reede, mai 14, 2021

Kas sul käivad kah hood peal?

Ma ei ole kirjutama jõudnud, sest olen kogu oma vaba aja kulutanud ühe võistluse peale, mille puhul mul paluti "natuke aidata". Päädis see sellega, et ma magasin ööpäevas nii kuus tundi, und ei tulnud, sest nii palju mõtteid, mida, kust lahendusi otsida. Mootor töötas täistuuridel, ühesõnaga. Üks pisiasi on veel teha, siis on lõpp ja ma olen kõik ideaalselt ära lahendanud. All hail me! Ma olen monstrum enese kokkuvõtmise masin ja pigistan kivist vee ka välja kui vaja! 

Ja nüüd konks. See on tegelikult grupitöö. Mind seal grupis üldse ei ole. Põhimõtteliselt peaks vist töö osad grupiliikmete vahel ära jaotatud olema, aga ma ei usalda mitte kedagi, kui asi on täpses töös. Ma olen kogu töö üksi ära teinud. Õudne on see, et lõppvariandi pidi keegi teine ära saatma. Ma püüan nihverdada nii, et minu variant ongi lõppvariant ja midagi lisada ei tule. Ikka on hirm, et ehk peaks ise selle ära ka saatma, äkki too inimene unustab ära. Maniakk olen. Aga kedagi teist vist väga ei huvita ka. Mul vahet pole, et ma selle eest midagi ei saa, mul on mingi sportlik huvi ja endale millegi tõestamise vajadus. Et ma olengi ikka see, kes läheb lõpuni ja saab hakkama. 

Mõelda vaid, kui keegi mu päriselt niimoodi töötama paneks. No et mul olekski vastutusrohke töö - ma ilmselt põleks ülikiiresti läbi. Üks asi on aeg-ajalt endale selliseid ülesandeid võtta, teine asi on pidevalt endast maksimum anda. Mingisugust tööd, mis ei lõpe kell viis ust kinni lüües, ma üldse teha ei saaks, siis ma istukski ööd läbi üleval, mõtleks, kaalutleks, kärsataks ajusid. L. mainis ka, et tal ei ole karjääriambitsioone ega eraettevõtluseiha, sest ta eelistab normaalset ööund. Teine variant oleks, et ma mingil hetkel lihtsalt lööks käega ega viitsiks enam endast maksimumi anda. Mulle sobib sööstudena töötamine.

Mis toob mu Katrin Pautsi raamatuni "Minu salajane elu", kus ta Praha kõrval põhimõtteliselt samast asjast räägib - oma maniakaalsetest episoodidest, mil ta töötab, aga võib ka hullu panna ning sellele järgnevast pohmellist. Bipolaarsuse diagnoosi alla see tal ei lähe, raamatus avaldab ta oma kogemuse sellest, kuidas ta nende hoogudega toime tulema õppis. Väga huvitav lugemine, soovitan! Prahast saab ka palju huvitavat teada. Kui keegi on märganud, siis ma kirjutan üsna samamoodi, mingi aeg kirjutan korraga ja palju ja siis tuleb pikem paus. Selle pausi ajal ei saa ma aru, kuidas ja millest ma varem üldse kirjutada võisin, sest no ma ei oska ju! Ja siis ühel hetkel tuleb jälle see tunne, et teisiti ei saa, kui pean kirjutama. Pauts lahkab neid spontaanseid tujumuutusi mustemateski värvides a la Praha tuntud enesetapjate sild - sageli on sealt alla hüpanud inimeste juurest leitud poekott äsja ostetud produktidega - järelikult inimesel ei olnud enne silda mingit plaani sealt alla karata, see otsus tehti spontaanselt. Katrin kardab seda spontaansust, sest mis siis saab, kui endal kuskil ohtlikus kohas mõni selline tung peale tuleb? Ma usun täiesti, et suur osa enesetappe ei ole ette planeeritud. Samamoodi nagu ka suur osa lahkuminekuid, rääkisime sellestki hiljuti pikemalt - ei pruugi olla mingit kaua vindunud ja kaalutletud otsust, ongi ühel hetkel tabanud selgus. Mul näiteks oli nii, mäletan siiani lugu, mis telekast tuli, kui ma tõusin püsti ja ütlesin, et nüüd on nii. Samal ajal oli kuklas keegi ehmunud, et vau, sa päriselt teed seda, kuidas sa suudad! Samamoodi nagu Pauts, ei suuda ka mina end pärast neid kummalisi episoode kuidagi süüdi tunda  - seda tegi ju keegi teine, see hull osa minust, ma ei oska põhjendada, miks ta seda tegi,  ma ei oska end ka tema tegude eest süüdi tunda. Eeeh, kahtlustan, et nii mõnigi mõrtsukas mõtleb sarnaselt...Ma kedagi maha ei ole löönud, aga lambist tüli norinud ja näo täis sõimanud olen küll. Üks naljakas episood oli see, kui ma hakkasin minema Tallinna Ülikooli sisseastumiskatsetele, kirjaliku tõlke magistrisse. Bussipilet oli ostetud, istusin juba bussis, enne starti tuli sisse üks inimene, kes otsis oma kohta, aga kõik olid juba võetud, bussijuht siis ütles, et andku heaga end üles see, kes valel kohal istub vale piletiga, keegi ei iitsatanud, mul oli õige pilet, aga tõusin üles, ütlesin, et vahet pole, tulge, võtke minu koht, ma ei tahagi ja läksin koju tagasi. Miks? Kust ma tean?

Ehk siis kui eelmise postituse alt notsu kommentaarile lisada, siis kolmas variant planeerimise ja hetkelise vaimustuse põhjal otsustamisele lisaks oleks kuskilt pähe karanud arusaamatu tungi ajel tehtud otsused. Mulle tundub, et neid on ikka märkimisväärne hulk. Mina kui inimene ei ole ratsionaalne olend. Käituda ettearvamatult - see on vabadus :)

8 kommentaari:

  1. Üldiselt ei kommenteeri, aga kotis olnud toidukaupade kohta: mul olid ka Rongi ette minnes (ja pärast leiti mu kotist) toidukaubad. Mitte et ma ei oleks planeerinud, vaid ma ei olnud kindel, et asja ära teen, rongi tulekuni oli veel kolmveerand tundi, kui ma end ei tapa, õhtul süüa ikka tahaks.
    Lähen Selverisse.
    Nii et lisaks koogikarbile kirjutatud hüvastijätukirjale, mis peamiselt lahkas kookide maitseomadusi ja vabandas tüli eest, mis teen, jäid raudtee kõrvale kotti ka ploomid, must leib, hallitusjuust ja vbla veel midagi.
    Sest enesetapp on ikkagi üpris suur ettevõtmine, midagi, mille puhul tahaks jätta endale taganemistee, "aga kui ei taha, ei pea!"

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, mõistlik muidugi (ilma irooniata!), selle peale ma ei mõelnud.
      Mõni aeg tagasi oli juttu tuttava tuttava enesetapust, mille puhul surnud inimese elukaaslast jäi painama see, et inimene oli endale hommikuks asjad valmis pannud, mille põhjal elukaaslane arvas, et midagi ebatavalist oli juhtunud a la meeltesegadus vms, mis inimese enesetapule sundis. Samas sinu kirjeldus paneb mõtlema, et ehk temagi jättis endale lihtsalt taganemistee.

      Kustuta
    2. Just.
      Loogika on vastupidine. Mitte "juhtus midagi ootamatut, tapan end", vaid "ei juhtunud midagi ootamatut, plaan jääb kehtima, tapan end ära".

      Kustuta
  2. Jaa!! Ma ka olen periooditi „monstrum enese kokkuvõtmise masin ja pigistan kivist vee ka välja kui vaja”. Koeraühingus vabatahtlikku tööd tehes pigistasin end seetõttu nii tühjaks, et. Mul on kahtlane tunne, et tõukejõuks ei olnud miski muu kui “all hail me!”. Takkajärgi tundub nii nõme. Samas, maniakaalsed tööperioodid on mul siiani (olgu siis rahatöö või kodune remont või aiatöö), pärast olen mõnda aega paras narts. (Aga lahkuminek oli mul pikalt planeeritud ja kaalutletud otsus)

    VastaKustuta
  3. Mind kõnetab su postituses kõige enam L: "ei ole karjääriambitsioone ega eraettevõtluseiha, sest ta eelistab normaalset ööund". Just nii, viimaks ometi võin viimased paar aastat magada hommikul täpselt nii kaua kui und on ja peale seda veel voodis vedeleda seni kui koer liiga närviliselt ukse vahet käima hakkab. Mitte et ma seda iga jumala hommik teen, oluline on võimalus seda teha alati kui tahan.

    Kui teen tööd siis eelistan ikka täiega anda, natuke nagu spordigagi, ei oska niisama suva lõdvalt joosta või matkates tasapisi kulgeda. Tööl saan oma asjadega tavaliselt vähema kui poolega ettenähtud ajast hakkama ning olen õppinud mitte võtma lisakohustusi, ülejäänud aja logelen netis. Kokkuvõttes, seda muret küll pole, et end läbi põletaks - tööd teen, et mugavalt elada mitte ei ela, et lolliks töötada.

    VastaKustuta
  4. Selliseid tunneli-episoode on ka mul olnud (kihutan nagu rong tunnelis mingi eesmärgi poole ja mitte midagi muud tähele ei pane) ning jah, see on üks põhjus, miks on hea end ametlikust vastutusest pigem eemale hoida.

    Enesediagnoosimine on moes, äkki ongi VVNil õigus ja mul midagi tähelepanuhäire sarnast (sellega peaks sobima nii see, et otsused käivad impulsi pealt, kui ka see, et aeg-ajalt on hüperfookus, nii et muu maailm kaob nagu täitsa ära). Selle vahega, et ega see mind eriti ei häiri ja kui ei häiri, siis pole ju häire (aga nt kooli ajal võib-olla oli, sest siis ei saanud ma endale sobivat elu- ja tööstiili ise valida).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kõigil meil on omad kiiksud ja häired. Seni kui see ennast ja soovitavalt ka kaaskondseid suurt otseselt ei sega pole minu arust miskit viltu. Ühiskondlikku arvamust ma eriti ei viitsi arvesse võtta. Ega kõrvaltvaatajale tundu ju normaalne, et erinevalt tavalisest penskarieelikust raiskan aega arvuti taga paugutamismängudele või kihutan mäest alla nagu poleks homset päeva (eks seni kihutan kuni jalad kannavad) :P

      Kustuta
  5. Inimene ongi selline loom kes teadlikult võib muuta tahet, iseeneselikult ei toimu midagi.Isegi see mis näib juhuslik on eelnevalt programeeitud, ehk saa teed otsuse kui on mingi tingimus täidetud, aga alati võid ka risti vastupidse teha. Nii võidki otsustamatusega ja hirmudega oma elu näiliselt seisma panna või valid võimatut. Bipolaarne ise ei oska tajuda vastuolu oma mõtetes ja otsustes.

    VastaKustuta