Elu on üks hädaorg

Vana tõde ju, aga inimene ikka ei taha õppida - kui tekib tahtmine tööd teha, tuleb lihtsalt ruttu magama heita, küll see üle läheb.

Ma siin nimelt mõtlesin, et võiks ju. Mingi koletu ebaõnn on tabanud, esimese maailma probleemid, aga ikkagi - augustis võika summa eest (kõik summad, mis kuluvad muuks, kui meeldivaks äraolemiseks, on nii või teisiti võikad!) remonditud auto otsustas veel korralikumalt sussid püsti visata, ikka keset maanteed, võõras linnas. Sõiduta seda korisevat laipa treileritega ja tee veel sada imet, ma läheks hea meelega kurikaga sinna hoovi peale, kus ta, tõhk, külitab ja peksaks ta sodiks, saaks natuke rõõmu vähemalt, aga ei lubata. Ma vihkan seda autot. Ta rikkus mul tuju ära. Kaks aastat käitus kenasti ja nüüd siis niimoodi. Üleüldse on autod mõttetult kallid, täiesti kujuteldamatu, et mingi transpordivahend sedasi raha neelata oskab. Mul ei olegi teda ju niiväga vaja va üksikud väljasõidud, mis jäävad enamasti suvisesse aega, aga mõned siin tahavad nädalavahetusiti teises linnas trennis käia, valus on mõelda lihtsalt sellele mahavisatud rahale. Ema helistas ja poetas, et kas  ma ikka tean, et täna on Kaupsis kosmeetika - 20%, ma urisesin, et siin majas ei osteta enam leiba ka, muust rääkimata! Mitte et hetkel veel raha väga läinud oleks, aga juba see kujuteldav must auk raha neelamist ootamas ajab masenduse peale mulle kui üdini ihnsale inimesele.

Niisiis ma mõtlesin, et äkki saaks lihtsalt kuskilt pappi juurde. Igasugu väikese otsa pakkujaid meil ju on. Hea meelega teeks midagi oma soojast kontorist, aga esialgu vaatasin lihtsalt, mida pakutakse. Orjatööd pakutakse! Kas kujutate ette, et läheksite kümneks tunniks tööle, alla neljaeurose tunnihinna eest, ette nähtud üks pooletunnine paus, mis ei kuulu tööaja sisse? Jah, see olla hea võimalus lisaraha teenimiseks! Kuidas on üldse, üleüldse võimalik kümme tundi järjest tööd teha? Mismõttes ei kuulu lõuna tööaja sisse? Reaalne elu on ikka nii hirmus, et öökima ajab. Vaatasin ka niisama töökuulutusi. Koolidesse psühholooge ja lasteaedadesse abiõpetajaid otsitakse 400 euro eest kuus, ehitusele abitööliseks pakutakse üle tonni. Mitte et ma kummalegi kaaluks, aga kas ei ole ilge? Mul on töö juures igav, sest töö jaoks kulub kokku ca 2,5 tundi päevast, teisalt, kust ma veel nii häid tingimusi saan, hea meelega kasutaks tööaega kuidagi kasulikult ära. Topin blogisse reklaamid üles, nagu Google soovitab? Ega sellega ju märkimisväärselt ei teeni, inimesi vihastab aga küll. Miks on kõik lisatööd sellised, et tapa ennast ära paari euro eest tunnis? Kellele need on, eriti meeleheitel masohhistidele?

Kas ongi variant, et teed täiskohaga mingit pingelist tööd või siis igavled niisama ja osaajaga töid ei eksisteeri, sest keegi ei taha neid teha, kuna maksusüsteem ei soosi mitmest kohast kasu saamist? Peaks ju olema võimalik ennast kuidagi rakendada kuhugi ja selle eest ka tasu saada, aga näe, ei ole. Vähemalt mõistlikult mitte. Hari ennast, õpi aga, küll siis kõik su järel jooksevad ja sulle raha pakuvad. Mkm, võib-olla, kui sa oled programmeerija, aga peamiselt otsitakse müüjaid. Kuhu kõik need ülikoolide popimate erialade omad lähevad, ma ei tea. Neid ei taha ju keegi. No igatahes on see hea teraapia, veidi ringi vaadata ja avastada, et mitte kusagil ei ole mitte midagi head, mitte kusagil ei ole seda maas vedelevat rahahunnikut, mängi aga rahulikult arvutimänge edasi ja irvita riigi üle, mis raiskas sinu harimisele koleda summa raha.

Oot, ma tegelikult tean, kuhu koer on maetud. Need tööpakkumised, mis on kuskil portaalides üleval, need on vaid jäämäe pealmine osa, need ongi need kohad, kuhu kellegi tuttava tuttav ka minna ei taha! Sest kõik parema otsa tööd lähevad enne ära, neid jagatakse ühiste kontaktide kaudu. Ma olen see ainuke inimene maailmas, kes on oma elu kolmest töökohast kaks saanud ausa konkursi korras. Üks oli avalik sektor, kohustuslik konkurss, kuigi ka sellest saab mööda hiilida, aga ju siis polnud nii magus koht ja teine olukord, kus välismaa ettevõttel ei olnud Eestist lihtsalt piisavalt infot ja kontakte. Nüüd olen ma 14 aastat töötanud ettevõttes, millel ei ole Eestis mitte ühtegi kontakti, mitte keegi ei tea, et me olemaski oleme, kuidas saaks keegi mingi professionaalse valiku puhul üldse minu peale tulla - et ahhaa, seal töötab see, tema meile sobiks? Sest asjad käivad nii. Tähtsas Ministeeriumis helistasid töötajad kogu aeg teistesse Tähtsatesse Ministeeriumitesse, inimesed töötasid kord ühes, kord teises, liikusid edasi allaasutustesse jne. Ma võin siin sada imet korda saata, aga kui keegi ikka sind ei tea, siis pole lootustki, et sa talle olulisel hetkel pähe torkad.

Kui sa inimestele meelde tuled, siis saad asju. Näiteks sain ma nädalavahetusel gini ja tooniku lõhnalise huulepalsami, sest sõbrannale olin seda nähes kohe mina meelde turgatanud. See on minu lagi vist, paraku.