Kallis kauge informatsioon

Kuidas teil rutiin on muidu? Ma õõvarullin (aitäh, Klari, mõiste eest!) päev otsa, siis õhtul, kui lapsed magama läinud, võtame mehega mõlemad väikse joogi ja kanname üksteisele ette, mis uudiseid me täna kuskilt lugenud ja näinud oleme. Enamasti kattuvad. Kindlasti jube tervislik rutiin. 

Stressimaanduseks vaatan vahepeal Instagrami muusikaga seotud kontosid ja kuigi on rahustav näha, et enamikku lääne muusikuid ja nende fänne ei puuduta see sõda mitte kuidagi, siis natuke nagu torgib ka, et mis mõttes? Eks ma saan aru, et kauge kant ja ilmselt neile seda infot üldse nii palju kuhugi lombi taha ei laeku ka. Ega meist enamikku ju ka võõrad sõjad eriti ei morjenda. Kas peaks ennast süüdi tundma? Ilmselt mitte, seda tehakse niigi piisavalt. 

Tegelikult tahtsingi hoopis sellest kirjutada, kuidas noortel on meist parem elu. VVN kirjutas oma lapsest ja sellega seoses mõtlesin, et pagan, ma olen enda omi ka selle pilguga vaadanud, et vau, mis küpsus ja elamisjulgus, kust see kõik? Et ostangi püksid, mille vanaema maha laitis ja kui ma naljaga pooleks soovitan, et ära siis nendega talle külla mine, siis vastuseks on lihtne imestus, aga miks? Mis minul sellest, et temale ei meeldi? Ja seda mitte üldse arrogantsuse mõttes, ongi lihtsalt arusaamatu. Ma hakkasin mõtlema, kas selle taga ei või olla informatsiooni kättesaadavus? No et nemad teavad maast madalast, et inimesi ongi igasuguseid, sa ei pea kuhugi raamidesse sobituma ega kellelegi meele järele olema. Meie ei teadnud. Igal juhul oli turvalisem mingi kambaga koos, isegi kui nad olid su vastu mõnikord vastikud, isegi kui nad sulle tegelikult ei meeldinud, sest üksi olidki täiesti üksi ega orienteerunud milleski. Lugesin hiljuti kahte Stefan Zweigi novelli, millest teine, "Koolipreili", räägib noorte elust veelgi varasemal ajal, sellal, kui täiskasvanute ja laste maailma vahel oli raudne tara ja kuidas lapsed selle tagant tükikesi noolisid ja puslet kokku panna üritasid. Jube head novellid, soovitan soojalt lugeda. Infosulg on hirmutav, see sunnib sind kokku hoidma teiste endasugustega, neilt mingitki infot ammutama, ennast kaitsma, varjama, alla suruma, sest sa ei tea, mis muidu kõik juhtuda võib. Sinu ümber on kõik mingite sarnaste reeglite alusel organiseeritud ja teistsugune laidetakse maha. Sa ei tea, et võib-olla kusagil sulle täiesti lähedal need reeglid enam ei kehtiks ja sa ei peaks ennast nende alla painutama, aga sul ei ole mingit informatsiooni. Sellepärast need SAPTKid kardavadki, et "kõik lähevad homoks". 

Kui juba mainimiseks läks, siis mis "üleöö"? Ammu selge seos ju! See on teema, mis mind eriti kettasse ajab - ma saan aru, et demokraatia ja sõnavabadus, aga mingi Grünthal istub meil ju Riigikogus. Guugeldasin, mis mees too üldse on. Ohhjahh, endine Tõstamaa sovhoosi maaparandaja ja autoremondilukksepp, seejärel ilma igasuguse hariduseta jurist ja õigusabi pakkuja. Oot, kas nii saab või? Ilmselgelt saab, ainult minusugune loll ja eneses kahtleja ei kääri käiseid ülesse ega astu ametisse, kuhu aga soovi on. Pealtnäha võiks enesekindluse suurem levik noorema põlvkonna hulgas siin midagi parandada, praktikas kardan, et pigem on see nii, et enesekindel ja arukas noor võtab lihtsalt ilma valehäbita madala prestiižiga töö ja on õnnelik, kui et pürgib valitsema, kus oleks tema "õige koht". Iseasi, kui halb see on talle. Halb on ilmselt ainult see, et riigipiruka kallal näeb ikka pigem isikuomadustelt sinna sobivaid, kui neid, kel ka teadmisi jagub.