Teise raamatu kohta oli tegelikult juba varem lekkinud, et erilist seost tal esimesega ei ole ning kõik üheksa tegelast hüljatakse, seega ei hakanud ma ka mingit mandalat koostama, et kes kellega ja kuidas. Samas mingid ühenduslülid siiski on, midagi kahe aasta tagusest loetust meenub, aga tegelikult see oluline ei ole, teine raamat on esimese eellugu. Kirjanik ise on ju kirjutanud tempos aasta ja raamat, võõrkeelsed lugejad on ses osas keerulisemas seisus.
"Igaviku metsa hundid" koosneb põhiliselt kahest liinist - üks Norras ja teine Venemaal, need moodustavad omavahel lõpus ka terviku, mida saab vabalt esimest osa lugemata ja järgmise vastu huvi tundmata lugeda. Ainult et sel juhul jääb väga palju varju. Esimest osa lugemata ei pruugi siin õõva isegi aimata. Võib käia rõõmsalt pea püsti tegelaste jälgedes ja nende argielule kaasa elada. Aga esimest osa lugenuna kipud sa ikka pigem luurama, ärevalt enda ümber ringi vaatama ja tegelaste igapäevaelust häirivaid märke otsima. Ja sa leiad neid sealt. Tore muidugi, et seegi osa avaldati sumedal suvelõpul. Ma juhtusin peale raamatu lugemist metsa telkima. Meie telk jäi ainsana ööseks. Fantaasia hakkas omasoodu tööle. Süüdistan selles Knausgårdi.
Teemaks on endiselt elu ja surma küsimus. Miks me sureme ja kas see on vältimatu? "Igaviku metsa huntides" luuakse taustsüsteem sellele, millist maailma ja miks ilmselt järgmistes osades looma hakatakse. Miks üldse selle teemaga mängitakse? "/.../kas me näeme seda nii - seda mikroskoopilist tegelikkust kuni nähtamatute subautomaarsete osakesteni, mis kõiguvad olemise ja mitteolemise vahel -, kuna näeme üksnes seda, mida näha suudame, teisisõnu, kuna need oleme meie. Et see, mida teadus tegelikult registreerib, on inimpilk ja inimmõistus. Mis tähendaks sel juhul, et tõestataval teaduslikul teoorial ja metafüüsilisel spekulatsioonil pole olemuslikku vahet. Ja, mis veelgi hullem, et me ei suuda iial teisele poole tungida." (lk 550) Ehk siis sammub Knausgård noateral - siin on oht nii mõndagi koledasse kohta kukkuda, aga tal on vähemalt see vabandus, et tegemist on ilukirjandusega, ta võib spekuleerida. Siiani on kõik maitsekas olnud, mingit erilist eso karta ei tasu ja ma nõustun raamatule pealkirja andnud esseega, et me oleme igaviku metsa hundid - sööda hunti, hunt vaatab ikka metsa poole. Igavik tõmbab meid.
Samuti võib raamatut lugeda lihtsalt kui perekonnadraamat, kus lõpuks kohtuvad erinevatest kultuuridest pärit inimesed, kes juhuste kokkusattumisel üksteisega seotud on. Ses osas pani mind imestama, et kogu ingliskeelne tekst on jäetud tõlkimata. Norras vist tõesti oskab iga inimene seda keelt vajalikul tasemel, Eestis kardan, et mitte.
Siiski soovitaks raamatut lugeda pigem inimesel, keda metafüüsilised teemad kõnetavad ning kes ka loodusteaduste vastu veidi huvi tunneb, niisama põnevikuna lugemiseks ehk liiga tummine tükk. Mina jään igatahes põnevusega ootama seda päeva, mil mul kõik raamatu osad üksteise kõrval laual on ja ma nende lugemist algusest peale alustama pean, sinna kõrvale veel mandalat koostades, sest kuidas muidu kogu sellest loost täit ülevaadet saada?
Aitäh Varrakule raamatu eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar