Ekraanidest

Ma olen juba varemgi tahtnud sellest teemast kirjutada, aga hirm on sees olnud, et peetakse eputamiseks äkki. Nüüd mainis Ritsik veidi seda telekavaatamise teemat ja ema juba mitmendat korda helistab mulle tungiva sooviga mingit telesaadet vaadata. Ma siis kirjutan, miks mina enam telekat ei vaata.

Varem ma vaatasin küll, siis kui veel muusikakanalid olemas olid ja neist isegi videosid näidati, võisin ma päev otsa telekat vaadata. Saateid vaatasin siis mõnikord ka. Aga telekavaatamise lõpetasin ma teadlikult ära siis, kui esimese lapse sain. Lapsele ma multikaid näitasin (siis oli veel see aeg, mil telekas oli ainuvõimalik ekraan, kust neid vaadata), aga ma teadsin, et kui ise midagi vaadata tahan, on laps ka kohe krapsti kõrval ja ma tõesti ei tahtnud, et ta teleka ees nii palju aega veedaks. Võib öelda, et oleks võinud parem muus osas eeskuju näidata, vähem ropendada näiteks, aga ausõna, ma korra seadsin mingi purgi sisse küll, et iga koleda sõna puhul münt purki, aga mul said mündid otsa...Seega üle oma varju ei hüppa ja see teleka osas eeskuju andmine oli minu parim. 

Hiljem tulid muidugi muud ekraanid peale, aga need toimetas lasteni mees, mina ilmselt poleks seda teinud. Arvutit kasutan ma ka muide ainult siis, kui lapsed magavad. Piisab ühest lapsevanemast, kes ekraani taha sulgunud on (ei, ka tema ei ole kogu aeg, aga ikkagi). Mu mees mängib arvutis ja tegelikult lapsed näevad, et see muudab ta kergesti ärrituvaks. Pole ka ime, ükspäev ta just näitas mulle, kuidas keegi oli mängus teda neednud stiilis "vähk sulle ja su perele". Ma ise vihastasin nii, et oleks minu teha, ma püüaks välja uurida, kes see värdjas oli ja noh, teeks midagi tagasi. Vähemalt esimese emotsiooni ajel. Samas mu mees väidab, et ka tema on seal mängus teiste solvamise eest bloki saanud ja tavaelus on kõige koledam sõna, mida tema kasutab "virts". Nii et ma olen veendunud, et ekraanid toovad välja meie halvima külje. 

Noorema põlvkonna puhul on eriti nutune veel see, et kui meil omal ajal esimesed arvutientusiastid oskasid arvuti ise ka nullist kokku panna, siis tänapäeva ekraanihullud ei oska seal enamasti mitte midagi muud teha kui näpuga nühkida ja neid muu ei huvita ka. Kõige ehmatavam oli minu jaoks aga kord, kui üks inimene imestas selle üle, et ma oma toonasele väikelapsele ikka veel unejuttu lugesin - nemad annavad enda põnnile küll enne uinumist tahvli kätte ja laps siis vaatab niikaua multasid, kuni magama jääb. Nii hea ja lihtne! Ma ütleks selle kohta julmalt, et aju suretamine.

Telekavaatamisest veel seda, et ma olen selline imelik, kellele meeldib üksinda telekat vaadata. Juba lapsena oli õudne närv sees, kui ema-isa üle õla piilus või küsis, et "mis sa ka vaatad?" ja ega ma siis mingit ebasündsust ei vaadanud. Mikro on selle omaduse täielikult pärinud - isegi kui ma telekatoast möödudes vetsu lähen ja tema midagi samal ajal vaatab, ta paneb saate pausile või kui tuppa lähen, siis lausa kinni. Mehega ma ka koos telekat ei vaata, tal on muidugi kole komme saateid kerida ka ja pidevalt kanalite vahel klõpsida. Ma parem ei hakka end ärritama. 

Mul on muidugi selline töö ka, et ega ma väga ei tahagi peale tervet päeva arvutis kodus edasi arvuti taga istuda. Mul silmad konkreetselt ei kannata välja seda. Ma imestan, kuidas mul mees suudab. Ju on paremad silmad.