Alusetu ving ja hala

Esimene puhkusenädal on möödas, aga tunne on selline, nagu oleks juba kuu aega vegeteerinud. Ja ma olen alati olnud see inimene, kes ei mõista, kuidas on võimalik ära elada vaid kahe järjestikuse puhkusenädalaga aastas.

Asi on lihtsalt selles, et niisama vegeteerin ma niikuinii enamuse oma ajast ja puhkuse ajal eelistan ma sellest rutiinist väljuda. Mitte et ma puhkust kuidagi eriti aktiivselt sooviksin veeta, a la remonti tehes ja 24 tundi kurke soolates ning moose keetes, aga ma ei oska olla niisama kodus, see meenutab mulle neid jubedaid aastaid, mille ma lastega kodus veetsin, eriti kui ilm on ka selline, nagu ta hetkel on. Neli seina ja 0 põgenemisvõimalust.

Et miks ma siis midagi ei tee? Ahhaa! Sest selle paganama panni, mis mind ringi vedama peaks, turbo lendas Riiast tulles 30 kilomeetrit enne Tartut ribadeks. Jah, iseenesest hea ajastus, 30 km enne Riiat oleks oluliselt kehvem variant olnud, aga ikkagi. Siinkohal ei kehti see "shut up and take my money" ka kuidagi, sest otse loomulikult ei vasta mingid remonditöökojad meilidele iial, telefoniga helistada siin majas kellelegi ei meeldi ja alles peale utsitamist tuleb teade, et no eks järgmisel nädalal vaikselt vaatab seda asja, meil on järjekorrad jne. Mis kõik tähendab seda, et peab ise linnas olema, vaatama, millal ja kuidas asjad liikuma hakkavad ja muud sellist tüütut. Ma loomulikult juba sirvisin mingeid viimase minuti reisipakkumisi ka, aga avastasin, et reisifirmade jaoks on viimane minut enamasti kahe nädala kaugusel, mis minu jaoks on pigem igavik. Ma ikka julgen eeldada, et selleks ajaks on sõiduvahend korras (iseasi, kas temaga kodurajoonist kaugemale tihkab sõita) - eeldamine, teadagi, on kõige kurja ema.

Aga, kus sulgeb üks uks, avaneb teadagi teine ja tegelikult on meil isegi hästi läinud, sest just mõni aeg tagasi avastasime me, et maailma sees on teine maailm ehk siis geopeituse. Ma tegelikult teadsin sellest asjast ammu, taaskord tänu blogimaailmale (Lassie) , aga toona oli see asi suuresti GPS seadmete põhine ja minul seda asja ei ole. Nüüd on aga nutitelefonid ja äpid (mul muidugi mitte, aga ma hoian selliste ligi) ning elu on lihtne! Täna tegime ära ka oma esimese questi ehk siis mitmest alaülesaandest koosneva otsingu ja ma arvan, et see asi jääb mulle meeldima. Me oleme ikka säänseid huviväärsusi kohanud säänsetes pärapõrgutes, et hoia ja keela! Kuigi jah, linnas on ikka veidi igavam kui võõral maastikul, aga mis teha.

Lisaks jõudsime ka meie lõpuks siis kodulinna VSpas ära käia, see vist vahepeal suisa remondi juba läbinud. Täitsa nitševoo oli, kõige ägedam oli paduvihmaga õues mullivannis, aga seda ei saa alati garanteerida. Tegelikult oli väike fopaa, sest soolamaailm osutus piinarikkaks kogemuseks, kuna kass oli pooli meie pere liikmeid alles hiljuti veristanud ja mul oli õnnestunud end žiletiga vigastada - hambad tangis ulpisime seal surnumerebasseinis, raha ju makstud, Mini veidi nuttis ka...

Riias käisime Rammsteinil muidugi, olin kinni pannud hotelli linnulennult kontserdipaika, aga selgus, et osad sillad on ikka ainult rongidele ja teised autodele ning inimesed peavad tegema 4,5 kilomeetrise ringi. Tagasi tulles rammiti massiga julmalt üle autosilla ikkagi, kuigi ka see sild oli juba nii pikk, et erilist võitu ei andnud. Kontsert läks veits nihu, ma ütlen, pikkade inimeste keeld võiks ikka ära tulla ja külgedel paraku ei olnud ekraane kah. Emotsioon oli muidugi võimas, aga ma arvan, et järgmisel suvel Tallinnas kordan. Mingi error on ka, sest setlists väidab, et oli ka B lava, millelt Engeli klaveriversiooni mängiti bändi soojendanud Duo Jatekoki poolt, kust siis enamikel teistel tuuri konsadel Rammsteini liikmed kummipaatides suurele lavale "sõudsid", aga Riias ei olnud seda, no ausõna ei olnud! L. ka ei näinud ja ühtki pilti pole ka veel leidnud sellest momendist. Aga tõesti, ma üha enam armun Riiasse! Olgugi, et seekord me sattusime sööma bussijaama puhvetisse, kuhu me algselt võimaliku kena jõevaate pärast läksime, sest seal paistis terrass, aga meid takistas kuri nõukaaegne sööklatädi, kes teatas vastuvaidlemist mittesallival toonil, et terrassile saavad ainult need, kes kooki ja kohvi tarbivad, mitte aga sooja toidu sööjad. Ma ei tea, mis loogika seal oli  - neil liiga tülikas nõusid tagasi sisse viia, kuigi see kohustus oli niigi sööjate õlul või meelitab kajakaid ligi? Hotell asus muuseas sõna otseses mõttes keset avaturgu, aga magada oli absoluutselt vaikne ja mõnus hoolimata sellest, et turg avati kell 7. Aga kraanist tuli atsetoonilehalist vett, kuigi ilmselt on see piirkonna, mitte hotelli probleem.

Nii tundub, et esimese nädala kohta on täitsa piisavalt emotsioone ja ei mingit toas passimist? Imelik.