Nothing Else Matters

Osaliselt autoteemal jätkates, nädalavahetusel toimus Motoshow, ma ise ei käinud, aga L. läks koos sõbra ja mõningate lastega. Ütleme nii, et võrdõiguslikkuse valdkonnas on isegi positiivseid arenguid, ilma kobisemata müüdi perepilet. Ehk oleks varemgi müüdud, aga mehed poleks taibanud küsida? "Meie esindame uutmoodi peremudelit!" olid suisa öelnud. Vilksamisi märkasin, et mingid tädid olla protestinud ühe pildi üle perekonnaõpetuse õpikus, kus olla kaks naist ja laps peal olnud. Nägin eelmainit artiklit seetõttu, et tuttav kommenteeris seda FB-s, polevat tegu millegi uuega, juba 15 aastat tagasi olla selline pilt perekonnaõpetuse õpikus olnud. Ma ise ei mäleta, aga eks see propaganda liibubki varjatult ligi, ega muidu noorte hulgas nõnda palju toleraste poleks! Ilmselt toona ei olnud veel moodne "traditsioonilist" perekonda kaitsta ja keegi ei pidanud seda pilti siis millekski eriliseks.

Aga autode juurde tagasi. Avastasin, et mul on väiksest peale üks unistus olnud, mille ma nüüd sujuvalt Minile edasi olen pärandanud, nimelt matkaauto. Minil on isegi margid ja mudelinumbrid teada, millist vaja oleks. Muidugi maksavad need autod ühe korraliku korteri hinna ja eks ta ole praegusel ajal täiesti ebapraktiline ka. Aga nii äge on! Miks ebapraktiline? No ta seisaks kuskil kolmveerand aastat ju lihtsalt. Meil pole garaaži ka. Siis ma avastasin veel sellegi, et matkaauto puhul oleks mul ju veel üks köök, kraanikauss ja wc, mida koristada! Oo õudu! Äkki mees kasiks? Naiste autod ju olla nagu peldikud, sest nende jaoks on see transpordivahend, mehed lakuvad oma autosid seest ja väljast. Täiesti paikapidamatu stereotüüp muidugi. Igatahes matkaauto on selline edasilükatav unistus.

Täiesti teemaväline, veidi ehk stereotüüpidega seonduv, leidsin netist selle pildi ja naersin korralikult, no täitsa mina:

Ainult ma pole mees ja see ei puuduta ainult date'e vaid ka tavalisi sõpru. Istusime suvel ühe sõbraga pool ööd üleval ja vahutasime põlevilsilmi: "A sa seda lugu ka tead, eks!?"
"Jaaaa, nagu täiega hea!"
"No ma räägin, oot, oot, ma kohe otsin selle üles, aa ja vot see ka veel!"
"Oot-oot, ma lasen sulle seda!!"
Äkki see oligi üks möödunud suve rahuldustpakkuvamaid hetki? Ikka inimesed, ikka ekstravert vist. A õiged inimesed peavad olema.

Mitu inimest sinu FB sõbralistist Metallicat vaatama plaanib minna? Mul mingi üle 20-ne. Palju neid, kes muidu 2Quick Starti ja Patust Poolt kaemas käivad. Krt, on see mõni laulupidu või? Mingi massi-rahvaüritus? On, muidugi on. Ma võin endale õlale patsutada ja öelda, et lähen hoopis Ghosti kaema. Kui ettenägelik ma siin neist kirjutamisega olin! Mitu lugu sa Ghostilt tead? Mitu lugu sa viimase aasta jooksul Metallicalt kuulanud oled? Mina olen viimase aasta jooksul kuulanud 57 korda Ghosti ja 138 korda Metallicat. Snoob selline. "Vaata galeriist, kes külastasid Metallica kontserti Tartus!"; "Lähme ka, kõik ju lähevad!"

Siis veel selline kiuslik mõte mugavustsoonist väljumisest. Mõeldakse ju selle all ikka mingite uute väljakutsete vastuvõtmist, kuhugi pürgimist jne. Aga vot kui väljun mugavustsoonist ja lähen näiteks hoopis miinimumpalga eest 12-tunniseid vahetusi tegema (küll leidub selliseidki kohti)? Kas ma siis karastun kui teras? Saab minust parem inimene? Ma arvan, et need mugavustsoonist väljuda tahtjad-utsitajad mõtlevad siiski üsna piiratud raamides. Enamasti. No on muidugi neid ka, kes lähevad alasti džunglisse ellu jääma (L. vaatab mingit säärast saadet nimelt), aga enamasti neil eriti lõbus seal pole ja suur osa annab ka alla.

Ahjaa, mõtlesin, et panen blogisse kirja ka kuupäeva, mil kaetakse asfaldiga teelõik, millele ma hiljuti ohverdasin ühe oma plätu ja väärikuse. Täna, nimelt täna see juhtus. Käpuli käisin 21. septembril, täna on 5. oktoober, enne minu fopaad oli see koht ikka üsna mitu nädalat samas seisus. Kuu aega enam-vähem siis. Ma ei tea, on see halb või hea, pigem ikka halb vist, kui võtta mitmed kingad seal ilmselt kahjustada said. See oli nii statistika mõttes siis.