Järgmine, palun!

Paistab, et mul oli põnev ainult ühe päeva, teistel on endiselt. Ühtmoodi tüütavad mind need, kes ametlikku infot jagavad, kui ka need, kes pelleripaberipilte postitavad. Lisandunud on veel igasugu "issand kui erutav, olin terve päeva kodus!"-tüübid ja "appi, kuidas oma last kodus koolitada?!"-hullunud. Rääkige millestki muust, millestki huvitavast ometi! See kõik on juba vana ja kulunud.

Kas tõesti keegi ei aimanud, et e-kool kokku jookseb? See jookseb ju alati kokku?! Ma ei saa aru, mingid veebiseminarid jms. Mis siis nüüd ometi saab? Kui ma ei saa e-kooli, kas ma saan kahe? Mitte midagi ei juhtu, kõikjal on sama segadus, keegi ei hakka näpuga järge ajama, mis kell sa selle paganama kodutöö esitasid. Klassijuhataja pidi juba kirja saatma, et kallid lapsevanemad, te ei pea igast antud ülesandest pilti tegema ja mulle saatma, täitsa normaalne on see, et mõni asi jääbki oma südametunnistusele, need asjad, mida hinnatakse, antakse eelnevalt teada. Päriselt sellised probleemid?

Võib-olla meil on tõesti mõistlikum kool, aga mingit lapsega koos õppimist meil küll täna ette ei tulnud. Aitasin vajalikud programmid tõmmata ja ise tegi. Õpikust suudab ta ju niikuinii ise lugeda. Mina näiteks ei suuda, neljanda klassi matemaatika on ikka räme udu. Millal te viimati kirjalikult jagasite? Ma arvan, et ma ise ka neljandas klassis, igatahes see õpiku seletus oli mulle arusaamatum kui lapsele. Laps väitis, et kui õpetaja seletab, siis ta saab aru ja suutis kuidagi ka nüüd ilma end selgitustest eksitada laskmata ülesanded ära teha. Paljudel vanematel on äkki endal suur soov koolipinki nühkida või pigem taas see kontrollivajadus?

Aga et töötada laste kõrvalt? Mmm..ma olen seda alati teinud, tavaline asi. Mõlemad lapsehoolduspuhkused andsin täie rauaga. Mitte midagi meeldivat, sellepärast ma eelistangi kontorit, aga seda isegi mitte laste tõttu, vaid lihtsalt on tüütu päev läbi ühes kohas passida. Tööl ma lähen hea meelega lõunale, aga kodus miskipärast näsin mingid toitained kiiresti sisse ja arvuti taha tagasi. Tool on ka tööl mugavam ja vets kaugemal, saab end liigutada rohkem. Ja ma ei tunne end normaalsena päev läbi samades riietes ning meigita, motivatsiooni seda muuta ka ei ole. Õhtul on juba liiga pime ja kole ilm, et välja minna jne jne. Pealegi, inimesed olla hulluks läinud, meil siin kodupoe ees väänati inimene pikali, sest tal oli relvakujuline veepudel (?!) käes olnud. Ma oleks võinud seal olla!

L. ei pea karantiinist kinni ja armastab iga päev poes käia, millega ta mind hulluks ajab, sest ta toob sealt selliseid asju, mille kasutamiseks on vaja kindlasti mingit teist asja ja niisiis tuleb järgmine päev jälle poodi minna jne. Meie olemegi need, kes muidu alati kahekesi poes käivad, sest noh, see pea ja kaela teema, eks. Nüüd ta käib üksi, sest mina teen kodunt tööd ja ma ei ole rahul. Ega ta ka ei peaks kontoris käima, aga ka tema meelest on seal "mugavam". Nakkusohtu meil seal pole, vähem inimesi, kui kodus. Koos kodus oleks ka vastik töötada, mulle ei meeldi, kui keegi mu kõrval arvutis istub. Millal ma tööle tagasi saan?

Ehk siis kokkuvõttes kaeblevad inimesed asjade üle, mis mind üldse ei kõiguta ja ma tunnen end kõrvalejäetuna. Mul on pigem kummaline tunne, et see kõik ei ole reaalne ja sellest tingituna puuduvad ka tugevad emotsioonid. Minu hüsteeria vallandub alati pisiasjade peale (ämblikud, lollid, arusaamatused), see, mis teised šokki viib, paneb minu ainult õlgu kehitama. Ei viitsi süveneda, lallalalla, küll läheb seegi mööda, läheks juba kiiremini.

Muuseas, avastasin ülimalt kahtlase moodustise endal naha pealt, sellega pole lähiajal näiteks midagi teha, tavavastuvõttu ei toimu, kõik arstiajad tühistatud. Nojah, mis seal's ikka. Elame-näeme. Aga oleks pelleris ämblik, ma röögiks.