Lugesin Ritsiku kokkuvõtet tema kangelaslikest (ei ole üldse iroonia siin, täiesti tunnustav märkus hoopis) tööotsingutest ja hakkasin mõtlema selle sotsiaalse kapitali peale.
Oeh. Ma olen seda hästi palju kuulnud, et enamik (häid) töökohti liigub ainult tutvuste kaudu. Ma ise olen siin üldiselt erand, sest oma esimese töökoha (mis muidugi andiski hea aluse järgnevatele) sain küll tutvuse kaudu, aga kahele järgnevale (rohkem mul neid ette näidata polegi) kandideerisin läbi konkursi. Minu vanuses võiks seda sotsiaalset kapitali juba tekkinud olla, kuid mu viimase (peaaegu 12-aasta) töökoht on olnud täiesti suletud süsteem st mul ei ole tööalaselt mitte mingeidki kontakte väljaspool enda mikroettevõtet, mis tähendab ühtlasi seda, et mitte keegi ei tea, millega ma tegelen, milles ma hea olen või kuhu sobida võiksin. Polkovnikule ei kirjuta keegi, et näe, tule meile tööle, sinu varasema kogemuse põhjal võiks meil pakutav sulle sobida! Mulle millegipärast tundub, et professionaalne areng just nõnda toimub?! No intervjuudes ju ikka mainitakse, et "ja siis kutsuti mind sellesse ettevõttesse seda ja toda tegema".
Ainus mingisugune professionaale ühendav võrgustik, millega ma olen oma tööelus kokku puutunud, oli Pare (Eesti Personalijuhtimise Ühing), mille liikmeks oli Tähtis Ministeerium ja mille üritustele-koolitustele mind siis maksumaksja raha eest saadeti. Ausalt öeldes oli see üks meeldivamaid (kui lausa mitte kõige meeldivam) osa mu tööst. Muidugi, mingeid tihedamaid suhteid sealt kellegagi mul oma lühikese tööperioodi tõttu ei tekkinud.
Lugesin ühest hiljutisest KesKusest intervjuud Rein Langiga, kes seal samuti sotsiaalse kapitali olulisuse välja toob - kuidas tekkisid suhted malevas ja kuidas need hiljem igasugu tööde ja asjameeste otsimisel ära kulusid - esimesena pöörduti ikka nende poole, keda juba teati. Sama teemat olen ma kuulnud ka korporatsioonide kohta ülikoolis (mõneti põhjendatakse sellega ka meeste suurt osakaalu juhtide hulgas - ollakse samast korporatsioonist välja kasvanud) või isegi kursustega. Ma ei tea, kuidas mujal ülikoolides praegusel ajal on, kuid Tartu Ülikooli igati tervitatav võimalus ise endale õppeplaan kokku panna, lõhestas teisest küljest tugevalt seda oma kursuse tunnet. Vaid alguses olid mõned suured sissejuhatavad massloengud, seal istusid koos poole ülikooliga, ja hiljem spetsialiseerus igaüks oma rada. Vähe oli neid, kes lähemalt suhtlema jäid.
Ilmselt võib sotsiaalset kapitali kasvatada ka igasugu ühishuvilistes ringides, trennides, huvigruppides jms. Aga kui su huvialad pole avalikku laadi? Või on pigem sellised, mis tööalases elus kuidagi kasuks ei tule?
Huvitav, et ma ise olen üsnagi selle vastu, et tuttavaid ja sõpru tööle võtta. Mu meelest on see kindlam viis suhted lõpetada, kui kellelegi raha laenamine. Ma alati imestan, kui mõne tuttava nime kandideerijate hulgast leian - kas ta tõesti ei näinud, et mina olen sellega seotud, kas ta tõesti kujutab ette, et mul on mugav teda juhendada, talle tööülesandeid jagada, palka määrata? Tahab ta tõesti mulle alluvaks tulla? Mina ise küll ei tahaks. Sarnasele tööpostile tuttavaga samasse ettevõttesse, miks mitte, aga ülemuse-alluva suhet ei iial. Siin on vist see asi ka, et kedagi tutvuse poolest tööle võttes, ma enda arvates kaudselt ka vastutan selle tegelase eest. Ja siis ma olen tõesti selline, et "appi, mida ta jälle mökutab? Nüüd kõik näevad, et mina smugeldasin selle loodri siia teistele nuhtluseks!"
Ma ei ole tööl _käinud_, nii et midagi öelda oskan ainult töösuhete kohta üldisemalt - aga töösuhete tekkimised on käinud nii fifty-fifty.
VastaKustutaEsimese tõlkebüroo juurde kandideerisin kuulutuse peale.
Teisele tõlkebüroole tööd tegema kutsus mind naaber, kes oli sinna ise tööle asunud ja teadis, et minu keelepaaride peal on inimesi puudu - ning oli minust kujundanud arvamuse, et ma saan hakkama.
Edasi kandideerisin veel paari büroosse ise.
Seejärel tegin endale kasutajakonto proz.comi andmebaasi, et teiste tõlkijate käest terminiabi küsida, ja selle kõrvalmõjuna tuli paar tööpakkumist, mõne pakkujaga olen jäänud siiamaani koostööd tegema.
Ja oma praeguse põhiotsa peale kandideerisin ametlikul konkursil anonüümselt. Teisest küljest: kandideerima julgustas üks teine tõlkija, kes mind varasematest büroodest juba teadis ja ise sinna juba tükk aega tööd oli teinud. Ta nimelt oli oma naha peal kogenud, et nende keelepaaride peal on tööd rohkem kui tegijaid - ning eeldas meie varasemate kontaktide põhjal, et ma saaks hakkama.
See pole ehk päris tavamõttes "tutvus" nagunii, sest meie varasem kokkupuude oli professionaalses liinis.
See oli mul esimene kord elus, kui sellisest võrgustikust abi oli. Varem olen alati kandideerinud ja sinna kohta, kus 11 aastat tööl olin, astusin lihtsalt uksest sisse ja pakkusin ennast. Ning see oli hästi avatud töökoht, kus tuttavad tõesti tekkisid iseenesest.
VastaKustutaAga pmst olen sinuga nõus, et tuttavaga ülemuse- alluva suhetes olemine on ebamugav. Samas kui see tuttav inimene tööle juba võetakse, järelikult teatakse teda piisavalt eeldamaks, et ta vast töötajana saab hakkama? Kui ei saa, siis on muidugi jama jah..
Alati, kui ma kuulen, kuidas head töökohad läbi tutvuste liiguvad, olen ma tohutult imestunud, kuidas küll inimesed julgevad oma sõpru-tuttavaid tööle võtta/soovitada. Mina ei julgeks eales! Kunagi pidasin paari sõbrannaga koos üht putkat, kus pidime koos omale töögraafiku koostama ning see kogemus muutis mind sõpradega koos töötamise suhtes vääääga ettevaatlikuks. Sõpradena sobisime me hästi, aga töökaaslastena mitte. Ise eelistan ma hoida töö- ja eraelu just sellepärast lahus, et ma ei ole siiani kohanud inimest, kellega oleks ühtviisi tore koos töötada ja ka sõpradena aega veeta.
VastaKustutaIse olen ma leidnud kõik oma töökohad tööportaalide kaudu kandideerides. Raadios käin sutsakaid tegemas küll tutvuse kaudu, aga need sutsakad on nii harvad, et seal pole ma jõudnud teistele piinlikkust tekitada :)
notsu: mu meelest on see vahe ka, et kas sul on mingi konkreetne eriala või mitte. Tõlkija on selline ala, et a la on olemas teadmine, et see inimene tõlgib sellest keelest neid tekste väga hästi, aga kui seda kindlat professiooni pole, tegeled oma ametis mitme asjaga, siis ei öelda ju, et "tema on kontori asjaajamises väga tasemel". Kui sa ei ole "ideaalne müügimees", vaid oled näiteks väga hea inimestega töötaja või detailidele suunatud inimene, sellel justkui poleks oma nime...Ülikoolis on ju ka erialad, kust saad mingi professiooni "arst"; "jurist"; "õpetaja" vms ja siis on mingid majanduse, halduse, filosoofia lõpetajad. Mulle tundub kohati, et neil esimestel on lihtsam, eeldusel, et nad on enda jaoks õige eriala leidnud.
VastaKustutaMadli,ritsik: ma ei saa siin kohal midagi öelda, sest ma ju töötan enda elukaaslasega koos ning lisaks töötab meil veel üks mu hõimlane :) Aga...need suhted tekkisid töö käigus, mitte ei olnud enne olemas. Sõpradega on jah kuidagi teine lugu, mul on kogemus, et ajapuudusel sai kord palgatud üks sõber, kellest ma tegelikult teadsin, et ta saab hakkama, kuid kohapeal tuli välja, et talle lihtsalt ei meeldinud see töö ja ta hakkas seetõttu looderdama (minu silmis, ta ise kindlasti nii ei arvanud, aga tunnistas, et töö talle ei meeldi).
ainult et ma ei lõpetanud ülikooli professiooniga "tõlkija", vaid just üldisel filoloogia erialal. lihtsalt juba ülikooli ajal või õigupoolest ennegi tuli mingeid tõlkimisotsi.
VastaKustutateisest küljest, ega mu naaber mind kutsudes/soovitades eriti ei riskinud ka: nagunii tuli mul proovitöö teha.
VastaKustutanotsu: mhmh, ma mõtlesingi seda pigem näitena kui reeglina, et ainult koolist professiooni saaks. Müügimeheks ju ka otseselt ei õpetata näiteks.
VastaKustutaMina Su tuttav pole, nii et võiksid mu tööle võtta :) Ma olen päris vana, ametlikult tööl käisin päris ammu, oman keskharidust ja ilma elukutseta. Oskan harrastaja tasemel mitmesuguseid asju, aga mitte midagi perfektselt. Mis alal teie ettevõte tööd pakub? Täpsus ja hea pingetaluvus, mida nõutakse igal pool, võivad soovida jätta. Samas olen ma üpris kohusetundlik, visa ja kannatlik. Igatahes olen tänase päevani eluga toimetulnud. (Olen tööhõivereformi subjektiks, uus hindamine leiab aset kevad-talvel) Mis alal teie ettevõte tööd pakub? Asute vist ikka Tartus? Äkki saaksin osalise ajaga tööd?
VastaKustutamerione: Ei, praegu me küll tööd ei paku, minevikust rääkisin :)
VastaKustutama tean isiklikult 3-e nn ringkonda. Nad on mingi 10 + aastat koos töötanud ja siis mingil põhjusel ( uued omanikud, aeg sai nn täis vms) laiali läinud. Ja kui siis keegi sellest grupist jälle kuhugi juhiks saab, siis kutsub suure osa oma vanast tiimist jälle tagasi tööle.
VastaKustutaJa seda küsimust- tuttavad jne- ei tekigi, kuna nad on varem koos töötanud ja teavad täpselt kes mida suudab.
Ise grupis olla on lahe, Kuigi, mina ise siiani vanasse tiimi tagasi pole läinud. Ei taha. Ma tahan edasi liikuda, uusi kogemusi ja uusi suhteid.
Ise kõrval olla, kui tuleb nn endiste grupp... on muidugi valus. Ja tegelikult ka kurb, kui kogemustega iniemsed lastakse minema, et omadele ruumi teha. Ja ei taheta muudatusi ja uut, vaid tahetakse teha nii " nagu meil seal vanasti X firmas".
Aga mis ikka teha. Eks iga uus juht koostab oma meeskonna, Inimestest, keda ta usaldab. Ja nii on.
Selle teemaga haakub ka vahepeal välismaal töötamine. Sa kaotad kontaktid ja pärast on päris raske. Olen ise kogenud.
Ehk siis. Jah. Eesti on väike ja on väga suur õnn juhtuda kokku inimestega, kellest on sul tulevikus nn kasu. See on ka üks nn süvaõppega koolide pluss. Loodetavasti tulevikuks hea tutvus/sõprusringkond.
Ma ise olen oma kogemustest kirjutanud oma blogis "Tutvusteta tööle?".
süvaõppega koolide kohta kogemuskommentaar - ma olin sellises, ma pmst tunneks klassikaaslased tänaval ära, aga tutvused, kelle kaudu päriselt on pakkumisi-soovitusi tulnud, on kas ülikoolist, ülikooli ajast või juba töö endaga seotud.
KustutaMul on vastupidi. Ülikoolikaaslased tunneks ehk tänaval ära. Aga esimesed tööpakkumised jne tulid just koolikaaslaste kaudu.
KustutaMarca.
VastaKustutaMina : Seaded/ Postitused, kommentaarid/ Kommentaari asukoht = Manustatud.
Kas Sul see ei tekita konkreetsele kommentaarile vastamise võimalust?
Ongi! Suur aitäh, ma ise tõesti ei olnud seda lihtsalt märganud või siis ei tulnud varem selle peale, et see seda võiks tähendada :)
KustutaMina töötan ühe oma sõbra juures. Tunneme üksteist ülikooli 2. kursusest saati. Kutsus tööle, läksin. Klapp on parem kui mul üheski teises ettevõttes kunagi varem olnud on. Me suudame põhimõtteliselt üksteise lauseid lõpetada. See teeb palju nalja, aga on ka väga meeldiv. Kiidame üksteist muidugi ka. Tema, et tal on nii hea meel, et just minuga koostöö alguse sai, ja mina omakorda, et paremat ülemust ei oskaks tahtagi.
VastaKustutaSamas tean, et see olukord ei ole mingi standard. Pigem vist erand.
Inimestega, kellesse mul tõesti usku on, ma koostööd teha ei pelga. Aga tunnen ka inimesi, kes ise end väga kõrgelt hindavad, kuid kellega ma kindlasti koostööd ei teeks.
Nii et suuresti sõltub ikka ka isikust.
Üldiselt olen ma väga sotsiaalse kapitali usku. Pakkumised ei tule ise uksele koputama, kui sa mitte kedagi ei tunne. Kui tunned, siis tulevad küll. Omal nahal mitmeid kordi läbi kogetud.