Elizabeth Gilbert. Tüdrukute linn

Selle raamatuga juhtus nii, et kõigepealt sattus ta mu ema lugemislauale ja sealt mulle. Mulle tundub, et mu ema armastab lugusid, Darja Dontsovat ja kriminulle, mina, noh, mitte nii väga. Mulle ei meeldi, kui lugu jääb lihtsalt looks, ma tahan, et see lugu oleks mingisugune "tabav üldinimlikkuse väljendus", ma ei hooli sellest, kui kaasahaaravalt see kirja on pandud ja ma ei taha näha ka konkreetseid suuniseid või "mida oligi tarvis tõestada"-stiilis heietusi. Igatahes emale meeldis, kuigi ta leidis, et kui alguse venimisest üle saada, siis saab alles aimu, et tegemist on siiski hea raamatuga.

Kuna Elizabeth Gilbert, siis ma eeldasin koheselt, et "venimine" on eufemism seksi kohta. Tegelikult vist ei olnud, sest seksi jätkub kamaluga ka raamatu teise poolde (mis on minu jaoks niii tüütu ja triviaalne), aga mulle meeldis just algus. Ma oleksin peaaegu nõus oma mütsi ära sööma, kui Gilbert ei oleks Lana Del Rey suur fänn. "This Is What Makes Us Girls" on ju täpselt selle loo taustamuusika, rääkimata sellest, et üks peategelasi kannab lavanime Celia Ray. Jah, see osa raamatust meeldis mulle väga, aga edasi hakkas mind häirima teatav konstrueeritus, millega püüti edasi anda sõnumit, et sotsiaalsed normid ei pea olema eluõnne aluseks. Mh, seda selgitust oli minu jaoks natuke liiga palju. Me ju teame seda ometi, et õnn ei peitu oma elu õigesti elamise valemis ning vabaarmastuse propageerimisega ollakse ka juba natuke hiljaks jäänud? Mulle natuke nagu tundus, et see raamat alahindas veidi lugejat ning oleks võinud olla palju rohkemat. Kõik need ajastudetailid ja õhkkond oleks seda väärinud.

Kuidagi kummaline tundub mulle raamatutes loo ülesehitamine mingi ühe kindla sündmuse ümber - "ja siis juhtus SEE ning mu elu muutus igaveseks!". Ok, ma saan aru, kui SEE on midagi tõeliselt dramaatilist nagu surm, kuid "mingisugune tühine petmine" nagu siin raamatus? Ma ei kujuta ette elu, milles seesugune tühisus tagantjärele analüüsides (mida minajutustaja ju teeb) niivõrd suure kaalu omandaks. Õrnas eas tuleb ikka igasugu asju ette, kellegi petmine ei saa ometi olla ajendiks, millest alates oma elule teise pilguga vaadata, nö täiskasvanuks saada, vastutama hakata ja autundest rääkida? Eriti kui "mingi vana mõrd" su selle peale "tühisuseks" kuulutab! Kes võtab midagi sellist tõsiselt?! Milline lõbujanuline tütarlaps hooliks vanema naise sõnadest? Ma ütleks, et see oli minu jaoks pettumusekohaks raamatus, millest alates lõbus hedonistlik looke õpetliku suuna võttis ja tüütuks muutus. Samas oli loos ju ka enne palju tähendusrikkaid kohti, mida lahti ei seletatud ja mis selle tõttu mõjusid palju kainestavamalt kogu loo näilise meelelahutuslikkuse juures. Varjatud vägivald, mis lõbusa eluga käsikäes käis, sõltuvused, millest keegi ei rääkinud, see, kuidas naine on alati süüdi, sest mehed, need on ullikesed, ega suudagi enda eest vastutada. Mu meelest oleks sellest täiesti piisanud, et lugu mõjuva ja mõtlemapanevana hoida ning vältida otsese põhjus-tagajärg seletuse mängu toomist.

Loona kindlasti ladusalt ja kaasahaaravalt kirjutatud, dekoratsioonid ajastutruud ning ilu- ja moehuvilisele põnev sissevaade toonasesse maailma, siiski aga pigem puhkuseraamat, kui midagi püsivalt meeldejäävat.

Aitäh Varrakule raamatu eest!