Kas sul käivad kah hood peal?

Ma ei ole kirjutama jõudnud, sest olen kogu oma vaba aja kulutanud ühe võistluse peale, mille puhul mul paluti "natuke aidata". Päädis see sellega, et ma magasin ööpäevas nii kuus tundi, und ei tulnud, sest nii palju mõtteid, mida, kust lahendusi otsida. Mootor töötas täistuuridel, ühesõnaga. Üks pisiasi on veel teha, siis on lõpp ja ma olen kõik ideaalselt ära lahendanud. All hail me! Ma olen monstrum enese kokkuvõtmise masin ja pigistan kivist vee ka välja kui vaja! 

Ja nüüd konks. See on tegelikult grupitöö. Mind seal grupis üldse ei ole. Põhimõtteliselt peaks vist töö osad grupiliikmete vahel ära jaotatud olema, aga ma ei usalda mitte kedagi, kui asi on täpses töös. Ma olen kogu töö üksi ära teinud. Õudne on see, et lõppvariandi pidi keegi teine ära saatma. Ma püüan nihverdada nii, et minu variant ongi lõppvariant ja midagi lisada ei tule. Ikka on hirm, et ehk peaks ise selle ära ka saatma, äkki too inimene unustab ära. Maniakk olen. Aga kedagi teist vist väga ei huvita ka. Mul vahet pole, et ma selle eest midagi ei saa, mul on mingi sportlik huvi ja endale millegi tõestamise vajadus. Et ma olengi ikka see, kes läheb lõpuni ja saab hakkama. 

Mõelda vaid, kui keegi mu päriselt niimoodi töötama paneks. No et mul olekski vastutusrohke töö - ma ilmselt põleks ülikiiresti läbi. Üks asi on aeg-ajalt endale selliseid ülesandeid võtta, teine asi on pidevalt endast maksimum anda. Mingisugust tööd, mis ei lõpe kell viis ust kinni lüües, ma üldse teha ei saaks, siis ma istukski ööd läbi üleval, mõtleks, kaalutleks, kärsataks ajusid. L. mainis ka, et tal ei ole karjääriambitsioone ega eraettevõtluseiha, sest ta eelistab normaalset ööund. Teine variant oleks, et ma mingil hetkel lihtsalt lööks käega ega viitsiks enam endast maksimumi anda. Mulle sobib sööstudena töötamine.

Mis toob mu Katrin Pautsi raamatuni "Minu salajane elu", kus ta Praha kõrval põhimõtteliselt samast asjast räägib - oma maniakaalsetest episoodidest, mil ta töötab, aga võib ka hullu panna ning sellele järgnevast pohmellist. Bipolaarsuse diagnoosi alla see tal ei lähe, raamatus avaldab ta oma kogemuse sellest, kuidas ta nende hoogudega toime tulema õppis. Väga huvitav lugemine, soovitan! Prahast saab ka palju huvitavat teada. Kui keegi on märganud, siis ma kirjutan üsna samamoodi, mingi aeg kirjutan korraga ja palju ja siis tuleb pikem paus. Selle pausi ajal ei saa ma aru, kuidas ja millest ma varem üldse kirjutada võisin, sest no ma ei oska ju! Ja siis ühel hetkel tuleb jälle see tunne, et teisiti ei saa, kui pean kirjutama. Pauts lahkab neid spontaanseid tujumuutusi mustemateski värvides a la Praha tuntud enesetapjate sild - sageli on sealt alla hüpanud inimeste juurest leitud poekott äsja ostetud produktidega - järelikult inimesel ei olnud enne silda mingit plaani sealt alla karata, see otsus tehti spontaanselt. Katrin kardab seda spontaansust, sest mis siis saab, kui endal kuskil ohtlikus kohas mõni selline tung peale tuleb? Ma usun täiesti, et suur osa enesetappe ei ole ette planeeritud. Samamoodi nagu ka suur osa lahkuminekuid, rääkisime sellestki hiljuti pikemalt - ei pruugi olla mingit kaua vindunud ja kaalutletud otsust, ongi ühel hetkel tabanud selgus. Mul näiteks oli nii, mäletan siiani lugu, mis telekast tuli, kui ma tõusin püsti ja ütlesin, et nüüd on nii. Samal ajal oli kuklas keegi ehmunud, et vau, sa päriselt teed seda, kuidas sa suudad! Samamoodi nagu Pauts, ei suuda ka mina end pärast neid kummalisi episoode kuidagi süüdi tunda  - seda tegi ju keegi teine, see hull osa minust, ma ei oska põhjendada, miks ta seda tegi,  ma ei oska end ka tema tegude eest süüdi tunda. Eeeh, kahtlustan, et nii mõnigi mõrtsukas mõtleb sarnaselt...Ma kedagi maha ei ole löönud, aga lambist tüli norinud ja näo täis sõimanud olen küll. Üks naljakas episood oli see, kui ma hakkasin minema Tallinna Ülikooli sisseastumiskatsetele, kirjaliku tõlke magistrisse. Bussipilet oli ostetud, istusin juba bussis, enne starti tuli sisse üks inimene, kes otsis oma kohta, aga kõik olid juba võetud, bussijuht siis ütles, et andku heaga end üles see, kes valel kohal istub vale piletiga, keegi ei iitsatanud, mul oli õige pilet, aga tõusin üles, ütlesin, et vahet pole, tulge, võtke minu koht, ma ei tahagi ja läksin koju tagasi. Miks? Kust ma tean?

Ehk siis kui eelmise postituse alt notsu kommentaarile lisada, siis kolmas variant planeerimise ja hetkelise vaimustuse põhjal otsustamisele lisaks oleks kuskilt pähe karanud arusaamatu tungi ajel tehtud otsused. Mulle tundub, et neid on ikka märkimisväärne hulk. Mina kui inimene ei ole ratsionaalne olend. Käituda ettearvamatult - see on vabadus :)