Aga miks me peame laulma?

Mikro küsib tihti meeldivate asjade kohta stiilis: "Aga miks me peame kooki sööma? Aga miks me peame sünnipäevale minema?" Mitte et ta ei tahaks, aga lihtsalt, põhimõtte pärast - ega inimene ju ilma sunnita miskit ei tee.

Mulle tundub, et mul on ka natuke nihu läinud, just selle laulmise koha pealt. Laulev revolutsioon, öölaulupeod, ühis- ja üheslaulmised...No miks ometi?! Ma ei kujuta ette, et ma läheks ja laulaks kusagil kõva häälega koos teiste inimestega. See on ju...jube! Enne kui mind riigireetmises süüdistada, püüan selgitada natuke.

Ma tean, et kunagi ma laulsin, mul on isegi tõendeid sellest, mingid vanad kassetid, mille peal eelkooliealine mina oma jämeda häälega lastelaule jorutab. Ja ma käisin laste laulu-tantsuringis, millest ma ka mingit traumat ei mäleta, esinesin koos teistega ja andsin endast parima, keegi kõrvu ka kinni ei hoidnud. Mäletan ka seda, kuidas peale mu kooliminekut kohtusime tänaval selle sama ringi lauluõpetajaga, kes tundis huvi, kuidas mul koolis läheb ja imestas väga, kui sai kuulda, et kõik muu on hästi, ainus neli tunnistusel on laulmine.

Ma ei mäleta oma esimestest muusikaõpetajatest midagi head, nad olid sellised tädid, keda ma naermas ei mäleta, kui siis vaid sarkastilise muigega näol. Laulmine oli raske töö. Mina aga olin varem arvanud, et laulmine on tore ajaviide, millega igaüks tegeleda suudab. Ei olnud, laulmist hinnati, minu laulmist mitte eriti positiivselt. Ma püüdsin ja püüdsin, aga välja ei tulnud midagi sellist nagu ette oli nähtud. Hoidsin pöidlaid, et mind klassi ette laulma ei sunnitaks, või kui siis ainult suuremas grupis, kus võisin vaikselt sosistada. Ma kuulsin, kuidas laulab pinginaaber ja aimasin, et ju tema kuuleb ka seda, kuidas laulan mina ning hakkasin aina vaiksemalt laulma. Eks mulle ilmselt kodus seletati ka sõbralikult, et laulmine on andes kinni ja kõik ei peagi ühtmoodi jne. Mina kui väike perfektsionist lugesin välja, et see asi pole mulle ja ma ei saa seda iial oskama ning see on asi, mida tuleb iga hinna eest vältida ja varjata. Ega siis laulmistunnis laulma õpetatud, seda pidid ise oskama, tunnis pandi ainult hindeid (jah, analoogne situatsioon oli paljudes muudeski ainetes sh loovates). Hiljem tulid toredamad õpetajad ja muusikaõpetus, kus ma kenasti noodid ja heliloojate elulood selgeks sain ja tagasi viitele jõudsin, aga vot laulda ma küll enam ei tahtnud.

Muidu ma üldiselt ei punasta, aga kõige kiirem viis mind sellele sundida on soovitada mõni meloodia ette laulda. No näiteks kui juttu on mingist loost, aga teisel poolel ei tule see esimese hooga meelde. Ma olen ju melomaan, peaks teadma. Ütlen alati napisõnaliselt, ei, ma ei saa, ei, jutul lõpp.

Laste lauluvõistlused ärritasid mind alati, miks peaks tahtma neid vaadata või kuulata mingit vastikut ETV lastekoori või Entel Tentelit? Hapud viinamarjad, mis muud. Et mingi ühislaulmine võiks olla tore või ühendav? Pigem tahaks piinlikkusest maa alla vajuda. No ei ole tüüpiline laulurahva esindaja, ei ole. Omaette ma võin laulda küll, aga ainult siis, kui olen kindlalt veendunud, et keegi ei kuule. Ahjaa, ükskord surmväsinuna Riia lennujaamast tagasi sõites undasin ka Hole´i plaadile kaasa, täiesti ükskõik oli, et L. ja tagaistmel raamatupidaja kuulsid, aga ma täiega teadvustasin endale, et ma ei ole sel hetkel üldse omas elemendis vaid unepuudusest segane.

Lapsena oli mul ikka unistus, et oleks mul ometi silmapaistev anne - laulmises või joonistamises näiteks, kasvõi spordis. Tollane arusaam andest oli üldine tunnustus - et koolis pandaks viisi ja täiskasvanud lööks käsi kokku. Tegelikult on vist suurem osa inimestest neis asjus mingil määral andekad, elus annet ära kasutada õnnestub aga vaid vähestel. Ei tööta meie klassi parim joonistaja kunstiga seotud alal, kehaliselt andekaimast ei saanud olümpialootust, kaunimast lauluhäälest tuntud staari. Kunstivaldkonnas töötavad mõned teised, selle ühe "superandekaga" võrreldes toona vähemtunnustatud talendid, laulja sai ka ühest, aga sugugi mitte sellest, kes kooliajal silma oleks paistnud. See on vist see sama teema, mis hiljuti ajakirjanduses ringles - kui sõbrad ütlevad, et kirjuta raamat, sul ju sulg jookseb, ei tähenda see enamasti seda, et sinus varjatud kirjandustalent peituks. Talent avaldub sageli hoopis kuskil "kastist väljas" - kunstnik ei pea klassikaliselt kaunilt joonistama, superstaar puhtalt laulma, kirjanik olla kooliajal kirjandeid viitele vorpinud. Ilmselgelt ei tohi lihtsalt kohe alla anda nii nagu mina seda tegin, vähemalt laulmise koha pealt. Mitte et mul tohutuid ambitsioone ses osas olnuks, aga laulurõõm oleks ju võinud säilida. Kuidagi see lapsepõlves külgepoogitu ikka kipub inimest ka hilisemas elus mõjutama.