Mare Kandre. Naene ja dr. Dreuf

Pilt osta.ee-st

Viimasel ajal on juhtunud kuidagi nii, et raamatud, mida teised soovitavad, mulle kuidagi ei lähe. "Kassandra ja hunt" näiteks, jätsin pooleli, sest ei saanud mitte midagi aru, minu jaoks täiesti arusaamatu ja loetamatu teos. Jälle see teema, kuidas mulle reaalse ja maagilise omavahel sidumine üldse ei istu.

Fantaasiad ja muinasjutud teevad ettevaatlikuks. Raamatukogus midagi otsides märkasin riiulil Mare Kandre raamatut "Naene ja dr. Dreuf", mis juba pealkirja põhjal ohustab millegi maagilisega, aga meenus, et sama autori 2019. aastal eesti keeles avaldatud "Kurat ja Jumal" on üks neid väheseid mütoloogiaga vürtsitatud teoseid, mis mulle väga meeldinud on. 

"Naene ja dr. Dreuf" ilmus Loominu Raamatukogus aastal 2006 ja on ilmne ikaldus, et teda peale nende kahe raamatu eesti keelde üldse tõlgitud polegi. Mõlemad raamatud on minu jaoks nagu rusikas silmaauku (mis loll väljend iseenesest). Originaalis on teos kirjutatud aastal 1994 ja ma tahaks nii kangesti teada, kas sellel on mingisugunegi seos või mõjutus 1993 aastal ilmunud Nirvana plaadiga "In Utero" või Hole'i 94nda aasta "Live Through This" albumiga, sest minu jaoks on need niivõrd sarnased. Kogu see alateadvuse teema, tillukesed looted piirituses, lahtilõigutud naisekehad - võrdluseks In Utero tagakaane kollaaž, mille Kurt ja Courtney valmistasid või lugu "Doll Parts" Hole'i "LTT" albumilt. Kuna Kandre oli enne kirjutama hakkamist tegev ka muusikas, täpsemalt pungis, siis poleks üldse ime, kui need teosed omavahel päriselt ja mitte ainult minu peas seost ei omaks.

Miks ma alati võpatan, kui keegi mind naiselikuks kiidab? Sest see on kellegi väljastpoolt antud hinnang sellele, kuidas ma etteantud vormi sobin. Sama hea, kui õlalepatsutus "tubli!", said hakkama, oled õigesti. Nagu see, et koer on parem loom kui kass, sest koer täidab inimese käsku. Kandre olevat sarkastiline ja vihane. Ma sain seda lugedes aru, et viha on just see, mis mind defineerib ja alati defineerinud on. Miks, ma ei tea, peaks ka mõne dr. Dreufi otsima, kelle diivanile viskuda ja võimalik, et jõuaks samuti Eedeni aeda välja...Ma ei ole üldse nõus, et see raamat ei ole enam aktuaalne, ühiskond on arenenud ja koledad ajad minevikku jäänud - see ei loe üldse, sest viha on alles ja viha on ürgne. Me kanname kõike seda siiani kaasas, minevik mõjutab, kuidas me saame öelda, et see ei oma enam tähtsust, kui me mööname näiteks seda, et inimeste reaktsioon rottidele on põhjustatud meie ajaloolisest kokkupuutest nende loomadega. Rääkimata ämblikest, jah. See ämbliku osa siin raamatus pani mu isegi mõtlema, et ehk ongi ämblik üks valestimõistetud elukas, ka minu poolt :)

Mulle meeldis, kuidas see raamat on vihane, sarkastiline, pessimistlik ja selle kõige juures gootilikult kaunis. Tsiteerides Marin Pärteli järelsõna: "Vastates küsimusele, mis näib talle (M. Kandrele) inimeses kõige ilusam, vastab ta: huumor. Huumor, sest see on täiuslik intelligentsus." Kui see ei ole tõde, ma ei tea, mis veel on.