Siguldas

Esimese õhtu Siguldas veetsin mina kontserdil, aga mida me kõigi nende ülejäänud päevadega ette võtsime? 

Alustuseks sain üldse veidi karmakättemaksu selle eest, et ma nii uhke olin, kuidas Arlanda lennujaamas meile paberite puudumise juures lennukisse ikka kohad kätte võitlesin. Seekord siis juhtus see klassika "mina arvasin, et sinu käes on! mina arvasin, et hoopis sinu käes on!" kui selgus, et meie võõrustajat kusagilt ei paista ja Bookingu kinnitust kellelgi kuskil pole, rääkimata Bookingu sisselogimistandmetest. Õnneks võõrustaja siiski sai leitud ja tema paberitest ikka mu nimi välja ka tuli. 

Öömajaga oli veel selline õnn ja rõõm, et Bookingust sai algul loetud, kuidas koht on kuumalaine ajal väljakannatamatu, me mõtlesime, et no jaanipäeva ajal on ikka pigem külmalainet oodata ja loomulikult läks vastupidi. Õnneks tegelikult mingit erilist palavust meie korteris ei olnudki. Oli selline nelja apartemendiga ridakas, igaühel oma terrass pluss ühine hoov. Kõrval oli Ukraina pere, huvitav oli, et nemad pidasid meid algul keele põhjal leedukateks. Hea rahulik oli, jaaniks oli linn peale kontserti tühjaks voolanud, kena troopiline öö, keegi lõket ka ei teinud ega kisendanud kõrval. 

Jaaniöö vaade meie rõdult:

 

Me olime tegelikult plaaninud matkata, aga noh, 30+ kraadi mägisel maastikul ei ole kõige parem mõte. Natuke matkasime ka, selgus, et nõrgim lüli on lapsed, ausõna, nagu pensionäridega oleks reisinud - "meie ei jõua, böää, palav, väsinud, tahaks tuppa telekat vaatama!" No me siis L-ga kahekesi keeled vestil kulgesime enamasti. Tarzani pargis lapsed muidugi elavnesid märgatavalt. Nalja sai kah. Sõidame siis kõik neljakesi tõstukiga mäe tippu, et sealt monorelsiga alla kihutada. Selgitame lastele, et kihutama ei pea, kang on kenasti olemas, hoia endale sobivat tempot. L. paneb alla ära, peale teda peaks minema Mikro ja juba istume oma gondlites ootel mina ja Mini. Mikro sõidab esimese kurvi ära, teine suubub kuhugi põõsa taha tundmatusse ja Mikro ei julge. Miski ei aita, tema paigast ei liigu. Onu tõstab ta agregaadilt maha ja seletab, et alla saab kõrvalt trepist või siis tõstukiga. Mikro on kinni kiilunud ja seisab raja kõrval, ma siis seletan, et jäägu ta sinna, kus on, me sõidame alla ära ja tuleme talle järele. 

All olles teatan L.-le, kes viivitusest juba enam-vähem taipab, mis seis on, et ostku ta pilet ja mingu Mikrole üles järele. Piletiostuga on keeruline, sest ainult kaks kassat ja kui keegi seiklusrajale läheb, tuleb temaga veel leping teha ja sadat asja seletada. Kui L. on lõpuks üles saanud, otsustan minagi üles minna, sest Mini on otsustanud seiklusrajale suunduda. Astun piletisappa, kui järsku seisab mu kõrval morni näoga Mikro: "Konstruktor tõi mu alla ära..." Instruktor, parandan ja saadan L.-le sõnumi, et väänik on all. Ta vastab, et tean, nägin. Hakkame siis Mikroga koos tõstukiga L-i juurde minema. Mikro räägib: "Tead, see onu ei pannud kordagi pidurit..." Oot.. ma olin algselt eeldanud, et see onu tõi ta käekõrval alla?! "Oot, ta sõitis koos sinuga gondlis alla?" "Nojah..." Ehk siis hirmunud Mikro sai tänu oma hirmule ekstraelamuse, sest ilmselgelt instruktor on sealt sada korda alla tulnud ega pidanud mingit pidurit vajalikuks. "Mis sa tegid siis? Karjusid kogu tee?" "Ei, tahtsin küll, aga ei julgenud." Nojah siis. Nii kui tõstukiga üles hakkame jõudma, tunneb instruktor meid ära ja viibutab naerdes näppu, kinnitan, et uuesti me küll tsirkust tegema ei tule, lihtsalt lähme ülevaltkaudu minema. 

Vaated on seal muidugi hingematvad, me leidsime ühe koha, mida kusagil "kauni vaatega kohana" kirjas pole, aga kust avanev panoraam me meelest kõige etem oli:

Pildile seda avarust muidugi väga hästi ei püüa, aga üldmulje oli nagu Grand Canyon koos puudega. 

Selle vaate kõrval on kohe Sigulda bobirada, kus ma kunagi põhikoolis alla jalutanud olen. Lisaks jalutamisele saab sealt aga ka ratastel kelguga alla lasta, koos konstruktoriga instruktoriga muidugi. Instruktor on muide selline 50+ naisterahvas, ilmselt mingi endine Läti olümpiasangar, aga no ega me neid ei tunne ju. Mulle tundus see peale vaadates siuke meh-värk, aga L. tahtis ära käia. Pärast rääkis, et ega ei olnud meh midagi, ikka päris korralik sõit, kurvis külili jne. Kahjuks jäi tal go-pro kinnitus koju ja telefoni kaasa ei lubatud (lendab minema), seega videot ei saanud sellest. Aga olla tore olnud, p.s. sõita saab ainult nädalavahetusiti, kes tahab minna.

Video sellest, kuidas üks teine ekipaaž alla tuleb, sealt lõpukurvist alates pidavat asi tõsiseks minema:

Neli ööd koha peal oli täitsa piisav, et kõik vaatamisväärsused läbi käia ja ka niisama ringi tolgendada. Korra käisime ka kõrvalasulas Ligatnes, kus samuti mäed, koopad ja matkarajad. Ainus miinus palaval ajal on sealkandis see, et ujuda pole kuskil. Koiva jões on karastav +14 ja ega ta väga soojemaks lähe, sest palju allikaid. 

Loomulikult kordus sama jama tagasi Eestis, kui kohe sel päeval, kui põhjarannikule pagesime, vesi +16 peale läks. Aga see-eest nägin ma mega-madu-ussi, elu sees pole sellist jurakat Eestis näinud:

Pärast lugesin, et emane nastik võibki vabalt poolteist meetrit välja visata, lisaks on ta ka kõvasti jämedam kui isased liigikaaslased. Sõbranna mao-foobik sai ka muidugi ära rõõmustatud selle pildiga, pärast L. küsis veel üle, kas ma sulle seda ussi (jah, ma tean selgroogne, seega madu, mitte uss, Mikro kogu aeg parandab, et taksonoomiad ikka õigesti oleks..) ikka näitasin, sõbranna kuulis "bussi" ja pidi veel korra maoga tõtt vaatama...

Karma kättemaks oli kiire tulema - läksin kodus wc-sse ja potis hulpis ämblik...Mõelda, kui ma oleks seal potil istunud ja see elajas oleks mulle pähe kukkunud? Kust ta potti muidu sai? Iuuuu....