Manipuleeritud

Tegelikult märkasin ma seda artiklit kohe, kui see avaldati, aga siis vaatasin lihtsalt fotot (!) ja mõtlesin, et "tundub äge naine olevat" ning sinnapaika see jäi. Mis muidugi kohe tõestab A. Jacksoni mõttekäiku fotograafia ohtlikkusest. Loetagu, ma olen fotograafiga vägagi nõus ja ka muidu on huvitav.

Algus tunduks ilmselt uskumatuna - Kui inimesed vaatavaid mu töid ja kuraator selgitab, et "need kõik on näitlejad, aga nad on vastavalt stiliseeritud, teisikud või eikeegid, kellele on antud mõne kuulsuse välimus", siis ütlevad inimesed, et "aga nad ei teadnud, et Donald Trump teab seda ja teist inimest", "ei teadnud, et Inglise kuninganna teab Kim Kardashiani", misjärel kuraator ütleb uuesti, et "aga ma just ütlesin teile, et need on kõik näitlejad ja teisikud" ja nad ütlevad uuesti, et "jajah, aga ma ei teadnud, et prints William teab Kim Kardashiani" ja kuraator ütleb uuesti, et "aga nad on näitlejad ja teisikud"  kui ma juhtumisi ei oleks elus ise sellist olukorda kogenud. Kunagi oli keegi printinud välja pornopildid (oli jah selline aeg, kus paberkandjal foto levis kiiremini kui klikitav!) agentidest Mulder ja Scully ning kui ma siis selgitasin, et halloo! suvalised kehad ja pead on kokku pandud, imestas üks isik ikka, kuidas tema küll ei arvanud, et need näitlejad omavahel selliseid asju harrastavad. Toona ma pidasin arvajat lihtsalt üheks juhmiks eksemplariks, aga ju siis ongi inimlik.

Tolle arvaja kustutasin ma aastaid hiljem oma FB listist ära, sest ei suutnud enam taluda kõike seda libainfot ja vandenõuteooriaid, mida ta jagas koos omapoolse tekstiga stiilis "õnneks on kõik minu tuttavad juba aru saanud, kuidas asjad TEGELIKULT on!". Eks niimoodi need seltskonnad tekivadki, kus ainult ühte maailmavaadet esindatatakse, aga paraku mu valulävi ei ole nii kõrge, et lauslollust taluda. Kõige rohkem ajas mind hämmingusse see, et ametlikult harimata inimesega tegu ei olnud.

Kas tõesti ajavad meediamanipulatsioonid paljudel inimestel juhtme nii kokku, et langetakse teise äärmusse uskudes lõpuks vaid "alternatiivset tõtt"?

Ma ise olen veidi teises äärmuses, selline nagu Singer Vingeri loos "Usun ei usu", pigem usun vaid sellesse, mida käega katsuda saab. Aga vahepeal on mulle kätte sattunud liiga palju vandenõuteooriaväärset materjali, mis paneb veidi kahtlema selles "maakera sees pole mingit teist maakera" põhimõttes. Ma räägin siis mitte esoteerikast vaid pigem ühiskonnakorraldusest. Ma muidu ikka mõtlen, et mis süvariik ja niiditõmbajad ja hallid kardinalid ja viies kolonn jne. Meie ju siin ikka valime oma valitsejad demokraatlikult ja nemad seal teevad kompromisse ning kusagil on mingid kurjategijad ehk ka, kes ajavad omi asju, aga see ei mõjuta muud rahvast. Jan Stocklassa "Stieg Larssoni jälgedes" on ses mõttes jälk raamat, et Larsson kirjutas siiski ilukirjandust, ma veel kirtsutasin ninagi, et meelega intriigirohkeks aetut, Stocklassa tuhnib aga asjus, mis kirjalikult tõendatud. Ei, hirmus ei ole see, et kusagil on mingid päris pahad mehed ("paha inimene on see, kes pussitaks koaalasid"(Genka) stiilis pahad, noh), kes on nõus kedagi raha pärast tapma. Jäle on see, et leidub palju rohkem pintsakutes ja lipsudes tüüpe, kes on sellest kõigest teadlikud ja laiutavad vaid käsi, et töö on töö ja eesmärk pühitseb abinõu. Raamatus tsiteeritud CIA "inimese tapmise käsiraamat" on küll külma sõja-aegne, ehk on poliitkorrektsus sinnagi imbunud, aga see oli ikka päris häiriv lugemine. Ma, ausõna, mõtlesin, et James Bond esineb vaid kellegi fantaasiates. Et vahel ongi "headel" vaja 56 (oli vist? no näed, statistika, läheb segi) inimest ära koksata, kõik ülla eesmärgi nimel ja on lihtsalt vaja inimesi, kes selle ära teeksid kui iga teise töö. Nojah, sai paar süütut naist-last kah otsa, aga eks ikka laaste lendab kui metsa raiutakse?! Sellised inimesed. Neid on palju. Neil endil on ilmselt pere, labradori retriiver, lõbusad naljad ja saunaõhtud sõpradega. Lihtsalt töö on selline.
(Kas pole pealiskaudsus ka sellega seotud - olgu nii nagu pealt paistab, kes see sisse ikka vaatab! Kes urgitsema hakkab, on vandenõuteoreetik ja ajupestu! Teisalt, vandenõuteoreetikud näevad asju sageli ikka liiga eredates värvides. Kumb variant on hullem?)

No ja see, kuidas uurimine sõltub konkreetselt sellest, kes uurimist juhatab. Uuritakse ainult seda, mis  endale huvipakkuv tundub. Kuritöö lahendus peitub selles, et kõigepealt otsustatakse, kes on süüdi ja siis otsitakse selle tõestuseks fakte. Me näeme ainult seda, mida me näha tahame. Kui ma tahan näha, et seal pildil on Trump ja Kardashian, siis nad seal ka on, vahet ei ole, kui keegi ütleb, et need on teisikud. Aga see on muidugi vana tõde juba, et tõde ei leita, sest teda ei olegi olemas.