Alec Butler. Rämeparadiis

See on üks neist raamatutest, mida on raske hinnata kui kirjandusteost. Peategelane ei kanna küll autoriga sama nime, kuid ilmselt on tegemist suures osas autobiograafilise looga. Kuidas sa paned hinde teise inimese elule? Samas on see väga oluline raamat selleks, et mõista endast hoopis erinevat reaalsust, arendada empaatiat ja natuke kastist väljapoole mõelda. Mikk Pärnits soovitab seda keskkooli kohustuslikuks kirjanduseks. Noor inimene ehk saab hakkama jah, ma ei soovita seda aga kindlasti neile, keda kõiksugu asjad, eriti kehalised, kergesti šokeerivad (ja erinevalt Pärnitsast ei usu ma ka raamatu harivat mõju Kullerkupu-muttidele, nemad näevad esimest suguelundit ja löövad kaane kinni, Onu Heinosid roppus ehk ei peleta, aga nemad ei raali jälle seda välja, mis seal taga on). Naturaalset seksi on ikka omajagu. Samas tekib küsimus, mida on ebamugavam lugeda, kas noorte omavahelise loomuliku seksuaalakti kirjeldust või kirjeldust sellest, kuidas arstid peategelast "normaalseks" ümber õpetada proovivad? Vähemalt minul oli viimast tunduvalt raskem taluda, loodetavasti on see kõigiga nii. 

Lugu räägib tegelikult ühe väga kurva armastusloo, nagu noorte armastusega pahatihti on. Ainuke erinevus, et selle loo peategelaseks on poiss, kellel lisaks habemele kasvavad ka rinnad ja algavad päevad ning tüdrukust, keda kõik litsiks peavad, aga kes muuhulgas on intsesti ohver. Kui sa ei taha peale selle lugemist ühiskonnale jalaga virutada, siis ma ei tea...

Kui palju kannatusi põhjustatakse lihtsalt selle tõttu, et püütakse muuta midagi, mis meie "normaalsesse" maailmapilti ei sobitu? Ka juhul, kui see sobimatu mitte kellelegi halba ei tee. Lõpuks on ainukesed, kes tõesti halba teevad, need, kes teistsugust väevõimuga muuta püüavad. Eesmärk pühitseb abinõu? Peategelane pääseb sandistamisest ainult tänu oma vanemate armastusele ja ühe (!) meditsiinitöötaja inimlikkusele. Jah, armastusest püüavad vanemad algul oma last muuta - et teda kaitsta. Kui palju kannatusi jääks ära, kui vanemad ei peaks oma last "ühiskonna eest kaitsma" - teda vastuvõetavaks muutma, et teda ei narritaks ega alandataks? Muuseas, "ühiskond ei ole selleks valmis" on ju ka stamppõhjendus, miks ei kiideta heaks tumedanahalisega lapsesaamist või samasooliste perede lapsi. Nende endi huvides, neid ju hakatakse narrima! Äkki peaks muutuma ühiskond, mitte lõputult kannatama üksikisik? Pead liiva alla mattes ei muutu kahjuks miski. See, mida meie praegu ebanormaalseks peame, on mõnes teises kultuuris hoopiski aktsepteeritud olnud, kes ütleb, et just meil on õigus? Antud mõttekäigust leiab tuge ka peategelane, kes loeb Kreeka müüte ja avastab endasarnaseid indiaanlaste pärimustest.

Mõni ütleb, et kui me tolereerimime, siis on meil varsti hordides soovahetajaid nagu ka oma lõbuks aborditegijaid. No ma ei tea. Ma ei laseks ilma tõeliselt pakilise põhjuseta mitte kedagi skalpelliga oma jalgevahe lähedale.

Kogu selle peategelase vägivaldse raamidesse surumise taga paistab aga ka teine suur teema. On palju muud, mis on päriselt halvasti ja vajaks tähelepanu, aga millesse mitte keegi ei sekku. Tüdruk, keda kutsutakse litsiks, sest kõik täiskasvanud teavad, et ta isa on teda lapsest saati süstemaatiliselt ära kasutanud. Aga isa on rets, kõik kardavad teda, ta on võimud ära ostnud, mis sa ikka teed! Hoidke sellest plikast eemale, ta on ära rikutud, vaeseke, aga mis teha. Ma mõtlen, kui paljud "litsiks" sõimatud tüdrukud on olnud ülevoolavalt seksuaalsed justnimelt ebaeakohaste kogemuste tõttu? Ja kui paljud täiskasvanud seda on tegelikult aimanud, aga sellest hoolimata edasi tembeldanud, sest nii on lihtsam endalt süüd kõrvale veeretada. Ju ta siis ikka ise ka selline oli. Me ei näe-ei kuule-ei räägi sellest, mis tegelikult toimuda võis. Mis see meie asi on. Meie käed on puhtad. Hea, et meie normaalsed oleme.