Mis suhteprobleemid?

Ma tunnen endal täielikku õigust sel teemal kobiseda, sest vaadake, ma olen viimased 22 aastat veetnud pidevalt suhetes. Ok, umbes 2 kuud 17-aastasena vist tuli vahe sisse, aga kogu ülejäänud aja olen saanud ankeeti lisada "püsisuhtes" ja mitte iialgi "vallaline". Jah, muidugi, see esimene "püsisuhe" oli naljanumber, kestis umbes pool aastat, aga statistika kauniduse mõttes arvestan sisse.
Siiamaani saan ka oma ekse sõpradeks pidada, ok, taaskord va see esimene, aga temaga on lihtsalt kontakt kadunud. Kui üks tuttav mulle kord ühest mu eksist klatšida soovis, sest too oli hiljuti ka tema eksiks muutunud, vastasin ma talle, et "minu ajal oli ta küll täitsa normaalne", mille peale sain fenomenaalse vastuse, mis mul tol hetkel sõnad suust võttis - "ju siis sa oled lihtsalt selline selgrootu l***, kes kõik meeste tahtmised täidab!". See toimus muide ülikooliajal, loengus, ma ei saanud stseeni korraldada :) (Täpsustus siis selleks, et te ei arvaks, et ainult punkris puuriida taga võib sääraseid avaldusi kuulda).

Et noh, üks arusaam siis sellest, kuidas on võimalik probleemideta suhtes olla - ole üks selgrootu l***! Khm, ma siiski kahtlustan, et ma ei mahu selle kauni stereotüübi alla. Samas ma ei tea, et mul oleks kunagi olnud suhetes mingeid pikaajalisi kriipivaid probleeme, mis oleksid mahaistumist ja arutamist vajanud, mingeid kardinaalselt erinevaid elueesmärke, käitumisviise vms. Mis ei tähenda absoluutselt, et kõik mu suhted on täis harmooniat ja käsikäes viljapõllul kepslemist. Kaugel sellest! Kaugel sellest! Aga kõik tülid ja arusaamatused on toimunud olmeporno, halva tuju, sita tähtedeseisu jms tulemusena. Need ei ole kunagi olnud mingid väärtustekonfliktid. Need on sellised "karju välja ja unusta ära" tülid. Ma ei ole iial ärganud järgmisel hommikul mõeldes, kuidas seda vaikimismaratoni nüüd jätkama peaks. Või kaheldes, äkki on tõesti kõik nii halvasti, et peaks lahku minema. (See viimane on alatu vale muidugi, see mõte käib ikka iga suvalise vihasööstuga korraks kaasas).

Oot, aga miks ma siis need 22 aastat ühes ja samas suhtes pole olnud? Sest ma olen räme sariarmuja, anna aga võimalus ja kohe jooksen minema. Ei, nii hull asi ei ole, aga jah, kõik suhted peale esimese, milles mind maha jäeti, olen ma ise "veel parema" suhte nimel asja ära lõpetanud ja alati ALATI on see jant ka mulle endale üllatusena tulnud. Selguse huvides, eelmine suhe oli mul üle kaheksa aasta ja praegune üle kaheteistkümne, seega noh, väga tihti ei ole seda sariarmumist kah ette tulnud.

Mulle tundub, ja ma võin nüüd olla ebaõiglane, aga kui ma näen kõrvalt tekkimas suhteid, kus kaks inimest on täiesti erinevate väärtushinnangute ja elustiilidega, aga koledal kombel armunud, siis ma tunnen alati, et siit head nahka tulla ei saa. Ja ma ei mäleta, et ma oleksin eksinud. "Küll minu armastus teda muudab" ei toimi. Või siis toimib lühiajaliselt. Võib hoopis olla, et tegu on minu enda nõrkusega, äkki oleks hoopis tõeliseks väljakutseks armastada inimest, kellel on minust radikaalselt erinevad põhimõtted ja elustiil? Ma olen mugav inimene, ei armasta väljakutseid. Ütleme, et mu süda (või siiski pigem aju ebaratsionaalsem külg) otsustaks armuda ontlikku, süvausklikku, karskesse noormehesse? Eh, ma ei suudaks seda ette kujutada. Isegi kui mina, loll, armuksin, tema ju mind ei tahaks? Või kui tahaks, siis eeldusel, et ma muutun talle vastuvõetavaks, aga ma tean, et ma ei muutu ja ma tean ka, kuidas mind ärritavad need, kes mind muuta tahavad, isegi need, kes seda õilsal eesmärgil soovivad ("ma tahaksin, et me saaksime veel palju aastaid koos veeta, seepärast sooviksin, et teeksid tervislikumaid valikuid."). Sellisel suhtel ei oleks minu jaoks tulevikku. Ma kahtlustan isegi, et ma ei suudaks armuda endast väga palju erinevasse inimesse, ma olen ju isekas.

Loomulikult ei tähenda see seda, et ma püüaks leida täpselt endasarnast, sel juhul peaks mul olema kõva kogus õnne, et ma siiani olen sellised inimesed leidnud. See on ebatõenäoline. Seetõttu piisab mulle sellest, et me lihtsalt ei ole olulistes teemades vastandlikel seisukohtadel ja meie eluviisid on enam-vähem sarnased. Et ma ei püüa muuta teda ja tema mind. Seepärast ma ei taha ka väga kellegi põhimõtetes kaevata - kui pealtnäha on kõik kooskõlas, siis milleks riskida sellega, et pinna all on tegelikult vastuolud, mis ilma kaevamata sinna jääksidki? Kusjuures, mulle on mulje jäänud, et nii mu eks kui ka praegune elukaaslane toetaksid seda arvamust neljal käel - mitte kumbki neist ei ole nõustunud lugema minu kirjutatud mõtteid. Keegi blogijatest või oli neid isegi mitu, väitsid, et nad ei kujutaks sellist asja ettegi, et nende lähedane inimene millestki sellisest keelduks ja tunneksid end pigem reedetuna. "Ma ei suudaks käia inimesega, kes ei loe mu blogi, sest järelikult ta ei huvitu minust inimesena ja sellest, mida ma tegelikult mõtlen ja tunnen!" Ma isegi mõtlesin sellele pikalt ja katsusin seda seisukohta omaks võtta, aga ei suutnud. Las ta jääb, lihtsam on muretu olla, kui oma peas probleeme juurde mõelda.