitsi mina kuskil järjekorras passida, märja peaga talvisel ajal on söögikoha valik üsna komplitseeritud. Peale söömist oli tuju täitsa heaks läinud, võtsime poest näkse ja asju ning suundusime tuppa. Mini veel nõudis mu käest Hispaania salaamit, kuigi me arvasime, et lastele selline peen kraam ei meeldi. Mingi hetk keerasime magama ära, voodi tundus mõnusalt pehme ja tuba soe.

No ja siis algas lõbus osa...Järsku kõlas mingi kahtlaselt kodune-kohtlaselt tuttav hääl ja enne kui L. röögatades prügikasti haaras, jõudis Mini pool voodit täis oksendada. Mini siis seekord, mitte Mikro. Nuudlid-vorstid, kõik selline mõnus kraam. Hotellis ei lähe öösel ju lisapesu ka otsima, kuidagi piinlik ka, mis sest, et laps. Õnneks mööbel ega tekk-padi suuremaid kahjustusi ei saanud, haisva sisuga prügikast (hilisemad laadungid jõudsid ikka sinna ka) jäi nurka vedelema koos rokaste linadega. Ma oigasin, et mõnus hais saab siin sees olema, L. lohutas, et kui me siin kogu aeg ise sees olema, siis ei pane tähele. Tal oli õigus. Umbes poole tunni pärast tuli uus laar, seekord jõudis Mini wc-sse, aga valis poti asemel kraanikausi ja seina...Nuudlid alla ei läinud, pidime kätega kandma... Liiga palju informatsiooni?

Hommikuks oli Minil juba parem, ei saanudki aru, kas oksendamine tuli neist vorstidest, neelas basseinis liiga palju vett või viirus. Mikro sai rõõmsalt parastada: "Oksekott! Oksekott!" Pidin lohutama, et rootsi keeles on see kõigest veiseliha. Julgesime isegi sööma minna ja seejärel pagesime linnast. Ma lohutan ennast sellega, et tuba me ju ära ei lagastanud, voodipesu ning abiks olnud käterätid pestakse niikuinii ära ning prügikast visatakse tühjaks (loodetavasti enne sinna sisse mitte kiigates). Ikka täie raha eest, nagu öeldakse.

Tulime koju, kass oli põrandale kahte kohta oksendanud ja paari kohta olid ka junnid maha kukkunud (ta ei junni maha, vaid karvade küljest kukub), millest ühte ta oli püüdnud oskamatult kasida, hunnikut käpaga mööda põrandat laiali vedades. Kõik vedel oli kenasti põrandalaudadele kinni kuivanud. Jälle vist liiga palju informatsiooni...Ei tea, kas nutta või naerda. Võtsime ette üle pika aja väga põhjaliku koristustöö ja pesime panges kassi.

*Lugeda teadmisega, et ma kipun liialdama.