Margaret Atwood. Testamendid

Mul on raske ette kujutada mõne teose teist osa, mis oleks esimesest parem, sest paratamatult on võimalusi üllatamiseks oluliselt vähem. Maailm on juba loodud, tegelaskujud olemas, üle jääb ainult see, mis neist nüüd edasi sai. "Testamendid" kirjutas Atwood väidetavalt selle tõttu, et fännid tahtsid teada, kuidas täpselt "Teenijanna loos" kujutatud düstoopiline Gilead kokku variseb. Maailm jäi samaks, kuid uudsust on Atwood sisse toonud peategelaste muutmisega,"Testamentides" on jutustajahääli koguni kolm. 

Kas sellest piisab, et luua samasugune tugev tervik, nagu seda oli "Teenijanna lugu"? Esimene pool raamatust, mis kirjeldab Gileadi alguspäevi, meeldis mulle väga. Selles on psühholoogiliselt veenvalt ära toodud mehhanismid, millega allutada, selles on oma jahmatav ning usutav loogika - jah, ilmselt see kõik nii lihtne olekski. "Inimestel hakkas hirm. Siis said nad vihaseks. Toimivate abinõude puudumine. Süüdlaseotsingud./.../Sa ei usu, et taevas maha langeb, enne kui üks tükike sind tabab." (lk 79) Mulle meeldis ka see, kuidas Atwood keskendub asjadele, millest tavaliselt ei räägita, aga mis ometigi igasugu ebamugavustega kaasnevad. Meeste puhul ehk räägitakse murdunud luudest ja välja löödud hammastest, aga mitte keegi ei maini tavaliselt tualettruume, hügieeni, kuigi see on väga oluline aspekt, mis teeb inimesest inimese. "Meid alandati loomade tasemele - tarasse suletud loomade tasemele -, meie loomaloomuse tasemele. Meie nina torgati sellesse loomusesse. Me pidime end alaminimesteks pidama." (lk 164) Aga kui tähtis on sellistes olukordades teiselt poolelt inimlikkuse eemaldamine, see avab tee kõigele muule - nemad ei ole ju inimesed! 

Kui ikkagi kahtlustada lugu ebausutavuses, siis võiks mõelda Põhja-Koreale praeguses maailmas. Ka Gileadi rahvast peeti üldiselt "usuhulludeks" - mingi kamp lollakaid, kes kusagil seal elavad oma lollakate reeglite järgi, küllap neile sobib siis. See üleüldine kummaline arusaam, et rahvuslik kuuluvus on ise valitud ja oma valikut ollakse väärt. Pagulasi ei taha ju keegi. J.M.K.E. "Mingil maal". Erilisi maavaru Gileadil polnud, sõjalist võimekust seevastu küll, kes nendega ikka kiskuda tahab. 

Me kõik teeme sunnitud olukorras mingeid valikuid, Atwood oskab üsna hästi näidata, miks ja millistel tingimustel inimesed neid teevad. Missuguseid inimlikke omadusi saab edukalt ära kasutada, kuidas murduda ja kuidas ellu jääda. "Mittereageerimine on oskus." (lk198). "Keegi ei taha surra,/.../Aga mõned inimesed ei taha elada ühelgi viisil, mis on lubatud." (lk 330).

Kogu see psühholoogia osa raamatus on huvitav ja oskuslikult kirja pandud. Aga siis saabub lõpp, mille suhtes ei oska ma eriti seisukohta võtta, kas on Atwood niivõrd hea kirjanik, et ma elasin loosse liiga sisse või oli see lihtsalt lati alt läbi jooksmine. Nimelt keskendub raamatu lõpuosa peamiselt actionile, mida antakse edasi teismelise tütarlapse sõnade läbi  (teine tütarlastest polnud küll enam teismeeas, kuid Gileadi kasvatuse tõttu samaväärselt naiivne) ning seda osa oli tegelikult tüütu lugeda. Ilmselgelt on Atwood nende mõttemaailma meisterlikult edasi andnud, kui see nii tüütavalt mõjub. Lihtsalt, minu jaoks oli kontrast raamatu alguse ja lõpu vahel häirivalt suur. Milleks seda lõpplahendust nii detailselt üldse vaja oli? "Tüdrukud päästavad maailma!"? Pigem see kuidagi kahandas loo mõjukust. Me ju teadsime juba "Teenijanna loost", et Gilead on minevik. Fännid nõudsid? Sel juhul vist hea, et niigi läks, sest Gilead võimu juures olijate vaatepunktist on kindlasti hea lisand teenijanna seisukohale. Nüüd ootaks veel Gileadi mehe pilgu läbi. Või noh, pigem mitte siiski.