Golnaz Hashemzadeh Bonde. Sellised me oleme

Raamatu minajutustaja on Nahid, keskealine naine, põgenenud veidi üle kahekümnesena Iraanist Rootsi. Ta saab loo alguses fataalse vähidiagnoosi. Nahid ei tundu olevat eriti meeldiv naisterahvas, ta paistab vihane, ärritatud, põhjendamatult vaenulik. Jah, muidugi, ta on just saanud teada, et sureb, see on hirmus, kuid ikkagi tundub tema käitumine arstide ja lähedastega sobimatuna.

Vähehaaval koorub lahti kogu Nahidi elu ja saab ka selgeks, miks ta on seesugune nagu ta on ja miks minusugusel lumehelbekeselgejal teda keeruline mõista on.

"Mida ma ei teadnud, mida ma siis ei mõistnud, oli, et ka meie surime tol päeval. Olime kakskümmend aastat vanad ja meie elu oligi nüüd mitmel viisil otsas. Kõik, mis hiljem tuli, olid vaid kohmakad katsed hüvitada see, mis me tol päeval kaotasime./.../Me oleksime pidanud surema tol ööl ja kõik aastad, mis järgnesid, olid laenatud." (lk 78)

Kui sinuga juhtub katastroof, mis su elu purustab, kuidas siis edasi elada, eriti juhul kui tead, et sinu naiivsete tegude tõttu said hukka süütud inimesed? Kas mingisugune normaalne tulevik on üldse võimalik? Nahid ei teinud midagi halba tahtlikult, ta läks lihtsalt kaasa nooruse uljusest, paraku muutus olukord hoopis tõsisemaks kui ta ette oskas kujutada ja olles valel ajal vales kohas hävitas ta kogu oma võimaliku helge tuleviku. Kas saab seda endale andestada, isegi kui sa mõistad, et mängus oli juhus? Teisalt oli Nahidis olemas ka see pool, mis endale kaasa tundis ja armastust ning mõistmist otsis. Kokku paras rollikonflikt - elu, mida sa vihkad, millest sa rõõmu ei oska tunda, kuid ometi igatsed õnne järele, sest leiad, et sul peaks ka sellele õigus olema.

Autor näitab, kuidas kohutavad elusündmused hävitavad isegi armastuse. Ema, kes tütrele andestada ei suuda, kunagi armas ja turvaline olnud mees, kes ei oska muud, kui enda frustratsiooni naise peale välja valada, tütar, kellelt nõutakse rohkem, kui ta on võimeline andma. Mulle jäi veidi võõraks idee sellest, kuidas me saame oma lapsed eelkõige enda jaoks, enda vajaduste rahuldamiseks. Jah, muidugi, laps ei vali omale vanemaid, aga kas tõesti võib emaarmastus olla nii lämmatav ja omakasupüüdlik? Oh, kindlasti võib, eriti juhul, kui kedagi teist pole armastuseks võtta. Kui palju on neid lapsevanemaid, kes oma lastelt armastuse välja nõuavad? Nahid on nii üksi, kõigist ära lõigatud, tema vajadus mõistmise järele on inimlikult arusaadav, kuid ta tütre õlgadel on liiga raske koorem. Kuidas on elada, kui su lähedased on nii katki? Loo lõpp annab siiski lootuse, et mõni põlvkond hiljem võib juba olla võimalik oma kodumaa ja lähedaste kaotamise katastroofist üle saada. Mis omakorda on ju kahjuks märk sellest, et vägivalda isiklikult kogenud sõjapõgenik ei saa oma traumast iialgi üle ja annab selle edasi ka oma lastele. Mis omakorda muudab meile, rahus elanutele, selliste inimeste täieliku mõistmise keeruliseks ning neile meiesugustega kohanemise raskeks. Ja Nahid oli esimese laine põgenik, sellest ajast kui põgenikke oli vähem, Euroopa ei olnud neist veel jõudnud üleküllastuda. Elanud mitukümmend aastat Rootsis, leiab Nahid siiski, et kauneid mälestusi on tal sellest ajast vähe - ta ei eita, et Rootsi on ilus, rahulik maa, kuid tema sisemus on liiga katki, et seda märgata ja ta kaalub isegi ehk olnuks elu diktaatorlikul, sõjast räsitud maal, kuid ometi lähedaste keskel siiski kergem, kui väljakistud juurtega, üksinduses võõral maal. Kumb on olulisem  - vabadus või lähedased? Kas keegi üldse teeb valikuid või on see kõik vaid juhus?

Vajalik raamat, kuid eeldab, et lugeja suudab end sundida kõndima kellegi teise katkistes kingades, mille tahaks pigem jalast visata ja öelda, et "ma ei taha sellest kõigest midagi teada, ma ei taha seda mõista!"

Aitäh Varrakule raamatu eest!